teisipäev, 14. november 2017

Unenägude seletamine

Olen müstika usku. Ehk siis usun, et on olemas inimesed, kes tunnetavad ja näevad rohkem. Samuti meeldib mulle selline tuleviku ennustamise teema. Olen kunagi ostnud isegi tarot kaardid. Nendega olen pisut ennustanud ka, aga korralikult selgeks ei ole saanud. Ega ei ole otseselt üritanud ka. Sõbrannadele olen ennustanud nendega pisut. Eks osa asju ole täppi ka läinud, aga pigem on need jäänud riiulisse seisma. Igasugu nõiasaadetes öeldakse ka tihti, et ei tasu jamada nende kaartidega, kui korralikult kasutada ei oska. Las nad siis olla seal. 
Ma usun ka sellesse, et inimese alateadvuses on palju vastuseid. Eriti palju neid vastuseid võib saada unenägudest. Nende seletamisest olen ka ammu huvitatud olnud. Ikka no juba aastaid. Selle pärast on olemas ka unenägude seletaja.

See ei ole küll väga tihti kasutust leidnud, sest tavaliselt ei ole aega hommikul ülesse kirjutada unenägu ja õhtuks on juba meelest läinud. Praegu on selline periood ka, et ega eriti ei näegi. Küll aga juhtub vahel, et mõni unenägu on eriti eredalt meeles. Lausa nii eredalt, et ei anna kohe mitu mitu päeva üldse rahu. 

Seda väga tihti ei juhtu. Praegu suudan meenutada täpselt kahte korda. Üks oli mõned aastad tagasi. Kirjutasin kuhugi ka tähendused ja kui nüüd mäletan õigesti, siis läksid üpris täppi. Arvatavasti, isegi kui leiaksin praegu need paberid, siis ega ma enam ei mäleta, mis tundmused sel ajal olid. Nii et kahjuks ma täpset infot tolle aja täpsuse kohta öelda ei saa. 

Teine kord oli alles nüüd, mõned päevad tagasi. Ma ilmselgelt loen jube palju sõjaga seotud raamatuid, sest see on põhiline teema, mida unes näen. Teemast välja, aga kui nüüd mõelda, siis sellel aastal on ainult üks raamat olnud, mis EI OLNUD otsapidi sõjaga seotud.. No mis teed, kui armastusromaanid ei köida :D

Igatahes. Ma alguses mõtlesin, et mingi suvaline jura uni. Kui õhtuks meeles on, siis vaatan. Unenägu oli meeles, aga vaatamiseni ei jõudnud. Mööda läks umbestäpselt neli päeva ja kuna see ikka kummitas mind, siis ühel õhtul Pisikest magama pannes, otsustasin aega surnuks lüüa. 

Hea, et voodis külitasin, sest muidu oleks ilmselt pikali kukkunud. No läks täppi. Iga detaili juures, mida vaatasin, tundsin ära neid tundmusi ja mõtteid, mis hetkel minuga kaasas käivad. Ma ei hakka hetkel neid detaile ja seletusi siia kirjutama, sest see läheks pisut liiga isiklikuks. 
Tuleb tunnistada, et sain pisut julgust juurde selles osas, mis suunas peaks oma samme sättima. 

Minnes nüüd edasi müstikajutuga, siis tahaks lasta endale ennustada. Kaua ma jauran mingi suvaliste kaartide või unenägudega. On kellelgi kogemusi ja oskab soovitada kedagi? Ma juba täitsa ammu olen seda mõtet peas heietanud, aga ikka jääb see viimane samm tegemata. 

Tahtsin siia lõppu linkida selle, missugune raamat mul on, aga ei suuda googeldades seda ülesse leida. Küll aga sai selgeks, et neid on väga väga väga mitu erinevat. Järelikult valikut ikka on. Nüüd hakkas mind huvitama, kui palju nendest raamatutes erinevusi on. Nägin ükskord Meheraasu vanaema raamaturiiulis ka mingisugust unenägude seletajat. Peaks joonele panema need kaks ja saaks asja selgeks :D


esmaspäev, 13. november 2017

Miks ma olen merevee usku?

Siin ei mõtle, et millist veekogu ma ujumiseks eelistan.
Hoopis seda, miks ma ei kasuta ninahügieeniks ja nohuraviks ninaspreisid (sudafed jne), vaid merevett (humer, quixx).

Lühidalt: selle kannapöörde jaoks läks vaja täpselt ühte nina limaskestade lõikust.
Aasta oli siis 2012. Mul oli olnud juba väga väga väga pikka aega nohu. Seetõttu olid tavalised sudafedid osa minu elust. Piltlikult öeldes, kui kuhugi läksin, nägi pakkimine välja nii: meik, riided, oo ninasprei ka olemas. Olin igapäevane kasutaja, sest pidevalt oli raske hingata.

Mingil hetkel saatis perearst mind edasi nina-kurgu-kõrvaarsti juurde. Tema saatis lõikusele, sest limaskestad olid turses. Seejuures mainis, et ilmselt on põhjus tihedas spreitamises ja tema edasine soovitus oleks merevee kasutamine samal otstarbel.

Sel perioodil tuli muidugi välja, et mul on ka tolmuallergia ning see oli hoopis pideva nohu põhjus. Ilmselt oli sellel oma osa, miks need limaskestad omadega pekki läksid.
Kamba peale arstid siiski otsustasid, et ega kahjuks ei tule, kui opil ära käin, seda enam, et aeg oli juba kirja pandud.

Läksin siis rõõmsalt Tartusse haiglasse ja see oli mu elu kõige hullem ja valusam meditsiinikogemus.

Jah, isegi räigem kui sünnitus.

Pole küll teemaga seotud, aga huvitav kokkusattumus on, et kõik mu operatsioonikogemused on Tartuga seotud :D

Igatahes. Arst alguses rõõmsalt rääkis, mis ja kuidas nüüd juhtuma hakkab. Ma olin positiivselt meelestatud: no kui hull see ikka olla saab eksole! Tehti tuimestus ja mingi aja pärast jalutasin siis operatsioonisaali. Läksin lauale ja.... kahetsesin, et ei nõudnud üldnarkoosi. Ma tundsin, kuidas nad seal surkisid. Pole elus enne ega pärast sellist valu tundnud. Lisaks siis see meeldiv kärsahais. Ja kogu vedelik, mis nad ninna valasid vajus kurku... ainus mõte laual oli, et huvitav, kas ma suren valusse, lämbun või upun. Terve keha oli nii šokis, et hoidsin kramplikult lauast kinni (seda ka pärast operatsiooni, kui juba kõik juhtmed ja jubinad olid küljest võetud ja oli aeg ratastooliga palatisse veerema hakata).

