Otsi blogist

teisipäev, 30. jaanuar 2018

Arstivisiit ja allergiakahtlus

Tahaks öelda, et Pisikesel oli kolm kuud arstipausi, aga õigem oleks öelda, et ilunumbrite pausi. Nagu ikka, hull draama. Ta on rahulik täpselt nii kaua, kuni peame sisse minema. Ja siis küsitakse mu käest, miks ma kunagi üksi ei käi :D (see võib olla nüüd uudiseks, aga ühe eriti rahutu lapsega on lihtsam kahekesi tegeleda seal)

Detsembris me käisime sõbrannal külas. Seal seisis ta (täitsa vabatahtlikult ja ilusti) kaalul ja see näitas 11,8. Arsti juures oli see number 11,1. Kuidas see vahe nii suur olla saab, ma ei tea. Pisike küll korraldas vahepeal söögistreigi, aga raske uskuda, et see nii palju mõjutas. Samas jah, tol korral olid tal riided ka seljas. Iga päevaga on ta ka järjest püsimatum. Olgu kuidas on, aga arst probleeme ei näinud selles. Pikkus oli 80cm, ka täitsa sobis. Ning üldse ei üllatanud. 

Küll aga saame me hakata rõõmsalt jooksma Tallinna vahet, sest arst kahtlustab allergiat. Jalgadel ja kätel on karedad laigud. Mind aga üllatas, et arst on 100% kindel, et tegemist on mõne toiduallergiaga. Mina isiklikult küll veidi kahtlen selles, päris mitmel põhjusel. 

Esiteks, tema toidulaual ei ole uusi asju. Need laigud on tekkinud umbes kuu aja jooksul. Söök on olnud sama, mis ikka. Samuti läks naha seisukord paremaks, kui tagasi tuli igaõhtune vann (mähkmelööbe päras) ja lõpetasime pesuvahendi (peseme ainult veega) kasutamise. Järgmisena plaanin vahetada pesupesemisvahendid. Nii katsetamise pärast. 

Nii minul, kui ka Meheraasul, on probleeme nahaga. Just kuiva nahaga. Kui ma nüüd praegu mälus tagasi kerin, siis mõned head aastad tagasi sai Mudilasega ka arstide vahet joostud. Lõpuks tehti allergiatest. Mitte ühtegi allergiat ei leitud ja praegu enam naha kuivusega probleeme ei ole. 
Ma nüüd olen julm, aga tundub, et ükskõik, mis punn, laik või moodustis nahal on, saab sellest kohe allergia. Eriti just lastel. 

Meil ei ole endal ühtegi allergiat. Vähemalt mitte toidu vastu. Tolm on minu jama. Natuke põen, et Pisikesel on ka see. Lapsed on ju nii palju vastuvõtlikumad. Ma juba kujutan ette, milline koristusmaniakk minust saab, kui peaks selguma, et tal on tolmuallergia. Mu ema arvas, et äkki on kassi vastu, aga selles osas olen ka kahtlev. Kas see saab nagu nii lambist tulla, et kuude kaupa ei ole ja siis järsku voilaa? 

Mingil veidral põhjusel keelati ära lapsele kartulipudru andmine (helvestest tehtud). Ma muidugi pidin pärast sarkastiline olema, aga no ee, muud pudrud on ju ka helbed? KaeraHELBED, riisiHELBED, neljaviljaHELBED, hirsiHELBED jne :D Proovin siis mitte seda anda. Samuti ütles, et väga vähe vorsti või viinerit. Et noh, kui teen vorstikastet, siis võiks neid vorstitükke mitte lapsele anda. Okei, eks siis tuleb nii teha. Samas lubati rõõmsalt edasi anda nii muna kui ka piima, mis tuleb otse laudast. Minu teada võivad need vahel pahandust teha. Samuti pean hakkama toitumist ülesse kirjutama. Mis on hull killer. Panin küll vihiku ja pastaka nähtavale kohale, aga IKKA läheb meelest ära. Vähemalt ei pea seekord kellaajaliselt ja täpsete kogustega tegema. Raseduse ajal pidin Tartu ämmakale iga nädal saatma andmed mida, kui palju ja millal ma sõin. Oh seda meeldivat rasedusaegset diabeeti.

