neljapäev, 18. jaanuar 2018

Eriti krõbedad kaeraplönnid*

Teate. Mul on selle kokkamisega sihukesed lood, et näen mõnda retsepti või kuulen mõnest toidust ja siis see jääb kuklasse tiksuma. Kui see tiksumine paari päevaga ära ei kao, (eriti, kui arvestada, et minu mäluhäired on jõudnud juba kõrgemasse levelisse) siis on juba teada, et pean ette võtma selle.

Mitu nädalat on mul peas tiksunud kaeraküpsised. Eile, kui keetsin suppi, mõtlesin, et pekki kah. Proovin järgi. Otsisin kähku netist mingi põhja endale alla. Sest ilmselgelt pole ma mitte iial teinud ühtegi toitu täiesti selle järgi, mis kirjas on. Ideepoolest oleks see pidanud olema pärit SIIT.

Kuidas õnnestus mul saada ekstra krõbedad kaeraplönnid? Lihtsamast lihtsam!
  • Võta kaks banaani ja purusta kahvliga.
  • Pane suvaline kogus kaerahelbeid ja looda, et sai piisavalt. 
  • Vaata, kas sul on külmkapis midagi, mis võiks sobida lisandiks. Mina panin natuke pirni ja natuke moosi. 
  • Avasta, et kaerahelbeid on vähe ja pane veel juurde. Palveta, et seekord sai piisavalt. 
  • Sega läbi ja pane ahjuplaadile ning ahju.
  • Lase pliidi all tulel ära surra ja vihasta, sest KUIDAS OMETI!?
  • Pärast poolt tundi ootamist vihasta veel rohkem, sest asi ju ei küpse ja proovi kuidagi tulele uus elu sisse saada. (Vajadusel kasuta teiste pereliikmete abi).
  • Mõista, et 15 minutiga valmima pidanud asi ei valmi nii kiiresti ja hakka last toitma.
  • Unusta ära, et sul midagi ahjus on. 
  • Siis, kui pooled küpsistest on juba natuke kõrbenud, lase kellelgi plaat teistpidi pöörata. 
  • Toida last edasi ja lase mehel rahus kohvi juua. Mõne minuti pärast lase tal kraam ahjust välja võtta. 
  • Tunne meeldivat kõrbehaisu ja lase ennast lohutada, et väga hull ei ole. 
  • Mine vaata olukord üle ja saa aru, et ikka täitsa metsas on see värk :D Proovi hoolimata meeldivast kõrbemaitsest üht-kaht küpsist.
Ausalt, kui see kõrbemine välja jätta, siis üldine maitse oli hea. Ja ilmselgelt mu palved ei aidanud, sest kaerahelbeid oli vähe :D 

*Miks kaeraplönnid? Ilmselgelt ei ole võimalik neid pidada küpsisteks. Vaadake ise!



Soolase toiduga veel saan hakkama selles jumala poolt hüljatud ahjus, aga siiamaani on kõik magusad katsetused lihtsalt ära kärsanud :D 

Tegin nädalavahetusel toorjuustukooki kondenspiimaga. Selle pealmine kiht läks ka lappesse. Õnneks mitte nii räigelt, kui kaeraplönnide oma :D Taaskord, maitse ise oli hea, aga kõrbemist ikka mõne koha peal oli tunda kergelt. Seda aitas hästi tappa see, et täiesti omaalgatuslikult lasin tuhksuhkruga üle ja ladusin peale mandariini ja banaanitükke. 

Kunagi proovin uuesti. Huvitav, kas sellega ka toimiks, kui foolium peale panna küpsemise ajaks? Kui saiavormi tegin, siis seal pidi panema ja ilmselgelt ei läinud kõrbema. Lõpus pidi lihtsalt fooliumi ära võtma ja viimase otsa küpsetamisega kergelt pruunikaks saama pealispinna. 

Eks see katsetamise asi ole ja mis s*tasti see uuesti. 

teisipäev, 9. jaanuar 2018

Pisike lasteaeda ja mina kooli

Sügis tuleb sellel aastal jälle tihe. Pisike läheb lasteaeda ja mina olen (peaaegu) otsusele jõudnud, kuidas minna edasi kooliga. 

