teisipäev, 29. august 2017

Roosna-Alliku maisi-Järvamaa

Pühapäeval käisime Mudilasel järgi ja sõitsime Roosna-Allikult läbi. Alguses mõtlesime, et ah ei viitsi peatust teha tagasi sõites. Lõpuks aga sai uudishimu võitu ja ikkagi käisime väikse tiiru maisis jalutamas.


Kuna kell oli armutu ja laste uneajad tikkusid peale, siis väga pikalt konnata ei saanud, käisime ära Amblas  ja tulime tulema :D Taaskord sai selgeks, et suurem asi kaardilugeja ma ei ole. Meheraasu siiski on, jee.


Tänu vihmadele oli rämedalt porine, tennised ei olnud ilmselgelt kõige õigem jalanõu sel hetkel. Hea, et ma ise ei pidanud Pisikest tassima, me oleks ilmselt koos seal siruli olnud. Ta oli üldse jube segaduses näoga. Eriline "lemmik" oli see, kui kogemata mõni maisi leht juhtus talle vastu nägu minema :D


Siit on suht hästi näha, kui kopp ees Pisikesel oli :D Mudilasele seevastu väga meeldis. Pääääris raske oli selgeks teha, et nüüd ikkagi sõidame kodupoole edasi ning homme siiski ei tule uuesti tagasi.

Mis mind veidi häirima jäi: on näha, et asi on veidi aega olnud avalikult käidav. Teed on võrdlemisi laiad ja sellegi poolest on maisi tallatud. Okei, see selleks, ikka juhtub. Aga siltide sodimisest ma jätkuvalt aru ei saa. Mina nägin konkreetselt kahes kohas, et Amblale lisati porine S juurde. Ma saan aru, et keegi tegi nalja, aga kas on mõtet igal pool oma vaimukusi demonstreerida?

neljapäev, 24. august 2017

Teki sisse mähkimine ja kuidas meie oleme sellest (peaaegu) lahti saanud

Meie jaoks algas teki sisse mähkimine ühel ilusal õhtul, mil kisa oli taevani. Pisike ei tahtnud magama jääda, ainult nuttis. Juhuslikult sattus meile Meheraasu ema, kes palus tekki ja lapse sinna sisse mähkis. Laps rahunes maha, jäi magama. Ma olin alguses väga tugevalt selle vastu, et laps peaks olema käed kinni, endale tundus nii ebamugav nii magada. Alguses sai sellest viimane õlekõrs rasketel hetkedel, mingil hetkel ainsaks võimaluseks üldse inimene magama saada. 

Kuud muudkui läksid ja ma hakkasin mõtlema, et kuidagi ju peab sellest ükskord lahti saama. Ka minu ema hakkas vaikselt küsima, et kaua veel. Siis tekkis paar probleemi 1)mul ei olnud õrna aimugi, kuidas täpselt peaksin seda üritust läbi viima 2)mul tekkis hirm, et äkki ta siis ei maga ja see tekitab muud sada häda. 

Ühel hetkel jäi mulle silma teema beebigrupis, kus küsiti nõu, kuidas toimida. Kommentaarides oli palju nõuandeid ja keegi lisas ka pildid ühest raamatust. Ma hetkel ei viitsi gruppi otsima minna, mis raamatuga tegu oli. Seal oli kirjas, et ideepoolest peaks mähkimisest lahti saama mõne päevaga. Esimesed kolm päeva paned last magama nii, et üks käsi jääb lahti, järgmised kolm päeva nii, et mõlemad käed on lahti ja tekk jääb ümber keha lihtsalt. Edasi tuleks tekk lihtsalt peale panna. 

Selgus, et on täiesti võimalik ka kiiresti mähkimisest lahti saada, aga meie protsess on võtnud pikemalt aega. Seda seetõttu, et see on meile mõlemale sobilikum, kui kiire versioon. Ma võtsin alguses väga rahulikult, no umbes kuu-kaks läks ta magama üks käsi lahti. Kui ta hakkas öösel ilusti magama ka siis, kui ta oli teise käe välja tõmmanud, hakkasin tekki lihtsalt ümber keha jätma. 