Selle üle on mul hea meel, et otse allergoloogi juurde saadeti. Või õigemini saadetakse. Perearst pidi ise ilusti aja kirja panema, kui vereproovi vastus käes on. Loodetavasti ei pea päris aasta otsa ootama. Kui seal ükskord käidud on, siis vähemalt on selgus ja valgus majas, kas on allergiaid või ei. Loodetavasti tagab see ka selle, et aastate kaupa ei ole iga asi allergia põhjustatud. Või siis hoopis selle, et on allergia tagajärg. Eks aeg annab arutust.

esmaspäev, 29. jaanuar 2018

Mõtisklen rpast

Ma väga pikalt mõtlesin, kas üldse hakata sellest teemast lähemalt rääkima. Aga juhtusin hiljuti lugema ühte blogi, mis vajutas kõikidele õigetele nuppudele. Tere tulemast lugema lugu sellest, kuidas RPAga on kergem. 

Pildiotsingu memes about bottle feeding tulemus

Meie rada algas juba teisel ööl haiglas. Ma olen korduvalt öelnud, et mul puudus igasugune kogemus vastsündinutega. Seega ilmselgelt ka imetamisega. Olin kohutavalt hädas, et asjad toimima saada. Kui ma olin juba mõned tunnid üritanud Pisikest saada korralikult rinnale ja sööma, andsin lõpuks alla ja palusin abi. Selle asemel, et olla abiks nõuga, olid abiks "jõuga". Arstitädi (või jumal teab, mis tädi ta täpselt oli) andis mulle kätte pudeli ja saatis palatisse tagasi.
Leiutasin, mis ma leiutasin, aga sain piima lõpuks soojaks ja lapsele sisse joodetud. Tunde kestnud kisa lõppes hetkega, ta jäi magama. Tundsin kergendust, sest teadsin, et lapsel on kõht täis ja kõik hästi. Järgmisel päeval kurtsin ämmaemandale uuesti muret. Seekord oldi abiks nõuga ja tundus, et asi hakkab looma.

Õnn ja rõõm ei kestnud eriti kaua, sest mõned nädalad hiljem olin ma karjuva lapsega kodus, kes lihtsalt ei söönud. Olgu, see probleem ei tekkinud päris üleöö, aga sinnamaani lootsin, et ikka saame hakkama. Lõpuks helistasin Meheraasule. Mu jõud oli täiesti otsas, sest mitu tundi olid möödunud söötes ja kussutades vaheldumisi. Ei toiminud üks, ei toiminud teine. Kui me seal toru otsas lapsega mõlemad nutta lahistasime, otsustas härra, et toob koju tulles kaasa asendaja. Laps jõi oma isu täis ja uinus. Teate mis pärast seda juhtus? Mitte midagi peale selle, et inimesel oli kõht täis ja hea olla.

Edasi andsin paralleelselt nii rinda kui pudelit. Ega seegi väga pikalt ei kestnud, sest Pisike hakkas väga ruttu eelistama pudelit. Jah, ma andsin alati enne rinda. Jah, pudelist on lihtsam kätte saada. Jah, piimateke aeglustus ja lõpuks kadus üldse. Ei, ma ei olnud kurb, kui sain aru, et tissitamisega on kõik. Ei, ma ei lõpetanud seda ära selle pärast, et ma saaksin juua, suitsetada või väljas käia. Ei, alati ei ole rpaga lihtsam.

Ma saan aru, et väga suur tähtsus oli sellel, kuhu mina omadega jõudsin. Mida on pakkuda teisele, kui ei suuda endalegi pakkuda. Mul ei olnud söögiisu, ma elasin mingis udus. Kõik asjad tegin ära, kõik hoidsin elus, aga ise hakkasin seesmiselt ära surema. Ma olen ühele sõbrannale otse ja ausalt tunnistanud, et lapse esimesed elukuud on lihtsalt üks ühtlane mass, millest mäletan väga vähe. Ei, mul ei ole diagnoositud sünnitusjärgset depressiooni.

Nüüd tahaksin natukene heita valgust sellele, kui lihtne on rpamajandus.
Esiteks, õige pulbri leidmine. Me leidsime sobiva pulbri pärast nelja või viite kuud. Üks tekitas gaase, teine tegi kõhu lahti, kolmas pani kõhu kinni, neljandat ei võtnud suu sissegi, viiendaga oli tagasiheide nii võimas, et kirjeldadagi on raske. Mul oli juba täitsa pulbrikogu kodus.
Siis tuli üleminek segule nr 2. Ostsin samasuguse nagu nr1 oli olnud. See tõi kaasa sellise kõhulahtisuse, et ühel päeval käis lapsel seljas pool riidekapi sisust. Lõpuks panin kuivatusresti õue käsitsi loputatud riietega, sest toas nöörile enam ei mahtunud. Juba jõudsin kartma hakata, et jälle ootab ees sobiva otsimine. Õnneks tookord läks kiiresti ja variant kolm juba sobis. Piimapulbriga nr 3 läks õnneks kergelt, see sobis kohe. Selleks ajaks olid piimakogused muidugi juba minimaalsed ja pärast esimest purki hakkasime võõrutama. Teisest viskasin enamuse juba ära, sest võõrutus läks edukalt.