Seal üks praktikant vaatas sellise näoga, et jeeeeesus, kas ma tõesti pean SEDA kunagi kellelegi ISE tegema hakkama v :D

Kui lõpuks sain voodisse heita ja palatisse üksi jäin, hakkasid pisarad lihtsalt voolama. Ja ei valeta, kui ütlen, et ma ei suutnud ennast kontrollida. Käed värisesid ja ei suutnud nuttu lõpetada. Meheraasu tuli mingi aeg ka sinna ja vaatas lihtsalt lolli näoga, et ma ei suuda poole tunni jooksul maha rahuneda :D

Neiu, kes pärast mind operatsioonilt tuli, oli sama reaktsiooniga. Pärast viskasin nalja, et algusest peale teadsin, et asi ei ole minus, vaid protseduuris.

Ega sellega ei olnud piinad veel lõppenud, kui haiglast välja sain. Verejooks kestis veel mitu mitu tundi. Käisin mööda Tartut ringi nagu väike põrsas ja muudkui vahetasin verist vatti. Lisaks pidin nädal hiljem minema koorikuid eemaldama. Mis küll ei olnud nii piinav, aga tõmbas ikka pisara silmanurka küll.

Pärast seda ei ole ma kordagi kasutanud muud, kui merevett. Ma ei luba muud koju ostagi. Olgugi, et põhjus võis suure tõenäosusega olla muus, kui tihedas ninarohu kasutamises, ma ei julge riskida. Samuti kavatsen edaspidi uskuda, et nohu taga on allergia, mitte limaskestad. Ma ei taha enam mitte kunagi sellist katsumust läbi teha :D

Alguses arvasin, et raske on harjuda, aga pärast esimest paari kuud enam vahet ei teinud. Nüüd olen nagu täitsa teadlik suur inimene, kes kasutab merevett :D

reede, 10. november 2017

Hambad, angiin või mõlemad korraga?

Meil on täna kolmas pöörane päev. Üleeile õhtul tekkis Pisikesel palavik. See kestab siiani. Käib muudkui kõrge ja madala vahet. Eile hommikul oli lausa nii kõrge, et ma pidin pepuli lendama, kui Meheraasu kraadimise lõpetas. Mõtlesime, et ehk peaks emo´sse minema, aga otsustasime siiski oodata. Päeva peale läks temperatuur alla ja me ei hakanudki minema. Täna hommikul oli jälle palavik platsis, kõrgem kui eile hommikul. Heietasime uuesti emo mõtet. Aga siis otsustasime hoopis, et helistame perearstile.

Ta oli nii lahke, et võttis meid järjekorraväliselt vastu. Võeti verd ja tuli välja, et preili on suutnud endale angiini saada. Kuidas või kus kohas ta nii külma sai, on minu jaoks müstika. Õues olles on alati soojalt riides, vajadusel on toas ka paksemad riided seljas. Kas tõesti need kaks sammu, mis on toaukse ja auto vahel?

Ega tegelikult enam vahet ei ole. Tähtis on see, et palavikumüsteerium on lahendatud ja ravi peal. Nagu Meheraasu kabinetis naljatas: kui hästi läheb, saab nädala pärast jälle öösel magada.
Oi, kuidas ma seda ootan. Ööd on olnud veel pöörasemad, kui päevad. Pisike ei ole kunagi olnud kaisubeebi, aga nüüd lõpetab alati vastu hommikut meie voodis. Ma küll olen oodanud, millal tuleb see aeg, et ta kaisus püsiks ka, aga see nüüd ei olnud päris see viis, mida ma oleksin tahtnud.

Tegelikult jõudsin ma juba arvama hakata, et kogu jandi taga on jälle hambad. Eile õhtul, kui ta ilge röökimise saatel tõusis, panin igemegeeli ja edasine öö oli rahulik. Samas see ju tuimestab. Eks siis mingi aeg ole näha, kas on lisa tulnud. See mõte oli tegelikult hirmutav, sest ma kardan, kuhu järgmised siis selle palaviku tõstaksid...

Nüüd lendas vastu taevast ka plaan jätta ära pudelipiim. Menüüs on palju piimatooteid. No näiteks teen pudrud piimaga, päeval saab keefiri. Juust maitseb talle väga. Ühesõnaga tundus, et ei ole enam mõtet. Praegu on piim ainus asi, mida ta tarbib, peale vee. Täna just naersin, et meil oleks nagu jälle beebi majas :D Õnneks ei tundunud see võõrutus väga raske olevat ja loodetavasti ikkagi lähemate nädalate jooksul on võimalik sellega ühele poole saada.

Ma muide sain lõõpida, et ilmselt hakkavad mul võimed avalduma. Nädala alguses rääkisin Meheraasule, et peaks Pisikesele uue palavikualandaja ostma. Küünlad olid kuni 10kg lastele, aga ta juba on sellest piirist üle. Samuti on vanus nii suur, et võime rõõmsalt nurofeni kasutada ja küünlad nurka visata (ma kusjuures olen suht kindel, et me kõik kolm ootasime seda). Kolmapäeval oli meil nii kui nii liikumist ja kasutasin kohe juhust. Ja kohe läks seda vaja ka. Selgeltnägijate tuleproov, siit ma tulen! :D

Hah, Pisike tegi arstil muidugi jälle sihukest tsirkust, et kui lõpuks vereproovi vastused saime ja ta vait oli, hakkas arst naerma ja ütles, et issand, sa oskad tasa ka olla või :D Ma muidugi pidin ütlema, et vahel harva ikka õnnestub jah :D

Üldse on Pisike oma meditsiinikäitumise/suhtumise osas nii minu moodi. Valged kitlid ei meeldi, verd võtta ei lase (mu ema räägib siiani, kuidas ma olin 8aastane ja Rakvere haiglas hoiti mind viiekesi kinni, et veri kätte saada. Nad ei uskunud, et ainus, kes mind ära suudab moosida on ema). Samuti ei meeldi talle see pulk, millega kurku vaadatakse (ma õppisin ära, kuidas teha suu täpselt nii lahti, et arst ei pidanud seda kasutama. Ta iga kord naeris, et ma olen ju see, kellega ei pea pulki raiskama) ja angiin on haigus, milles olin igal aastal ühe korra kindlasti. Vahel lausa kaks. See pull lõppes siis, kui mandlid ära lõigati.

Positiivselt poolelt: Pisike magab praegu oma päevaune(d) elutoas. Nii õpib veel müra sees magamisegi ära ju! :D

esmaspäev, 6. november 2017

"Mina olen Pisike ja ma olen lutisõltlane"

Raseduse ajal ma erilisi plaane luti osas ei teinud. Nii palju muid mõtteid oli peas, et see tundus täiesti ebaoluline. Omavahel me ka sellel teemal pikalt ei arutlenud. Oli selline vaikiv kokkulepe, et kui on vaja, siis on vaja ja jooksvalt vaatame. 
Suhteliselt ruttu jõudsime arusaamisele, et lutt on siiski vajalik ja nii see esimene tee meie koju jõudis. Oli täitsa asjalik abimees. Vahel küll mõtlesin, et tuleb paras jama selle võõrutamisega, aga kuna meie puhul oli kasu, siis ei tundunud, et selle ära kaotamine tulevikus saaks väga hull olla. Eks selle müstilise tulevikuni oli siis omajagu aega kah eksole. 

