Otse põhisisu juurde

Postitused

Küsimused-vastused: 2019.aasta kokkuvõte

1. Mida sa tegid aastal 2019, mida sa polnud varem teinud? Kui mõelda argielu peale, siis ei olnud ilmselt mitte ühtegi uut asja, mida varem poleks teinud. Kõik on kenasti rutiinne. Natuke laiemalt mõeldes, siis selle aasta sisse mahtusid kõrgkooli lõpetamine ja suure tüdruku pükste jalga tõmbamine ning päriselt tööle minemine. Vot neid asju pole tõesti varem õnnestunud teha. Aa, tegelikult, jõulukaunistused panin esimest korda elus vabatahtlikult ülesse. Kas see läheb arvesse?

2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?
Väga sügavalt kahtlen, et uusaastalubadusi andsin. Vähemalt meeles pole küll ühtegi. Seega, kui juhuslikult mõni oligi, siis vaevalt, et ta täidetud sai. Uusi lubadusi anda ei kavatse, nii kui nii unustan jälle ära.

3. Kas keegi su lähedastest sünnitas? 
Kõige lähemast pere- ja sõpraderingist mitte. Mõned tuttavad ja vanad klassikaaslased aga küll.

4. Kas keegi su lähedastest suri?
Õnneks mitte.

5. Mida sa sooviksid omada aastal 2020, mis puu…
Hiljutised postitused

Tere, maailm!

Rääkisin juba ammu, et sünnitusega saan ühele poole kenasti vana aasta sees, kuigi tähtaeg oli 4. jaanuar. Libakad käisid juba pikka aega, igalt poolt valutas, no täiesti kopp oli ees. Õhtuti lootsin, et hommikuks olen sünnitamas, aga ärkasin endiselt ühes tükis. Päev enne haiglasse minekut naersin, et lapsel on viimased kaks päeva tulema hakkamiseks. Ma väga soovisin, et õnnestuks mõnel sellisel päeval sünnitada, kus kellelgi juba ei ole sünnipäeva või aasta ei vahetuks, mingi veider kiiks, mis teha. Lapsehoiuplaan oli ka kenasti paigas, aga seda sai kasutada ainult detsembri lõpuni sellisel kujul nagu ta lõpuks välja nägi. Seega kaks põhjust, miks lootsin detsembrisse jõuda. 
Tuli välja, et laps on mul sõnakuulelik juba enne väljapoole jõudmist. Või siis mõjus 27. detsembri õhtul lendu lastud lause, et kui täna öösel tulema ei hakka, siis homme hakkan kükke tegema, teed kaanima, aknaid pesema, tikke korjama ja kui vaja teisi asju proovima, et lõpuks sünnitama saaks. Ootusi suurenda…

37+5 ehk tõmban kokku närvivalu hala

Nüüd on peaaegu kaks nädalat möödas sellest, kui alustasin postituse kirjutamisega. Tänaseks juba suudan elada, kind of. Magamine on küll jätkuvalt nali omaette, aga vähemalt ei ole ärkamise põhjuseks tohutu valu, vaid hoopis pidev pissihäda ja nohu. Vabastasin lõpuks Mirteli toa ka oma homemade voodist ja kolisin enda omasse tagasi. Mitte küll nagu normaalne inimene, vaid kerge aretusega, aga jumal kui hea on seal tagasi olla! 

Kokkuvõttes kulus enam-vähem normaalse elu juurde tagasi saamiseks aega 4 nädalat. 

Aeg läheb ruttu, kui oled kolme nädalaga viiskümmend aastat vananenud. Novembri lõpus kirjutasin oma närvivalust. Leitav on see postitus SIIT! Kuna mulle meeldib põdeda läbi asju, mille kohta infot saab läbi karu sellesamuse ja pean olema korraga detektiiv, arst ja psühholoog iseendale, siis kirjutan edasisest ka. Selline tunne, et kirjuta või blogi tutvustusse, kuidas vabal ajal tegelen tervisealase info kogumisega ja omal nahal eksperimenteerimisega. 
Igatahes, (üle)eelmisel e…

35+0 ehk ma olen nii väsinud närvivalust

Kui ette tiksus 30nädalat, oli täitsa hea olla. Minust olid mööda läinud kõik eelmise korra halvad hetked. Ei mingit säilitamist ja enneaegse sünnituse ohtu, ei olnud diabeeti, kõik proovid kenasti korras kogu aeg. Vererõhu mõõtmine on nii väike harjumuseks kujunenud asi, et ei saa arugi. Paks olen kogu aeg olnud, seega kõht ka just ülemäära ei sega. 
Täna, viis nädalat hiljem, ma tahaks juba sünnitama minna. Jalad valutavad I K K A V E E L! Kohe kukub kaks nädalat rõõmsat piinlemist ja ma olen nii väsinud sellest. Kaks nädalat minimaalse ööunega, kaks nädalat öiste valutamistega, kaks kuradi nädalat seda tunnet, et lähen võtan kuurist sae ja lihtsalt nüsin ära need pagana jalad.

