Otsi blogist

reede, 22. juuli 2016

Puhkus haiglas

Eelmine teisipäev oli üldiselt nagu iga teine tore päev. Käisin praktikal ja vanemate juures. Õhtul tsillisin kodus. Tundsin ennast halvasti pisut ja läksin täitsa varakult isegi magama. Järgmiseks päevaks oli planeeritud võib olla tripp praktikakohaga ja tahtsin ilusti välja puhata.. Tundsin, et kõht on kuidagi imelik, aga eeldasin, et gaasid jälle. Muretsema hakkasin siis, kui sain aru, et persse, need küll gaasid ei ole. 

Tõusin ülesse, trampisin mööda elamist ringi ja muudkui hädaldasin, et valus on. Meheraasu juba harjunud sellega, et mul igalt poolt ja kogu aeg valus on, alguses ei reageerinudki kuidagi. Lõpuks vaatas, et ma ei reageerigi üle ja küsis, et issand jumal ega ma sünnitama ei hakka!? Oskasin ainult vastu turtsuda, et kus kurat mina tean, ega ma varem seda teinud ei ole ju. Pakkus, et äkki läheks EMOsse, aga läksime hoopis magama. 

Hommikul kui äratuskell käis, helistasin emale ja küsisin nõus, sest no kes veel aidata oskab, kui mitte oma ema. Sain kategoorilise keelu kodust väljuda eesmärgiga minna praktikale ja käsu minna arstile. Ega ma ikka ei arvanud, et midagi väga pahasti on. Pikutasin edasi veidi, siis käisime tiiru Mudilase ja Meheraasu perearsti juures, viisime kooli mõned dokumendid ära ja käisime vallas koolibussi asju ajamas ning silmaarstile panime ka aja kirja. Lõpuks andsin alla ja ütlesin, et davai, käime mul vanemate juures, ootame ema ära ja lähme Rakverre. Noh igaks juhuks. Meheraasu tund aega oodata ei viitsinud ja nii me siis võtsime ikkagi Mudilase kaasa. Ma veel naersin, et ise tead, ega mina õues ootama ja igavlema ei pea lapsega :D 

Mulle ausalt ei meeldi arstid. Ma hakkan värisema ja tudisema kui pean enda pärast nendega dialoogi laskuma. Tahtsin EMO ukse taga ringi keerata ja ära minna, sest tundsin imelist tervenemist, aga Meheraasu naaksus vastu, et me oleme juba siin, käid ära ja kõik. Sain suht ruttu tiraažiõe? jutule ja kohe suunati edasi uuringutele. Haiglasse sisse võeti juba ennem kui arstiga kohtunud olin. Istusin seal valveämmaka juures klomp kurgus ja naeratasin nagu ogar, sest muidu oleksin nutma pursanud. Ausalt, üks mu suurimaid hirme on haiglasse jäämine. Tänks lapsepõlv ja selle traumad. 

Anti mulle siis telkmantel öösärk ja sussid, näidati ära, kus on voodi ja vets ning jäin ootama. Istusin siis seal toolil endal käes ainult rahakott ja rasedakaart, sest ei pidanud vajalikuks telefoni kaasa võtta. (Note to self, alati kanna telefoni kaasas, eriti siis kui arvad, et sul ei lähe seda vaja). Käisin siis ultrahelis ja läbivaatusel. Olid emaka kokkutõmbed ja emakakael ka pisut avatud (täpset avatust ei tea siiani, sest ise olin liiga ehmatanud, et küsida ja keegi täpsemalt midagi ei öelnud). Proovisin veel küsida, et ÄKKI ikkagi saaks kodus kuidagi miskit teha, aga ei anna arstidega vaielda ja nii ma sain loa, et minna autosse telefoni järgi ja paluda endale asju tuua. 

Meheraasu esimene küsimus oli, et miks nii kaua läks. Ma panin vastu, et kuuuuuuule, selline värk, et ma teeks väikse puhkuse siin haiglakeses. Ta ehmatas alguses täitsa ära, aga lohutasin teda (okei, rohkem ennast), et kui hästi läheb, siis ma ei sünnita meie last ära 26. nädalal. Andsin talle nimekirja asjadest, mida mul vaja läheb ja läksin tagasi ootama. 