Me lasteaiaga võtsime vabalt ja alles nüüd paar nädalat tagasi panime kirja. Õigem oleks öelda, et ma tegelikult olin veits mures. Kogu aeg on kuulda, kuidas kuskil kohti ei ole ja me olime juba nii kaua jokutanud. Meheraasu võttis vabalt. Läks õnneks ja 1.septembrist saab Pisikesest lasteaialaps. Alguses saadi aru, et tahame juba praegu panna ja ka see oleks olnud nende jaoks põhimõtteliselt okei. Aga me ma ei ole selle jaoks veel valmis. Tahaks ennem, et laps käiks potil ja sööks iseseisvalt normaalselt. Raudselt ootame selle õpetamisega mingi...augustini, kõlaks küll meie moodi :D 

Ilmselt käin temaga augustis paar korda koha peal mängimas vms, et ta pisut juba harjuks. Samas, ta on väga seltsiva loomuga ja väga ilmselt ei pea muretsema. Küll aga pean tunnistama, et meie senine lahusoleku rekord on kolm tundi... 

Hahaha, nüüd hakkasin jälle muretsema asja pärast, mis hakkab juhtuma kuude pärast. Läheb hästi. 

Pildiotsingu funny memes about overthinking tulemus

Mis viib siis omakorda selleni, et kui preili on ilusti lasteaias, ei ole mul enam vabandust kooliga viivitamiseks. Ma olen igasuguseid variante peas mõelnud ja siiani on kõik läinud ikkagi nii, et mitte kuhugi pole jõudnud. 

Kes nüüd mäletab, siis alguses pidin minema akadeemiliselt välja september 2017. Oli mitmeid põhjuseid, miks see lõpuks ikkagi nii ei läinud. Praegu mõtlen, et kuradi tark otsus oli see. Arvestades seda, kui väga mu silmatera armastab pidevalt ärkvel olla. Ma oleks olnud lihtsalt üks stressipundar. 

Vahepeal mõtlesin, et teeks uuel semestril mõned ained ära. Ja nii igal semestril, mis veel jäänud on. Sest noh, ma olen akadeemilisel alla 3 aastase lapse hooldamise pärast ja siis on võimalik teha jupiti. Aga jälle on kuidagi nii palju segast mu jaoks, õppekava on vahepeal muutunud ja üldse on nii palju tüütut asjaajamist. Samas selline jupitamine teeks elu kõvasti lihtsamaks. 

Nüüd olen jõudnud otsusele, et sügisest kindlasti võtan ennast kokku ja teen oma asjad ära. Ainult üks närune aasta on veel jäänud. Samas variante on endiselt kaks. Olen ametlikult edasi kodus ja teen ära pooled ained mõlemal semestril. Seda siis nii 2018/2019 õa kui ka 2019/2020 õa. Mis taaskord aitaks koormust paremini jaotada. Teine variant on see, et lõpetan päriselt akadeemilise ära ja olen korralik kooliõpilane oma täiskoormusega. Mis tegelikult ei ole ka halb variant, sest lõpetaksin (kui hästi läheks) aasta varem, kui praeguse seisuga. 

Kuramus, miks ma pean kogu aeg midagi otsustama :D 

Pildiotsingu funny memes about making decisions tulemus



teisipäev, 2. jaanuar 2018

Pläkutan

Head uut aastat!

Annaks kohe lubadusi, aga ülehomseks olen need juba kõrvale visanud. Las siis jääda. Tahaks küll öelda, et sellel aastal hakkan trenni tegema ja rohkem igas mõttes pingutama, aga tuleb, mis tuleb. 
Ütleme siis nii, et ma proovin olla sellel aastal veidi parem inimene üleüldises plaanis. Loodetavasti ei pea detsembris tunnistama, et oih ups, läks nihu :D

Aastavahetusel olime kodused. Kuna Pisike jätkuvalt on selline, et iial ei tea, kuidas magab, otsustasin, et ma ei hakka unegraafikuga mängima. Ilutulestikku jõuab ta ka järgnevatel aastatel vaadata. Veider oli muidugi see, et ta ei pööranud teist külge ka südaööl. Ometi lasid Meheraasu ja teised suhteliselt lähedal rakette. Millest võib järeldada, et päris hästi oli tuppa kuulda. Millest võib järeldada, et ma olin valmis tema ärkamiseks. 