Nüüd on tulevik käes ja on tekkinud väike plaan tasapisi lutist loobuma hakata. Seejuures ei ole kavas seda teha järsku ja lihtsalt ära võttes. Kuna ta kasutab seda uinumiseks, lohutamiseks ja see pakub turvatunnet, siis miks ometigi peaksin ma teda traumeerima? Päris nii ju ei ole, et laps istuks ainult lutt suus ja muidu elada ei saa. Saab küll. Enamus ajast viskab ta selle kohe välja, kui ärkab. Aga see on tal pidevalt käeulatuses. Olgu, päris tihti on see kadunud, aga muul ajal on tal võimalik ise seda võtta, kui on soovi. Magamise ajal viskab ta samuti selle ära, aga uinudes on vajalik. Ma muide nüüd hakkasingi mõtlema, et lutti asendada ma ju millegagi ei saa...kuidas need uinumised siis peaksid välja nägema. Kui kaua umbes võtab aega, et laps harjuks ära, et enam ei ole seda asjandust tal? 
Raudselt lõpuks olen ise 5x rohkem traumeeritud sellest, kui Pisike :D 

Igatahes plaanin ma mingil, hetkel veel määramata, ajal hakata vaikselt lutti silmaalt ära viima. Noh, et õue enam kaasa ei võta ja päeval panen ka nii, et ta igal hetkel seda võtta ei saa. Alustuseks ikkagi magamise ajal jätaks selle rõõmu. Ma olen siin kaalun küll seda mõtet, et kohe korraga ongi kõik, aga siiani on iga võõrutamise ja harjutamisega sobinud meile selline tasapisi ning samm-sammult. Vast proovin alguses ka nii, eks siis aja jooksul ole näha, kuidas kujuneb. 

Mul on lutiteema üldse pikalt hingel olnud, sest ma olen korduvalt kuulnud negatiivseid kommentaare selle kohta. Esimesi sain juba siis, kui ma veel ei plaaninudki võõrutamist. Kõige popim oli see, et tõmmati lapsel lutt suust ära ja lisati: no miks see prunt peab suus olema kogu aeg, ei ole vaja! Vähe ei ajanud närvi! Mismõttes sa lampi tuled tõmbad mu lapsel luti suust välja? 
Teine sihuke äge kommentaar sinna juurde on see: lutti on vaja ju ikka ainult magamise ajaks ja äärmisel juhul suure jonni ajal. Ee, kas mu laps võiks ise otsustada, millal tal on seda lutti vaja? Ta küll täitsa väike, aga siiski saab aru, on lutti vaja või ei. Nüüd ükspäev just öeldi, et ta on juba nii suur ja ei tohiks enam lutiga tegemist teha. Ma peaaegu oleksin öelnud, et ta ausalt kooli läheb lutita, aga sain veel sõnasabast kinni. 

Ma tõesti ei leia, et aastane ei võiks lutti imeda. See päris ausalt ei ole kõige katastroofilisem sündmus inimkonna ajaloos. Aga millegipärast tekitavad sellised kommentaarid tunde, et midagi on nüüd täiesti valesti lapsega. No ei ole ju. 
Raudselt siis, kui lutist oleme lahti saanud, hakkab pihta potijutt. Ja siis juba iseseisev söömine. Üldiselt vist mitte kunagi ei lõppe see, et midagi on kellegi teise jaoks nagu veidi mööda. Ma õnneks ei lase ennast eriti häirida. Veel. Lõpuks ikka, aga eks tuleb tugev närv säilitada. 

kolmapäev, 1. november 2017

Kellakeeramise võlu ja valu

Ilmselt oleks korrektne öelda ainult valu, sest võlu ma veel nagu ei ole leidnud. Enne Pisikest oli sügisese kellakeeramise ainus võlu see, et sai ühel päeval tunnike kauem magada. Aga see on ka ainus, mida meenutada suudan.
Ma saan aru, et seda tehakse selle jaoks, et valget aega oleks rohkem, aga olles nüüd realist: hiljemalt kuu aja pärast on nii kui nii enamus ajast pime. Seetõttu ei leia mina, et sellel üldse mingit mõtet oleks.

Mudilase jaoks ei muutnud see eriti midagi, esimesel päeval tõusis varem, kui tavaliselt, aga edasi oli kõik juba samas rütmis. Küll aga tundub, et uinumine on tema jaoks kuidagi lihtsam.
Pisike seevastu.. oh jah. Nüüd juba hakkab vaikselt jälle looma, aga esimene päev ei olnud eriti meeldiv. Samas pean tunnistama, et ma kartsin ise hullemat. Eelmine aasta oli ta nii väike, et mingit mõju ei olnud sellel tunnikesel siia-sinna.

Pildiotsingu clock change memes tulemus

Meil oli korralik rütm sisse saadud kenasti, seega hakkas ta tund aega varem ära vajuma. Ega mul muud üle ei jäänud, kui ta magama panna. See aga mõjutas kenasti ka söömisi ja ööund. Kuna ta öösel magas korralikult, siis järgmine päev oli juba lihtsam. Suutis juba ilusti pool tundi kauem üleval olla. Täna saime nii kaugele, et uneaeg on samas kohas nagu enne pühapäeva.

Ööunega on nüüd sellised lood, et see on jätkuvalt varasem. Eks tuleb leppida sellega, kuidas praegu on. Ei hakka vägisi sundima ka kuhugipoole seda. Ma lihtsalt siiralt loodan, et see nihkub ise vaikselt aja jooksul hilisemaks.
Oli sihuke periood, mil Pisike ärkas hommikul kell 6. See oli tükk tööd, et seda hilisemaks saada. Praegu on see vaev suhteliselt asjatu, sest ta ärkab umbes 6.30. Ilmselt magaks ta kauem, kui öösel vahepeal ärkaks, aga ma siiski eelistan seda, et magab sirgelt hommikuni. Seejuures on savi, et meie hommik algab varem, kui päris paljudel inimestel. Eks ideepoolest võiks anda talle pudelitäis piima ja siis üritada uuesti magama uinutada, aga kuna Meheraasu ja Mudilane peavad ka vaikselt ärkama hakkama sel ajal, pole erilist mõtet. Samuti tahan, et Pisikese esimene söögikord oleks hommikupuder, mitte piim. Eks nendel unistel hommikutel, kui kõik teised magavad, unistan sellest, kuidas ühel päeval ärkan ka kell 9 või 10. :D

Pildiotsingu clock change memes tulemus



teisipäev, 31. oktoober 2017

9 põhjust, miks saame perelisa uuesti järgmises elus

Kui mina veel pubekas olin, siis mõtlesin, et ühel päeval saab mul olema vähemalt 3 last. Ehk isegi rohkem. Ja kindlasti väikeste vahedega, et neil oleks tore koos kasvada. Minul ja vennal on vanusevahe 9,5 aastat. Ehk siis oli tema juba täitsa suur inimene, kui mina alles hakkasin asjadest aru saama. Ma mäletan, et kogu aeg oli nii jura olla, sest pidin üksi endale tegevust leidma.

