Otse põhisisu juurde

Postitused

Vahepealsest

Kui alguses arvasin, et mai saab olema üks kuiv ja üksluine kuu läbinisti, siis oh kuidas ma eksisin. Olgu, enamus kuust oligi, aga ühe nädala jooksul toimus mu elus nii palju ootamatuid ja samas väga oodatud sündmusi. Ma kohe ei teagi enam millisest otsast võiks alustada. Katsun need kuidagi, hoolimata väga tihedast ajalisest graafikust, järjekorda panna. 
Esimene tähtis samm oli see, et Mirtel on nüüd mähkmevaba. Olgu, ööseks oleme veel pannud, aga terve päev on kenasti korras. Õnnetusi ei ole juhtunud ja mul on ütlemata hea meel, et see nii valutult läks. Kartsin küll, et haiguse räigemal perioodil läheb veits metsa, aga ei, isegi EMOs ja väga kõrge palavikuga suutis ennast kenasti kontrollida. Kergendus missugune. 
Lisaks mähkmevabadusele, ootab teda sügisel ees järjekordne rühmavahetus, seega saab see olema aasta jooksul neljas. Kõlab jube julmalt ja see on ka põhjus, miks sellest kuuldes lasteaia juhataja juurde vestlemiseks aja kokku leppisin. Põhimõtteliselt jäi meile selline…
Hiljutised postitused

Loetud raamatud 2019: mai

Uus kuu, uued raamatud. Jätkan, nagu eelmisel kuul, postituse pooleks jagamisega, et parem jälgida oleks. Varasemad nimekirjad on leitavad:  1. jaanuar 2. veebruar 3. märts 4. aprill #1 5. aprill #2
1. Paula Hawkins "Tüdruk rongis", kirjastus Helios, 320lk, 5/5, sisututvustus leitav siit. Konkreetselt üks sellistest lugudest, kus mõtled terve aja, et tead juba, kes on süüdlane, aga lõpuks tuleb selline üllatus, et ahhetad veel tükk aega. 
Jah, mind häiris kohutavalt, et lugu jutustati kolme erineva naise vaatepunktist. Tegelikult ei olnudki kõige häirivam erinevate vaatenurkade pakkumine, vaid see, et need ei olnud kronoloogilises järjekorras. Selle jaoks, et vähem end häirida, lõpetasin üldse kuupäevade lugemise ära. Siis sain keskenduda ainult loole endale ja oli vähe kergem jälgida, sest lugu ise oli ju meeles. 
Ütleksin, et "Tüdruk rongis" ei ole ainult tavaline krimilugu oma pöörete ja huvitavate tegelaskujudega. Tegelikult aitab see tähelepanu juhtida ka mit…

Potitreening - ikka veel võtan vabalt

Ilmselgetel põhjustel olen mitmes grupis, kus teemaks on lapsed ja nende kasva(ta)mine. Kuna potiteema on meite mail hetkel väga aktuaalne, siis eriti hea meelega loen selleteemalisi postitusi. Seni tundub, et inimesed jagunevad kaheks: need kes võtavad vabalt ja jooksvalt, teiselt poolt need, kes silmad punnis üritavad lapse potile saada ühiskonnas aktsepteeritud ajaks. 
Mina kuulun sellesse gruppi, kes võtab vabalt, sest milleks mulle see stress? Äkki ma räägiks teist juttu, kui sotsiaalne surve oleks suurem, aga keegi pole näpuga näitama tulnud. Ehk keegi kuskil kellelegi kirub, ma seda ei tea, aga otse mulle pole keegi midagi öelnud. Tegelikult, arst juba aasta tagasi rääkis, et vaikselt võiks poti suunas vaadata, seega seda visiiti, mis oktoobris ees ootab, veidi pelgan. Samas sinna on nii pikk aeg, et äkki selleks ajaks juba saab kilgata mähkmevabadusest. 
Sel ajal kui need potijutud tähtsamaks muutusid, keeldus laps isegi poti peal istumast. Ma juba siis uurisin, et kuidas see…