Teiseks, suunaksin inimesi nüüd mõtlema. Mis sa arvad, kumb on lihtsam: 1) võtad öösel lapse, paned ta voodile, annad tissi. Heal juhul uinute mõlemad kiiresti.
2)ärkad, lähed kööki, teed piima valmis, võtad lapse, annad süüa. Kui taevas halastab, uinub ta suht ruttu. Kui ei halasta, sest sul ikkagi läks veidi aega majandamisega, hakkad last magama panema. Minule taevas eriti ei halastanud. Keskmine aeg oli selline ilus tunnike. Pärast seda läksin ja pesin pudeli puhtaks ja SIIS sain uuesti magama jääda. Vahel juhtus see nii, et poole tunni pärast oleks vaja olnud ärgata...

Jah, ka pudeliga on võimalik elu lihtsamaks teha. Vee saab õhtul valmis keeta, siis on ainult soojendamise vaev. Saab panna asjad magamistuppa valmis. Saab kasutada termoseid jne asju, mis aitavad veel soojanda seista. Mina ei näinud mõtet hakata ostma mingeid tulesid ja vilesid. Selleks üheks aastaks ei näinud mõtet (ja sellest, et rohkem neid lapsekesi ei tule, sain ma juba suhteliselt alguses aru).

Kolmandaks. Pole see lapse kõrvalt ära käimine sugugi nii lihtne. Lapsed on erinevad, ning nende emavajadus samuti. Jah, keegi teine saab teda toita. Teoreetiliselt ei oleks olnud mina vajalik. Praktiliselt siiski olin. Laps oli harjunud minuga sööma.Ei olnud veiderdamist ja kui oli, siis teadsin, kuidas ta sööma saada. Samuti oli mul unepealt selge, kuidas saab kiiresti segu valmis. Vee ja pulbri kogused lihtsalt jäid pähe. Meheraasul kulus juba selle peale aega, et lugeda, kui palju ja mida vaja on.
Muide, iga kord kui kuskilt jälle loen, et visatakse õhku lause: "rpad antakse, et ise väljas käia", tahaksin ma naerda. Selle aasta ja kolme kuu jooksul olen ma väljas käinud kolm korda. Siis, kui tema magas juba ööund. Mis teeb siis 5 kuu jooksul 1 korra...Kõige pikem aeg, mil oleme olnud eraldi ärkveloleku ajal, on 3 tundi. See juhtus umbes kuu tagasi. Mina olen jõudnud punkti, kus plaanin meelega hakata sisse tooma sellist aega, kui me ei ole ninapidi koos. Teda ootab lasteaed, seal mind ei ole kõrval. Ta peab harjuma.

Kusjuures. Igasugune isu üldse välja minna, kadus kui lapsele sai ära osta kuu varu pulbrit. Alguses läks keskeltläbi 10 purki kuus. Vahel rohkem, vahel vähem. See tegi ümardatult 80 eurot. Ma olen suhteliselt kitsi inimeseloom ja noh, tahaks kuu aega süüa saada. #ups

Ma muidugi ei väida, et selliseid inimesi ei ole olemas. Maailm on üks kuradi kirju koht ja leidub väga .... huvitava mõttemaailmaga eksemplare. Siin postituses mõtlen siiski inimestele, kes ei ole nn rongaemad, vaid mõistuse ja armastusega lapse kasvamise ja kasvatamise juures.

Pildiotsingu memes about bottle feeding tulemus

Neljandaks. Lapsega koos kuhugi mineks tähendas seda, et kaasa pidin võtma pulbritopsi, pudeli, sooja vee, külma vee. Pikemal sõidul pidin leidma võimaluse pudel puhtaks kasida vahepeal. Või siis võtsin lihtsalt mitu tükki kaasa. Aa ja, pudelipesuhari ka. Ma ei viitsinud ennast ogaraks raputada iga kord, kui pesta vaja oli (päriselt ka, mu käsi ei mahtunud lutipudelisse). Sellega läks siis märgatavalt lihtsamaks, kui muu toit hakkas ülekaalu minema, sest siis jäi ilmselgelt pikem vahe kahe pudelikorra vahele. Aga alguses oli küll rist ja viletsus. Samas ma nagu sellest kuu aega kestnud tissitamisest mäletan, et ainus, mis kaasa võtsin, olid tissid.

