Ära mine närvi, ära mine noh...

Detsember. Mul ei ole selle kuuga üldse sooje suhteid. Peamiseks põhjuseks on paljude lemmikpüha, jõulud. Eelmisel aastal vist isegi korra vestsin sel teemal siin juttu, aga kordamine on tarkuse ema. Mulle ei meeldi kogu see päkapikutamise, kaunistamise ja kinkimise jura. Lastele võib see oluline olla, aga ma suren seest iga korda, kui kogu see jõulutrall pihta hakkab. 

Praegu on tegelikult isegi hea seis. Sellesmõttes, et 6,5aastaga olen jõudnud sellest "jumal tänatud, et sul on 24.detsember sünnipäev, ma ei pea enam jõule pidama" selleni, et mul on lausa kaks jõululinikut, üks tuluke ja lastele ostsin jõulusokid ka kardina külge. Isegi kuusele ei ole päris vastu. Kuigi ma luban selle sisse tuua ilmselt 24.12 ja välja viskan kaks päeva hiljem. Ma lihtsalt ei saa aru, mis tunnet see mulle tekitama peaks, et mingi kobakas kuuks toanurgas ruumi võtab ja okkaid korjan pool aastat hiljem kõige veidramatest kohtadest. Ühel aastal oli kuusk täpselt tugitooli juures. Teate miks see hea mõte ei olnud? Ma korjasin veel jaanipäeval ka sealt ümbrusest seda sodi. Jäi lihtsalt tugitooli pragudesse kinni, tolmuimejaga välja ei tulnud ja nii ta siis vaikselt omas tempos pudises sealt. Mingi pisike kunstkuusk kapile oleks hoopis parem lahendus. A sellele protesteeritakse nii tugevalt vastu, et tekib tunne nagu ma oleks palunud kolm sõrme otsast saagida :D 

Noh ja see päkapikutamine. Jah, sussi seest nad oma kraami hommikul leiavad, aga olen tugeval arvamusel, et Pisike võiks kasvada ülesse teadmisega, et see on traditsioon. Mille jaoks kogu seda tralli väljamõeldistega? Olgu, ma hoidsin oma moka sellel teemal üldiselt maas, aga suurem neiu jõudis alles sel aastal teadmiseni, et päkapikke pole olemas ja vanemad panevad sussi sisse asju. Olgu, ta päriselt kinnitust ei saanud, sest millegi pärast vältis Meheraasu seda teemat ja korrutas naeruse näoga, et on ikka. Mulle jäi ebaselgeks, kas ta üritas nalja teha või miks seda oli vaja öelda. Inimene ju JUBA teab, et see on pullikaka. Saaks nüüd rõõmsalt minna selle juurde edasi, et see on traditsioon. Aga see on ilmselgelt ebapopulaarne arvamus, seega üritan siin edasi jaurata, kuni for the love of god, keegi lõpuks kuuleb mu juttu. Muide! Ta ei saanud sellest traumat, et aastatepikkune alatu vale päkapikkude osas välja tuli....

Kas sellest üldse tasub rääkida, mis poodides toimub? Minul õnneks pole üldse raske kõiki neid ehteid ja tilu-lilusid sinna letile jätta, sest kodus juba on piisavalt ja ma pole nii rikas, et sooviksin igal aastal mingit summat selle alla panna, et saada koju asju, mis leiavad kasutust max kuu aega aastast. Oleks karjuv vajadus, siis jah läheks, vaataks ja ostaks, aga seda pole. Taevale tänu, ma õppisin ära selle ilusa asja ka, et ma suudan mitte kuulata. Varem jäi poes kostuv muusik nii tugevalt kõrvadesse, aga eks elu õpetab kõrvu "sulgema" kui vajadust on. Või siis olen lihtsalt kurdiks jäänud. See või teine, ega vahet ei ole, minu jaoks lihtsalt see jõulumuusika ei toimi ja meeleolu ei loo.

