Otse põhisisu juurde

Postitused

Loetud raamatud 2019: märts

Käes on aeg märtsikuu kokkuvõtte tegemiseks. Kokku käis käest läbi 13 raamatut. Lehekülgi oli kokku 4230. Pikim raamat oli 488 lehekülge ja kõige lühemas oli 136 lehekülge. Eesti autor oli kolmel raamatul ja kümnel raamatul oli autoriks välismaa kirjanik.  Jaanuari raamatud on leitavad SIIT Veebruari nimekiri SIIT 1. Martha Hall Kelly "Sirelitüdrukud", Päikese Kirjastus, 480lk, 5/5, sisututvustus leitav siit. Ütlen ausalt, see on selline raamat, et pärast lugemist on vaja hetke, et kõike seedida. Ma muidugi olin selle lugemise ajal haiglas ja üliemotsionaalne, seega see võis veidi juurde anda kogu sellele tundelisusele, mis mind tabas. Tegelikult tõotas juba kogu see sõjatemaatika raskeid hetki, aga kui sa loed inimestest vangilaagrites, lastest ja sellest, kui julmalt neid lihtsalt tapeti, siis jah, see tõmbab pisara välja. Ja kui julm võib elu olla! Operatsioonid ja see, kuidas elu hiljem edasi läks: arsti jaoks positiivselt, katsejäneste jaoks läbi raskuste. Jah, mul on …
Hiljutised postitused

Oh küsimusi, oh vastuseid

Nägin ükspäev Madli blogis vahvaid küsimusi (kes leidis need Anu blogist), millele ise ka vastata tahtsin, sest et why not, eks.
1. Kas päikese- või suusareisid?  Mitte kumbagi. Suusatamine ei meeldi mulle juba kooliajast saadik, sest olen täielik koba selles. Basseini ääres istumine mulle ka ei sobi, sest päikese käes praadida ei viitsi ja ujuda ikka veel ei oska. Seega eelistaksin pigem veidi soojemat (mitte liiga palavat) kohta, kus saaks olla tavaline turist, kes vaatamisväärsuseid pildistab. 
2. Mis on su kõige vihatum kodutöö? Täiesti südamepõhjast jälestan voodipesu vahetamist. See võtab nii palju aega ja erilist silmnähtavat tulemust pole. Selles mõttes, et kui teen tolmuimeja tööd, siis tean ja näen, et põrand on puhas. Või riiulitelt tolmu võttes on see hiljem poole tühjem, sest pool kraamist lendab prügikasti. Pesu pestes näen, et pesukast sai tühjaks ja hiljem saab kuivatusrest tühjaks ja vast saite poindile pihta. Voodipesu vahetamisega ei näe noh. On ainult uus riie ja hu…

Märts

See kuu on kuidagi eriti vaikides mööda läinud, seega otsusasin teha mingi kerge kokkuvõtva postituse, et seniilsena saaks tulla üle lugema ja imestada, kui igav ühe noore inimese kuu olla võib. Hmm, kus kohast nüüd pihta hakata?
No alustuseks, kõige huvitavam teema oli mu jalake. Arst tookord kooli lubas, pärast seda kui nägi, et põletikunäitaja on peaaegu normis. Sinna juurde pidin muidugi lubama, et hoian ennast nagu midagi, mida pilpa peal hoitakse. Ehk siis ei mingit külmetamist, liiga pikalt ringi trampimist ja hoian jalga üleval asendis nii palju kui võimalik. Andsin oma parima, kuigi ühe koolipäeva jätsin vahele. Pärast kahte nädalat istuvat asendit, oli kaks päeva ringi  matkamist teinud oma töö ja jalg hakkas veidi haiget tegema. Otsustasin, et pigem olen ühe päeva kodus, kui pikendan oma agooniat, sest oht põletiku naasmiseks on endiselt üleval. Praegu, kui algusest on möödas juba üle kuu, kreemitan ikka viimast kergelt punakat laiku ja lõppu ei oska näha. Tablettidest pea…

Jälle EMO, seekord puhkusepaketiga haiglasse

Tegelikult sain haiglast välja juba neljapäeval ja veidi nagu hakkab teema aeguma, aga tunnen, et ikkagi tahan selle loo kirja panna. Lõpetuseks või nii. Eelmisest EMOtiirust ja esialgsest diagnoosist perearsti juures saab lugeda SIIT.
Ma ei jõudnud selleni, et kolmapäeval arstile tagasi helistada ja muutustest teavitada. Teisipäeva õhtuks oli punetav, valulik ja paistes osa jõudnud juba edasi laieneda üle põlve ja terve sääreosa. Seal ei olnud enam punetav laik, vaid konkreetselt võis öelda, et terve säär oli puna-sinikirju. Kuna mul on loll komme üle paanitseda oma asjadega, ootasin kuni Raido töölt jõuab, et nõu pidada veidi. Lõpuks helistasime perearstile (olen juba öelnud, kui hea meel mul on, et arst võtab oma eranumbril tehtud kõned vastu ka töövälisel ajal?), pärast kiiret kurssiviimist tuli sealt vastus, et ruttu EMOsse jälle ja seal ütleme, et perearst saatis. Luges veel sõnad peale, et kui midagi ei tehta, siis helistame talle. 
Käsk on vanem kui meie, seega läksin vanemat…

