Nii me siin elame

Alustasin tasakaalustatud toitumisega pool aastat tagasi, 10. veebruaril. Väikse põikena olgu öeldud, et ma ei võtnud kogu seda asja alguses üldse tõsiselt. Olin täiesti 100% kindel, et ah, natuke proovin ja las siis olla, ega ma nii kui nii omadega kuhugi ei jõua. Aga minu äärmiselt tore konsultant muudkui jagas infot, utsitas ja torkis ja kui liitusin ka 10-päevase väljakutsega, hakkas kaal vaikselt tasapisi langema.  Alguses andsin sõrme, nüüd juba terve käe ja ka 24,2 liigset kilo.  Tulemus ei ole veel saavutatud ja jätkan oma rada, aga olen juba iseendaga väga rahul. Teate kui hea on juba praegu peeglisse vaadata? 😀  Lisaks kaalule on kadunud peavalud, jaksan toimetada, jaksan koeraga JOOSTA (ja mul ei ole väike koer, ikka selline koer, kes üldiselt jalutab mind, mitte mina teda), energiat on rohkem, kergem on ärgata. See nimekiri on päris pikk, mis kõik on füüsilise keha juures muutunud.  Kusjuures, pean ära mainima, et toitumine ja füüsiline aktiivsus ei ole olnud kõige raskem

 51. Lars Kepler " Küülikukütt ", kirjastus Pegasus 2017, 416lk.⭐⭐⭐⭐⭐ Natuke on nagu kurb ka, et lugeda on jäänud vaid üks osa. Et armas külastaja ei peaks otsima juunikuu postitust, siis jätkuvalt on tegemist väga hea krimiraamatuga, mis hoiab põnevust algusest lõpuni ning omab mitmeid pöördeid. Märgin siiski ära, et antud raamatus tuli kurjategija isik üsna palju enne lõppu välja, aga ega see raamatut halvemaks ei muutnud.  52. Lars Kepler " Laatsarus ", kirjastus Pegasus 2018, 432lk. ⭐⭐⭐⭐⭐ Avastasin vahepeal, et Joona Linna sarjas on veel raamatuid ilmunud. Aga mu vererõhk vajab väikest pausi, enne kui jätkan.  Raamatu enda kohta ei ole midagi uut öelda, endiselt põnevalt kirjutatud. Samas, tõele au andes hakkab see ümber ühe liini käimine vaikselt ära tüütama. Ma vist eelistaksin, kui igas osas oleks uus kuritegu ja lahendus, veidi selline Agathe Christie stiilis värk. Seitsmenda osa lõpus lugeda, et sarimõrvari abilist keegi kinni ei püüdnud ja ta proovib edasi

 43. Caroline Louise Walker " Peidus su silme all ", kirjastus Helios 2019, 304lk. ⭐⭐ Algus oli paljulubav. Kui veerand raamatut oli loetud, sain aru, et see jääbki ainult lubavaks. Põnevust polnud, oli paar seebikahõngulist ja draamaküllast kohta, aga mitte põnevust. Ütleme nii, et kui inimene otsib raamatut, millega lihtsalt aega viita - siis palun. Aga mitte inimesele, kes põnevikust otsib põnevust ja pinget.  44. Raisa Cacciatore " Agressiivsuse astmed ", Menu Kirjastus 2015, 240lk. ⭐⭐⭐ Iseenesest vajalik lugemine nii erialaselt kui ka isiklikul tasemel, aga nii pagana kuiv. Ega ma otseselt ei oodanudki, et nüüd kuidagi oleks ülemäära huvitav seda teost tudeerida, aga nii kuiva faktirida nüüd ka ei arvanud tulevat. Ma leian, et ilmselt on võimalik seda teemat käsitleda ka huvitavamalt, kaasakiskuvamalt.  45. Lars Kepler " Hüpnotisöör ", kirjastus Pegasus 2020, 480lk. ⭐⭐⭐⭐⭐ Olin alguses skeptiline ja mis seal salata, ka pisut hirmul. Raamat tundus megam