Kingitused on ka keeruline teema, ma never ei oska midagi teha, kui just ei öelda konkreetset soovi, et voh näed SEDA. See on praktiline mitte ainult selle pärast, et tegijal jääb stressi vähemaks, aga ka seetõttu, et sa ei tassi teisele inimesele mingit jama koju, mida ta ei taha. Mulle meeldib ka praktilisi kingitusi saada. Sellesmõttes, et kui ma saan mõne kruusi kingituseks, tekib küll tunne, et ee, mis teen sellega? Mul on neli riiulitäit neid ja tundsin siirast rõõmu, kui Pisike suvel kolm tükki purustas....ma vist oleks isegi vetsupaberi saamise eest tänulikum, kui tassi eest. Paberit vähemalt kasutad, mitte ta ei jää 52164892423000 aastaks seisma, kuni ehk ühel heal päeval keegi suvatseb teda kasutada. Rõhk sõnal ehk.

Olgu, ma suudan mööda vaadata sellest, et poed on jõuluasju täis, igal pool on jõululaulud, mul on mingi teatav surve, sest lapsed on majas ja ma justkui peaksin päkapikutama, kuuski tassima ja kõikjale ehteid toppima. Need on minu isiklikud eelistused ja suudan piisavalt egoismi maha suruda, et ühiskonnas toimida. Mis mind aga eriti kohutavalt on härinud ja ilmselt häirib ka edaspidi, on heategevuse sidumine jõuludega. Aastaringselt käib tegelikult annetuste kogumine ja aitamine. Ja siis järsku kuu aega aastas räägime, milline imede aeg nüüd käes on? Tegelikult ju pole. Midagi ei muutu. Abi on vaja ka siis, kui ei ole parasjagu "maagiat täis imede aeg". Olgem ausad, nende jaoks, kes vajavad abi juulis ja nad selle ka saavad, ongi see juuli imede aeg. 

Ilmselt olen jälle ebapopulaarsel arvamusel, aga minu jaoks on see eemaletõukav, kui heategevusele üles kutsuvas reklaamis tõmmatakse seosed jõuludega. Kusjuures, olete tähele pannud, kui vähe on selliseid reklaame muul ajal aastas? Siis käib enamus tööst sotsiaalmeedias. Ei, ma ei kuuluta usku ja ma ei ürita tõestada, et selline reklaamimine oleks kuidagi vale. Kui neid jätkuvalt tehakse, siis järelikult need tasuvad end ära. Mida ma tahaks on see, et inimesed mõtleksid rohkem sellele, et abi on vaja ka muul ajal. Muide, abi ei pea tingimata olema alati rahaline, vahel piisab ka sellest, kui jagada aega. Nii suur hulk on selliseid inimesi, kes ei vaja abi saamiseks seljataha suurt organisatsiooni või MTÜd. Vahel on vaja kedagi, kes viitsiks kuulata ja olemas olla. 

Komöödia pealkirjaga elu

Ma ei tea, mis asi see viimasel ajal on, aga nii paljud asjad lähevad untsu. Või noh, isegi mitte niivõrd untsu, aga täiega feil ja naeruväärne. Ööl vastu neljapäeva ma konkreetselt ei suutnud otsustada, kas naerda või nutta.

Pisike otsustas, et magamine on nõrkadele ja pool ööd jooksime Meheraasuga võidu. Kord tuli ta meile voodisse, koos umbes viie kaisukaga, siis jälle läks minema. Siis tuli tagasi, siis läks jälle ära. Ja muudkui need paganama kaisukad! Tõsimeeli, meil ei ole voodi nii suur, et sinna nii palju pehmeid loomi mahuks. Loomulikult tuli talle keset ööd meelde, et tugitoolis on neid veel ja väga raske oli end tagasi hoida, et mitte akent avada ja neid järjest välja viskama hakata....

Parim oli muidugi see, kuidas ta nii viiel korral vähemalt tekitas lootust, et uinus. Ja siis kostis läbi öise vaikuse "karu ka". Ma reaalselt mõtlesin sel hetkel, et purskan naerma, sest see olukord oli juba ajuvabaks muutunud.

