Eelmisel nädalal torgati mitte ühe, vaid lausa kaks korda kergelt selle teemaga. Kuna see mind veidi härima jäi, mõtlesin, et kirjutan mõtted ülesse, et rahu teha selle teemaga. Jah, ma tean, et siinkohal on erinevaid soovitusi. Mõned allikad väidavad, et lapse sotsiaalsuse arendamiseks on lasteaed vajalik. Teised ütlevad, et enne kolmandat eluaastat pole sotsiaalne aktiivsus üldse oluline. Nagu ikka, ka inimese ja ühiskonna arvamused jagunevad siin kahte suunda. Mina jään, ilmselgelt sinna suunda, kes arvab, et sellest pole hullu midagi, kui laps käib lasteaias juba enne kolmandat eluaastat. Vahel ei ole teisiti üldse võimalik, sest kõigil vanematel ei ole seda õnne olla kolm aastat kodune.
Minul ideepoolest nagu ju oleks. Töökoht mind ei oota. Mina töökohta küll. See tähendab siis seda, et olen juba tutvumas töökuulutustega. Risti ei lööda, kui homme päev tööd ei leia, aga see ei tähenda, et ma seda ei tahaks. Tööd, mitte risti löömist. Elukoha, vanuse, lapse olemasolu ja juhilubade puudumise tõttu on küll mõned piirangud. See tähendab, et ma ei taha kahes vahetuses tööd. Pean selle all silmas tööd, mis eeldab näiteks õhtuseid vahetusi või hästi vara hommikul tööle minemist. Kahjuks ei ole evolutsioon andnud inimesele lennuvõimet ja hästi ei kujuta ette elu, kui ma peaks, ütleme näiteks hommikul seitsmeks, olema tööpostil. See lihtsalt praeguse elukorralduse juures ei mängiks välja.
Võtame nüüd hüpoteetiliselt, et Pisike ei käiks lasteaias ja ma leiaksin/saaksin töökoha, mis on täiesti ideaalne. Ma peaks hakkama nüüd tegelema kogu harjutusprotsessiga. Mis tähendaks seda, et mingit normaalset töölist minust kohe ei saaks. Mina tööandjana ütleksin selle jutu peale, et kohtume järgmisel korral, siis kui sul PÄRISELT oleks võimalik tööle tulla.
Teine väga oluline punkt viib mind selleni, et kooli naasmise üheks väga oluliseks osaks oli võimalus päevasel ajal õppida. Kes nüüd ei tea, millised on kahesed, siis võin öelda, et nende kõrval väga ei õpi. Nendega peab tegelema, nad tahavad tulla toksima ja vaatama ja jutustada. Mina tahaks ka seda teha, aga kui peaksin parasjagu kirjutama filosoofias esseed või KOV teenuste võrdlust, siis hästi nagu ei toimiks see kena kooslus. Kuidas ma peaks lapsele ütlema, et ole pai, mine mängi omaette, emme siin kirjutab veel kolm tundi oma koolitööd?
Kui kogu koolitrall oleks jäänud samaks, aga Pisike oleks ikka kodune olnud, oleks mulle jäänud päevas maksimum kolm tundi selle jaoks, et töid teha. Aga see oleks samas ka see ainus aeg, mil näiteks blogida või raamatuid lugeda või muid toimetusi teha, mis on mugavamad ilma saatemeeskonnata. Siin võiks nüüd öelda, et öösel saab ka, aga. Minu hommikud hakkavad samuti varakult. Kui peaksin istuma pool uneaega arvuti taga, magama öösel ülivähe, olema varakult jalul, siis kannataks kõik. Tööd ei saaks valmis, mina oleks stressis. See viiks koduses elus täieliku katastroofini, sest stressis Terje ei ole teps mitte tore Terje. Jah, see oleks tehtav. Ilmselt nii mõnigi on sellise tee läbi käinud. Mul on selliste inimeste üle ainult hea meel ja nad võivad uhked olla, aga ma olen siiralt õnnelik, et seda teed ei valinud.
Kooliteema juures ei saa ära unustada ka seda, et kerge keberneet oleks olnud sessinädalatega. Praegu on ta sel ajal kenasti lasteaias ja me ei pea hakkama klapitama. Vanemapuhkus on juba ammu läbi, seega peab ka Meheraasu normaalse inimese moodi tööl käima. Alati ei pruugi saada vabu päevi, sel ajal, kui meil vaja oleks ja ega neid lõputult ka ei jagata. Lisaks kannataks sissetulek selle pärast. Vanavanemad ka veel nii vanad ei ole, et pensioni naudiksid. Või noh, üks on nii vana, aga ta käib ka täiskohaga tööl endiselt. Täiesti võõra kätte last jätta poleks ka olnud lemmikvõimalus. Seega, praegune aias käimine hoiab väga toredalt ära selle osa, kus me lähme peast halliks, et leida lapsele hoidjat või leiutada viise, kuidas kõik päevad ära jagada, nii et keegi ei kannataks.
Nüüd tooksin tõesti välja sotsiaalse külje. Olen juba korduvalt seda öelnud, et Pisikese näol on tegemist väga seltsiva lapsega, kellele meeldib seltskonnas viibimine. Eriti meeldivad talle omavanused. Õigemini kõik sellised, kelle puhul ta saab aru, et tegu on lapsega. Mina võin ju temaga puslesid kokku panna, raamatuid vaadata ja nukudega mängida, aga see on hoopis midagi muud, kui võrdlusesse tuua lasteaed. See areng on olnud meeletu. Talle tõesti meeldib seal ja see seltskond, kellega aega veedab.
Inimesed on nii erinevad, lapsed on nii erinevad. Pisike oli enne teist eluaastat valmis lasteaia jaoks, mõni pole kolmselt või hiljemgi valmis. Tema puhul sobis see valik. Vähemalt nii mulle tundub. Ta läheb rõõmuga, ta tuleb rõõmuga. Mis saaks minul selle vastu olla. Ma ei väsi vestlustes ja siin kordamast: kui ma näeks, et ta ei saa/taha/suuda seal olla, siis jah, ma oleks jätnud ta veel koju. Ma teeks rohkem vabu päevi ja sada muud hiina imet. Olukord oleks küll kohati olnud keerukam, aga kui muudmoodi poleks saanud, küll see hakkamasaamine ka oleks tulnud. Aga saime muudmoodi. Saime nii, et kõik on rõõmsad, sest üks veedab toredalt aega, teine saab tööl käia normaalse inimese moodi ja kolmas ei vaevle stressi käes. Hoolimata sellest tekitavad mõned kommentaarid ikka tunde, nagu me oleks midagi valesti teinud.
Ma loodan, et praegune kirjatükk aitas need mõtted kõrvale heita ja edaspidi suudan paremini halva alatooniga laused kõrvust mööda lasta. Usun, et tunnen oma pere ja lapse põhivajadusi ning tegemisi paremini, kui teised. Seega, harjutan ise, ja soovitan teistelegi elada rohkem lause järgi "pole minu tširkus, pole minu ahvid" :D
(Kes välja ei jaganud, siis see tähendab seda, et teiste elu võiks jääda teiste eluks. Kommenteerimine nii kui nii midagi drastiliselt ei muuda)
