kolmapäev, 2. september 2015

Lasteaiapaanika

Eile saatsime lapse rõõmsalt lasteaeda. Uus rühm, uus maja, kõik täitsa tore. Kaisa jäi sinna isegi täitsa rahulikult, ma olin sisimas juba valmis nutuks ja karjumiseks, aga ei, täitsa hästi läks isegi. Alguses hoidis natuke kinni, aga õhtul vaatas mulle sellise näoga otsa, et MIDA SINA SIIT VEEL TAHAD!? Mul on tegelikult natuke raske uskuda, et ta läheb juba järgmisel sügisel kooli. WHAAAAT!? Alles sai kolmeseks ju??

Ilmselgelt olen pidanud mõne aastakese jooksul teda juba kolm korda lasteaeda saatma, AGA esimest korda olin nii tark, et tegin valmis nimekirja.



Ma olen täiesti veendunud, et unustasin midagi (nagu alati). Kui nüüd tekib küsimus, et miks NIIIIII palju asju nimekirjas on, siis sellele on täiesti mõistlik põhjus olemas. Nimelt olin ma juulis nädala lasteaias vabatahtlikuks ja mind ajas nii meeletult närvi, kuidas mõnel lapsel olidki seal ainult dressipüksid ja need riided, mis seljas olid. HALLOOO nagu, kõike võib juhtuda + sa ei tea ette, mis ilm järgmisel päeval tuleb. Parem kui on rohkem võimalusi valida, on lapsel mugavam ja õpetajatel ka elu lihtsam. 


Samas seda pilti vaadates tekib tunne nagu ma saadaks teda asumisele. Aga no niiiiii raske on valida ju! Kõik on nii vajalik ja kui ma midagi välja võtan, siis on RAUDSELT vaja seda seal mingil hetkel. (Okei, tean ise ka, et suure tõenäosusega ei ole enamus sellest kraamist tal järgneva lasteaiahooaja jooskul pea kordagi seljas.)

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar