Nii me siin elame

GTT - glükoosi taluvuse test

Eelmisel reedel käisin oma kaua "oodatud" glükoosi taluvuse testil. Aastal 2016, kui olin noor ja roheline esmakordne rase, lasin emotsioonid välja siin postituses. Sel korral oli kergem, ma juba teadsin, et on üks paras jama ees ootamas. 
Seekord mõtlesin küll, et välja ma selle joogi seal oksendan. Täiesti hullumeelselt hakkas vastu. Kolm aastat tagasi oli ka vastik juua, aga ei meenu, et tookord oleks potti kallistada tahtnud. Iga kord kui mulksuma hakasin, keskendusin väga tugevalt joogi sees hoidmisele, sest teist kolmandat korda, poleks soovinud seda teekonda nüüd küll ette võtta. Sees ta püsis, veri sai antud ja nüüdseks tean ka, et sel korral rasedusaegset diabeeti ei ole! Ausalt, see ei olnud isegi mitte seitsmes taevas, kus omadega olin, kui ämmaka kirja nägin. Tähendab, ma olin nii 90% kindel, et hakkan jälle Tartu vahet sõeluma ja ennast neli korda päevas torkima ja ülesse kirjutama kõike, mida vähegi suhu panen. Kahjuks on hemoglobii…

He he he, parem hilja kui mitte kunagi, eks? 
Mul oli vahepeal lugemisest pikem paus. Paus on isegi palju öeldud, sest koduseid raamatuid ikka keerutasin üht ja teistpidi. Samas raamatukogusse ka nagu ei jõudnud, sest see oleks tähendanud terve päeva Tapal passimist ja kellel küll selle jaoks aega oli siis? Vahepeal olin trotsi täis, sest krimkad viskasid üle ja jumala eest, mul ei ole ühtegi head raamatut kodus ju!? 
Noh, nüüd siis on mul jälle paar kuud igapäevaselt Tapale asja, seega leidsin vana hea raamatukogu ka ülesse. Mis omakorda tähendab, et on aeg viimased halvad neli lugemiskuud ära märgistada ja uue innuga jätkata sealt, kus maikuus pooleli jäin. 
Senised nimekirjad on leitavad siit: jaanuar; veebruar: märts; aprill #1; aprill #2 ja mai.
Kuna enamuse kohta ei ole mul enam õrna aimugi, mida arvasin, siis panen siia ülesse lihtsalt nimekirja ja netist leitud sisututvustused. Mõnel üksikul juhul, kui oli eriti meeldejääv emotsioon, lasen selle ka kuuldavale. Lihtsalt selle j…

Eelmisel nädalal käisin rõõmsalt ämmaemanda juures kontrollis. Rääkisime vererõhust, otseloomulikult. Olen nüüd augusti algusest rõõmsalt igapäevaselt mõõtnud ja kodused tulemused on enamasti normaalsed, kohati lausa pigem madalad. Näiteks eile tundsin ennast jube väsinuna ja õhtune näit oli 115/70, pole siis imestada, et eksisteerimine raske oli (täna oli 112/61, varsti tekib hoopis sellega probleem). Kokkuvõtvalt oli ta rahul sellega, mida nägi ja palus lihtsalt edasi mõõta. Jõudis siis kätte aeg hakata kohapeal mõõtma ja voilaa, ülemine jälle 140. Rääkisime natuke siis sellest probleemist, hakkas teiselt käelt mõõtma, hops, ülemine 150. Mõõdab uuesti ja tulemus oli veel kõrgem. Tegime ära muud mõõtmised, rääkisime muud jutud, uuesti mõõtes oli ülemine 130. Pani selle kirja ja ühe soojaga kirjutas ka raseda passi, et "patsiendil on nn "valge kitli sündroom" ja peab vererõhupäevikut perearsti soovitusel". Kaasa sain käsu seda koos raseda passiga kaasas kanda igal…