Siis sain kokku Meheraasuga ja olles mõnda aega osaline Mudilase kasvatamisel (kes küll oli juba 3) sain aru, et ilmselt tuleks siiski see suure pere plaan veidi ümber mõelda. Samas olin kindel, et ühe lapsekese võiks ikka saada. See üks laps on mulle praeguseks selgeks teinud, et järgmist suure tõenäosusega siiski nii pea ei tule. Kui üldse tuleb. Minu vastus sellele, kui keegi jälle küsib, millal võib oodata uut, on alati üks: ilmselt järgmises elus. 

Selleks on tegelikult täitsa mitu loogilist seletust, mis on kirja pandud täiesti suvalises järjekorras. Ehk siis nii, kuidas meelde tulid, mitte tähtsuse alusel:


1.Mulle ei meeldi rase olla
Päriselt. Ma ütleks, et need 9kuud olid piin, aga see on vale. Ma alles 10. nädalal sain teada, et olen rase, seega, need 6,5kuud, mil teadsin, olid rasked. Eriti alates suvest, kui haiglast välja sain. Kogu aeg pidin endale meelde tuletama, et üht ja teist ei tohi. Aga pagana raske on olla nii..abitu. Ma sõltusin pidevalt teistest inimestest. Lõpus oli juba väga raske olla ja ma ei suutnud ära oodata, millal ükskord asjaga ühele poole saab.
Kuna esimene kogemus ei olnud eriti meeldiv, siis olen täiesti kindel, et ega uus rasedus ei oleks ka midagi toredat. No ei ole minus seda säravat ootajat peidus.
Mulle tundub, et vanaema ka ei nautinud omal ajal rasedusi, sest ta kord küsis, millal mu piinad lõppevad :D


2.Mulle ei meeldi sünnitada

Kuigi see oli minu jaoks meeldivam, kui rasedus. Eks mul vedas ka, sest tõesti läks kiiresti ja väheste õmblustega. Samas olid valud nii intensiivsed algusest peale.. Enam muidugi ei teki värinaid, kui meenutan. Eks aeg teeb oma töö.
Hirmutav on mõelda, et iga järgnev peaks olema kiirema tulemisega...
Pika jutu kokkuvõte: ma eelistan siiski seda, et keegi ei tule mu vagiinast välja.

3.Ma tahan ülikooli lõpetada ja käia tööl
Kiirest kolmest aastast saab (kui kõik läheb hästi) hoopis kuus. Eelduste kohaselt lõpetan 2020 kevadel. Ma ei soovi seda aega pikendada. Siis juba kaoks vaikselt ära point sellel kooliskäimisel.
Tööl võiks samuti vahepeal käia. Mul ei ole erilist töökogemust. Tähendab, palgatööl ei ole ma kunagi käinud. Küll aga on mul praktikakogemused, mille kohta on öeldud, et lähevad arvesse tööna. Seda seetõttu, et need on nii pikad. Rakenduskõrghariduse plussid.
Eks see, miks ma tööl ei ole varem käinud, on siiski minu enda süü. Aga tõstan käed ja tunnistan: ma ei suutnud teha asja, mis mulle mitte midagi ei pakkunud.
Senised praktikad on näidanud, et õpin õiget asja ja tõesti loodan, et saan kuskil lähikonnas ka erialast tööd teha. Seni on paremad pakkumised jäänud silma pigem Tartus ja Tallinnas. Mulle küll väga meeldib Tartus, aga hetkel ei näe mõtet hakata elu nii palju muutma. Samas, kunagi ei tea, mida tulevik tuua võib.

4. Remont
Meil see remondike on juba pikka aega edasi lükkunud. Kord ei olnud aega, siis piisavalt finantsi. Siis tuli juba Pisike ja beebi kõrvalt ma lihtsalt ei olnud nõus tolmutama ja sebima nii nagu oleks olnud vaja. Nüüd on meil muidugi plaanid suuremad, kui veel aasta-kaks tagasi. Tuleb vaikselt kuskiltotsast pihta hakata. Enne uue lapse saamist peaks majas olema kindlasti sees veevärk. Elu on kohe mitu korda lihtsam, kui ei pea kausside ja kateldega jändama. Samuti oleme Meheraasuga mõlemad seda meelt, et lastel võiks olla eraldi toad. Praegu Mudilane küll käib peale, et me tõstaks Pisikese hoopis tema tuppa, aga ei näe mõtet. 1) Tuba ei ole kummist. Mudilasel on endal juba nii palju asju, et milleks sinna juurde toppida 2)Privaatsus. 8-aastasele võiks siiski säilida mingisugune võimalus olla üksi. Lisaks õpib ta seal toas 3)Neil on nii suur vanusevahe, et varsti juba käiks Mudilasele närvidele, et mingi tatikas temaga tuba peab jagama :D Lisaks juhtub siiani vahel seda, et Pisike ärkab öösel. On lihtsam, kui ta läheduses magab. Kuigi varsti juba võiks ta oma toakese ju saada... peab hakkama Meheraasule pinda käima selle tegutsemisega :D

5.Finants
Remondipunkt on kaudselt seotud finantsiga. Samuti ei motiveeri mind see 3last=500€ (ma olen muidugi kuulnud palju nalju selle kohta, kuidas me peaksime veel ühe saama ja raha muudkui voolaks). Laste peale kulub ikka kõvasti rohkem. Ei ole see mingi kiire viis rikkaks saada. Esimesed 8-9 kuud kulus meeletuid summasid kõigi asjade peale, mida Pisikesel vaja oli. Eks rinnaga toites ole tõesti pisut odavam, aga alati ei ole see võimalik. See piimapulber, mida kasutasime, maksis umbes 7€ 400g. Kuus kulus vähemalt 10 purki. Kiire matemaatika annab 70€ ainuüksi piima peale. Sinna otsa veel mähkmed, püreed, pudrud ja muud asjad. Okei, loomulikult saab ise teha ja kasutada tavalisi putrusid. Samuti saab lapsele anda kodutoitu, aga ma olin nii pikalt omadega nii läbi, et vaevu tegin midagi süüa. Praeguseks oleme jõudnud sinnamaani, et beebipudrud on minevik, kodutoitu saab ka. Piimapudelit saab 1x päevas (ja vahel öösel). Ehk siis võttis meil peaaegu aasta selle jaoks, et ei tahaks minestada iga kord, kui poearvet näeme.