Mirtelit oodates hakkas aeg venima sellest hetkest, kui 37nädalat täis sai. Praegu on selline tunne, et see müstiline piir on kuskil kaugel mägede taga alles. Raudselt ootan nii väga juba sünnitust, et tiksun kenasti siin oma jalavaludega tähtajani välja ja peale ka veel.

Praegu ma enam ei looda ka, et probl…

Vanad head süümekad

Viimased paar päeva olen olnud täiesti emotsionaalselt ülesköetud naine (tänks hormoonid). Mitte selles mõttes, et ilgelt vahutaks, kuigi, eks ole neid emotsionaalseid purskeid ka olnud, aga mind on enda võimusesse võtnud täiesti kohutavad süümepiinad. Isegi mitte selle pärast, et tolmuimeja nurgas seisab, kui ma ilmselgelt juba võiks koristada, aga Mirteli ees on süümekad.
Miks, küsid Sa? Kohe räägin! 
Ma nii tahaks anda talle vabu päevi. Mitte sellist nädalast pausi, sest elu on näidanud, et tema uuesti harjumine lasteaiaga on veidi raske, aga sellist pikka nädalavahetust või hoopis kesknädalast pausi. Ma ju näen, kuidas ta reedeks ära väsib. Kuigi raiub iga päev, et tahab oma teletupsuga lasteaeda minna ja õhtuti seletab vaimustunult, mida kõike päeva jooksul tegi. Kahjuks on minu füüsiline võimekus hetkel selline, et terve päev temaga joostes ma ilmselt sureks ära õhtul. 
Esmaspäeva õhtul liikus meeldiv närvivalu edasi vasakusse jalga. Ööga läks ka paremasse jalga. Seega olen nüü…

33+2 ehk väike visiit erakorralisse

Ma ärkasin täna hommikul ja kohe oli platsis mingi veider valu kõhus. Eelkõige ülakõhus ja see tekitas miljon küsimärki mu pähe. Poolteist tundi kodus ei teinud asja paremaks, seetõttu hakkasin mõtlema, et ehk peaks igaks juhuks haiglast läbi käima. Viskasin siis paar asja kotti valmis, sest parem karta kui kahetseda, eksole. Korra juba eelmise raseduse ajal tegin selle vea, et pidin Härrale telefonis seletama, kus kohas asjad on.
Sõidu ajal ka ei läinud valu üle. Oli teine selline nagu lööks käe ära ja siis see üks koht on veel pikemalt ühtlaselt hell. Lapse liigutused ajasid kõhu korralikult toonusesse, samas ei olnud need kuidagi regulaarsed toonused, ja lõpuks oli juba kerge selline ärevus sees, et kas tõesti jälle mingi kamarajura?
Jõudsin kohale, käisin triaažist läbi ja viidi otse osakonda. Tehti KTG, UH, arsti läbivaatus, vereproov ja uriiniproov. KTG ei näidanud kokkutõmbeid ja laps rõõmsalt tšillis omaette. Ultraheli oli ka korras, emaka aktiivsust ei tuvastatud, emakakael …

Hello november, hello seljavalu

Etteruttavalt ütlen, et ei, ma ei tea ikka veel lapse sugu. 
Nüüd kui pakilise osaga on ühel pool, lähen muu jutuga edasi. 
Selle jaoks kerin aega tagasi novembri algusesse. Hakkasin tundma, et selg teeb veidi haiget. Ei hakanud üldse paanikat tekitama, sel ajal oli rasedust juba kerge 30nädalat. Ikka juhtub, et seljale mõjub. Olgem ausad, ma ju suvel tõmbasin selja ära ka, see oli ainult aja küsimus tegelikult. Ütleme nii, et nädalaga jõudsin sellest veits on kange olla, selleni, et üldse ei saanud olla. Iga astumine, istumine, tõusmine või üldse liigutamine saatis kohutava valuaistingu. 
Otsustasin, et kirjutan ämmaemandale ja vaatab, mis ta ütleb edasise kohta. Kupatas mind perearstile, soovitas pissiproovi ka viia, nii igaks juhuks. Kirjutasin eelmisel teisipäeval ja kolmapäevaks leppisin pereõega kokku, et viin oma topsiku sinna ja siis vaatame edasi. Kuidagi vedas nii, et sain ka arstiga vestelda, sest pereõel oli tegemist, aga saatekirja proovi jaoks oli ju vaja. Sain kümneks …