Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva märts, 2019 postitused

Märts

See kuu on kuidagi eriti vaikides mööda läinud, seega otsusasin teha mingi kerge kokkuvõtva postituse, et seniilsena saaks tulla üle lugema ja imestada, kui igav ühe noore inimese kuu olla võib. Hmm, kus kohast nüüd pihta hakata? No alustuseks, kõige huvitavam teema oli mu jalake. Arst tookord kooli lubas, pärast seda kui nägi, et põletikunäitaja on peaaegu normis. Sinna juurde pidin muidugi lubama, et hoian ennast nagu midagi, mida pilpa peal hoitakse. Ehk siis ei mingit külmetamist, liiga pikalt ringi trampimist ja hoian jalga üleval asendis nii palju kui võimalik. Andsin oma parima, kuigi ühe koolipäeva jätsin vahele. Pärast kahte nädalat istuvat asendit, oli kaks päeva ringi  matkamist teinud oma töö ja jalg hakkas veidi haiget tegema. Otsustasin, et pigem olen ühe päeva kodus, kui pikendan oma agooniat, sest oht põletiku naasmiseks on endiselt üleval. Praegu, kui algusest on möödas juba üle kuu, kreemitan ikka viimast kergelt punakat laiku ja lõppu ei oska näha. Tablettidest

Jälle EMO, seekord puhkusepaketiga haiglasse

Tegelikult sain haiglast välja juba neljapäeval ja veidi nagu hakkab teema aeguma, aga tunnen, et ikkagi tahan selle loo kirja panna. Lõpetuseks või nii. Eelmisest EMOtiirust ja esialgsest diagnoosist perearsti juures saab lugeda  SIIT . Ma ei jõudnud selleni, et kolmapäeval arstile tagasi helistada ja muutustest teavitada. Teisipäeva õhtuks oli punetav, valulik ja paistes osa jõudnud juba edasi laieneda üle põlve ja terve sääreosa. Seal ei olnud enam punetav laik, vaid konkreetselt võis öelda, et terve säär oli puna-sinikirju. Kuna mul on loll komme üle paanitseda oma asjadega, ootasin kuni Raido töölt jõuab, et nõu pidada veidi. Lõpuks helistasime perearstile (olen juba öelnud, kui hea meel mul on, et arst võtab oma eranumbril tehtud kõned vastu ka töövälisel ajal?), pärast kiiret kurssiviimist tuli sealt vastus, et ruttu EMOsse jälle ja seal ütleme, et perearst saatis. Luges veel sõnad peale, et kui midagi ei tehta, siis helistame talle.  Käsk on vanem kui meie, seega läksi

Loetud raamatud 2019: veebruar

Kätte on jõudnud aeg, et teha kokkuvõte veebruaris loetud raamatutest. Seekord suutsin läbi lugeda kokku 11 raamatut. Ise lootsin jällegi, et ehk jääb kuhugi sinna kümne kanti ja ilmselgelt aitasid koolinädal ja haiglasviibimine asjale kaasa. Muidu oleks see nimekiri veidi lühemaks kujunenud. Nagu eelmisel kuul, ei ole ka sellel korral raamatud kuidagi eriliselt nummerdatud, vaid on lihtsalt läbi lugemise järjekorras. Seegi kord lisan omapoolse hinnangu viiepalli süsteemis. Jaanuari nimekiri on leitav  SIIT Loetud lehekülgi kokku: 3310 Pikim raamat: 424lk, kõige lühem raamat: 160lk Kolme raamatu autoriks oli eestlane ja kaheksa raamatu autor välismaalane. 1. Mara Zalite " Viienäpu ", Randvelt kirjastus, 310lk, 5/5 (sisututvustus pärit www.rahvaraamat.ee) Romaan "Viienäpu" on üks viimase aja Läti populaarsemaid raamatuid, see päelvis 2014. aastal kirjanduse aastapreemia ja seda tõlgitakse juba mitmetesse võõrkeeltesse. See on ere autobigoraafilin