Otsi blogist

esmaspäev, 15. oktoober 2018

Miks ma panin lapse lasteaeda?

Eelmisel nädalal torgati mitte ühe, vaid lausa kaks korda kergelt selle teemaga. Kuna see mind veidi härima jäi, mõtlesin, et kirjutan mõtted ülesse, et rahu teha selle teemaga. Jah, ma tean, et siinkohal on erinevaid soovitusi. Mõned allikad väidavad, et lapse sotsiaalsuse arendamiseks on lasteaed vajalik. Teised ütlevad, et enne kolmandat eluaastat pole sotsiaalne aktiivsus üldse oluline. Nagu ikka, ka inimese ja ühiskonna arvamused jagunevad siin kahte suunda. Mina jään, ilmselgelt sinna suunda, kes arvab, et sellest pole hullu midagi, kui laps käib lasteaias juba enne kolmandat eluaastat. Vahel ei ole teisiti üldse võimalik, sest kõigil vanematel ei ole seda õnne olla kolm aastat kodune. 

Minul ideepoolest nagu ju oleks. Töökoht mind ei oota. Mina töökohta küll. See tähendab siis seda, et olen juba tutvumas töökuulutustega. Risti ei lööda, kui homme päev tööd ei leia, aga see ei tähenda, et ma seda ei tahaks. Tööd, mitte risti löömist. Elukoha, vanuse, lapse olemasolu ja juhilubade puudumise tõttu on küll mõned piirangud. See tähendab, et ma ei taha kahes vahetuses tööd. Pean selle all silmas tööd, mis eeldab näiteks õhtuseid vahetusi või hästi vara hommikul tööle minemist. Kahjuks ei ole evolutsioon andnud inimesele lennuvõimet ja hästi ei kujuta ette elu, kui ma peaks, ütleme näiteks hommikul seitsmeks, olema tööpostil. See lihtsalt praeguse elukorralduse juures ei mängiks välja. 

Võtame nüüd hüpoteetiliselt, et Pisike ei käiks lasteaias ja ma leiaksin/saaksin töökoha, mis on täiesti ideaalne. Ma peaks hakkama nüüd tegelema kogu harjutusprotsessiga. Mis tähendaks seda, et mingit normaalset töölist minust kohe ei saaks. Mina tööandjana ütleksin selle jutu peale, et kohtume järgmisel korral, siis kui sul PÄRISELT oleks võimalik tööle tulla. 
Pildiotsingu working mom meme tulemus
Teine väga oluline punkt viib mind selleni, et kooli naasmise üheks väga oluliseks osaks oli võimalus päevasel ajal õppida. Kes nüüd ei tea, millised on kahesed, siis võin öelda, et nende kõrval väga ei õpi. Nendega peab tegelema, nad tahavad tulla toksima ja vaatama ja jutustada. Mina tahaks ka seda teha, aga kui peaksin parasjagu kirjutama filosoofias esseed või KOV teenuste võrdlust, siis hästi nagu ei toimiks see kena kooslus. Kuidas ma peaks lapsele ütlema, et ole pai, mine mängi omaette, emme siin kirjutab veel kolm tundi oma koolitööd? 

Kui kogu koolitrall oleks jäänud samaks, aga Pisike oleks ikka kodune olnud, oleks mulle jäänud päevas maksimum kolm tundi selle jaoks, et töid teha. Aga see oleks samas ka see ainus aeg, mil näiteks blogida või raamatuid lugeda või muid toimetusi teha, mis on mugavamad ilma saatemeeskonnata. Siin võiks nüüd öelda, et öösel saab ka, aga. Minu hommikud hakkavad samuti varakult. Kui peaksin istuma pool uneaega arvuti taga, magama öösel ülivähe, olema varakult jalul, siis kannataks kõik. Tööd ei saaks valmis, mina oleks stressis. See viiks koduses elus täieliku katastroofini, sest stressis Terje ei ole teps mitte tore Terje. Jah, see oleks tehtav. Ilmselt nii mõnigi on sellise tee läbi käinud. Mul on selliste inimeste üle ainult hea meel ja nad võivad uhked olla, aga ma olen siiralt õnnelik, et seda teed ei valinud. 