6.Imetamine
Ma olen nüüd ebapopulaarne, aga julmalt aus: mulle ei meeldinud imetamine. No absoluutselt mitte. Ma olin täielikus stressis sellest. Ma ei tea, kas olen seda varem siia kirjutanud, aga ta juba üpris ruttu ei saanud rinnapiimast kõhtu täis ja ma ei teinud muud, kui külitasin temaga voodis. Nii ööl, kui päeval. Meheraasu käis tööl, mina olin harjumatus olukorras. See tekitas lisastressi. Ma ei saanud ja ausaltöeldes, ei olnud ka tahtmist, mitte midagi teha. Mingil hetkel olin olukorras, kus ma sõin päevas umbes 4 juustuviilu, sedagi sunniviisiliselt, sest MIDAGI ju peab sööma. Ühesõnaga, ma olin parajalt pasas iseendaga. See mängis nii palju rolli selles, miks ei olnud piima ja miks see tissitamine nii piinarikas oli. Selle jutu juurde sobivad hästi ka punkt 7. Magamatus ma vahel ikka vajusin magama, kui Pisike LÕPUKS kõhu täis sai, aga enamasti oli vaja midagi toimetada või siis tahtsin omaette olla. Ega ma eriti ei armasta ka päeval magamist. Mingisugust müstilist oma aega ikka tahtsin vahel oma asjadeks kasutada. Samas võiks seda tagantjärgi ka rumaluseks nimetada, sest ega ööselgi just unetundidega hiilata ei olnud. Magamatus aga muudab mind väga, väga ja veelkord väga nõmedaks inimeseks. Pisike hakkas enam-vähem terve öö magama (õigem oleks öelda ilma söömiseta) 11. elukuul. Siiani lähen voodisse nii, et loodan parimat. Vahel ikka juhtub, et peab piima tegema. Pikk magamatus andis ennast aga tunda punktiga 8. Vaimne tasakaal ma olin nii tujukas, ma ei ütleks, et ebastabiilne, aga no ega palju puudu ei olnud. Ei olnud mingi probleem ühel hetkel nutta, teisel naerda, kolmandal asju kokku pakkida, sest mees on nõme. No igast tsirkust oli. Ütleks, et lausa piinlik meenutada, aga mis ma ikka valetan. Olen seda meelt, et ma peangi endale meenutama neid hetki, pean mingil hetkel hakkama neid läbi analüüsima enda jaoks. Ma arvan, et nendest on mul võimalik väga palju õppida. Vahel olen siin mõelnud, et ehk oleksin pidanud mõne spetsialisti poole pöörduma. Või ehk tuleks kasuks, kui läheks praegu? Ma küll tunnen, et praegu on minuga kõik korras, olen ennast paika saanud, aga selle sama eneseanalüüsi mõttes ehk tuleks kasuks.


9. Pisike ei olnud kõige kergem laps

Ma küll ei arva, et ta oleks olnud kõige raskem juhus siin ilma peal, aga oli perioode, kui ta lihtsalt röökis tundide viisi. Siis oli periood, mil ta ei maganud peaaegu üldse. Ainult lühikesed tihedad uned. Oli näha, et see ajas teda ennast ka stressi. Siis oli periood, mil ta ei olnud nõus üksi olema. Ja ma ei mõtle selle all seda, et laps on toas ja ma lähen õue. Ma mõtlen selle all seda, et ma ei saanud isegi köögis vett joomas käia ilma temata. Vahepeal hakkas ta öösiti üleval olema. Sellele tegime eos karmi lõpu, ehk siis ei lasknud tal päeval nii palju magada. Mis oli karm meile endale ka, sest kes on näinud üleväsinud last, siis teab, mis toimus. Ma ei hakka seda nimekirja hetkel siin ja praegu pikendama, sest point on juba olemas. Palju oli sellist, mille jaoks ma ei olnud valmis. Elu on täis ootamatusi.

Palju kergemaks läks, kui ta õppis käputama ja kõndima. Ta saab ise asju kätte, saab mängida. Aastaga on tekkinud nii märgatav vahe, et lausa hirmus on :D Minu eluvaim on ka taastunud jälle, on tahtmist teha, käia ja olla.

Ma pean taaskord nentima, et olenemata sellest, kui vahva on olla ema, siis issand jumal, ma ei taha enam ühtegi beebiaega läbi teha :D Mul on veidi kahju, et ma pole üks nendest, kes naudivad seda, aga mis sa hädaga ikka ära teed.

Ma praegu ninanipsutan neile kõigile, kes peale sünnitust küsisid järgmise kohta ja ütlesid, et küll mul uue lapse isu varsti tuleb :D


esmaspäev, 23. oktoober 2017

Appi, ma ei oska pealkirja panna...

Nüüd on siis käes see tore aeg, mil on pime ja rõve. Vau, ma tean, keegi ju ise õue ei näe! :D
Minu jaoks on see kaasa toonud selle, et köha ja nohu kombo on platsis. Meheraasu ja Pisike on ka veidi tõbised. Ühel köha, teisel nohu. See teine muidu kasvatab jälle hambaid ka ja no johhaidii.

Lisaks nendele kõigile meeldivatele haigustele, mis iga nurga peal on, pean ütlema, et mulle ei meeldi üldse külmal ajal maal olla. Hommikul astud põrandale ja niiiiiiiiii külm on. Kütmine on umbes suhteliselt esimene asi, mida tegema hakkan, kui koivad alla saan. Samas siis tuleb jälle teha valikuid. Kui me kütame ära mõlemad ahjud ja pliidid, siis istume pool õhtud lahtiste akendega, sest muidu ei kannata elada. A kui ei küta kõiki, siis on mõnes toas ikka külm. Kui temperatuur tõmbab miinusesse ka päeval, siis algab igavene jama pesu pesemisega. No ei istu mulle see, kui pean pidevalt kellegi teise toimetustest sõltuma. Muidugi veel vähem istub mulle käsipesu, nii et tuleb hambad ristis need mõned kuud jälle üle elada.