Nüüd olemegi nii kaugel, et enam ei ole probleemi. Pisike jääb rõõmsalt magama käed lahti ja saab rõõmsalt keerata/pöörata ning sobivat asendit otsida. Järgmiseks etapiks peaks ideepoolest olema tekk peale ja head ööd, aga selle jaoks peame kõigepealt lahti saama nuhtlusest nimega kussutamine. 

Tegelikult jäi ta juba ise ilusti magama ilma kussumussutamiseta, aga tal oli korra palavik ja sel ööl ei olnud mul muid valikuid, kui kussutamine, sest ta ei rahunenud. Pärast seda olimegi jälle tagasi alguses ehk siis tatsasin lapsega mööda tuba teda kiigutades. Praegu hakkab jälle vaikselt looma: alguses kussutan, mingi hetkel istun voodile ja õrnalt liigun ning lõpuks jään seisma. Uinutamine võtab iseenesest 15-30 minutit. Iga päev üritan vähem kussutada, eks ühel hetkel läheb paremaks. Ma pole siiani kuulnud, et keegi veel koolieelikuid kussutaks :D 

Ma olen mõelnud variandile, et võtta ära tekk. Samas ma ei tea, kui imeline idee see on: õhtuti on juba jahedam ja tundub jube ebameeldiv, kui tekki ümber ei ole. Aga ehk ma jälle kujutan probleemi ette seal, kus seda ei ole. Nüüd hakkan jälle julgust koguma, et katsetada. Hoidke siis rõõmsalt pöialt, et kussutamine kaoks meie eludest kiiremini, kui mähkimine! Jube raske on peaaegu 10 kilost inimest kätel kanda pool tundi :D 

esmaspäev, 21. august 2017

Oih, mul oli ju sünnipäev! Oih, Pisike sai ka 10kuuseks!

Pidasin maha nii raju sünnipäeva, et kolm päeva voodist püsti ei saanud. No nii paha oli olla! Pohmell tahtis ära tappa.


Nalja tegin :D


Kuigi ma jaanipäeva paiku natuke nagu lubasin, et pean sünnipäeva, siis lõpuks ikkagi otsustasin, et mitte. See oleks küll olnud hea kodune võimalus sõpradega kokku saada ja veidi akusid laadida, aga no ei olnud tuju enam selleks ajaks. Ma küll ei tea, kas see on kellegi jaoks üllatus, aga minu emotsioonid sõidavad toimekast Terjest selleni, kes hea meelega terve päeva voodis patja nutaks, väga kiiresti ja ootamatult.

Augusti algus sattus taaskord olema see viimane periood. Korra nagu mõtlesin, et ehk ikka, aga ei tulnud seda õiget tunnet, et tahaks inimesed kokku kutsuda ja midagi korraldada. Ilmad on ka sellised, et iialgi ei tea, mis tunni pärast toimub. Ehk siis õuega olid sellised kahtlased lood ja toatäit rahvast laste uneajal ma enda elamisse ei soovinud.
Lisaks ei ole ma mõned aastad elukohta vahetanud, seega need, kes tahtsid tulla teadsid, kus ma asun :D Ja nii siis läkski, et midagi suurt ei teinud, aga mõned sõbrannad tulid läbi.

Ega rohkem nagu midagi ei olegi öelda. Mis sa ikka räägid, kui midagi pole :D

Kuna ma seda postitust olen draftis hoidnud juba mingi kaks nädalat (upsi), siis jõudis vahepeal kätte ka Pisikese eelviimane minisünnipäev. Jätkuvalt potil ei käi ja romaane ei kirjuta. Kaalub veetlevad 9760g ja on 74cm pikk. Mulle meeldib, et me oleme temaga jõudnud nii kaugele, et PÄRISELT ka on olemas päevakava, söögiajad ja uneajad. Päriselt on võimalik ajastada oma käike. Üldse on võimalik rohkem ringi liikuda. Mu isiklikuks lemmikuks on see, et viimasel ajal suvatseb ta terve öö magada. *Sülitan kolm korda üle vasaku õla ja koputan vastu lauda* Tõesti loodan, et nüüd midagi ära ei sõnunud :D Ma olen väga mitu korda öelnud, et mul ei ole probleemi olla hommikul kell 7 üleval, aga tahaks lihtsalt öösel normaalse inimese moodi magada.