Ja siis ma istusin seal ilusad 5 päeva. 3D/4D ultraheli ajal istusin ka sees. Täitsa kurb oli sellel päeval olla, sest ma nii ootasin tegelikult seda. Papsi sünnipäevale ma ka minna ei saanud, aga vähemalt saadeti mulle salatit :D Õnnelikud on inimesed, kes suudavad päeval magada. Aeg oleks läinud umbes 4x kiiremini, kui ma oleks suutnud uinuda, aga ükskõik kui suur väsimus ka peale ei tulnud, mina uinuda ei suutnud. Uni ei olnud hea ööselgi, rääkimata siis päevasest ajast. Kord oli palav, siis suri külg ära. Kuna ma sain esimesel kahel päeval 4 süsti ja ülejäänud päevadel 3 süsti ning kõik need olid otse kanni, siis muutus keeramine päris valulikuks. Ja mu lemmikosa oli see, et põhiliselt pidin olema pikali... oh jezuz, no esimesel päeval suutsin, teisel päeval ka läbi häda, kolmandal mõtlesin, et siia ma suren :D Aga ei ole hullu, üle ma need päevad elasin. Pühapäev venis nagu tatt, eks nad ju ütlevad, et ootaja aeg on pikk. Kell 18 oli mul tunne, et päev ei jõuagi õhtusse, Meheraasu seevastu kurtis, et päev on nii kiiresti läinud ja pole veel midagi õieti tehagi jõudnud. 

Ja esmaspäev oli täielik venimise tipp. Ma ausalt ei liialda, nii oligi. Ainus asi, mis toimus kiiresti oli hommikune süst, isegi hommikusööki pidi kauem ootama kui tavaliselt :D Vaatasime, kuidas üksteise järel kõik lähevad kenasti kodupoole ja viskasime nalja, et meid on lihtsalt ära unustatud :D Lõpuks siiski sain ultrahelisse ja kuna minul olid kaebused kadunud ning UH ka toonuseid enam ei näidanud, lubati mind koju. Oh seda rõõmu, samm läks kohe kiireks. Ise veel meenutasin endale, et hallooo, ei tohi kiirustada, aeglaselt pead loivama, aga noh jah :D Räigelt hea oli, kui sõbranna järgi jõudis ja ma tõesti loodan, et enne sünnitust ma nende arstidega enam ei kohtu. 

Nüüd ma siis olen kodus nagu väike vanainimene. Liikumiskiirus võib olla sama suur kui teol, pean palju puhkama, asju tõsta ei tohi ja väga pikki jalutuskäike samuti ei soovitata. Ma saan väga hästi aru, miks see vajalik on, samas tõstatab see kõik ühe pisitillukese probleemi, milleks on praktika ja kool. Kaks nädalat pean kindlasti olema rohkem kodune, mis tähendab, et isegi kui ma läheksin pärast seda edasi praktikale, siis pikki päevi ma ikkagi teha ei tohi/saa.. Peangi hakkama tegelema selle probleemiga, sest no ei tahaks koolile üle 200€ puuduva 9EAP eest ka maksta. Ehk on mingeid võimalusi, kuidas see probleem lahendada, ilma, et peaksin paberid välja võtma või ennast oinaks maksma. 

reede, 8. juuli 2016

25+1 ja mõned mitte sellega seotud muremõtted

Käisin nüüd siis rõõmsalt 1. juulil glükoosi taluvus testil ära. Tulemused päris korras ei olnud, aga samas ütles ämmakas, et väga muretsema ka ei pea. Tegi siiski saatekirja Tartusse diabeediämmaemanda juurde, nii profülaktika mõttes.

Üllatav kui kiiresti tegelikult see aeg seal mööda läks. Ma olin valmistunud selleks, et igavus tahab ära tappa. Jõudsin isegi mõni minut enne kaheksat kohale, kohe tooli ja veri välja. Alguses tundus see jook isegi päris hea, noh nii umbes kaks lonksu. Siis oli juba räme lurr ja ma mõtlesin ainult sellele, et saaks see jama juba joodud. Okei valetan, teine mõte oli, et see asi jumala pärast ülesse ei tuleks, sest ma poleks never ever tahtnud seda teist korda teha. Esimesed tund aega lugesin raamatut, aga uni tikkus peale, siis kui teine kord veri ära võeti, otsustasin, et davaiks ma hakkan heegeldama ja siis küll aeg lendas.