Ma olen selline inimene, kelle vererõhk tõuseb müstilistesse kõrgustesse, kui mõni meditsiinitöötaja seda mõõta soovib. Esimesel korral on täiesti pööraselt kõrge, teisel korral juba mitu korda madalam ja tavaliselt kolmandal korral siis saab kätte selle nö õige. Mingi imelik psühholoogiline tõrge, mille tekkepõhjustest mul ei ole aimugi. See, kui kõrge vererõhk esimesel mõõtmisel on, oleneb mitmest asjast. Esiteks see, kas ja kui tuttav ma arstiga olen; teiseks oluliseks punktiks on see, kui pikalt olen juba kabinetis olnud ja muud juttu ajanud, mis otseselt ei keerle vererõhu ümber ja kolmandaks sellest, miks üldse arsti juurde läksin. Kus kohast see probleem/tõrge tekkinud on, ma ei tea.

Oscarieelsel vastuvõtul käies mõõdeti ka vererõhku. Mis ilmselgelt oli täiesti ebanormaalselt kõrge. Kui nüüd õieti mäletan siis ülemine oli  lausa 162. Rääkisin oma meditsiinitöötajate ja vererõhumõõtmise probleemist. Vestlesime veidi muul teemal ja 10 minutit hiljem näitas ülemiseks 142 (ma tões…

Kui eelmisel korral olin veel täiesti suremas omadega, siis täna on juba inimlikum olla. Arst oli veidi nõutu minu osas, sest ühtegi kreemi või tabletti seljavalu leevenduseks välja kirjutada ei tahtnud. Lõpuks läksime ämmaemanda ukse taha kraapima, et nõu pidada. Kahepeale otsustati, et kinesioteip ja berocca. Ausalt naersin kõva häälega, kui sain teada, et valu vastu peaks abi andma vitamiinid. 
Paar päeva oli veel täiesti võimatu olla, sest väga tugev valu käis läbi iga kord, kui vähegi liigutasin. Sealtmaalt hakkas järk-järgult paremaks minema, aga mitte meeldivaks. Tänaseks olen väiksematsorti valuga, võiks öelda, et harjunud. Aga ütlen ausalt, et nii madalal pole ma ammu olnud ja seda lausa sõna otseses mõttes. Esimesel ööl tõusin vetsumineku jaoks ülesse ja see oli pigem roomamine, sest selg sirgu ei läinud. Terve esmaspäeva kõndisin küürus ja siis käis mingi raksakas astudes uuesti läbi ja pärast seda suutsin juba selga vähe sirgemaks ka ajada. Sõbranna laenas enda seljasoend…

Täna hommikul mõtlesin, et peaks koristama. Iga päev oli homme, lõpuks pidi ju see täna ka kohale jõudma, millal päriselt asi kätte võtta tuleb. Oli kohe sellise võimsa naise tegutsemise tuhin. Laps oli söödetud, kõik oli tehtud. Süda ka enam paha ei ole, ma saan täiega kõigega hakkama, valluta või maailm! 
Võtsin tolmuimeja. Tegin ära ühe toa, teisegi. Vahepeal toimetasin veel Mirteliga, sest tal, nagu ikka, sada probleemi, mida saab ainult emme lahendada. Muidu on ainult issi ja issi, a nii kui tegevuse leian on emme. Mis siis ikka, jõudsin lõpuks elutoani. Sättisin veidi vaipa, sest eilsest jäi veidi puusodi kahe silma vahele. Ja nii kui ma kummargil asendist püsti tõusin... Seljast käis läbi ko-hu-tav valu. Isegi ropendada ei suutnud, nii rõvedalt valus oli. Kõndisin ja nutsin, loivasin tugitooli istuma, mis siin salata, lasin veel paar pisarat. Ma lootsin, et see läheb kohe-kohe üle. Etteruttavalt võin öelda, et pole siiani läinud. 
Muidugi tulevad igasugused huvitavad probleemi…