Ühe ilusa öö eest saime järgmisel ööl topelt üleval olla. Lausa 5,5 tundi. Mis viga oli, me välja ei nuputanudki. Täna lasime tal kohe mõnuga kauem üleval olla. Ma väga loodan, et sellest oli abi, sest see 3 tunnikest und, mis mina lõpuks sain, jäi ilmselgelt väheks. Samas ei tahaks igapäevast uneaega väga hiliseks ka nihutada. Eks näib, mis saab. Minul hakkavad igatahes mõtted otsa saama selles osas. Ilmselt taaskord mingi selline asi, millega ei olegi midagi ette võtta, vaid peab ootama, millal mööda läheb. Kui üldiselt aeg nagu läheb ülimalt ruttu, siis võin vanduda, et kell neli öösel kell üldse ei liigu...

Täna hakkas kergekujuline söögistreik tulema. Raudselt on JÄLLE hambad. Ausalt ei jõua juba ära oodata, millal nende viimase kaheksaga ühele poole saame. (just nimelt meie saame, sest see ei ole piinav ainult talle :D)
Samuti otsustasime Meheraasuga, et on aeg hakata tegelema sellega, et Pisike potil hakkaks käima. Nii kui nii on mähkmelööbega probleeme (ja ma olen ära proovinud peaaegu kõik mähkmed, mis Tapa linnas leida võib) ning tuleb kasuks, kui päeval saab ilma ringi tuterdada. Mis te arvate, kas see preili soovib seal potil passida? Proovisime mänguasju, tilulilutamist, multikaid ja muusikat. Korraks istub ja siis nagu võiks juba edasi joosta. Ta ei anna kuidagi märku ka, kui oleks vaja potile. Ilmselt pole veel seost tekkinud, milleks see kõik vajalik on. Pean hakkama tähelepanelikumalt jälgima teda, äkki taban mõne nõksu, mille järgi aru saan, et davai, nüüd kohe. Veider oli see, et teda ennast ei seganud üldse märjad alukad. Rahumeeli lasi edasi. Et siis jah, tõotab tulla üks igavesti tore ja stressivaba projekt :D

Pildiotsingu funny potty training meme tulemus


Mhh, ma tahtsin veel mingist asjast rääkida, aga kurat jälle läks meelest ära. Kohe näha, et iga päevaga muutub unevõlg suuremaks jään vanemaks, mälu pole enam üldse see, mis mõned aastad tagasi :D 

neljapäev, 28. detsember 2017

Titeisu tuli peale

Mind on paar nädalat vaevanud titeisu. Kus kohast ta tuli, ma ei tea, aga õnneks hakkab juba ära minema. Abiks ei tulnud eriti see, et lähikonnas sündis just üks väike inimene. No kohe tahaks nunnutada ja poputada...

Sellesmõttes ei ole midagi muutunud. Need 9 põhjust, miks uue lapse järgmises elus saan on endiselt olemas (LINK!). Noh, tõele otsa vaadates on neid põhjuseid ju rohkemgi, aga las need jäävad hetkel sinna, kus nad on. Natuke on nagu raske lasta lahti sellest mõttest, et 3-4 last tahaks saada. Aga vist ei ole siiski mõistlik ennast päris ribadeks taielda. 

