kolmapäev, 28. veebruar 2018

Nädalamenüü #3

Kuidagi on see kirjutamissoolikas ära kadunud. Või noh, mitte otseselt kadunud, aga.. ei tule neid sõnu ritta. Vahin seda arvutit ja no ei saa lihtsalt. Nädalamenüü aga panen ikka kirja, siin ei pea palju mõtlema :D Ja kui kaugele ma ta ikka edasi lükata saan eksole. 

Läks järjekordselt peaaegu kaks nädalat. Milline üllatus. Järjekord taaskord suvaline, sest ma jätkuvalt vahetan toitude asetust plaanis. Aga mis siin ikka pikalt seletada, hakkan aga otsast pihta. 

Alustuseks argine kartuli-singivorm. Ma olen seda varem ka teinud. Seegi kord läks hästi peale kõigile. Kuigi sellel korral jäi sulatatud juustu maitse pisut häirivalt üle käima. Aga mis sest ikka. Singi vahetasin hakkliha vastu, mis sügavakülmas oma aega ootas. Endiselt oli söödav. Aa, ja sibulat lisasin ka. Andis hea maitse juurde. Raudselt Pisike sibula pärast nii hea isuga sõigi :D Jaa, mu lapsele meeldib sibul, vahet ei ole kas toores või kuidagi valmistatud. Pidin siia juurde tegema peedisalatit kah, aga ee, ma kasutasin peedi mingil muul päeval juba ära :D Siis mõtlesin, et teen porgandisalati. Aga selleni ka lõpuks ei jõudnud täna, sest muid asju tuli nii palju vahele. Eks vaatan, ehk homme. Kuigi see vorm on ilma salatita ka suhteliselt meeldiv ja toitev.

Nimekirjas number kaks oli Riisivorm kana ja kodujuustu kattega ja porgandisalat. Mul ei ole tegelikult üldse soojad suhted kodujuustuga. Kunagi lapsepõlves olin haiglas ja ühel päeval oli hommikusöögiks lahja kodujuust ilma ühegi muu lisandi või maitseaineta. Sellest sai alguse aastaid kestev põlgus kodujuustu vastu. Võttis aega 14 aastat enne, kui lõpuks olin valmis uuesti proovima. Sellisel kujul vähemalt ei olnud küll häda midagi. Või siis oli asi sellest, et panin seda tõesti ülivähe. Vist isegi vähem, kui retseptis oli ette nähtud. Kanafilee vahetasin hakkliha vastu. See on siin majas kindlapeale minek. Kasutasin ära ka ühe külmutatud köögiviljade segu, mis kurvalt seisis.


Edasi tulid keedetud pelmeenid tomatises juustukastmes koos tomatisalatiga. See oli selle nädala ainuke möödapanek. Mulle meeldivad keedetud pelmeenid ja sulatatud juust ning kõik muu, mis sinna lisada tuli, aga kokku... See ei tulnud nii hea, kui ma ootasin. Pelmeenid on vist ikka pigem selline asi, et keeda või prae, aga ära tee mingeid hiina imesid. Ma lähen iga kord alt nendega ja pean lõpuks tõdema, et kõige parem on tavaline keedetud pelmeen hapukoorega. 

Nii, järgmine on toorjuustu heeringapasta koos peedisalatiga. Heeringafilee asemel panin ühe kalakonservi ära, mis külmikus vedeles. Muidu olekski lihtsalt jäänud ruumi võtma. Kui ma nüüd ei eksi, oli tegemist räimega tomatikastmes. Kalamaitse käis ikka rämeräigelt üle muust kompotist :D Tuli välja, et lastelegi meeldis järgmise päeva praetud versioon rohkem. Mina eelistasin ilma praadimata varianti. 

Makaronivormi jaoks retsepti eraldi ei otsinud. Pole väga keeruline ka. Kõige põhja läheb (pooleldi) keedetud makaron, sinna peale vorst/hakkliha/muu lihaline. Selle peale juust. Siis uuesti vorst/hakkliha/muu lihaline. Seejärel makaron ja juust. Viimase kihi juustu võiks lisada siis, kui kõik muu on põhimõtteliselt valmis, siis ei lähe kõrbema, vaid sulab ühtlaselt ära. Samuti saab toit kiiremini valmis, kui lihakraam varem läbi praadida (koos sibula ja maitseainetega). Kirjade järgi tegin juurde ka kapsa-porgandisalatit. 

Nädala hitiks osutus juurvilja püreesupp, mida lasti kahe suupoolega sisse. Isegi Pisike sõi nii, et kordagi ei pidanud meelitama. Mudilane võttis lausa kaks kausitäit. KAKS! Mis oli täiega üllatav, sest teda peab tavaliselt veel rohkem meelitama kui Pisikest. Ma reaalselt kauplesin teda mitu päeva normaalset kogust sööma sellega, et andsin pärast kooki :D Häda ei anna häbeneda ja nii olime mõlemad rahul. Tegelikult ma seda päris püreeks ei teinudki. Käsi hakkas nii surisema, et enam ei jõudnud seda pagana saumikserit käes hoida normaalse inimese moodi. Aga meil on kõigil hambad suus ja suuremad tükid pole ka probleemiks. Hiljem mõtlesin, et tegelikult oli päris hea, et neid sisse jäi. Päris püreestatud värk...no ei istu. Sõin muidugi, ise ma selle ju selliseks tegin, aga iga ampsuga oli võitlus, sest see konsistents ei ole päris minu cup of tea. 

Selleks koogiks, millega Mudilast ära ostsin, oli maasikakook, mille tegin eelmise nädala mustsõstrakoogi retsepti järgi. Sõstarde asemel olid maasikad ja muud kogused kõik topelt. Õppisin oma eelmise korra vigadest ja seekord sain ilusti terve plaaditäie. Maitses ka magusamalt, kui varem, ilmselgelt.


Pilt seekord nii ilus välja ei näe, aga pole hullu. Ütlen veel, et maitse oli imeline!

Ma tahaks teha igast toidust pildi, aga ma unustan kogu aeg ära. Kui miski näeb ilus välja, siis nagu tuleb mõte, et oh teen pildi. Ega ma pole eriti osav toidupiltnik kah. Vormiroad veel, aga kuidas kurat ma peaks supist või pelmeenidest normaalse pildi saama!? :D

Järgmisel nädalal annan veelkord kodujuustule võimaluse ja eks siis ole näha, mis ma temast lõpuks arvan. Elu on sellessuhtes imelik, et vanasti ma ei söönud tumedat šokolaadi ka, aga siin ma olin, pistsin kahe suupoolega. Või siis oli magusaisu nii suur, et isegi see kõlbas.  

Ahjus on tegelikult hullult mugav süüa teha. Paned sisse ja rohkem nagu polegi vaja eriti vaeva näha, aga no johhaidii, kui kaua see alati aega võtab. Tänane ahjuvorm võttis aega mingi ... kaks tundi äkki. No lihtsalt ei saa asjad valmis. Unistan siin jätkuvalt ahjuga elektripliidist, aga endal poleks kuhugi pannagi seda :D 

Hoopis reaalsem probleem on see, et mu tolmuimeja läks katki. Jälle. Ma ei saa nendega lihtsalt läbi. Pidevalt üks rist ja viletsus. Ma tervet elamist ka ei viitsi käpuli maas koristada ju! Kasutada ma seda saan, sest katki läks ainult see osa, kuhu otsikud kinnitada. See aga tähendabki seda, et ainult mööda maad roomates saan normaalselt teha. Huvitav, kas kuskilt annaks uut seda...toruosa osta, mis käepideme otsa panna? Mulle muidu nii meeldib see tolmukas, aga mingit teibituuningut ka ei viitsi tegema hakata. Vist :D 

pühapäev, 18. veebruar 2018

Nädalamenüü #2

Tegelikult sai nädalast hoopis peaaegu kaks. Mitte, et see kuidagi halb oleks. Mina olen hoopis päris rahul. Nüüd saab normaalse inimese kombel esmaspäevast pihta hakata. Raudselt see rõõm ka kaua ei kesta, sest ma lihtsalt ei oska süüa teha nii, et kõik saaks samal õhtul ära tarbitud. Ikka jätkub kaheks või lausa kolmeks päevaks. Ja lõpu annan koerale, sest kaua sa vahid üht toitu seal külmkapis. Aga parem las olla veidi rohkem. Jama lugu on siis, kui puudu peaks jääma!

Seekord kirjutan siia kuus toitu. Seda lihtsalt sellepärast, et tõstsin ühe toidu brutaalselt uude nädalasse ümber. Esmaspäev noh! Jap, poolteist nädalat ja üks toit jäi ikka tegemata. Suured sööjad oleme siin kõik :D Olgu, see aitas ka kaasa, et ühel päeval pidas mu ema sünnipäeva ja noh, ma tulin sealt päris suure kotiga koju, sest JUMALA EEST, VÕTKE KAASA, KES SEDA SIIN VEEL SÖÖB!? 

Hakkan otsast pihta nüüd. Kirjutaks kohe kenasti, et siis tegin seda ja toda, aga mul pole õrna aimugi, kuidas need asjad jooksid. Kuupäevad läksid ruttu paigast ja ega ma eriti ei jälginud ka, mispidi need jooksid. Kui ikka tundsin, et vot täna ei ole tuju teha värskekapsahautist, valisin hoopis mõne muu, mis kirjas oli. 