Jah, rinnapiim on lapsele kasulik ja hea, aga rpa ei tee lapsest...saabast. Lapse areng ei sõltu sellest, kumba ta saab. See sõltub rohkem ikka läheduses ja emotsionaalsest seotusest ning kasvatusest. Sellest võib lugeda näiteks SIIT. Mõned päevad tagasi lugesin veel üht artikklit sellel teemal, aga enam ei leia seda kahjuks ülesse. Ei usu mind? Võtame luubi alla Pisikese. Kõndima hakkas ta 10kuuselt. Väga ruttu tulid juba jooksusammud. Ei ütleks, et ta oleks kuidagi mahajäänud oma füüsilises arengus. Me joonistame, laulame, plaksutame, tantsime, loeme raamatuid. Ta saab aru, kui midagi paluda või keelata. Mina isiklikult ei ütleks, et ka vaimselt kuskil omadega maha oleks jäänud.

Pildiotsingu memes about bottle feeding tulemus

Kordan veelkord, rinnapiima andmine on tore ja hea! Mul on ainult rõõm, kui inimesed saavad sellega hakkama ilma probleemiteta. Aga vahel ei ole see võimalik, savi kas põhjus on füüsiline või vaimne. Lihtsalt ei saa ja kõik. Ja nii lihtne see asi ongi. Aga ometi näen ma nii palju selliseid arvamusavaldusi, kus trambitakse nende emade otsas, kes on andnud rinnapiimaasendajat. Olete varem kuulnud lugusid sellest, et keegi läheks imetava ema juurde ja hakkas pärima, mida ta ometi teeb ning kas ta ehk ei tahaks enne pudeliga veel proovida?

Aga seda, kuidas ikka tuleb teha imetrikke selle jaoks, et pudelit mitte anda, näeb igal nurgal. Mind isiklikult tegelikult näiteks ajab naerma, kui keegi mõnes suures facebooki grupis hakkab konkreetseid põhjuseid pärima. Miks üks inimene peaks hakkama sadadele (või tuhandetele) võõrastele seletama, mis on täpsed tagamaad selle otsuse juures? Suure tõenäosusega saab ta lihtsalt keretäie sõimata.

Minul vedas, sest keegi otseselt peale ei hüpanud. Perearst lausa soovitas ise lisa anda juurde, sest oli näha, et laps ei saa kõhtu täis ainult tissist. Ei vaja vist mainimist, et enne esimest visiiti, kui pidin ütlema:"nüüd on tissiga päriselt kõik", tundsin täielikku paanikat ja hirmu. Õnneks oli ta mõistev. Mu ämmaemand/naistearst, kelle juures rasedusega arvel olin, ei hakanud samuti nõmedaid lisaküsimusi esitama, nentis lihtsalt fakti. Siinkohal tuleb muidugi välja tuua, et iga kord nii hästi ei lähe ja neid lugusid on palju jagatud, kuidas võib saada räige sõimu osaliseks. Vot sulle abi sellisel juhul.

Noh, ja ei ole ju ainult nii, et võõrad teevad etteheiteid. Vahel kuuleb neid ka sealt, kus kohast üldse ei peaks. Meheraasu sõnavõtud, seoses rinna andmise olulisusega, lõppesid, kui palusin tal 1)teha lapsi sellega, kellel pole tissitamisega probleeme ja 2)anda siis ise, kui see nii lihtne on :D Olgu, meie sõnavõtud seal lõppesid. Aga on olemas veel ju ka emad, vanaemad, ämmad ja muud sugulased. Kordan, minul vedas ja väga peale ei hüpatud. Kõigil nii hästi ei lähe.

Jah, ma tunnen ennast sellest teemast puudutatuna.

Aitäh, kui viitsisid selle pika jutu lõpuni lugeda. Minul hakkas kergem, sest seda kõike olen ammu kuskil öelda tahtnud. Nüüd siis sain ühele poole. Ära kõrri karga! Pea meeles, inimesed teevad ise valikuid, lähtudes endast ja oma perest.

Lõppude lõpuks on kõige tähtsam, et lapsel oleks kõht täis, tuju hea ja tema eest hoolitsetakse.

Pildiotsingu memes about bottle feeding tulemus

reede, 26. jaanuar 2018

Porgandipannkoogid ja kapsapirukas

Ma siin mingi aeg otsisin mõtteid, mida hommikusöögiks teha. Te ehk ei usu, aga räige kopp on ees sellest pudrukeetmisest juba. Eriline omletisõber preili Pisike ei ole, seega pidin midagi muud leidma. Mitte, et ma oleks selles eriti kaugele jõudnud, sest pudru on kõige lihtsam ja kiirem ning meeldib lapsele ka. Enamasti. 