Kooliteema juures ei saa ära unustada ka seda, et kerge keberneet oleks olnud sessinädalatega. Praegu on ta sel ajal kenasti lasteaias ja me ei pea hakkama klapitama. Vanemapuhkus on juba ammu läbi, seega peab ka Meheraasu normaalse inimese moodi tööl käima. Alati ei pruugi saada vabu päevi, sel ajal, kui meil vaja oleks ja ega neid lõputult ka ei jagata. Lisaks kannataks sissetulek selle pärast. Vanavanemad ka veel nii vanad ei ole, et pensioni naudiksid. Või noh, üks on nii vana, aga ta käib ka täiskohaga tööl endiselt. Täiesti võõra kätte last jätta poleks ka olnud lemmikvõimalus. Seega, praegune aias käimine hoiab väga toredalt ära selle osa, kus me lähme peast halliks, et leida lapsele hoidjat või leiutada viise, kuidas kõik päevad ära jagada, nii et keegi ei kannataks. 
Pildiotsingu working mom meme tulemus
Nüüd tooksin tõesti välja sotsiaalse külje. Olen juba korduvalt seda öelnud, et Pisikese näol on tegemist väga seltsiva lapsega, kellele meeldib seltskonnas viibimine. Eriti meeldivad talle omavanused. Õigemini kõik sellised, kelle puhul ta saab aru, et tegu on lapsega. Mina võin ju temaga puslesid kokku panna, raamatuid vaadata ja nukudega mängida, aga see on hoopis midagi muud, kui võrdlusesse tuua lasteaed. See areng on olnud meeletu. Talle tõesti meeldib seal ja see seltskond, kellega aega veedab. 

Inimesed on nii erinevad, lapsed on nii erinevad. Pisike oli enne teist eluaastat valmis lasteaia jaoks, mõni pole kolmselt või hiljemgi valmis. Tema puhul sobis see valik. Vähemalt nii mulle tundub. Ta läheb rõõmuga, ta tuleb rõõmuga. Mis saaks minul selle vastu olla. Ma ei väsi vestlustes ja siin kordamast: kui ma näeks, et ta ei saa/taha/suuda seal olla, siis jah, ma oleks jätnud ta veel koju. Ma teeks rohkem vabu päevi ja sada muud hiina imet. Olukord oleks küll kohati olnud keerukam, aga kui muudmoodi poleks saanud, küll see hakkamasaamine ka oleks tulnud. Aga saime muudmoodi. Saime nii, et kõik on rõõmsad, sest üks veedab toredalt aega, teine saab tööl käia normaalse inimese moodi ja kolmas ei vaevle stressi käes. Hoolimata sellest tekitavad mõned kommentaarid ikka tunde, nagu me oleks midagi valesti teinud. 

Ma loodan, et praegune kirjatükk aitas need mõtted kõrvale heita ja edaspidi suudan paremini halva alatooniga laused kõrvust mööda lasta. Usun, et tunnen oma pere ja lapse põhivajadusi ning tegemisi paremini, kui teised. Seega, harjutan ise, ja soovitan teistelegi elada rohkem lause järgi "pole minu tširkus, pole minu ahvid" :D 

(Kes välja ei jaganud, siis see tähendab seda, et teiste elu võiks jääda teiste eluks. Kommenteerimine nii kui nii midagi drastiliselt ei muuda) 

pühapäev, 14. oktoober 2018

Nädalamenüü #17: hakkliha-riisisupp köögiviljadega

Riis on siin majas veidi jäänud sellisesse seisu, et ega ta kasutust ei leia. Mitte, et ei tahaks, aga taaskord, teised väga ei taha. Alguses ikka üritasin nädalas võtta sisse vähemalt ühe roa, mille põhiosa oleks riis. Kuna need tekitasid kogu aeg parajat pirinat, siis jätsin selle teema sinnapaika. Kuna üks poolik pakk siiski veel kapis oli ja ma lihtsalt keeldusin seda niisama ära viskamast, pidin leidma teisi lahendusi. Suurepärane viis oli salaja kuhugi sisse susata. Nad supist ei osanud riisi leida :D 

Vabandan kohe alguses ära, et pilt nii kehvake sai. Unustasin alguses teha, sest midagi tuli vahel. Mis see täpselt oli, enam ei mäleta, aga ilmselt midagi elulaadset. Seega peate leppima ühe eriti halvakvaliteedilise klõpsuga, mis sai tehtud vahetult enne külmkappi panekut, et midagigi oleks ette näidata. 
Mulle isiklikult väga meeldib suppe keeta. Enamasti kiired, lihtsad ja koguseliselt samuti normaalsed. Ei pea viis tundi vaeva nägema, et väike potitäis õhtusööki saada. Seegi kord ei ole eriline erand ja vaja läheb võrdlemisi vähe koostisosi. Täpsemalt siis pakk hakkliha, kaks suuremat porgandit, viis keskmise suurusega kartulit, veidi rohelist sibulat, üks tavaline sibul, väiksem (või hoopis pool) kapsast, vett, peotäis riisihelbeid, pakk tomatipastat, kolm küüslauguküünt, maitseaineid ja maitserohelist (suhkur, sool, sidrunipipar, till, petersell) ning puljongikuubik. 

