Nii me siin elame

...ja siis hakkad lugema infolehte.  Käisin nüüd otsapidi ära ka günekoloogi juures, kes esimese asjana ütles, et uusi beebipille ei julge ta mulle küll kirjutada. Tema jätaks mulle kaks valikut: spiraal või kondoom. Palusin siis natuke rohkem infot spiraali kohta. Vaskspiraal jäi igal juhul mängust välja, tema soovitus on hormonaalspiraal. Okei, olin küll kahtlev, aga jumala eest, las inimene harib mind, kuidas muidu teadmisi tuleb. 
Näitas mulle mingisugust infovoldikut, peal oli kolme spiraali võrdlus. Ma kahjuks ülejäänud kahe nimesid ei mäleta, aga esimese kohta ütles kohe, et seda ei soovitaks, lihtsalt seetõttu, et on väike. See teine ja Mirena olevat aga suhteliselt ühesugused oma olemuselt, lihtsalt Mirenas on rohkem hormooni. Vaatasin talle siis natuke lolli näoga otsa, ise mõtlen, et olgu, mul just oli probleem sellega, et mingi toimeaine rasestumisvastases vahendis tekitas veenipõletiku ja tema soovitab mulle jälle suure hormoonisisaldusega vahendit. Arst vist luges mõtte…

Täna on harjumatu päev, sest mul ei ole mitte midagi teha. Konkreetselt mitte midagi. Kooliga on selline seis, et semester sai läbi ja nüüd on nädal aega sellist aega, mil ei pea mitte üht tööd trükkima ja lihtsalt tsill. Kodus oleks küll tahtnud üht ja teist teha, aga Mirtel läks reedel uude rühma ja tulin täna igaksjuhuks Tapale. Me küll ei usu, et probleeme oleks, aga parem olen olemas, kui peaks midagi tekkima, ikkagi harjumatu värk veel lapsele. Nüüd siis passingi vanemate juures ja ei oska midagi peale hakata, sest ammu pole olnud sellist võtan vabalt ja olen niisama ilus hetke. Et siis ee, need juhiload vist ikkagi peaks ära tegema, et saaks vabalt liikuda ja ei peaks teiste diivaneid kaunistama. Et päev päris raisus ei oleks, hakkan kohe heietama pikemalt koolist, lasteaiast... ja tahaks öelda, et elust, aga ilmselt selleni siiski ei jõua. 
Kuigi ma sügisel arvasin, et jaanuari lõpuks olen peast soojaks läinud ja närvivapustusega kuskil kinnises ruumis Xanaxiravil, siis tegel…

Olen korduvalt varemgi mõelnud, et peaks mingit statistikat pidama, mida ja kui palju aasta jooksul läbi loen. Paar korda olen alustanud, ka siinsama, mingisuguse listi koostamisega, aga alati on see pärast esimest kuud kuidagi soiku jäänud. Vahepeal jäi igasugune lugemine üldse väga soiku, aga suuremal stressiperioodil avastasin end jälle raamatute seltsis. Aitas jätkuvalt väga hästi mõtted mujale saada. Kursusetöö kirjutamise ajal leidsin end mõttelt, et oi kuidas ma tahan juba erinevaid juturaamatuid ette võtta. Siis leidsin kuidagi enda jaoks facebooki grupi Lugemise väljakutse ja sealt jäi palju erinevaid jäid teoseid silma. Sinna otsa lisandus veel seegi, et mingil veidral põhjusel ostis mu ema Maalehe aastaraamatuga, aga andis selle lõpuks mulle, sest leidis, et tal ikkagi pole midagi teha sellega. Need kolm asja andsid mulle idee, et võiks kirja panna, mida loen, kaua loen ja oma arvamuse. Aga ega ma ilmselgelt ei saa ju nii, et ainult paberil on. Seega jagan teistega ka lahk…