Küll aga jäid mulle silma porgandipannkoogid. Vaadake vaid, kui ilusad nad jäid! 


Jah, ma olen kursis, et pilt jäi udune, aga mul oli kiire sel hetkel. Ma teadsin, et pärast kiiret ei oleks enam eriti, millest pilti teha :D Tegelikult lõpuks jäi paar tükki järgmiseks päevaks ka. Üldiselt olen ma selline, et külmad pannkoogid jätan heaga kellelegi teisele. No ei ole need minu tassike teed. Aga need...mul oli niiiiiiiii raske käsi eemale hoida. Tõesti olid head ja mõnusad ka järgmisel päeval. 

Tõstan nüüd käed ja tunnistan ausalt, et ma ei teinud tainast from scratch. Kapis vedeles üks pannkoogijahu. Mis ta seal ikka üksi passib, mõtlesin, et kasutan ära. Porgandeid panin vist õige koguse ja no kaneeli pidin lisama. Kuskilt lugesin, et annab hea maitse kookidele ja tõesti! 


See nägi nii nunnu välja, et lausa pidin pilti tegema :D Jaa, mulle meeldivad veidrad asjad. Mingi aeg tahan nüüd ette võtta majoneesipannkoogid, aga eelmine ring meenutas mulle, kui tüütu see praadimise osa on. Samuti tundub veidi kahtlane, et ainult munast ja majoneesist saaks söödava toidu, aga ega ennem ei tea, kui pole proovinud. (Kui nüüd keegi on, siis ole nii armas ja ütle, kuidas oli).

Nüüd siis rõõmsalt pealkirja teise osa juurde, ehk siis kapsapirukas. Ma juba mõned päevad tagasi lubasin suure suuga Meheraasule, et teen. Täna hommikul, kui olin lõpetanud oma 30 päeva trenniväljakutse, (millest ma ehk räägin lähemalt, kui ühele poole jõudnud olen), vaatasin, et Pisike veel magab. Polnud absoluutselt tujus, et istuks ja hakkaks kohvitama arvuti taga. Tuli oli ka sujuvalt pliidi all, üks asi viis teiseni, kuni lõpuks oli mul üks isuäratav plaaditäis jahtumas.


See tuli ülimaitsev. Alguses tundus, et põhi jäi veidi tooreks ja nätskeks, aga tegelikult läks hoopis pisut üle. Aga ei ole üldse hullu. Seekord jälgisin isegi enam-vähem retsepti. Mis teisiti tegin oli see, et lisasin hakkliha hulka. Mul üks pakk seisis kurvalt külmkapis ja ootas oma aega. Oleks muidugi võinud hakkliha praadida alguses sibulaga, aga eks mõni teine kord. Soola panin ka veidi rohkem, kui oli ette nähtud, nii tunde järgi. 

Kuna ma siin üritan veidi jälgida, mida ja kui palju suhu topin, siis väga raske on vastu panna soovile veel üks tükk alla kugistada. 

Täna on kohe selline huvitav päev, et tunnen tahtmist igasugu asju teha. Kui õhtuks veel motivatsiooni on, hakkan nädalamenüü koostamisega pihta. Tahaks viia poeskäigud ühele korrale nädalas. Selle jaoks aga on vaja teada,  mida ma süüa kavatsen teha. Loodetavasti aitab see pisut raha ka säästa. Tunnen, et seda kulub ikka kuradi palju. Eks see kipub ikka nii olema, et mida rohkem oled sunnitud poes käima, seda rohkem tuleb ka emotsioonioste. Vaatame, kas saab need kulud vähe rohkem kontrolli alla, kui süstemaatiliselt tegeleda sellega. 

Kui keegi peaks ka proovima, siis andke aga teada, kuidas välja tuli ja kuidas pirukat veel paremaks annaks teha. Jõudu katsetamisel!

Muide, kas kellelgi on veel mõnda head soovitust, kuidas toidu- ja majapidamiskulude pealt kokku hoida? Olen üks suur kõrv!

reede, 19. jaanuar 2018

Spontaanne pildistamine

Lisaks sellele, et nädalavahetusel sai koogikest tehtud, tulime Triinuga mõttele teha pitsat. Selle jaoks oli vaja minna poodi. Mõeldud tehtud. Tagasi tulles otsustasime päikeselist päeva ära kasutada ning pilte teha. Kiire, umbes kümneminutilise, sessiooni tulemused on nüüd siin:


Idee tuli lambist ja kuhugi eriti kaugele nagu ka ei viitsinud sättima hakata ennast. Pisikesel oli nii kui nii uneaeg tulemas ja noh, kiire oli veits. Mehed ootasid juba süüa ka, kuidas siis ikka naised venitada saavad :D Alguses tahtsime kuskil suvas kohas, mets taustaks, stiilis teha, aga Triinul (jap, tunnen hästi oma kodukohta) meenus, et tee ääres põllul on ühe vana lauda (vist lauda) varemed. Sobis piisavalt hästi meie jaoks sel hetkel.


