Nii me siin elame

Kui eelmisel korral olin veel täiesti suremas omadega, siis täna on juba inimlikum olla. Arst oli veidi nõutu minu osas, sest ühtegi kreemi või tabletti seljavalu leevenduseks välja kirjutada ei tahtnud. Lõpuks läksime ämmaemanda ukse taha kraapima, et nõu pidada. Kahepeale otsustati, et kinesioteip ja berocca. Ausalt naersin kõva häälega, kui sain teada, et valu vastu peaks abi andma vitamiinid. 
Paar päeva oli veel täiesti võimatu olla, sest väga tugev valu käis läbi iga kord, kui vähegi liigutasin. Sealtmaalt hakkas järk-järgult paremaks minema, aga mitte meeldivaks. Tänaseks olen väiksematsorti valuga, võiks öelda, et harjunud. Aga ütlen ausalt, et nii madalal pole ma ammu olnud ja seda lausa sõna otseses mõttes. Esimesel ööl tõusin vetsumineku jaoks ülesse ja see oli pigem roomamine, sest selg sirgu ei läinud. Terve esmaspäeva kõndisin küürus ja siis käis mingi raksakas astudes uuesti läbi ja pärast seda suutsin juba selga vähe sirgemaks ka ajada. Sõbranna laenas enda seljasoend…

Täna hommikul mõtlesin, et peaks koristama. Iga päev oli homme, lõpuks pidi ju see täna ka kohale jõudma, millal päriselt asi kätte võtta tuleb. Oli kohe sellise võimsa naise tegutsemise tuhin. Laps oli söödetud, kõik oli tehtud. Süda ka enam paha ei ole, ma saan täiega kõigega hakkama, valluta või maailm! 
Võtsin tolmuimeja. Tegin ära ühe toa, teisegi. Vahepeal toimetasin veel Mirteliga, sest tal, nagu ikka, sada probleemi, mida saab ainult emme lahendada. Muidu on ainult issi ja issi, a nii kui tegevuse leian on emme. Mis siis ikka, jõudsin lõpuks elutoani. Sättisin veidi vaipa, sest eilsest jäi veidi puusodi kahe silma vahele. Ja nii kui ma kummargil asendist püsti tõusin... Seljast käis läbi ko-hu-tav valu. Isegi ropendada ei suutnud, nii rõvedalt valus oli. Kõndisin ja nutsin, loivasin tugitooli istuma, mis siin salata, lasin veel paar pisarat. Ma lootsin, et see läheb kohe-kohe üle. Etteruttavalt võin öelda, et pole siiani läinud. 
Muidugi tulevad igasugused huvitavad probleemi…

Ma mõtlesin alguses, et hoian suu kinni nii kaua, kuni viimased hetkel oodatavad testid kõik tehtud saavad. Siis aga mõtlesin, et sellel puudub igasugune mõte, sest olgem ausad, ma ei ole seda absoluutselt varjanud. Elus üldiselt kipub siiski nii olema, et ühele rääkides teab õhtu lõpuks vähemalt kolm tükki veel, seega leppisime Raidoga kokku, et seekord ei hakka lolli mängima või suud kinni hoidma, vaid teeme kohe asja avalikuks. Kuigi elus võib igasuguseid asju juhtuda, olen arvamusel, et teekonda koos murede ja rõõmudega tahan igal juhul jagada. Seega miks mitte kohe algusest.