Et natuke oma elu "huvitavamaks" teha, hakkasin toole värvima. Ma sain 4 väikest tooli Pisikesele, aga üks neist oli selline kulunud roheline ja teised tavalised pruunid. Roheline on nüüd kollane, aga ma ei ole sellega veel rahul (seetõttu ei lisa ka pilti). Mõnes kohas läks värvi liiga paksult ja kuna ma jätsin ta vale koha peale kuivama, siis suutis Mudilane pool värvi ära nühkida sealt. Samuti ei taha ma tema varbajälgi terve tooli ülejäänud eluea vahtida. Meheraasu pakkus välja, et ehk võiks üle lihvida paarist kohast ja siis lisada värvile mingit värvi tugevdajat või kõvendajat ee, ühesõnaga ma ei mäleta, mis asi see oli, aga pidi värvi tugevaks tegema. Ma nüüd ootan, millal motivatsioon tagasi tuleb, et edasi teha seda. Kolm tooli ootavad veel ees. Üks neist tuleb kollane ja ülejäänud kaks halliks. Siit võib järeldada, et tulevikus ei saa Pisikese tuba olema roosa. Valik sai tehtud selle põhjal, et laud seal toas saab olema kollase plaadiga ja üks hall pink on ka ootamas.

Kuna ma täna juba Mudilast korra mainisin siis... ma peaks siin blogis tema "nime" ära vahetama. Ta on sellest vanusest juba väljas ja võiks kasutusele võtta mõne vähe sobivama. Kahjuks ei ole mul hetkel mitte ühtegi mõtet. Oskab keegi midagi välja pakkuda?

Sorteerisin täna tema riideid ka. Jee, ta suvatses lõpuks kasvama hakata ja kapp, mis oli täis ootel olevaid riideid on nüüd pooltühi. Järgmisena võtan riidekapi ette, sest tundub, et sealt tuleb ka mõned asjad välja praakida.
Kuna ma nüüd juba olen sorteerimislainel, siis pärast Mudilase riideid kavatsen ette võtta Pisikese mänguasjad. Tegelikult pidin seda juba täna tegema, aga tuju läks üle. Arvestades, et need siiani ei ole kuhugi jooksu pannud meie elutoast, siis vaevalt, et mõni päev või nädal seda kuidagi mõjutaks.

Mu vanemad (okei, mu ema), otsustas oma raamaturiiuleid korrastada ja nüüd on mul jälle kodus neid terve virn. Täna vaatasin kiiruga läbi ja jätsin osad endale. Homme kavatsen natuke põhjalikumalt piiluda, mis veel võiks alles jätta. Aga siis jääb jälle mingi ports, millega ei oska eriti midagi nagu peale hakata. Ma suudan praegu mõelda täpselt kolmele inimesele, kellel võiks pakkuda neid. Aga ma olen üpris veendunud, et nii mõnigi jääb veel mulle siia. Eelmisest satsist on ka paras ports veel mul siin seismas. No ei raatsi üldse neid lõkkesse viia, samas kuhugi neid panna ei ole ka. Mõtlesin korra, et ehk peaks facebookis mõnda gruppi lisama, ehk keegi tahab.

Ps. Kui siia peaks sattuma mõni raamatuhuviline, kes sooviks valikuga tutvuda, siis võib minuga ühendust võtta. Meiliaadress on bios olemas :)

kolmapäev, 18. oktoober 2017

Üks aasta Pisikest

Teisipäeval oli Pisikese esimene sünnipäev.
Ma olen olnud terve aasta ema. 
Ma sain hakkama. 

Esimese peo pidasime maha juba mõned päevad ennem. Raske juhus, kui õige päev juhtub teisipäevale. Me ei näinud mõtet minna kuhugi mängutuppa. Seda eelkõige seetõttu, et meie lähemas ringkonnas on vähe lastega inimesi. Ja nendele vähesed põnnidele, kes kohal olid, sobis meie elamine ka. Nii vähemalt tundus mulle.
Eks neid mängutubasid saab kunagi hiljem järgi proovida.

Samuti ei kutsunud me eriti palju külalisi. Ainult need inimesed, kellega oleme viimase aasta jooksul tihedamalt suhelnud. Söökidega ka hulluks ei läinud. Tegime salatit ja ostsime kooki. Ei näinud taaskord mõtet hakata tegema hunnikut sööki, millest pool tuleks ära visata (kuigi Jassu oleks ilmselt rõõmustanud). Istusime ja rääkisime juttu. Oli sihuke mõnus kodune olemine.

Õigel päeval läksime Tapale minu vanemate juurde. Nad oleksid muidu laupäeval maale ka võinud tulla, aga kuna me oleksime nii kui nii pidanud ise neid transportima, otsustasime, et see lahendus on kuidagi parem. Ega ma ei tahtnud õigel päeval ka lapsega ainult kahekesi terve päev kodus istuda.

Oli ka neid, kes kohale ei tulnud, aga lubasid leida muu aja, et meid külastada. Eks me jääme ootama. Minu vanaema juures peaks ka veel ära käima, aga ei ma ei kujuta ettegi, millal see plaan täidetud saab.


Hullult veider on, et kuigi ma pidevalt vingun, et tahaks kodust välja, siis eile ma ei suutnud ära oodata, millal koju saan. Kodus on kõik käe-jala juures. Laps teab ka, kus mis on. Selles suhtes, et Tapal näiteks mingit iseseisvat mängimist ei ole. Kodus õnnestub mul rõõmsalt kõik asjad ära teha (kui on hea päev ja hea tuju). Ma keetsin eile lapsele putru nii, et ta lihtsalt rippus jala küljes. No ei anna tegutseda :D Nüüd mõtlengi, et see nädal on üldse selline käin-üle-päeva-kodust ära. Homme lähme arstile. Õnneks on aeg kohe hommikul ja suure tõenäosusega saab Meheraasu meid viia ja tuua. Ehk siis ei pea ma tassima hunnikut asju kaasa. Laupäeval on lusikapidu. Hullult nõmedal ajal hakkab, sest üks preili on harjunud kella 15.30 ja 16.00 vahel sööma... Eks sellest saab üks pekkis päev. Ma ausalt ei tea, kummale rutiinimuutus hullemini mõjub: mulle või lapsele :D 

Me eile mõtlesime, et peaks hakkama vaikselt harjutama Pisikest sellega, et me ei ole 24/7 kõrval. Ehk siis ei vea teda kogu aeg endaga kaasa. Näiteks käisime eile poes nii, et ta jäi minu vanematega. Tunnike hiljem, kui tagasi jõudsime, tundus, et väga hullu ei olnud. Laps oli heas tujus ja mängis rõõmsalt. Samas paps ütles, et oli näha, kuidas laps ei ole harjunud, sellega, kui meid ei ole. Lasteaia jaoks oleks ka nagu vajalik oskus olla meieta. Kuna ma ei taha Pisikest räigelt traumeerida, siis tundub, et on paras aeg selliseid lühikesi harjutusperioode tegema hakata. 
Mul endal oli igatahes täiega veider. Jaaaaaaaaa taaskord tundub, et hoopis minul on seda harjutusperioodi vaja :D 

neljapäev, 28. september 2017

"Miks see maa mind ükskord ometi ei neela?"