Nii veider on vaadata ennast päikeseprillidega. Ma üldiselt ei kasuta neid. Või üldse teisi selliseid vidinaid. Näiteks kõrvarõngaid kannan umbes 5x aastas. Muid ehteid veel vähem. Kõige tihedamini kantav ehe on mul gümnaasiumi lõpusõrmus. Üldiselt on mul prillidega sellised lood, et ninajuurel hakkab rõve. Ma ei tea, kas see kõlab loogiliselt või mitte, aga no tekib selline vastik tunne ja nagu kerge sügelus. Eriti, kui need pikalt ees on. Tookord mõtlesin, et olgu, ma ei viitsi terve tee passida silmad kissis, sest päike oli suhteliselt hele ja täpselt vastu.
Kusjuures, nende prillide kiituseks võin öelda, et esimest korda elus ei tekkinud seda rõvedat tunnet. Ei teagi nüüd, kas asi oli prillides või olid lihtsalt liiga lühikest aega ees.



Need pildid on tehtud (ja töödeldud) telefoniga. Ilmselgelt. Ma üldse teen enamus pilte telefoniga. Sest noh, normaalset kaamerat mul ei ole ja vana seebikarbiga kuhugi joosta ka nagu ei viitsi. Telefon on nii kui nii enamus ajast minuga. Selguse huvides: ei ma ei selfitanud, vaid need tegi Triin. Kahe telefoniga korraga #touchmeimfamous Oleks huvitav vaatepilt olnud, kui keegi mööda oleks sõitnud.



Mulle muidu meeldib see alumine pilt, AGA. Täiega häirib, et seinast kinni hoian. Triin tegi nii vale ajastusega pildi, ma ei olnud valmis veel lahti laskma :D Kas mind vabandab, et olin tennistega (jah, olen Londoni suvitaja) libedal kallakul? Okei, kallak on nagu pisut palju öelda, aga see läheb seal allamäge ja ma olin oma jalgadega täpselt sellel piiril, et kas seisan või kukun :D See viimane, kusjuures, ei olnud eriti ahvatlev variant.



Nagu näha, siis võib, ilma igasuguse erilise riietuseta, meigita ja lühikese ajaga, saada klõpse, mis on täitsa normaalsed. Mulle üks preilna muidugi heitis pärast ette, et olin ilgelt passiivne poosetaja. Järgmine kord kavatsen temaga osad vahetada. Siis saan vähemalt sama öelda talle :D

neljapäev, 18. jaanuar 2018

Eriti krõbedad kaeraplönnid*

Teate. Mul on selle kokkamisega sihukesed lood, et näen mõnda retsepti või kuulen mõnest toidust ja siis see jääb kuklasse tiksuma. Kui see tiksumine paari päevaga ära ei kao, (eriti, kui arvestada, et minu mäluhäired on jõudnud juba kõrgemasse levelisse) siis on juba teada, et pean ette võtma selle.

Mitu nädalat on mul peas tiksunud kaeraküpsised. Eile, kui keetsin suppi, mõtlesin, et pekki kah. Proovin järgi. Otsisin kähku netist mingi põhja endale alla. Sest ilmselgelt pole ma mitte iial teinud ühtegi toitu täiesti selle järgi, mis kirjas on. Ideepoolest oleks see pidanud olema pärit SIIT.