Ma ei mäleta, kuidas enda jaoks ahjuomletid avastasin, aga tean, et need ei kao ilmselt niipea kuhugi. Pole küll mingi gurmeerestorani maitseelamus, aga valmib kiiresti ja on tegelikult hea vaheldus kartuli-makaroni-riisiringile. Seega, minu elust ei kao see retsept ilmselt niipea, vaid jõuan pidevalt millegi sarnase juurde tagasi. Omleti juures on ju tegelikult see hea asi, et pane sisse, mida tahad ja ikka on hea. 
Selle ahjuomleti tegemiseks on vaja vähemalt viite muna, 250ml piima (sellega peab ettevaatlik olema, sest liiga suure piimakogusega läheb omlett suht lödiks. Mina ei ajanud niiväga välimust taga, aga oli aru saada, et paljuks läks), purk purustatud tomateid, pakk riivjuustu, veidi sidrunimahla, veidi suhkrut, paras peotäis spinatit, rohelist sibulat, üks tavaline sibul ja maitseained vastavalt omadele soovidele. 
Võta üks suurem kauss ja pane sinna kõik koostisosad, ka maitseained. Sega hoolikalt, et tekiks mõnus ühtlane mass. Seejärel võta ahjuvorm, pane põhja törts õl…

Mulle hullult meeldis see riisivorm! Mirtel küll sama ei arvanud, tal on mingi herneste boikoteerimine tekkinud, mis on ülimalt veider. Suvel vitsutas kahe suupoolega, aga toidu sees ei taha. Maisiga on sama lugu ja porgandiga. Olgu, porgandiga on see teema, et see peab olema TÄIESTI valmis. Kui on natukenegi kõva, siis sülitab välja. Mis muide viib mind jälle mõttele, et kuidas ta suudab suus selekteerida nii. Konkreetselt sööb muu kraami ära ja porgandi, herne või maisi poetab kuhugi. Ta võib seda paari kuubikut suus hoida terve söömise aja ja siis lõpuks sülitab kaussi tagasi. Nagu whaaaat? 
Okei, see on tegelt hoopis teine teema, seega lendan nüüd selle va riisivormi juurde tagasi. Valmistamise jaoks on vaja 2-3 pakikest riisi (seda riisi, mis on müügil väikeste kotikestena, 8 tki pakis. Mitte helbeid 3 pakki, see kisuks paljuks :D), kolm muna, pakk riivjuustu, ühte sibulat, ühte suvikõrvitsat, ühte paprikat, veidi külmutatud herneid ja rohelist sibulat. Maitseained tuleks samuti…

Lubasin suure suuga, et jätan retseptid suures osas minevikku, aga jagan oma lemmikuid. Aeg läks ja läks ja läks, nüüd siis lõpuks jõuan selleni, et midagi sellelt rindelt jagada ka. Parem hilja, kui mitte kunagi ma ütleks selle peale. 
Kõrvitsavormi tegin...jumal teab millal. Ma tahaks uskuda, et see ootab juba eelmisest aastast kirjapanekut. Ma eeldan, et see oli selline roog, mis mulle tõesti maitses, sest muidu ta, ilmselgelt praegu siia kirja ei saaks. Kahjuks on kõik muud emotsioonid juba kustunud. Isegi see, et kõrvitsa ettevalmistus on jätkuvalt maksimaalselt jura tegevus. 
Vormi jaoks on vaja ühte kõrvitsat (jah, tervet kõrvitsat, suurus vali ise), pakk riivjuustu, veidi tšillikastet, pakk või kaks hakkliha, puljongikuubikut, sibulat ja teisi maitseaineid omadel soovidel (mina kasutasin soola, sidrunipipart, tilli, peterselli ja hakklihamaitseainet. Aga näiteks basiilikut oleks ka hea siin kasutada, ma lihtsalt sel ajal veel ei olnud seda avastanud enda jaoks). 
Alustuseks h…