reede, 8. juuli 2016

25+1 ja mõned mitte sellega seotud muremõtted

Käisin nüüd siis rõõmsalt 1. juulil glükoosi taluvus testil ära. Tulemused päris korras ei olnud, aga samas ütles ämmakas, et väga muretsema ka ei pea. Tegi siiski saatekirja Tartusse diabeediämmaemanda juurde, nii profülaktika mõttes.

Üllatav kui kiiresti tegelikult see aeg seal mööda läks. Ma olin valmistunud selleks, et igavus tahab ära tappa. Jõudsin isegi mõni minut enne kaheksat kohale, kohe tooli ja veri välja. Alguses tundus see jook isegi päris hea, noh nii umbes kaks lonksu. Siis oli juba räme lurr ja ma mõtlesin ainult sellele, et saaks see jama juba joodud. Okei valetan, teine mõte oli, et see asi jumala pärast ülesse ei tuleks, sest ma poleks never ever tahtnud seda teist korda teha. Esimesed tund aega lugesin raamatut, aga uni tikkus peale, siis kui teine kord veri ära võeti, otsustasin, et davaiks ma hakkan heegeldama ja siis küll aeg lendas.

Vereproovid ei olnud ka eriti meeldivad. Mulle väga ei meeldi kui mind surgitakse (uskumatu, et neli korda olen doonoriks käinud) ja nüüd siis lausa kolma korda järjest. Okei, esimene kord oli talutav, aga teine kord võeti paremast käest ja see küll hea ei olnud. Ma ei lase never sealt võtta, sest vasakul pool ilusad veenid kohe olemas ja ei pea otsima. Ja ilmselgelt ei kavatse ma vabatahtlikult lasta sealt võtta ka enam, sest see oli meeletult valus. Isegi valusam kui teist korda järjest vasakult võtmine, pohlad, et esimest korda elus käsi pärast õõõige pisut sinine ja verevalumis oli.
Max veider oli see, et ma eelmisest õhtust ootasin, millal saaks sööma hakata ja siis kui anti lahke luba juua ja süüa, ei läinud minul alla midagi peale kolme kohupiimapalli ja poole pudeli vee :D

Meeldiv üllatus on, et terve aja peale olen juurde võtnud kõigest 600g. Ei saa üldse kurta. Kui samas vaimus edasi läheb, olen pärast sünnitust paremas vormis, kui enne rasedust :D (taipohh ma nüüd ära sõnusin...)
Unetuse üle kurtsin ka, soovitas magada jaheda ja pimedas toas ning mitte panna tuld põlema kui lähen vetsu. Ega see mind küll palju edasi ei aidanud, aga ma loodan, et nüüd kui praktikaga pihta saan hakata ja rohkem liikuma hakkan, tuleb uni ka kergemini.

Asi vist üldiselt hakkab ka positiivsemaks minema, sest eile oli esimene päev, kui ma oleks tahtnud magada kauem kui neli tundi, kahjuks ei saanud :D Tegime Triinuga pisikese Rakvere ringi ja üldse oli selline mõnus ennelõuna. Kahjuks sellesse kaltsukasse ei jõudnud, mida ta näitama pidi mulle, aga eks mõni teine kord siis.

Täna oli see õnnis päev, kus lõpuks ometi õnnestus ärgata normaalsel ajal, kuigi hommikul Meheraasut tööle saates, oli küll tunne, et enne läheb uni ära kui tema. Samas leidis Mudilane, et pole siin midagi vaja lõunani persetada voodis ja poole 10 aeg kukkus oma tekki kloppima. Ta üldiselt väidab, et ei oska/ei saa jne, aga täna lasi väga innukalt lausa 45 minutit järjest... Ma ei suutnud üldse otsustada, kas nutta või naerda selle peale, sest osa minust oli rõõmus, et ta üritas ja teine osa tahtis ainult rahulikult sliipida.

Tal on praegu tekkinud miskitsorti faas, kus käitumine on kohati üli... kiuslik? Ta küll teab, mida/kuidas/miks peab tegema, aga üritab meeletult piire kompida. Ja ma ei suuda mõista, kus kohast selline asi järsku tulnud on. Okei, tegelikult aiman, aga see selleks. Mul on kerge ärevus sees seoses sellega, et umbes kuu aega jooksen praktikat teha ja pehmeltöeldes on minu arusaam heast käitumisest ja kasvatusest pisut teine, kui siin üldiselt.. Eelmisel aastal tahtsin juba pärast nädalast praktikat endale kuuli pähe lasta, sest see oli paras piinarikas teekond, et Mudilane harjuks uuesti ära, et päris iga asi ei ole lubatud ja iga nõudmine ei saa täidetud täpselt nii nagu preili parajasti soovib/tahab. Eks siis kuu ajab pärast ole näha, kas seekord ka ikka vastu pidada suudan või lähen halliks ära :D Millegi pärast panustan, et augustis peaks juukseid värvima hakkama jälle...

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar