Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva jaanuar, 2018 postitused

Arstivisiit ja allergiakahtlus

Tahaks öelda, et Pisikesel oli kolm kuud arstipausi, aga õigem oleks öelda, et ilunumbrite pausi. Nagu ikka, hull draama. Ta on rahulik täpselt nii kaua, kuni peame sisse minema. Ja siis küsitakse mu käest, miks ma kunagi üksi ei käi :D (see võib olla nüüd uudiseks, aga ühe eriti rahutu lapsega on lihtsam kahekesi tegeleda seal) Detsembris me käisime sõbrannal külas. Seal seisis ta (täitsa vabatahtlikult ja ilusti) kaalul ja see näitas 11,8. Arsti juures oli see number 11,1. Kuidas see vahe nii suur olla saab, ma ei tea. Pisike küll korraldas vahepeal söögistreigi, aga raske uskuda, et see nii palju mõjutas. Samas jah, tol korral olid tal riided ka seljas. Iga päevaga on ta ka järjest püsimatum. Olgu kuidas on, aga arst probleeme ei näinud selles. Pikkus oli 80cm, ka täitsa sobis. Ning üldse ei üllatanud.  Küll aga saame me hakata rõõmsalt jooksma Tallinna vahet, sest arst kahtlustab allergiat. Jalgadel ja kätel on karedad laigud. Mind aga üllatas, et arst on 100% kindel, et t

Mõtisklen rpast

Ma väga pikalt mõtlesin, kas üldse hakata sellest teemast lähemalt rääkima. Aga juhtusin hiljuti lugema ühte blogi, mis vajutas kõikidele õigetele nuppudele. Tere tulemast lugema lugu sellest, kuidas RPAga on kergem.  Meie rada algas juba teisel ööl haiglas. Ma olen korduvalt öelnud, et mul puudus igasugune kogemus vastsündinutega. Seega ilmselgelt ka imetamisega. Olin kohutavalt hädas, et asjad toimima saada. Kui ma olin juba mõned tunnid üritanud Pisikest saada korralikult rinnale ja sööma, andsin lõpuks alla ja palusin abi. Selle asemel, et olla abiks nõuga, olid abiks "jõuga". Arstitädi (või jumal teab, mis tädi ta täpselt oli) andis mulle kätte pudeli ja saatis palatisse tagasi. Leiutasin, mis ma leiutasin, aga sain piima lõpuks soojaks ja lapsele sisse joodetud. Tunde kestnud kisa lõppes hetkega, ta jäi magama. Tundsin kergendust, sest teadsin, et lapsel on kõht täis ja kõik hästi. Järgmisel päeval kurtsin ämmaemandale uuesti muret. Seekord oldi abiks nõuga ja t

Porgandipannkoogid ja kapsapirukas

Ma siin mingi aeg otsisin mõtteid, mida hommikusöögiks teha. Te ehk ei usu, aga räige kopp on ees sellest pudrukeetmisest juba. Eriline omletisõber preili Pisike ei ole, seega pidin midagi muud leidma. Mitte, et ma oleks selles eriti kaugele jõudnud, sest pudru on kõige lihtsam ja kiirem ning meeldib lapsele ka. Enamasti.  Küll aga jäid mulle silma  porgandipannkoogid . Vaadake vaid, kui ilusad nad jäid!  Jah, ma olen kursis, et pilt jäi udune, aga mul oli kiire sel hetkel. Ma teadsin, et pärast kiiret ei oleks enam eriti, millest pilti teha :D Tegelikult lõpuks jäi paar tükki järgmiseks päevaks ka. Üldiselt olen ma selline, et külmad pannkoogid jätan heaga kellelegi teisele. No ei ole need minu tassike teed. Aga need...mul oli niiiiiiiii raske käsi eemale hoida. Tõesti olid head ja mõnusad ka järgmisel päeval.  Tõstan nüüd käed ja tunnistan ausalt, et ma ei teinud tainast from scratch. Kapis vedeles üks pannkoogijahu. Mis ta seal ikka üksi passib, mõtlesin, et kasutan