"Kus need sotsiaaltöötajad nüüd on?" ehk jutud piletijärjekorras

Hakkasin ükspäev Rakveres bussi peale astuma. Järjekorras ootas ka üks väga jutukas vanem härra, kes väga soovis suhelda. Selge - ilmselt elab üksinda ja tal on lihtsalt suhtlemisvajadus. Kuna ta oli väga jutukas, jäi ta ka teistele silma. Kui härra minu ees bussi läks ja juhi juures kohmitses, kuulsin kuidas üks tagapool seisev daam ütles teisele: "Kus need sotsiaaltöötajad nüüd on? Inimene kõnnib ringi, riided nii räbalad seljas. Võiks ju anda talle tasuta riideid. Muidu on igal pool need töötajad, aga maal üksi elavat vanainimest ei märka!"
Ütleme nii, et mu taluvuspiir pandi väga kõvasti proovile ja kange tahtmine oli ümber pöörata ja veidi "valgustust" jagada. Mida aeg edasi seda rohkem ma ärritun sellise jutu peale, sest jube lihtne on etteheiteid teha. Aga mis on reaalsus?
Esiteks, vallas elab tunduvalt rohkem inimesi, kui on sotsiaaltöötajaid. See ei ole päris nii, et igale inimesele on oma privaatametnik. Selle jaoks, et piirkonna sotsiaaltöötaja üldse te…

Q&A

Ma avastasin ka paar päeva tagasi küsimustiku, mille Epp endale koostas. Kes veel ei ole märganud, siis mulle ko-hu-ta-valt meeldib erinevatele küsimustele vastata, seega siin nad nüüd on. 
Kui sa lifti kinnijäänuna oleksid sunnitud liftikõlaritest mitu tundi ühte ja sama lugu kuulama, mis lugu see oleks? See on kindlasti ajas muutuv, sest ühtegi püsivat lemmikut mul ei ole, mis kohe rõõmust kargama paneks või tahaks tundide viisi kuulata. Praegusel hetkel oleks valikus kaks lugu: Alec Benjamini "Let me down slowly" või Imagine Dragons'i "Bad liar". Õnnelikum oleksin esimese loo üle. 
Kas oleksid nõus omama mõtete lugemise oskust tingimusel, et sa ei saa seda oskust enam eluilmaski välja lülitada? Igatahes! Nii kui nii pean peresiseselt ja erialaselt aru saama inimeste mõtetest, soovidest. Palju kergem oleks, kui see informatsioon jõuaks minuni ilma pika mõtlemiseta. Üldiselt võib pika mõtlemise peale lõpuks ikka puusse panna. 
Kui kõik loomad oleksid kodustatud …

Loetud raamatud 2019: aprill #2

Ja jätkan siit oma nimekirjaga. Esimene pool aprillis loetud raamatutest on leitav siit.

8. Katrin Pauts "Marduse tänav", Varrak, 256lk, 4/5, sisututvustus leitav siit. Mul on selle raamatuga jälle segased tunded, sest iseenesest ei olnud nagu väga vigagi, samas ei tekkinud ka mittemingisugust emotsiooni. Tuima näoga avasin ja sama tuima näoga sulgesin, kui läbi sai. Võrdlemisi kõrge hinnang tuli eelkõige sellest, et raamat meeldis rohkem kui samanimeline seriaal, mis omalajal küll korraks tundus täitsa meeldiv, aga lõpuks oli selline meh. 
Positiivne oli, et raamatus oli vähem tegelasi, kui seriaalis. Üldse oli nende kahe vahel väga suur erinevus ja lugemise tegi meeldivaks see, et ma ei teadnud tegelikult, mis järgmisena tuleb, hoolimata sellest, et sarja näinud olen. See oli mu üks suuremaid hirme, et on võrdlemisi üks-ühele, aga võta näpust. Elisabethi elu enne surma kajastati tegelikult päris palju alguses, mis oli väga suureks erinevuseks. Ma sarjast väga ei mäleta, et…

Loetud raamatud 2019: aprill #1

Aprilli kokkuvõtte aeg! Kuna seekord leidsin aega jooksvaks kirjapanekuks, siis õnnestus rohkem kui kaks lauset per raamat kirjutada ja selle tulemusena otsustasin jagada nad ka eraldi postitustesse. Lihtsalt selle jaoks, et ei tekiks kilomeetritepikkune tekst, mida teised ei jõua lugeda ja ise kirja panna. Esimesed on nüüd rõõmsalt teie ees. 
Jaanuari raamatud on leitavad SIIT, veebruari omad SIIT ja märtsi nimekiri peidab ennast SIIN.
1. Tommy Hellsten "Elu laps", Pilgrim kirjastus, 169lk, 3/5, sisututvustus leitav siit.
Tegemist on raamatu "Jõehobu elutoas" järjega, mis põhiliselt toob välja võimalused enese (ja teiste) aitamiseks ja paranemiseks lähisõltuvusest. Minu arvamus on võrdlemisi sama, mis esimese raamatu puhul: seal leidub vajalikku, mida endaga kaasa võtta, aga see tuleb enda jaoks ridade vahelt ülesse leida. Näiteks tooksin positiivsena välja lapsekasvatuse küsimuse. Enda jaoks sain kinnitust, et toimin väga paljudes asjades õigesti (kuigi sama rop…