Veider on mõelda, et kahe kuu pärast on ta juba terve aasta minuga olnud. Alles ei osanud midagi teha ja nüüd mürgeldab mööda elamist ringi. Ennem kui arugi saan, õpetan teda juba rattaga sõitma, lugema ja saadan kooli :D
Mu päevad on pikad ja ühesugused, aga kui võtta hetk ja mõelda tagasi, siis tuleb tunnistada, et aeg tõesti lendab lihtsalt käest.

neljapäev, 3. august 2017

9 kuud + muud tegemised

Ma siin olen võtnud pikalt aega, et kirjutada, aga kui viitsiks ei saa, kui saaks ei viitsi. Pisikesel täitus 21. juulil 39+4 väljasolekut. Ehk siis on ta nüüdseks olnud väljas rohkem, kui sees. Arstitädi juures käisime juba ammu ammu. Kaaluks 9240g ja pikkust 73cm. Oskab kõike, mida peaks. Ega praegu ei olegi enam eriti midagi arengu kohta kirjutada, sest noh, oodata on veel toeta seismist/püsti ajamist ja kõndima õppimist.

Vahepeal tegime Triinuga naadila (loe: majaesine lillepeenar) enam-vähem korda. Tõstsime taimi ringi ja leiutasime, kuidas saaks nii, et võimalikult vähe pinda jääks vabaks. Ma pilti ei hakka tegema, sest peenar ei näe minu jaoks veel välja selline, nagu tahaksin. Samuti ei ole ma kõike nii ilusti ära rohinud kui võiks, aga vähemalt ei ole naat enam kõrgem kui vili põllul :D mõtlen siin, et peaks puulaastud või väiksed kivid sinna mullaosale toppima, ehk aitab veidi. Ma olen tõesti hädas selle naadiga kogu aeg. Tee, mis tahad, ära ei lähe. Aina tuleb ja tuleb ja tuleb. Kisun muudkui välja neid juurikaid, abi ei miskit. Aga lootus sureb viimasena eksole.

Ma olen küll kuulnud, et kui saialilled istutada, siis see pidi ära hävitama naadi. Aga ee, ma siin mõtlen, et kui mul reaalselt terve hoov on seda naadijuurestikku täis, siis kui palju ühes nurgas sellest abi oleks? Mürgitamine ei tundu ka eriti mõistlik tegevus, arvestades, et üks preili topib kõike suhu, mida vähegi kätte saab ja mul ei ole arenenud võimet umbes viite kohta korraga vaadata :D

Meheraasu sai lõpuks Jassule kuudi ka valmis. Naudib teine nüüd oma kodu rõõme. Siis kui tegemine pihta hakkas, mõtlesime ära ka värvida, aga no plaan on ju peppukukkunud mõte :D Igatahes, värvimiseni me lõpuks ei jõudnud (vähemalt hetkel). Vaatab seda rasket asja mõne aja pärast. Nii kaua saab koer nautida oma verandamõnusid :D

Samas tahaks hakata nüüd keskenduma rohkem koduremondile. Asjad on kuidagi venima jäänud ja see tekitab stressi. Siiralt, mitte koos remontimine ei ole suhtetest... hoopis see on, kui ehitus lihtsalt miljon aastat venib. Vahepeal juba "ähvardasin", et viin Pisikese ämmale hoida, võtan Triinu kampa ja lihtsalt hakkan kuskilt otsast liigutama, et äkki siis tekib Meheraasul ka motivatsioon :D

Pisike hakkab oma turvahällist välja kasvama ja see tähendab, et me peame turvatooli muretsema. Tunnistan ausalt, et olen jumalast eksinud ja pean plaani umbes järgmised 10 aastat jala käia temaga :D Tahaks tooli, mis on hea ja turvaline, samas ei taha pärast umbes 3 kuud nuudleid süüa. See aga eeldab otsimist, vaatamist, võrdlemist..kus kohast ma selle aja võtan? :D

Oi näed, uudised said otsa! Hoidke pöialt, et ma leian turvatooli ja me hakkame remonti tegema ennem, kui ma hulluks lähen :D