Loetud raamatud 2019: veebruar

Kätte on jõudnud aeg, et teha kokkuvõte veebruaris loetud raamatutest. Seekord suutsin läbi lugeda kokku 11 raamatut. Ise lootsin jällegi, et ehk jääb kuhugi sinna kümne kanti ja ilmselgelt aitasid koolinädal ja haiglasviibimine asjale kaasa. Muidu oleks see nimekiri veidi lühemaks kujunenud. Nagu eelmisel kuul, ei ole ka sellel korral raamatud kuidagi eriliselt nummerdatud, vaid on lihtsalt läbi lugemise järjekorras. Seegi kord lisan omapoolse hinnangu viiepalli süsteemis.

Jaanuari nimekiri on leitav SIIT
Loetud lehekülgi kokku: 3310 Pikim raamat: 424lk, kõige lühem raamat: 160lk
Kolme raamatu autoriks oli eestlane ja kaheksa raamatu autor välismaalane.


1. Mara Zalite "Viienäpu", Randvelt kirjastus, 310lk, 5/5 (sisututvustus pärit www.rahvaraamat.ee)

Romaan "Viienäpu" on üks viimase aja Läti populaarsemaid raamatuid, see päelvis 2014. aastal kirjanduse aastapreemia ja seda tõlgitakse juba mitmetesse võõrkeeltesse. See on ere autobigoraafiline lapsepõlveraamat, mil…

EMO, ootamatu diagnoos ja pettumus

Laupäeva hommikul ärkasin selle peale, et jalg valutas. Ajasin end voodist püsti ja läksin kööki, et üle vaadata, mis toimub. Nägin punast laiku, mille peale mõtlesin, et veenipõletik on tagasi. Võtsin tablaka, määrisin kreemiga, nii nagu kirurg eelmisel korral raviks määras. Läksin voodisse tagasi, et veel veidi pikutada enne kui Mirtel ärkab. Sellest muidugi eriti midagi välja ei tulnud, sest nagu aamen kirikus tõusis ta suht varsti juba. Alguses läks elu tavalises rütmis, õigem oleks öelda, et võrdlemisi tavalises rütmis, edasi. Pidime sel päeval ka katsikule minema ja vaikselt tegime selleks ettevalmistusi. Mingil hetkel aga läks jalg veel valusamaks, hakkasin lonkama, enam ei saanud hästi püsti, tekkisid palavik ja külmavärinad. Kuna valu oli nii tugev, et võttis pisara silma, helistas Raido Rakvere Haiglasse, et küsida, kas tasub EMOsse minna või mitte. Sealt öeldi, et võiks ära käia, sest perearstile ju saaks alles kahe päeva pärast. 
Võtsimegi siis suuna Rakvere poole. EMOsse…

Vot mis juhtus

Käisin eelmisel nädalal hambaarsti juures, jälle. Muidu oleks see olnud sihuke casual käik ja oleksin selle sinnapaika jätnud, sest kaua sa ikka sellest jaurad, aga minuga juhtus üks huvitav asi. Kes on siin lugema sattunud, see teab, et viimased paar korda oli tuimestuseta toimetamine, sest hambanärv oli nii kui nii juba surnud ja kõik oli selline...peaaegu valutu. Seekord aga võeti ette hambad, mille närvikesed on veel täitsa elus. Mis tähendas tuimestust, mis tähendas seda, et oleks tahtnud appi karjuda. See selleks, hirmud on hoopis teine teema ja neid ma ei kavatse toitma hetkel hakata. 
Sain kokku kaks tuimestust. Esimese selle jaoks, et korda teha üks täidis, mis vajas vahetamist. Kuna aega jäi üle, sain teise tuimestuse, et välja tõmmata tarkusehammas. Kaks kiiret mõtet siia juurde: vasakul pool on nüüd nii mõnus, seal pole enam ei ülemist ega alumist tarkusehammast. Ma ei hammusta enam põske, halleluuja. Teiseks, miks see pagana süst peab nii valus olema kurgulakke? Tükk teg…