Jah, väikese vahega lapsed saavad omavahel mängida. Jah, titendus saaks korraga läbi. Jah, mina saaks pärast seda mähkmetralli rahus pillid kotti pakkida, ilma, et peaksin selle peale enam mõtlema. Jah, räägitakse, et pärast kolmandat ei ole enam vahet, palju neid on. Jah, pärast neljandat ma ei peaks enam vaevama pead, kas saada mõni veel või mitte :D

AGA. aga eksole. Pisike on nii õrna unega hetkel, et ma hästi ei kujutaks ette, kuidas ma keset ööd peaksin ühele süüa andma ja teist magama panema. Sellele võiksin soti vahele panna, et ta ärkaks iga kord ülesse. Isegi Mudilane ärkas esimestel öödel, kui Pisikesega koju tulime. Oli küll omamoodi armas, kui kell kaks öösel tuli meie tuppa üks unine nägu ja küsis pahaselt, et mida me kiusame tema väikesest õest keset ööd, aga noh, paariaastane vist ei loiva ise voodisse tagasi.

Mul on kenasti kaks jalga maa peal, kui juttu on laste saamisest. See ei oleks mõistlik, ükskõik, mis nurga alt vaadata. Küll aga on raske seda tunnet alla suruda, et issssssand, kuidas tahaks beebit. Veider oleks vist mõnele tänaval ligi astuda ja öelda "ou kle las ma nüüd õige pisut nunnutan"... :D

Aju, mõistus ja mälestused on üldse ühed huvitavad asjad. Praegu tagasi mõeldes ei tundugi nii räme kõik. Samas, kui nüüd meenutada vähe täpsemalt, siis mõtlesin ikka rohkem, kui ühe korra sellest, et mille eest mind karistatakse ja miks see surm mind ükskord ei võta :D

Kõik need magamata ööd ja päevad ning neli tundi kiigutamist, sest lapsel olid gaasid. See, kuidas ma ei saanud vetsus käia, sest mõni lihtsalt ei olnud nõus üksi olema. Mina ei olnud nõus ennast täis kusema. Näete siin probleemi eksole? Tissidraamad ja RPA, millest saaks lausa omaette postituse kirjutada, sest kogemus oli pehmeltöeldes...huvitav. Kõik need korrad, kui olin õhtuks nii täis ropsitud, et lebrasin nagu hapupiimavaat (ausalt, kui ma oleks iga kord särki vahetanud, poleks pärast esimest päeva midagi selga panna olnud). Nii palju janti ja jama, et üht väikest inimest elus hoida. Seda nimekirja võiks veel pikalt jätkata, aga las praegu olla.

Okei, nüüd pani titeisu ikka juba jooksuga ajama. Oleks kohe pidanud meenutama, kui palju ma vaeva nägin ja kui sügaval pekkis olin kõige mustemal hetkel. Pisike on küll väike armas päike igas päevas ja ma olen rõõmus, et ta mul olemas on, aga ma siiski ei taha ole valmis enam veel seda kõike läbi tegema uuesti.

Muidugi võib minna ka nii, et teine oleks vana rahu ise. Magaks, sööks ja oleks mustertitt. Lisaks on üks kogemus juba olemas. Tean, mida teha, mis aitaks mõnes olukorras jne. A mis siis teen, kui lõpuks tuleks välja, et nii ikkagi ei ole. Kõlaks küll elu moodi, mulle nii näkku panna :D Olen üpris veendunud, et katus reisiks mul kaugele üksikule saarele ära.

Tegelikult on ju maailm niigi ülerahvastatud! Ma teen hoopis inimkonnale pisikese teene sellega, et jätan enda laste arvu ühe peale :D

Pildiotsingu funny memes about not wanting more kids tulemus

Siin võiks küll kirjas olla hoopis to have another kid ja pilt oleks täiesti perfecto, aga kuna mul skille pole, et ise miskit teha, peab leppima sellega, mida internet pakub :D

EDIT: Öösel istus Pisike neli tundi lampi üleval. Uinus lõpuks kell kuradi pool 6. Ühesõnaga, jah, titeisu läks ÕNNEKS selleks korraks jälle mööda :D 

teisipäev, 26. detsember 2017

Uneprobleemid

Mõned päevad tagasi mõtlesin, et kirjutan postituse lohutuseks kõigile, kelle lapsed ei märka magada. Paraku tuleb välja, et minu enda omagi ei ole seda siiski veel ära õppinud ja see peab ootama veidi. 
Juba oli kõik ilus ja kena. Õhtul jäi ruttu magama, öösel vast paar üksikut korda ärkas, sest lutt oli kadunud, aga jäi siiski kohe uuesti tuttu. Kolmel päeval ärkas lausa kell pool 11!!