Täna oli sihuke veidi ulmeline päevake. Üks preili arvas, et tema on juba piisavalt suur ja ei pea päeval magama. Mina seevastu arvasin, et ta siiski vajaks uinakut. Tekkis selline pisike huvide konflikt eksole.

Pisikese lõunaunele sättimine algab enamasti kell 11.15 ja umbes pool 12 on ta omadega audis. Tänagi toimisin samamoodi. Ainus vahe oli selles, et tema ei suvatsenud uinuda. Kussutasin, kõndisin mööda tuba, kiigutasin istudes, igasugu trikke tegin, mis tavaliselt toimivad. Seekord siiski mitte. Või pigem oleks õigem öelda, et korraks nagu juba uinus, aga nii kui panin voodisse, hakkas nutt pihta. Tund aega hiljem andsin alla.

See oli katse number 1.

Ootasin umbes tunnike. Ta hakkas haigutama ja silmi hõõruma. Jõudsin juba rõõmustada, sest ta ju ometi tundus väsinud. Võtsin sülle, kussutasin, istusin voodil temaga. Pani silmad kinni, minu rõõm jälle muutus suuremaks. Panin voodisse, hakkas karjuma. Võtsin sülle, panin igemegeeli, sest äkki hambad tegid haiget. Pani silmad kinni. Hakkasin testima, et kas ta ikka tõesti magab. Liigutasin ennast. Tõusin ja istusin. Köhatasin mõned korrad, haigutasin häälekalt, silitasin ta kätt. Silmad ei liikunud kordagi. Panin voodisse ja ärkas. Andsin jälle alla.

See oli katse number 2.

Ma hakkasin vaikselt ärrituma. See jällegi tekitas halva enesetunde, sest no KUIDAS ometi ma saan ärrituda nii pisikese asja peale, nagu seda on mitte uinumine. Ilmselt mõjub siin see, et peaaegu aasta ei ole olnud erilisi võimalusi midagi endale teha. Noh, et võtad kätte ja lihtsalt teed järjest midagi. Alati tuleb midagi vahele. #piinlik on seegi, et alates suve algusest on mu nn lapsevaba aega olnud täpselt kaks poeskäiku. Enda vaimu turgutamiseks peaks vist ikka midagi veidi ette võtma sellega.

Mingil hetkel helistasin Meheraasule ja palusin hädaldasin, kuidas ma enam ei suuda ja kõik on pahasti. Ühesõnaga oli selline maa-võiks-mind-neelata või välk-võiks-tabada tunne. Pisike hakkas ka minema juba selliseks, et tema kõrvalt ei kannatanud kahte sammu ka eemale astuda.

Pärast katset 2 olin arvamusel, et tuleb Meheraasu koju ja siis proovib ise, sest käed olid väsinud ja see tunne, et OH ÕNNESTUS ja siis oi tüng, oli päris ... kurvastav. Aga Pisike hakkas jälle silmi hõõruma, haigutama ja nüüd lisandus sellele ka teki tassimine magamistuppa. Mõtlesin korra veel proovida. Ma ei vaevunud isegi riideid vähemaks võtta, sest sisimas teadsin, et ma kukun jälle läbi. Seekord kuulis ta autohäält, kui Meheraasu hoovi sõitis. Järgmisel hetkel nägi juba teda ja siis ma lihtsalt lasin tal joosta elutuppa.

See oli katse number 3.

Meheraasu vahetas riided ja võttis üle, sest oli näha, kui väsinud laps on. Proovis kussutada, mänguasja kaissu anda, lihtsalt voodisse panna. Vahetas tavalise elektripirni ühe värvilise ja keerleva pirni vastu, sest varem aitas see lapsel uinuda. Proovis teda uinutada magamistoas ja kaissu võttes ja mööda elamist kõndides. Lõpuks ma juba hakkasin ütlema, et las siis olla.

See oli katse number 4.

Rohkem me ei üritanud. Lasimegi tal olla üleval. Kraadisime teda mingil hetkel ja siis näitas see 38,3. See seletas nii mõndagi tegelikult. Halba ennustas iseenesest ka see, et eilne öö oli ka paras seiklus. Sellised öised ärkamised on pisut keerulised, kui laps on kaks nädalat terve öö maganud rahulikult. Organism harjub kiirelt, kui saab magada jälle :D Panime Pisikesele küünla ja palavik hakkas langema.

Et siis saan rõõmsalt öelda, et täna panin last magama ei rohkem ega vähem, kui 9 tundi, sest nihutasime ööune pisut varasemaks. Praegu ongi natuke veider, sest minu free time algas lausa tund aega varem, kui muidu :D Et siis saan rõõmsalt öelda, et täna panin last magama ei rohkem ega vähem, kui 9 tundi.  Ei oskagi nagu midagi peale hakata enam. Nüüd jääb üle ainult loota, et öö ja homne tuleksid rahulikumad.

Raudselt leian mõne päeva pärast, et paar hammast on lapsele juurde tulnud. Arvestades sellega, et iga järgnev hambapaar (siiani on kõik tulnud kahekaupa), on endaga kaasa toonud järjest rohkem ebamugavusi, siis ma üldse ei imestaks. Teisest küljest, kui see kõik on tingitud hammastest, siis ma ei julge mõeldagi sellele, mis järgmistega olla võib...

reede, 22. september 2017

"Kreegipüree" ja arstivisiit

Eile päeval tõi naabritädi mulle suuuuuuure kausitäie kreeke. Ma siis mõtlesin, et ära süüa tervet seda portsu me ei jõua. Isegi mitte siis, kui kaks päeva ainult kreeke näost sisse ajaks. Alguses tahtsin moosi teha. Rääkisin juba emaga ka, et davai, ma toon sa keeda. Mul endal kogemused puuduvad moosikeetmisega ja nii oleks olnud päris mitu korda lihtsam. 

Hing aga ei andnud rahu, sest ikkagi oleks tahtnud ise ka pusida. Mõtlesin siis googeldada, et kuidas täpsemalt see asi ikkagi käib. Leidsin selle retsepti. Seal nägin sõna püree ja voilaa, otsustasin hoopis Pisikesele seda keeta. Selle jaoks ei tahtnud enam ema segama hakata, sest tundus hullult lihtne. 

Välja kukkus nagu seiklus omaette. Esimesele potitäiele ma suhkrut ei lisanud. See tuli niiiiii hapu, et ma ei tea, kes selle ära sööb :D Teisele panin törtsu ikkagi sisse, et natukenegi parem oleks. Keetsin pool tundi. Siis hakkasin läbi sõela sõtkuma ja kive välja kiskuma. Sain ainult vedelikku sealt, sest sõela augud olid liiga väikesed. Siis vahetasin sõela. Olukord paranes, veidi viljaliha läks ka sekka.