Alustuseks pane hakkliha koos tükeldatud sibula ja küüslauguga potti ja prae läbi. Lisa ka maitseained ja maitseroheline. Sel ajal, kui hakkliha toimetab pliidil, tükelda kapsas. Väga väikseks ei pea, aga tuletaksin rõõmsalt meelde, et mida väiksemad tükid on, seda kiiremini valmis saavad. Kui hakkliha on praetud, vala peale vesi ja pane sekka ka kapsas. Lisa puljongikuubik. Jäta taaskord pliidile podisema. Tükelda kartul ja porgand ning lisa samuti supi hulka. Edasi lõika hulka roheline sibul, vala sisse peotäis riisi ja tomatipasta. Keeda suppi, kuni kõik juurviljad on valminud. 

kolmapäev, 10. oktoober 2018

Järjekordne hambasaaga 2

Esmaspäeval kirjutasin oma meeleolukast nädalavahetusest, mil mulle tuli külla kutsumata küllaline nimega hambavalu. Postitus on leitav siit. Lubasin juba siis, et jagan oma edasist kogemust ka. Nagu seal ütlesin, arstile sain juba sama päeva lõunast. Suruti mind söögipausi ja järgmise patsiendi vahele. Mul on selle üle hea meel, ainult arstist on veidi kahju, võtsin pool ta lõunapausi ära :D 

Läksin istusin siis tooli ja arst vaatas üle ning see meenutas vestlusi kunagise matemaatikaõpetajaga. Kõigepealt ta pool tundi rääkis, mis kõik on ülihalvasti ja siis ütles, et muidu kõik ilus. Hambaarst oli samasugune. Alustuseks rääkis, kuidas olukord on ikka ššššiiiiit, mis šššiiit, aga lõpuks ütles, et üldiselt on mul väga ilusad hambad :D Mulle tundus küll nagu ta oleks rääkinud vähemalt pooltest hammastest, millel on varsti oodata parandamisvajadust. Okei, päris nii hull ei olnud, aga põhimõtteliselt peaksin hakkama kiiremas korras kasutama hambaniiti. Mu hambad on väga tihedalt koos ja sinna vahele hari ei saa ja see põhjustabki neid probleeme, mis mind tulevikus ootavad. 

Samuti rääkis ta hambaharjakahjustusest. Rääkis, et ma peaks ostma kõvasti pehmema harja ja vaatama üle hambapesuvõtte, sest soovituslik on ikka ringjate liigutustega pesta. Ma vaatasin lolli näoga otsa, sest üldiselt eeldasin, et oskan hambaid pesta, aga kae nalja. Sellest sain muidugi nii palju innustust, et kavatsen lähiajal sukelduda hambaharja maailma ja soetada uue. Seda nii endale, kui ka teistele. 
Pildiotsingu toothbrush meme tulemus
Pilt on võetud internetist
Nii palju sai selgeks, et tegemist on räigemat sorti närvipõletikuga. Lisaks on deformatsioon üli halva koha peal ja ravimine saab päris fun ja pikaajaline olema. Ta tegelikult oleks tahtnud hakata vaikselt pihta, aga isegi tuimestus ei aidanud valu ära võtta. Õigemini valu võttis ära, aga nii kui ta puutus hammast ennast, oli selge, et seal ei anna hetkel veel midagi ära teha, sest ideepoolest peaks seda närvi seal torkima ikka üht- ja teistpidi. Lõpuks pandi mulle närvi suretamiseks rohi, valuvaigisti ja ajutine plomm. Maksin oma 14.22 ära ja tulin tulema. Teadmisega, et pean sama hamba pärast seal käima veel 3-4 korda.  

Loo moraal? Käige hambaarsti juures rohkem, kui ainult hädapärast. Ma olen üpris kindel, et seda agooniat oleks saanud ära hoida, kui ma poleks pidevalt visiite edasi lükanud. Tagantjärgi tarkus on ka tarkus. Ma enda vabanduseks ütlen, et hambaarsti kabinet ei ole üldse mu lemmikkoht. Lapsena sain nii halva kogemuse, et hirm on jäänud siiani sisse. Õnneks on arst väga tore, seletab mida teeb, kus teeb. Hoiatab, kui võib valus olla. Kiidab kenasti. Naersin pärast, et olen seal toolis nagu väike laps, iga asja eest öeldakse tubli :D Mu lemmikosa on see, kui midagi küsitakse, aga samal ajal on umbes kolm töövahendit suus ja siis peab seal mingeid imelikke nägusid tegema #rõõmväikestestasjadest