Neljapäev oli see päev, kui käisin praktikalepingutega toimetamas ja no mida ilma. Mul on vanemate juurest ülilühike tee sinna ja vahepeal juba tundus, et ma ei jõuagi kohale. Otseloomulikult unustasin mütsi emale koridori. Ma lihtsalt ei ole eriline mütsikandija ja nii ma uhkel sammul läksin, endal kõrvad otsast kukkumas. 

Kuna õues oli korralik tuul, otsustasime juba hommikul, et Meheraasu läheb ise Pisikesele lasteaeda järgi. Ei näinud mõtet temaga ilma trotsida ja külmetada jalutamisega, kui autovõimalus on ka. Kuna plaanis oli ka Triinuga kokku saada, siis tuli plaani hoopis päeval koju tulla, et tuled alla teha. 

Meil on ülihalb soojustus hetkel veel ja kuna tuulutas korralikult, siis ma ei oodanudki, et siin soe oleks, eks. Aastatega ma olen sellest naiivsest lootusest välja kasvanud 😀 Aga seda ma ka ei oodanud, et kella poole kolmeks on 14kraadi ainult. Õnneks on mul sõbrannadega vedanud, sest Triin aitas lahkelt tuled alla teha sel ajal, kui pesu kuivama panin. Jap see tore aega aastast, mil käin kas enda ema või ämma juures pesu kasimas on kätte jõudnud. Jumal tänatud, et see periood elus varsti läbi saab ja järgmisel talvel saan juba oma pesumasinat aastaringi kasutada. Ma sel hetkel muidugi ei teadnud, mis tulevikul varuks on. Esmaspäeval koju tulles oli termomeeter rõõmus üllatus. See näitas võimsad 12 soojakraadi, jap...12. 

Viskasin veel nalja, et ei tea kas julgeb üldse pesu restile riputada, äkki jäätub ära. Vana hea Murphy tuli ka appi ja vahepeal juba mõtlesin kus suunas esimene teerist on, et hing saatanale müüa ja tuli alla saada. Võimatu missioon tundus olevat. Nagu ikka, kui on kõige kiirem, süttivad närvid mitu korda kiiremini kui puud pliidi all. Kuigi vahepeal oli juba nii külm, et hakkas soe ja jalgu ka nagu ei tundnud, siis lõpp hea-kõik hea, jäime ellu ja saime sooja. 

Tuli öö vastu reedet. Pisike jälle korraldas oma väikest komöödiaetendust. Pool ööd jooksis Meheraasu, teise poole mina. Selline tunne oli, et üldse ei saanud und, vaid oligi ainult pikali ja kohe jälle püsti. Seekord ajas ka karu taga, õnneks ei kaasnenud voodite vahel jooksmist, AGA katsu sa unesegasele kahesele selgeks teha, et karu, mida ta tahab on tal kaisus juba. For real, läbi une seletas seal "emme, anna karu!. Ma tuulan terve voodi ümbruse neljakäpukil läbi ja arvake ära, kus see karu oli? Tema kaenlas! Ja nii terve minu poole ööst. See otsimisosa muidugi jäi vahele, sest võtsin õppust ja edaspidi vaatasin alguses kohe voodisse. 

Reedel kirjutasin koolitöid ja andis täiega tunda, et paar ööd oli vahelt ära jäänud. Täiesti ajuvabad kirjavead tekkisid sisse. Õnn, et lasin üle lugeda enne õppejõule saatmist 😀 päris piinlik oleks muidu olnud. Õhtul tulid Triin ja Kadi külla. Ma ei mäleta, mille peale, aga ütlesin Katsile, et ta Pisikese ära lausuks magamise osas.

Ta sai oma tööga väga hästi hakkama. Pisike magas terve öö. Kui välja jätta üks kord, mil tekki peale panin talle. Ärkas alles veidi enne üheksat. Miljoniküsimus...kas mina märkasin magada? Ma arvan, et sõbrale helistama ei pea ja vastus on niisamagi selge. Loomulikult mitte! Ärkasin juba kell seitse. Pagana seitse! Pühapäeva hommikul oli sama nali. Pisike magas, mina olin üleval. Natuke nagu veider, eks, aga ma ei saa sinna midagi parata, et enam magada ei oska.