  Tainas : 250g võid 2 pakki kohupiima 525g jahu 1tl soola 1tl suhkrut Täidis : 1,5kg kapsast 1tl soola 1tl suhkrut Tunde järgi hakitud tilli 1 pakk pitsakatet 1 pakk riivjuustu Kate : 4 muna 2dl hapukoort Vajadusel törts piima  Alustuseks tükelda kapsas (võid kasutada ka kääre ja lõigata) ning pane see vähese veega potti hauduma. Maitsesta soola, suhkru ja tilliga.  Samal ajal kui kapsas podiseb, pane kaussi kokku või, kohupiim, jahu, sool ja suhkur. Sega ühtlaseks taignaks ning pane külmkappi tahenema kuniks kapsas valmib.  Kui kapsas on valmis saanud, kurna vedelik ära ning sega hulka pitsakate.  Võta külmkapist tainas ning aja see ahjuvormi laiali. Kata põhi ja vormi seinad võimalikult ühtlase kihiga.  Taigna peale vala kapsa- ja vorstisegu. Raputa peale riivjuust ning vala üle muna-hapukoore seguga. Kui tundub, et see jääb liiga paks, lisa tunde järgi piima. Küpseta 200kraadi juures 30-40minutit või kuni muna on hüübinud.  Head isu! 

Nii kaua kui vähegi mäletan, olen jagelenud kaaluga. Okei, kui nüüd aus olla, siis ega ma väga ei liigutanud ennast kunagi. Tunnistasin endale, et olen parajalt paks, aga seejuures parimais aastais ja sinnapaika see asi ka alati jäi. Ükski rumalus nooruses tegemata ei jäänud ja eks kümme aastat tagasi oli elu ka vähe liikuvam.  Aga siis tulid Mirtel ja Henri ning kui Mirteliga kogunenud kilod jätsin haiglasse, siis see, mis teise rasedusega kogusin, jätsin endale. Ei saa salata, et Mirteli titeiga oli mu jaoks vaimselt keeruline ülesanne ja sealt sai alguse üks paras virr-varr, millega hakkan alles praegu hästi läbi saama. Aga tasakaalust väljas vaimne pool viis tasakaalust välja ka kõik muu. Mingil hetkel jõudsin sellisesse seisu, et kõik, mis polnud eluliselt oluline jäi minust tegemata, hoolimata ja märkamata. Ehk siis see, mis toimus minu füüsilise kehaga, oli üsna ükskõik.  Täiesti 100% valisin oma toite halvasti ja liikuda viitsisin täpselt punkti pealt nii palju, kui häda pärast

34. Nicola Yoon " Päike on ju samuti täht ", Päikese kirjastus 2017, 328lk. ⭐⭐⭐⭐⭐ Selline kibemagus lugu armastusest. Tähendab, ma ei tea, see puudutas minus midagi, mida ma ei oska veel sõnadesse panna või kirjeldada. Õnneks lõppes lugu üldjoontes hästi - Natasha ja Daniel kohtusid ootamatult uuesti. Oh nii palju võiks ju heietada mineviku otsustest, aga ega vist ei ole mõtet. Loodame siis nii, et kõik mis peab juhtuma, juhtub nii kui nii. Eks tuleb lihtsalt oodata, mis elul varuks on peale kõigi nende otsuste, mida iga päev on tehtud.  35. Katariina Libe " Ohverduste sügis ", kirjastus Varrak 2021, 200lk. ⭐⭐⭐ Minu jaoks jäi midagi puudu. Müstikat nagu oli ja kirjutamise stiilil polnud ka nagu häda midagi, aga... tegemist on üsna õhukese ja kiirelt loetava raamatuga. Sisu siiski pole väga minu maitsele. Ma oleks tahtnud lõpuks lugeda, mis sai Eliasest ja Luisast. Samuti oleks tahtnud, et oleks konkreetne lõpp. Praegu oli selline...meh. Aga võib ilmselt eeldada, et