Igatahes, nüüd on seis selline, et istun oma ajutise hambaplommiga ja loodan, et see ei kao ära enne uut visiiti. Küll anti lahke luba helistada, kui valu peaks hulluks uuesti minema või on muid probleeme. Samas võiks elu veidi halastada, et kõik läheks kenasti uue ajani. Valu õnneks kadus ära, seega saan jälle normaalse inimese moodi magada ja peaaegu normaalse inimese moodi süüa :D 

Heietasin seda mõtet ka, et kui nüüd see piinarikas periood selle ühe hambaga läbi saaks, peaks viima Pisikese ka sinna. Ta polegi veel jõudnud selleni. Samas soovitatakse päris palju lapsele hambaarsti tutvustamist juba varakult. Ma eriti sinisilmne ei ole, seega kahtlen sügavalt, et ta enda suhu laseks arstil vaadata, aga eks kunagi peaks ju selle ka ette võtma. Tahaks jälle, et keegi ütleks ette, kuidas peaks seda situatsiooni lahendama hakkama :D 

Nädalamenüü #17: kartulipuder hakkliha ja rohelise sibulaga

Kartulipudru on selline hea kerge toit, mille valmistamine on lihtne ja ülimalt kiire. Ilmselt oli ka hea, sest pott sai nii kiiresti tühjaks. Ise sain veel viimasel hetkel jaole ja Triin kraapis potipõhjast riismed. Ma kahtlen sügavalt, et nad kõik aasta otsa süüa polnud näinud, seega jääb ikka see, et oli kriitikute maitse järgi :D 

Vaja on kartuleid (mina panin keema 15 toorest, aga vabalt võib kasutada ka eelmise päeva keedukartuli ülejääke, kui neid juhtub olema), vabalt valitud kogus rohelist sibulat, pakk hakkliha, veidi õli, üks-kaks sibulat, törts tšillikastet, maitseaineid (sool, sidrunipipar), maitserohelist, üks puljongikuubik ja pakk riivjuustu. 

Koori ja tükelda kartul väiksemaks ning pane soolaga maitsestatud vette keema. Lisa sinna ka puljongikuubik. Sel ajal, kui kartul elab vaikselt oma elu, võta pann. Pane sinna hakkliha, maitseained, maitseroheline ja sibul. Prae hakkliha valmis. Nüüd lõika juurde ka roheline sibul. Sega korralikult läbi ja lisa tšillikaste. Kuumuta mõni minut, tõsta pliidilt ja jäta ootama. Kui kartul on valmis ja kurnatud, lisa juurde natuke piima, pisut võid ja riivjuust. Tee kartul pudruks. Selle jaoks võid kasutada saumikserit, blenderit või kartulinuia, mis iganes sulle endale paremini sobib. Kui pudru on valmis, lisa pannilt hakklihasegu, sega korralikult ühtlaseks ja lase hea maitsta. 

teisipäev, 9. oktoober 2018

Nädalamenüü #17: hakklihasupp šampinjonidega või hoopis keedukartul seene-hakklihakastmega?

Kui jätta vahele paar muud juttu, mis ootavad rääkimist, siis oleks aeg edasi minna retseptijagamisega. Järgmisena sattus ette hakklihasupp šampinjonidega. Selle supi peale ütles Meheraasu, et ma võiks kartuleid keeta, sest kastmena oleks toit parem, kui supina. Ühesõnaga, see võib vabalt kasutust leida lausa kahe toiduna. Iseenesest võib muidugi lihtsalt supi sekka kartulit panna. Kes kuidas eelistab, eks.

Supp-kastme tegemise jaoks on vaja pakki hakkliha, ühte pakki šampinjone, 2 sibulat, 2-3 supilusikat jahu, vett, piima, soola, pipart, suhkrut, maitserohelist ja puljongikuubikut. Nagu eelmises lõigus sai juba öeldud, kui soovid, lisa ka kartulit või muud juurvilja. Siis pead lihtsalt arvestama, et toidutegu võib kesta mõni hetke kauem, olenevalt sellest, kui kaua juurvili pehmeks keeb. 

Alustuseks pane potipõhja hakkliha, sibul ja maitseained. Prae hakkliha kenasti läbi, ka sibul võiks muutuda klaasjaks. Kui hakkliha on valmis, lisa sekka ka tükeldatud šampinjonid ning prae seni, kuni seentest tulev vedelik on aurustunud. Seejärel lisa nisujahu ja sega hoolega läbi. Hooletu segamise tagajärjeks võivad hiljem olla suured jahuklimbid supis. Sega pidevalt, et jahu põhja ei kõrbeks ning ettevaatlikult vala peale vesi. Vala peale ka tunde järgi piima. Kõige lihtsam on teha nii, et vesi ja piim koos tekitaksid täpselt paraja koguse vedelikku supi jaoks. Võta supp tulelt, kui see on keema tõusnud (või juurviljade valmimisel, kui soovisid neid lisada)