Kuidas õnnestus mul saada ekstra krõbedad kaeraplönnid? Lihtsamast lihtsam!
  • Võta kaks banaani ja purusta kahvliga.
  • Pane suvaline kogus kaerahelbeid ja looda, et sai piisavalt. 
  • Vaata, kas sul on külmkapis midagi, mis võiks sobida lisandiks. Mina panin natuke pirni ja natuke moosi. 
  • Avasta, et kaerahelbeid on vähe ja pane veel juurde. Palveta, et seekord sai piisavalt. 
  • Sega läbi ja pane ahjuplaadile ning ahju.
  • Lase pliidi all tulel ära surra ja vihasta, sest KUIDAS OMETI!?
  • Pärast poolt tundi ootamist vihasta veel rohkem, sest asi ju ei küpse ja proovi kuidagi tulele uus elu sisse saada. (Vajadusel kasuta teiste pereliikmete abi).
  • Mõista, et 15 minutiga valmima pidanud asi ei valmi nii kiiresti ja hakka last toitma.
  • Unusta ära, et sul midagi ahjus on. 
  • Siis, kui pooled küpsistest on juba natuke kõrbenud, lase kellelgi plaat teistpidi pöörata. 
  • Toida last edasi ja lase mehel rahus kohvi juua. Mõne minuti pärast lase tal kraam ahjust välja võtta. 
  • Tunne meeldivat kõrbehaisu ja lase ennast lohutada, et väga hull ei ole. 
  • Mine vaata olukord üle ja saa aru, et ikka täitsa metsas on see värk :D Proovi hoolimata meeldivast kõrbemaitsest üht-kaht küpsist.
Ausalt, kui see kõrbemine välja jätta, siis üldine maitse oli hea. Ja ilmselgelt mu palved ei aidanud, sest kaerahelbeid oli vähe :D 

*Miks kaeraplönnid? Ilmselgelt ei ole võimalik neid pidada küpsisteks. Vaadake ise!



Soolase toiduga veel saan hakkama selles jumala poolt hüljatud ahjus, aga siiamaani on kõik magusad katsetused lihtsalt ära kärsanud :D 

Tegin nädalavahetusel toorjuustukooki kondenspiimaga. Selle pealmine kiht läks ka lappesse. Õnneks mitte nii räigelt, kui kaeraplönnide oma :D Taaskord, maitse ise oli hea, aga kõrbemist ikka mõne koha peal oli tunda kergelt. Seda aitas hästi tappa see, et täiesti omaalgatuslikult lasin tuhksuhkruga üle ja ladusin peale mandariini ja banaanitükke. 

Kunagi proovin uuesti. Huvitav, kas sellega ka toimiks, kui foolium peale panna küpsemise ajaks? Kui saiavormi tegin, siis seal pidi panema ja ilmselgelt ei läinud kõrbema. Lõpus pidi lihtsalt fooliumi ära võtma ja viimase otsa küpsetamisega kergelt pruunikaks saama pealispinna. 

Eks see katsetamise asi ole ja mis s*tasti see uuesti. 

teisipäev, 9. jaanuar 2018

Pisike lasteaeda ja mina kooli

Sügis tuleb sellel aastal jälle tihe. Pisike läheb lasteaeda ja mina olen (peaaegu) otsusele jõudnud, kuidas minna edasi kooliga. 

Me lasteaiaga võtsime vabalt ja alles nüüd paar nädalat tagasi panime kirja. Õigem oleks öelda, et ma tegelikult olin veits mures. Kogu aeg on kuulda, kuidas kuskil kohti ei ole ja me olime juba nii kaua jokutanud. Meheraasu võttis vabalt. Läks õnneks ja 1.septembrist saab Pisikesest lasteaialaps. Alguses saadi aru, et tahame juba praegu panna ja ka see oleks olnud nende jaoks põhimõtteliselt okei. Aga me ma ei ole selle jaoks veel valmis. Tahaks ennem, et laps käiks potil ja sööks iseseisvalt normaalselt. Raudselt ootame selle õpetamisega mingi...augustini, kõlaks küll meie moodi :D 

Ilmselt käin temaga augustis paar korda koha peal mängimas vms, et ta pisut juba harjuks. Samas, ta on väga seltsiva loomuga ja väga ilmselt ei pea muretsema. Küll aga pean tunnistama, et meie senine lahusoleku rekord on kolm tundi... 

Hahaha, nüüd hakkasin jälle muretsema asja pärast, mis hakkab juhtuma kuude pärast. Läheb hästi. 

Pildiotsingu funny memes about overthinking tulemus

Mis viib siis omakorda selleni, et kui preili on ilusti lasteaias, ei ole mul enam vabandust kooliga viivitamiseks. Ma olen igasuguseid variante peas mõelnud ja siiani on kõik läinud ikkagi nii, et mitte kuhugi pole jõudnud. 

Kes nüüd mäletab, siis alguses pidin minema akadeemiliselt välja september 2017. Oli mitmeid põhjuseid, miks see lõpuks ikkagi nii ei läinud. Praegu mõtlen, et kuradi tark otsus oli see. Arvestades seda, kui väga mu silmatera armastab pidevalt ärkvel olla. Ma oleks olnud lihtsalt üks stressipundar. 

