See kuu on kuidagi eriti vaikides mööda läinud, seega otsusasin teha mingi kerge kokkuvõtva postituse, et seniilsena saaks tulla üle lugema ja imestada, kui igav ühe noore inimese kuu olla võib. Hmm, kus kohast nüüd pihta hakata? No alustuseks, kõige huvitavam teema oli mu jalake. Arst tookord kooli lubas, pärast seda kui nägi, et põletikunäitaja on peaaegu normis. Sinna juurde pidin muidugi lubama, et hoian ennast nagu midagi, mida pilpa peal hoitakse. Ehk siis ei mingit külmetamist, liiga pikalt ringi trampimist ja hoian jalga üleval asendis nii palju kui võimalik. Andsin oma parima, kuigi ühe koolipäeva jätsin vahele. Pärast kahte nädalat istuvat asendit, oli kaks päeva ringi matkamist teinud oma töö ja jalg hakkas veidi haiget tegema. Otsustasin, et pigem olen ühe päeva kodus, kui pikendan oma agooniat, sest oht põletiku naasmiseks on endiselt üleval. Praegu, kui algusest on möödas juba üle kuu, kreemitan ikka viimast kergelt punakat laiku ja lõppu ei oska näha. Tablettidest