Kuna sellesse "jääki" jäi liiga palju viljaliha ja vedelikku, otsustasime veel korra kogu krempli läbi hekseldada. Kuna sõelaga tundus see täiesti mõttetu tegevus, tõi Meheraasu välja mahlapressi, korjas massist kivid välja ja lasi siis sealt läbi. Kujutate ette, me saime lõpuks isegi natuke päris sellist kraami, mis juba püree moodi oli :D Ta oleks võinud kohe alguses selle tuua, aga parem hilja kui mitte kunagi. 

Lõpptulemuseks oli 13,5 purgitäit (kasutasime titetoidu purke). Nendest 7 olid vedelad ja hapud, 5 vedelad, natukese suhkru ja tuntava viljalihaga ja 1,5 purki tuli siis sellist püreelaadset moodustist, mida ma tegelikult tahtsin :D 

Aga veel enne, kui toodi kreeke, käisime Pisikesega 11. kuu perearsti visiidil. Kaalub 10,3kg ja on 76,5cm pikk. Meheraasu otsustas seekord autos oodata. See on viimane kord, kui ta seda teeb. Laps jälle karjus nagu siga aia vahel. Miks, see on mulle teadmata. Tegin küll kõik nii, et talle peaks meeldima. Ei toppinud mähkimisalusele, tegin nägusid, näitasin mänguasju. Mitte miski ei aidanud. Kaalumise ajal hoidis kramplikult minust kinni, siples ja rabeles. Kogu selle suure kemplemise lõpptulemus oli see, et preili lihtsalt pissis mu täis. Hea, et ma ei pidanud läbi linna vanemate juurde niimoodi kusisena kõndima, vaid sain ikkagi koju ja riided kohe ära vahetada :D 


Eile nägin arsti ooteruumis üht sellist mõnenädalast beebit. Vaatasin siis teda ja avastasin ennast mõttelt, et ma enam ei mäletagi seda aega, kui Pisike selline süldinaator oli. Mul on hea meel, et see aeg on möödas, kui ta midagi ei osanud ja ei teinud. Täitsa huvitav on vaadata, kuidas ta iga päev järjest rohkem täitsa suure lapse moodi juba on. MUIDE! Ma nüüd ei mäleta, kas olen seda juba siin maininud, aga Preili suvatses kõndima hakata paar nädalat tagasi. Elu jälle huvitavam :D 

kolmapäev, 20. september 2017

Mees ei lähe jooma? Järelikult suss!

Meie juurest astusid pühapäeval läbi mõned inimesed. Nad ei ole just minu isiklikud lemmikud ja ega suurt austust nende vastu ei tunne. Ma küll üritan olla inimene, kes mõistab, mitte ei mõista hukka, aga raske on aru saada, mis nende konkreetsete inimeste peas toimub.

Üldiselt oleksin ma lihtsalt hambad ristis ära kannatanud, ilmselt natukene puhisenud ja siis ära unustanud, et üldse käidi. Aga on inimesi, kes joogisena on täielikud pelmeenid. Lühidalt sai Meheraasust suss ja naise käpaalune, sest ta keeldus keset õndsat pühapäeva pärastlõunat paari õlut tegemast.

Ma ei ole üldiselt selle vastu, kui inimene teeb nädalavahetusel paar õlut või käib väljas. Ikka on hea ja lausa vajalik ennast tuulutada. Samas pean oluliseks ka seda, et saaksin seltskonda usaldada. See konkreetne grupp inimesi on selline, et enne, kui kodu meelde tuleb, jõutakse käia pool Eestit läbi ja vot see mulle nagu hästi ei istu.

Ma oleksin selles osas kindlasti leplikum, kui me oleksime kahekesi. Aga ei ole. Ehk lepiksin ka sellega, kui ta läheks nädalavahetusel, mil Mudilane on oma emal külas, aga siis tahaksin ka varem sellest teada. Õnneks on selles osas vedanud ja Meheraasu saab väga hästi aru minu seisukohtadest ja arvestab nendega. See siis tähendab seda, et me kumbki eriti kuskil eraldi ei käi. Küll tuleb ka see aeg, mil saame jälle natukene vabamalt hingata. Ega meid väga ei kutsugi selline asi, et läheks ja tõmbaks ninad täis kuskil. Palju vahvam on käia kellelgi külas, juua kohvi ja niisama juttu ajada. Ja see on juba selline tegevus, et saab lapsed ka kaasata.

Eelmisel aastal, kui Pisikest veel ootasin, ei olnud selline asi minu jaoks üldse probleemiks. Tegeleda ainult Mudilasega ei olnud raske. Praegu aga on asjad pisut keerulisemad. Alati on kergem, kui täiskasvanute ja laste arv on võrdne. Eriti siis, kui kodus on 11kuune aktivist, kes ei püsi pudelis ka paigal. Igale poole on vaja ronida, kakerdada ja tuterdada. Heal päeval on kõik timmis ja saab toimetused ära teha tema kõrvalt. Aga on ka halvad päevad, mil isegi vetsus käimist lükkan edasi nii kaua, et silmamunad on juba kollased, sest lihtsalt ei saa minna. Pidevalt on kiire-kiire-kiire. Sinna otsa tuleb lisada ka hüpist Mudilane. Kes on kokku puutunud ATH diagnoosiga, võib ette kujutada, mis orkaan siin elamises toimub :D Vahel juhtub, et neil on korraga halb päev. Selle "imeilusa" päevakese lõpus tahaks ennast lihtsalt oksa tõmmata, sest füüsiline ja vaimne väsimus on nii suur.

Minnes nüüd tagasi selleni, miks ma ärritusin. Ma ei saa aru, miks inimesed, kes ei tea mitte midagi sellest, kuidas meie elu toimib, tulevad sõnu loopima? Mees ei ole suss, kui ta eelistab olla kodus. Ei ole suss, kui ta aitab oma naist. Kodu on meil koos. Lapsi kasvatame koos. Süüa tahame mõlemad. Mees ei saa olla vabakuulaja koduses elus. Viimane aasta on olnud täiesti pöörane ja me oleme palju vaeva näinud, et kõik asjad toimiksid ning saaksid tehtud. Ma olen olnud alla andmas nii mitmeid kordi, et vahel imestan isegi, kuidas me veel kõrvuti oleme. Aga oleme ja see on ainult selle tulemus, et Meheraasu on teinud valiku olla minu kõrval ja aidata/toetada. On perioode, mil seda abi on vähem ja on hetki, kui on rohkem. Tähtis on see, et kõik asjad oleksid enam-vähem jagatud ja üks ei pea ennast pooleks rabelema ajal, mil teine kaunistab diivanit.

Kokkuvõtvalt võin öelda, et mul on siiralt hea meel, et Meheraasu eelistab toimivat pereelu, pidagu siis teised teda sussiks või mitte.