Vahepeal mõtlesin, et teeks uuel semestril mõned ained ära. Ja nii igal semestril, mis veel jäänud on. Sest noh, ma olen akadeemilisel alla 3 aastase lapse hooldamise pärast ja siis on võimalik teha jupiti. Aga jälle on kuidagi nii palju segast mu jaoks, õppekava on vahepeal muutunud ja üldse on nii palju tüütut asjaajamist. Samas selline jupitamine teeks elu kõvasti lihtsamaks. 

Nüüd olen jõudnud otsusele, et sügisest kindlasti võtan ennast kokku ja teen oma asjad ära. Ainult üks närune aasta on veel jäänud. Samas variante on endiselt kaks. Olen ametlikult edasi kodus ja teen ära pooled ained mõlemal semestril. Seda siis nii 2018/2019 õa kui ka 2019/2020 õa. Mis taaskord aitaks koormust paremini jaotada. Teine variant on see, et lõpetan päriselt akadeemilise ära ja olen korralik kooliõpilane oma täiskoormusega. Mis tegelikult ei ole ka halb variant, sest lõpetaksin (kui hästi läheks) aasta varem, kui praeguse seisuga. 

Kuramus, miks ma pean kogu aeg midagi otsustama :D 

Pildiotsingu funny memes about making decisions tulemus



teisipäev, 2. jaanuar 2018

Pläkutan

Head uut aastat!

Annaks kohe lubadusi, aga ülehomseks olen need juba kõrvale visanud. Las siis jääda. Tahaks küll öelda, et sellel aastal hakkan trenni tegema ja rohkem igas mõttes pingutama, aga tuleb, mis tuleb. 
Ütleme siis nii, et ma proovin olla sellel aastal veidi parem inimene üleüldises plaanis. Loodetavasti ei pea detsembris tunnistama, et oih ups, läks nihu :D

Aastavahetusel olime kodused. Kuna Pisike jätkuvalt on selline, et iial ei tea, kuidas magab, otsustasin, et ma ei hakka unegraafikuga mängima. Ilutulestikku jõuab ta ka järgnevatel aastatel vaadata. Veider oli muidugi see, et ta ei pööranud teist külge ka südaööl. Ometi lasid Meheraasu ja teised suhteliselt lähedal rakette. Millest võib järeldada, et päris hästi oli tuppa kuulda. Millest võib järeldada, et ma olin valmis tema ärkamiseks. 

Ühe ilusa öö eest saime järgmisel ööl topelt üleval olla. Lausa 5,5 tundi. Mis viga oli, me välja ei nuputanudki. Täna lasime tal kohe mõnuga kauem üleval olla. Ma väga loodan, et sellest oli abi, sest see 3 tunnikest und, mis mina lõpuks sain, jäi ilmselgelt väheks. Samas ei tahaks igapäevast uneaega väga hiliseks ka nihutada. Eks näib, mis saab. Minul hakkavad igatahes mõtted otsa saama selles osas. Ilmselt taaskord mingi selline asi, millega ei olegi midagi ette võtta, vaid peab ootama, millal mööda läheb. Kui üldiselt aeg nagu läheb ülimalt ruttu, siis võin vanduda, et kell neli öösel kell üldse ei liigu...

Täna hakkas kergekujuline söögistreik tulema. Raudselt on JÄLLE hambad. Ausalt ei jõua juba ära oodata, millal nende viimase kaheksaga ühele poole saame. (just nimelt meie saame, sest see ei ole piinav ainult talle :D)
Samuti otsustasime Meheraasuga, et on aeg hakata tegelema sellega, et Pisike potil hakkaks käima. Nii kui nii on mähkmelööbega probleeme (ja ma olen ära proovinud peaaegu kõik mähkmed, mis Tapa linnas leida võib) ning tuleb kasuks, kui päeval saab ilma ringi tuterdada. Mis te arvate, kas see preili soovib seal potil passida? Proovisime mänguasju, tilulilutamist, multikaid ja muusikat. Korraks istub ja siis nagu võiks juba edasi joosta. Ta ei anna kuidagi märku ka, kui oleks vaja potile. Ilmselt pole veel seost tekkinud, milleks see kõik vajalik on. Pean hakkama tähelepanelikumalt jälgima teda, äkki taban mõne nõksu, mille järgi aru saan, et davai, nüüd kohe. Veider oli see, et teda ennast ei seganud üldse märjad alukad. Rahumeeli lasi edasi. Et siis jah, tõotab tulla üks igavesti tore ja stressivaba projekt :D

Pildiotsingu funny potty training meme tulemus


Mhh, ma tahtsin veel mingist asjast rääkida, aga kurat jälle läks meelest ära. Kohe näha, et iga päevaga muutub unevõlg suuremaks jään vanemaks, mälu pole enam üldse see, mis mõned aastad tagasi :D