Vereproovid ei olnud ka eriti meeldivad. Mulle väga ei meeldi kui mind surgitakse (uskumatu, et neli korda olen doonoriks käinud) ja nüüd siis lausa kolma korda järjest. Okei, esimene kord oli talutav, aga teine kord võeti paremast käest ja see küll hea ei olnud. Ma ei lase never sealt võtta, sest vasakul pool ilusad veenid kohe olemas ja ei pea otsima. Ja ilmselgelt ei kavatse ma vabatahtlikult lasta sealt võtta ka enam, sest see oli meeletult valus. Isegi valusam kui teist korda järjest vasakult võtmine, pohlad, et esimest korda elus käsi pärast õõõige pisut sinine ja verevalumis oli.
Max veider oli see, et ma eelmisest õhtust ootasin, millal saaks sööma hakata ja siis kui anti lahke luba juua ja süüa, ei läinud minul alla midagi peale kolme kohupiimapalli ja poole pudeli vee :D

Meeldiv üllatus on, et terve aja peale olen juurde võtnud kõigest 600g. Ei saa üldse kurta. Kui samas vaimus edasi läheb, olen pärast sünnitust paremas vormis, kui enne rasedust :D (taipohh ma nüüd ära sõnusin...)
Unetuse üle kurtsin ka, soovitas magada jaheda ja pimedas toas ning mitte panna tuld põlema kui lähen vetsu. Ega see mind küll palju edasi ei aidanud, aga ma loodan, et nüüd kui praktikaga pihta saan hakata ja rohkem liikuma hakkan, tuleb uni ka kergemini.

Asi vist üldiselt hakkab ka positiivsemaks minema, sest eile oli esimene päev, kui ma oleks tahtnud magada kauem kui neli tundi, kahjuks ei saanud :D Tegime Triinuga pisikese Rakvere ringi ja üldse oli selline mõnus ennelõuna. Kahjuks sellesse kaltsukasse ei jõudnud, mida ta näitama pidi mulle, aga eks mõni teine kord siis.

Täna oli see õnnis päev, kus lõpuks ometi õnnestus ärgata normaalsel ajal, kuigi hommikul Meheraasut tööle saates, oli küll tunne, et enne läheb uni ära kui tema. Samas leidis Mudilane, et pole siin midagi vaja lõunani persetada voodis ja poole 10 aeg kukkus oma tekki kloppima. Ta üldiselt väidab, et ei oska/ei saa jne, aga täna lasi väga innukalt lausa 45 minutit järjest... Ma ei suutnud üldse otsustada, kas nutta või naerda selle peale, sest osa minust oli rõõmus, et ta üritas ja teine osa tahtis ainult rahulikult sliipida.

Tal on praegu tekkinud miskitsorti faas, kus käitumine on kohati üli... kiuslik? Ta küll teab, mida/kuidas/miks peab tegema, aga üritab meeletult piire kompida. Ja ma ei suuda mõista, kus kohast selline asi järsku tulnud on. Okei, tegelikult aiman, aga see selleks. Mul on kerge ärevus sees seoses sellega, et umbes kuu aega jooksen praktikat teha ja pehmeltöeldes on minu arusaam heast käitumisest ja kasvatusest pisut teine, kui siin üldiselt.. Eelmisel aastal tahtsin juba pärast nädalast praktikat endale kuuli pähe lasta, sest see oli paras piinarikas teekond, et Mudilane harjuks uuesti ära, et päris iga asi ei ole lubatud ja iga nõudmine ei saa täidetud täpselt nii nagu preili parajasti soovib/tahab. Eks siis kuu ajab pärast ole näha, kas seekord ka ikka vastu pidada suudan või lähen halliks ära :D Millegi pärast panustan, et augustis peaks juukseid värvima hakkama jälle...