Spontaanne pildistamine

Lisaks sellele, et nädalavahetusel sai koogikest tehtud, tulime Triinuga mõttele teha pitsat. Selle jaoks oli vaja minna poodi. Mõeldud tehtud. Tagasi tulles otsustasime päikeselist päeva ära kasutada ning pilte teha. Kiire, umbes kümneminutilise, sessiooni tulemused on nüüd siin: Idee tuli lambist ja kuhugi eriti kaugele nagu ka ei viitsinud sättima hakata ennast. Pisikesel oli nii kui nii uneaeg tulemas ja noh, kiire oli veits. Mehed ootasid juba süüa ka, kuidas siis ikka naised venitada saavad :D Alguses tahtsime kuskil suvas kohas, mets taustaks, stiilis teha, aga Triinul (jap, tunnen hästi oma kodukohta) meenus, et tee ääres põllul on ühe vana lauda (vist lauda) varemed. Sobis piisavalt hästi meie jaoks sel hetkel. Nii veider on vaadata ennast päikeseprillidega. Ma üldiselt ei kasuta neid. Või üldse teisi selliseid vidinaid. Näiteks kõrvarõngaid kannan umbes 5x aastas. Muid ehteid veel vähem. Kõige tihedamini kantav ehe on mul gümnaasiumi lõpusõrmus. Üldiselt on mul prill

Eriti krõbedad kaeraplönnid*

Teate. Mul on selle kokkamisega sihukesed lood, et näen mõnda retsepti või kuulen mõnest toidust ja siis see jääb kuklasse tiksuma. Kui see tiksumine paari päevaga ära ei kao, (eriti, kui arvestada, et minu mäluhäired on jõudnud juba kõrgemasse levelisse) siis on juba teada, et pean ette võtma selle. Mitu nädalat on mul peas tiksunud kaeraküpsised. Eile, kui keetsin suppi, mõtlesin, et pekki kah. Proovin järgi. Otsisin kähku netist mingi põhja endale alla. Sest ilmselgelt pole ma mitte iial teinud ühtegi toitu täiesti selle järgi, mis kirjas on. Ideepoolest oleks see pidanud olema pärit  SIIT . Kuidas õnnestus mul saada ekstra krõbedad kaeraplönnid? Lihtsamast lihtsam! Võta kaks banaani ja purusta kahvliga. Pane suvaline kogus kaerahelbeid ja looda, et sai piisavalt.  Vaata, kas sul on külmkapis midagi, mis võiks sobida lisandiks. Mina panin natuke pirni ja natuke moosi.  Avasta, et kaerahelbeid on vähe ja pane veel juurde. Palveta, et seekord sai piisavalt.  Sega läbi

Pisike lasteaeda ja mina kooli

Sügis tuleb sellel aastal jälle tihe. Pisike läheb lasteaeda ja mina olen (peaaegu) otsusele jõudnud, kuidas minna edasi kooliga.  Me lasteaiaga võtsime vabalt ja alles nüüd paar nädalat tagasi panime kirja. Õigem oleks öelda, et ma tegelikult olin veits mures. Kogu aeg on kuulda, kuidas kuskil kohti ei ole ja me olime juba nii kaua jokutanud. Meheraasu võttis vabalt. Läks õnneks ja 1.septembrist saab Pisikesest lasteaialaps. Alguses saadi aru, et tahame juba praegu panna ja ka see oleks olnud nende jaoks põhimõtteliselt okei. Aga me  ma ei ole selle jaoks veel valmis. Tahaks ennem, et laps käiks potil ja sööks iseseisvalt normaalselt. Raudselt ootame selle õpetamisega mingi...augustini, kõlaks küll meie moodi :D  Ilmselt käin temaga augustis paar korda koha peal mängimas vms, et ta pisut juba harjuks. Samas, ta on väga seltsiva loomuga ja väga ilmselt ei pea muretsema. Küll aga pean tunnistama, et meie senine lahusoleku rekord on kolm tundi...  Hahaha, nüüd hakkasin jälle

Pläkutan

Head uut aastat! Annaks kohe lubadusi, aga ülehomseks olen need juba kõrvale visanud. Las siis jääda. Tahaks küll öelda, et sellel aastal hakkan trenni tegema ja rohkem igas mõttes pingutama, aga tuleb, mis tuleb.  Ütleme siis nii, et ma proovin olla sellel aastal veidi parem inimene üleüldises plaanis. Loodetavasti ei pea detsembris tunnistama, et oih ups, läks nihu :D Aastavahetusel olime kodused. Kuna Pisike jätkuvalt on selline, et iial ei tea, kuidas magab, otsustasin, et ma ei hakka unegraafikuga mängima. Ilutulestikku jõuab ta ka järgnevatel aastatel vaadata. Veider oli muidugi see, et ta ei pööranud teist külge ka südaööl. Ometi lasid Meheraasu ja teised suhteliselt lähedal rakette. Millest võib järeldada, et päris hästi oli tuppa kuulda. Millest võib järeldada, et ma olin valmis tema ärkamiseks.  Ühe ilusa öö eest saime järgmisel ööl topelt üleval olla. Lausa 5,5 tundi. Mis viga oli, me välja ei nuputanudki. Täna lasime tal kohe mõnuga kauem üleval olla. Ma väga