Nii me siin elame

Pühapäeval käisime Mudilasel järgi ja sõitsime Roosna-Allikult läbi. Alguses mõtlesime, et ah ei viitsi peatust teha tagasi sõites. Lõpuks aga sai uudishimu võitu ja ikkagi käisime väikse tiiru maisis jalutamas. Kuna kell oli armutu ja laste uneajad tikkusid peale, siis väga pikalt konnata ei saanud, käisime ära Amblas  ja tulime tulema :D Taaskord sai selgeks, et suurem asi kaardilugeja ma ei ole. Meheraasu siiski on, jee. Tänu vihmadele oli rämedalt porine, tennised ei olnud ilmselgelt kõige õigem jalanõu sel hetkel. Hea, et ma ise ei pidanud Pisikest tassima, me oleks ilmselt koos seal siruli olnud. Ta oli üldse jube segaduses näoga. Eriline "lemmik" oli see, kui kogemata mõni maisi leht juhtus talle vastu nägu minema :D Siit on suht hästi näha, kui kopp ees Pisikesel oli :D Mudilasele seevastu väga meeldis. Pääääris raske oli selgeks teha, et nüüd ikkagi sõidame kodupoole edasi ning homme siiski ei tule uuesti tagasi. Mis mind veidi häirima jäi: on ...

Meie jaoks algas teki sisse mähkimine ühel ilusal õhtul, mil kisa oli taevani. Pisike ei tahtnud magama jääda, ainult nuttis. Juhuslikult sattus meile Meheraasu ema, kes palus tekki ja lapse sinna sisse mähkis. Laps rahunes maha, jäi magama. Ma olin alguses väga tugevalt selle vastu, et laps peaks olema käed kinni, endale tundus nii ebamugav nii magada. Alguses sai sellest viimane õlekõrs rasketel hetkedel, mingil hetkel ainsaks võimaluseks üldse inimene magama saada.  Kuud muudkui läksid ja ma hakkasin mõtlema, et kuidagi ju peab sellest ükskord lahti saama. Ka minu ema hakkas vaikselt küsima, et kaua veel. Siis tekkis paar probleemi 1)mul ei olnud õrna aimugi, kuidas täpselt peaksin seda üritust läbi viima 2)mul tekkis hirm, et äkki ta siis ei maga ja see tekitab muud sada häda.  Ühel hetkel jäi mulle silma teema beebigrupis, kus küsiti nõu, kuidas toimida. Kommentaarides oli palju nõuandeid ja keegi lisas ka pildid ühest raamatust. Ma hetkel ei viitsi gruppi...

Pidasin maha nii raju sünnipäeva, et kolm päeva voodist püsti ei saanud. No nii paha oli olla! Pohmell tahtis ära tappa. Nalja tegin :D Kuigi ma jaanipäeva paiku natuke nagu lubasin, et pean sünnipäeva, siis lõpuks ikkagi otsustasin, et mitte. See oleks küll olnud hea kodune võimalus sõpradega kokku saada ja veidi akusid laadida, aga no ei olnud tuju enam selleks ajaks. Ma küll ei tea, kas see on kellegi jaoks üllatus, aga minu emotsioonid sõidavad toimekast Terjest selleni, kes hea meelega terve päeva voodis patja nutaks, väga kiiresti ja ootamatult. Augusti algus sattus taaskord olema see viimane periood. Korra nagu mõtlesin, et ehk ikka, aga ei tulnud seda õiget tunnet, et tahaks inimesed kokku kutsuda ja midagi korraldada. Ilmad on ka sellised, et iialgi ei tea, mis tunni pärast toimub. Ehk siis õuega olid sellised kahtlased lood ja toatäit rahvast laste uneajal ma enda elamisse ei soovinud. Lisaks ei ole ma mõned aastad elukohta vahetanud, seega need, kes tahtsid ...

Ma siin olen võtnud pikalt aega, et kirjutada, aga kui viitsiks ei saa, kui saaks ei viitsi. Pisikesel täitus 21. juulil 39+4 väljasolekut. Ehk siis on ta nüüdseks olnud väljas rohkem, kui sees. Arstitädi juures käisime juba ammu ammu. Kaaluks 9240g ja pikkust 73cm. Oskab kõike, mida peaks. Ega praegu ei olegi enam eriti midagi arengu kohta kirjutada, sest noh, oodata on veel toeta seismist/püsti ajamist ja kõndima õppimist. Vahepeal tegime Triinuga naadila (loe: majaesine lillepeenar) enam-vähem korda. Tõstsime taimi ringi ja leiutasime, kuidas saaks nii, et võimalikult vähe pinda jääks vabaks. Ma pilti ei hakka tegema, sest peenar ei näe minu jaoks veel välja selline, nagu tahaksin. Samuti ei ole ma kõike nii ilusti ära rohinud kui võiks, aga vähemalt ei ole naat enam kõrgem kui vili põllul :D mõtlen siin, et peaks puulaastud või väiksed kivid sinna mullaosale toppima, ehk aitab veidi. Ma olen tõesti hädas selle naadiga kogu aeg. Tee, mis tahad, ära ei lähe. Aina tuleb ja tuleb ...