Esmaspäeval lasin sarnases rütmis edasi nagu eelmine nädal lõppes. Tulin koolist, pea paras pelmeen otsas. Mitte, et jõhkralt oleks ajutööd teinud, aga natuke ikka. Sekka ka meeldivat väsimust ja üldse pea kuidagi pulki täis. Hakkasin siis Pisikest lasteaias riidesse panema. Käte-silmade koostöö üldse ei sujunud, koordinatsioon täielik ümmargune null. Udin siis talle suure vaevaga püksid ja saapad jalga, jope selga. Siis tulid kindad. Proovisin korra, kaks, lõpuks hakkasin naerma ja ütlesin emale, et palun tee ise, ma lihtsalt ei suuda :D Ma teadsin juba päeval, et see on hea mõte ta kaasa kutsuda. 

Tegelikult oli veel paar asja, mis läks totaalselt metsa, paar head nalja samuti, aga kuna alustasin selle postituse kirjutamist umbes neli päeva tagasi, siis on need kahjuks juba oma teed matkama läinud. Lihtsalt soovin, et elaksin selle nädala üle ilma suuremate kahjudeta

Hahaha, enne kui jõudsin avalda nuppu vajutada, suutsin veel ühe feili maha panna. Mul on raamatunimekiri tehtud teostega, mida tahan jooksvalt lugeda. Samale paberile kirjutasin vanemate jõulukingi mõõdud. Meheraasu tahtis vaikselt tegema hakata, küsis mõõte. Reaalselt otsisin 10 minutit, vaatasin vihikute vahele ja kalendermärkmiku vahele. Tundus nagu oleksin seda paberit TÄNA koolis näinud. Juba tükkis pisar silma ja meeleheide peale, sest ma mäletasin ainult pooli raamatuid, mis seal kirjas olid. Mõõdud saaks iga kell uuesti võtta, aga no need pealkirjad, eks :D Lõpuks andsin alla, tõusin püsti ja siis see paber vahtis mulle teleka pealt vastu. Ei  näinud ma seda täna, hoopis eile #mybad  #oopsididitagain

Nädalamenüü #20: kui supist saab risoto

Ma pidin tegema ühel päeval suppi. Praegu olen vaikselt menüüsse tagasi lülitamas riisi. Vahepeal viskasin ta kõrvale, sest see ei läinud hästi peale ja mulle väga tõsiselt tundus, et riis tekitas Pisikesele ka kõhuprobleeme. Samas nüüd lasteaias on iga nädal vähemalt korra riis menüüs ja ei tundu, et midagi eriti muutuks. Seega julgesin ka kodus proovida. Minnes nüüd tagasi selle juurde, et supp pidi olema, siis seisin riisi lisamise ajal pliidi ees ja mõtlesin, et kas üks pakk või kaks pakki (meil oli see riis, mis on varem valmis tehtud ja siis on karbi sees 5-6 väiksemat pakikest, teate küll neid, eks). Otsustasin siis, et davai, panen kaks, savi, et ilmselt liiga palju. Polnudki ammu risotot teinud. 

Supi/risoto jaoks on vaja pakki hakkliha, kahte sibulat, rohelist sibulat, kolme porgandit, purki purustatud tomateid, riisi, vett, soola, teelusikatäis suhkrut, sidrunipipart, hakklihamaitseainet, ühte puljongikuubikut ja imepisike törts tšillikastet. Soovi korral sulle meelepäraseid maitseaineid/maitserohelist. 

Prae potipõhjas hakkliha koos sibula ja maitseainetega. Kui hakkliha on valmis, lisa vesi, pudista sisse puljongikuubik ja kooritud ning tükeldatud porgand. Lase porgandil keeda poolpehmeks. Seejärel lisa juurde ka roheline sibul, purustatud tomat ja riis ning törtsuke tšillikastet. Sega hoolega läbi ja keeda seni, kuni porgand ja riis on valmis. 

Rõhutan veel kord: kui tahad suppi, siis lisa vähe riisi. Kas siis üks pakike või nii umbes peotäis. Kui tahad risotot, siis lisa kaks pakki või kaks peotäit (võib muidugi ka rohkem). Tšillikaste ei ole tegelikult üldse vajalik, aga mulle isiklikult meeldib. Serveerimisel võib peale lisada ka hapukoort. Mitte, et ta väga midagi maitsele juurde annaks, aga vahel ju võib. 

PS! Risoto puhul võiks vett panna nii palju kui vaja, aga pigem vähem. Nii umbes koostisainetega samale tasemele. Supi puhul laineta nii palju kui tahad :D 

Nädalamenüü #20: seenepada lillkapsa ja suvikõrvitsaga

See ilmselgelt ei ole esimene kord, kui valmib toit, mis paneb kulme kergitama. Mitte küll kõiki inimesi, aga meie majas küll. Isegi mu ema kergitas natuke kulmu, kui rääkisin, et teen seenepada, kuhu panen muuhulgas lillkapsast ja suvikõrvitsat ning pakun seda kastmena. Üldiselt vast sobib sinna see, mis iga inimene ise heaks arvab, aga meil läksid käiku nuudlid. Mida nad ikka passivad seal kapis tühja. 

Selle jaoks, et üks mõnus seenepada/kaste valmis teha on vaja pakki hakkliha, väikest pakki šampinjone, ühte väiksemat lillkapsast, ühte väiksemat suvikõrvitsat, kahte küüslauguküünt, sibulat, rohelist sibulat, vett, puljongikuubikut, soola, sidrunipipart, hakklihamaitseainet, tilli ja soovi korral ka teisi sulle meeldivaid maitseaineid või maitsetaimi.

Pane pannile hakkliha koos maitseainete, maitserohelise, küüslaugu ja sibulaga. Prae hakkliha läbi ja seejärel lisa juurde seened. Prae edasi kuni seentest on vesi välja läinud. Pane juurde puhastatud ja tükeldatud lillkapsas ja suvikõrvits ning lisa vesi. Vett pane umbes nii palju, et kõik oleks kaetud, aga jälgi, et see ei muutuks supiks. Pudista sisse ka puljongikuubik. Keeda seni, kuni lillkapsas ja suvikõrvits on pehmeks saanud. Soovi korral võid lisada ka basiilikut või spinatit. 

Nädalamenüü #20: köögivilja-hakklihasupp

Tegelikult pidi sellest saama järjekordne hakkliha-kartulisupp, aga ma vaatasin, et ega endiselt ei istu mulle see värk, kui supp koosneb hakklihast, kartulist ja sibulast. Kuna törtsuke rohelist sibulat oleks nii kui nii hulka läinud sügavkülmast, vaatasin seal veel veidi ringi ja jooksvalt lisandus päris palju supi hulka. 

Lisaks pakile hakklihale, kuuele kartulile ja veele, läks hulka ka kaks sibulat, pakike sulatatud juustu (200g), teelusikatäis suhkrut, soola, sidrunipipart, hakklihamaitseainet ja puljongikuubik. Sügavkülmast viskasin sekka ka peotäie kapsast, paar peotäit porgandit ja rohelist sibulat. 

Alustuseks prae potipõhjas ära hakkliha. Lisa praadimise juurde ka kõik maitseained/maitseroheline, mida soovid kasutada ja sibul (tavaline, mitte roheline). Prae hakkliha läbi ja seejärel lisa vesi, puljongikuubik, kooritud ja tükeldatud porgand, kapsas, kartul. Keeda juurviljad peaaegu pehmeks ja lisa roheline sibul. Sega läbi ja seejärel lisa sisse sulatatud juust. Jälgi, et juust sulaks ühtlaselt, muidu jäävad sisse rõvedalt suured tükid, mis ei ole silmale ilus vaadata ega hamba all hea. Kui  juust on sulanud, lase supil uuesti keema tõusta. Supp on valmis, kui kõik juurviljad on pehmeks saanud.