Ilmselt on pärast esimest lõiku juba tekkinud mingi arvamus, millest juttu tuleb. Seejuures olen kindel, et enamus inimesi sai juba aru. Lühidalt öeldes: järgmine elu saabus rutem, kui arvasin. Kes seda kerget vihjet kunagisele postitusele ära ei tabanud ja vajab otse ütlemist: meid saab olema ühe võrra rohkem.
Veebruaris seiklesin veenipõletikuga, mis tõi kaasa beebipillidest loobumise. Arsti soovitatud Mir…

Kui alguses arvasin, et mai saab olema üks kuiv ja üksluine kuu läbinisti, siis oh kuidas ma eksisin. Olgu, enamus kuust oligi, aga ühe nädala jooksul toimus mu elus nii palju ootamatuid ja samas väga oodatud sündmusi. Ma kohe ei teagi enam millisest otsast võiks alustada. Katsun need kuidagi, hoolimata väga tihedast ajalisest graafikust, järjekorda panna. 
Esimene tähtis samm oli see, et Mirtel on nüüd mähkmevaba. Olgu, ööseks oleme veel pannud, aga terve päev on kenasti korras. Õnnetusi ei ole juhtunud ja mul on ütlemata hea meel, et see nii valutult läks. Kartsin küll, et haiguse räigemal perioodil läheb veits metsa, aga ei, isegi EMOs ja väga kõrge palavikuga suutis ennast kenasti kontrollida. Kergendus missugune. 
Lisaks mähkmevabadusele, ootab teda sügisel ees järjekordne rühmavahetus, seega saab see olema aasta jooksul neljas. Kõlab jube julmalt ja see on ka põhjus, miks sellest kuuldes lasteaia juhataja juurde vestlemiseks aja kokku leppisin. Põhimõtteliselt jäi meile selline…

Uus kuu, uued raamatud. Jätkan, nagu eelmisel kuul, postituse pooleks jagamisega, et parem jälgida oleks. Varasemad nimekirjad on leitavad:  1. jaanuar 2. veebruar 3. märts 4. aprill #1 5. aprill #2
1. Paula Hawkins "Tüdruk rongis", kirjastus Helios, 320lk, 5/5, sisututvustus leitav siit. Konkreetselt üks sellistest lugudest, kus mõtled terve aja, et tead juba, kes on süüdlane, aga lõpuks tuleb selline üllatus, et ahhetad veel tükk aega. 
Jah, mind häiris kohutavalt, et lugu jutustati kolme erineva naise vaatepunktist. Tegelikult ei olnudki kõige häirivam erinevate vaatenurkade pakkumine, vaid see, et need ei olnud kronoloogilises järjekorras. Selle jaoks, et vähem end häirida, lõpetasin üldse kuupäevade lugemise ära. Siis sain keskenduda ainult loole endale ja oli vähe kergem jälgida, sest lugu ise oli ju meeles. 
Ütleksin, et "Tüdruk rongis" ei ole ainult tavaline krimilugu oma pöörete ja huvitavate tegelaskujudega. Tegelikult aitab see tähelepanu juhtida ka mit…

Ilmselgetel põhjustel olen mitmes grupis, kus teemaks on lapsed ja nende kasva(ta)mine. Kuna potiteema on meite mail hetkel väga aktuaalne, siis eriti hea meelega loen selleteemalisi postitusi. Seni tundub, et inimesed jagunevad kaheks: need kes võtavad vabalt ja jooksvalt, teiselt poolt need, kes silmad punnis üritavad lapse potile saada ühiskonnas aktsepteeritud ajaks. 
Mina kuulun sellesse gruppi, kes võtab vabalt, sest milleks mulle see stress? Äkki ma räägiks teist juttu, kui sotsiaalne surve oleks suurem, aga keegi pole näpuga näitama tulnud. Ehk keegi kuskil kellelegi kirub, ma seda ei tea, aga otse mulle pole keegi midagi öelnud. Tegelikult, arst juba aasta tagasi rääkis, et vaikselt võiks poti suunas vaadata, seega seda visiiti, mis oktoobris ees ootab, veidi pelgan. Samas sinna on nii pikk aeg, et äkki selleks ajaks juba saab kilgata mähkmevabadusest. 
Sel ajal kui need potijutud tähtsamaks muutusid, keeldus laps isegi poti peal istumast. Ma juba siis uurisin, et kuidas see…