Ma loll muidugi ei osanud seda ära kasutada. Ei oska enam nii pikalt voodis külitada. Üks hommik ärkasin kell pool 10 ja mõtlesin vau. Siis tuli hirm uuesti uinuda, sest RAUDSELT laps kohe ärkab. Nojah, äkki paarikümne aasta pärast siis magan uuesti?

Praegu on tagasi miljon öist ärkamist, sest midagi on pahasti.Viimased kaks ööd ma enam ei saa üldse aru, kas magan ka vahepeal või jooksen ainult Pisikese voodi vahet. Üks öö oli jälle tuima 2 tundi üleval. Nii armas. Mis radar see lastel on, et siis kui nii-ii väga tahad (vajad) und, otsustavad nemad lihtsalt näkku panna? :D Eile otsustas ta, et ei tahaks nagu väga päeva lõppenuks lugeda. Istusin 1,5 tundi temaga tagatoas, et ta uinuks. Täna läks õnneks ainult 45 minutit. Hahaha, õnneks. Nii vähe ongi vaja eksole. 
Pildiotsingu not sleeping baby memes tulemus

Kuidagi oleme nüüd jõudnud sinna punkti, kus ta ei taha üldse magama jääda õhtul. Hull tants ja trall käib voodis. Püsti, pikali, istuli, pikali. Tekk siia-sinna-tänna, vahel üle voodiserva. Esimesed 10-15 minutit lasen taielda, sest muidu ta hakkab mängima minuga. Pärast seda juba hakkan teda pikali tagasi panema, kui püsti tõuseb. Nii me siis seal kempleme, kuni ta ära hakkab vajuma. Lõpuks ta lihtsalt istub silmad poolkinni, aga pikali ei suvatse ise minna. Eile ta tõusis keset ööd istukile ja magas nii. Vahepeal tegi häält, läksin panin ta pikali. Mõtlesin küll, et üldiselt väga mugav variant, kui keegi teine külge keerab ja asendit vahetab, aga ee, võiks ju ikkagi ise. Ma ju ometigi tean, et ta oskab seda. 

Ma olen proovinud seda, et ei tee välja temast. See ei ole jätkusuutlik, sest ta lihtsalt hakkab voodis hüppama või muid huinjaasid tegema. Vahel teesklen magamist. See on kõige edukam variant, sest tal lõpuks hakkab igav. Mis mulle aga selle juures ei meeldi, on see, et ma kipun ise magama jääma. Kuigi kell 21.30 ei ole magamajäämiseks üldse halb, tuleks hoopis mulle kasuks, siis noh ei. Tahaks veidi lihtsalt oma mõtetega olla. Üritan üht silma lahti hoida, loen mõttes numbreid või trummeldan sõrmedega mööda voodit, nii et Pisike ei näeks. Iga kord loodan mõttes, et tema uinub enne mind :D

Ei tasu vist öeldagi, et ma väga väga väga ootan seda päeva, kui lõpuks normaalselt puhata saan. Pärast aastat ja kahte kuud, näen ikka välja samasugune nässakas ja kottsilm, et piinlik on lausa. Ning jah, ma tean, et peaksin kasutama aega, mil Pisike magab, magamiseks. Siin on mu vastus sellele:

Pildiotsingu not sleeping baby memes tulemus

Hakkas kohe kergem, kui kurta sain. Loodetavasti õpib mu kallis laps normaalse magamise enne seda ära, kui ükskord kodust välja kolima hakkab. Annaks taevas, et saaks järgmise aasta jooksul kirjutada teemal "see läheb mööda, ühel päeval saad sa taas normaalse inimese moodi magada!"