Raamatud seisavad riiulitel. Nagu sõnad, mis on juba öeldud, aga tahaksid uuesti kuuldud saada. Valgus tuleb aknast sisse iga päev isemoodi. Vahel ilma varjuta, vahel katkestusteta. Vahel ei tule üldse. Akna ees on kardinad. Mitte selle jaoks, et hoida valgust väljas, vaid selle jaoks, et hoida valgust sees. Hoidmaks valgust, mis lubab lugeda, teha märkmeid, mõelda ja tunda sügiskaamoses end hubasemalt. Mõnikord, üksi teetassi taga istudes, läheb pilk aknale. Vaatlen ja mõtisklen, milline see sisemist valgust hoidev aknakate võiks olla. Pehme või kare? Sirge või kroogitud? Pikk või lühike? Valida on keeruline. Kardinad ei ole vaid riie, see on otsus, mis aitab maailma eest peituda või nähtavaks saada. Otsus, mis aitab lasta valgust sisse või välja. Raamatud ja öeldud sõnad vaikivad endiselt, kui heietan filosoofilisi mõtteid aknakatete üle. Võib olla ei olegi vaja midagi ette panna või vahetada. Ehk oleks lihtsalt vaja rahu teha oma valguse, pimeduse, soojuse ja külmusega. Aga eh...
82. Saale Fischer " Minu Kairo. Kakofoonia Niiluse kallastel ", kirjastus Petrone Print 2014, 222lk. ⭐️⭐️⭐️⭐️ Vahelduseks üks minu-sarja raamat, kus inimene on siiralt õnnelik, et koju saab. Oli kirjutatud pigem negatiivses võtmes, aga vähemalt ei olnud autor oma kogemust ilustanud. Loomulikult oli ka huumorit ja kohalikku elu-olu. Ja ei tekkinud tunnet, et keegi teeb turundust. 83. Rahaf Mohammed " Mässaja ", kirjastus Rahva Raamat 2024, 239lk. ⭐️⭐️⭐️⭐️ Lugu põgenemisest Saudi Araabiast. Taas peab tõdema, et on õnn elada kaasaja Eestis, kus naisena on õigused kanda, mõelda, otsustada ja öelda. Tärnikeste arv ei pisenda loo olulisust. See pigem näitab seda, et lugejana midagi jäi kriipima ja segama. Oli juures mingi maik, mida ma ei oska kirjeldada, aga oli niivõrd tugev, et hoolimata tähtsusest ei saa panna maksimumi. 84. Tomas Legrant " Märten ", ise kirjastatud 2024, 340lk. ⭐️⭐️⭐️⭐️ Tore, kui inimene leiab oma suuna, tervendab ennast ja oma suhteid. I...