Esimeseks oli pasta bolognese. Mina kasutasin spinatit, mille asemel on originaalis tegelikult mingi muu roheline asi, aga enam pole meeles. Kuna ta mul nukralt külmkapis seisis, mõtlesin, et vahet pole. Spagettide asemel kasutasin kõige tavalisemaid makarone. Teha ka suhteliselt lihtne. Aja pannil õli kuumaks, lisa sibul, sool, pipar. Prae veidi, lisa küüslauk. Prae veel veidi. Lisa hakkliha, suhkur, spinat ja tomatimahl. Tee asi valmis. Originaalretsept on leitav Sandra Vungi blogist

Järgmisena tuli kartul ja värskekapsahautis koos kaalika-porgandisalatiga (kartul, kapsas, hakkliha, sibul, küüslauk, maitseained, kaalikas, porgand, hapukoor), mis algselt sai tegelikult tehtud hoopis teise toidu juurde, aga see sai kiiremini otsa kui salat. Keeda kartul. Keeda kapsas, lisa sinna sibula ja küüslauguga praetud hakkliha. Muidu hea ja mõnus, kahju ainult, et selle va kapsa keetmine nii pikalt aega võtab. Salati jaoks riivi kaalikas ja porgand, pane törts hapukoort (ja majoneesi), maitsesta soola ja tsuti suhkruga. 

Mustsõstrakook oli mu lemmik! Valmistamine on ka kiire ja lihtne. Omavahel peab vahustama või ja suhkru. Siis tuleb kokku segada jahu ja küpsetuspulber ning siis need kaks segu omavahel kokku segada. Viimasena läheb muna. See läheb ühtlaselt vormi põhja. Siis sega kokku täidis, pane see vormi ja kõige peale pane sõstrad. Ma tegelikult segasin need ka täidise hulka, jäi täitsa normaalselt. Kui kook oli valmis raputasin peale tuhksuhkrut ja sinna peale riivisin ühe küpsise ja kommi. Üritasin natuke haput vähemaks saada. Sellega hästi ei läinud, samas hapusus ära ka ei tapnud :D Varsti proovin uuesti maasikatega. Loodetavasti läheb seekord paremini. Aga ilus nägi välja küll. Pean seda ka meeles pidama, et kõike peab topelt olema. Muidu jäi minu vormi jaoks väheks. 


Edasi tuli plov või siis pilaff või eriti fäänsi nimega panniroog riisi ja kanaga. Mina vahetasin kanafilee mingi muu lihalise vastu, mis külmkapis oli. Ma eeldan, et siga. Hüpoteetiliselt ilmselt saab ka hakklihaga teha. See ükskõik, mis sorti lihaline tuleb pannil õlis pruunistada, seejärel maitsestada. Lisa vesi, puljongikuubik ja ketšup. Lase keema. Sega hulka eelevalt keedetud riis, raputa üle riivitud juustuga. Kata kaanega ja hauta 7 minutit. Sihuke kino oli seda teha, sest ilmselgelt mina nii väikeste kogustega süüa ei tee :D Kaks pannitäit pidin lõpuks tegema. Seejuures sain aru, et mul on HÄDASTI vaja mõnd eriti head suurt panni. Ehk mingi aeg võtan ennast kätte ja hakkan miskit wok panni laadset toodet otsima endale.

Peedisupp (punase) kapsa ja hakklihaga oli see meeldiv toit, mille suuremas osas koerale lõpuks andsin. Maitsel ei olnud häda midagi tegelikult, aga millegipärast ei olnud keegi peale Pisikese üldse huvitatud selle söömisest. Ma ei suutnud mööda vaadata faktist, et see on põhimõtteliselt borš. Teised sõid Tapal kõhud täis või tarbisid varem tehtud asju. Ah, mis seal ikka. Teine kord tean vähem teha. Ehk võiks isegi kogustest kinni pidada. Praegu oli ainult hakkliha ja sibulat, nii palju, nagu ette nähtud. Leidsin selle viimase Pereköögi retseptide hulgast. Ja noh, punase kapsa asemel kasutasin tavalist. 

Viimasena saab kirja pandud kodune hakkšnitsel keedetud kartuli ja kaalika-porgandisalatiga. Ma üritasin teha seda salatit, mis oli originaalretseptis, aga käkkisin selle ära. Äädikat läks natuke liiga palju. Seega, tegin otsuse, mitte piinata ennast ja teisi. Mõni teine kord proovin uuesti. Hakkšnitsli tegemisel kasutasin samuti topeltkoguseid. Ma teadsin, et see läheb hästi peale ja miks siis mitte kohe rohkem neid valmis vorpida. Salatist oli juba ülevalpool juttu. Ei hakka siia topelt kirjutama. 

Ootan juba huviga uut nädalat. Poes on ka iga nädalaga järjest meeldivam käia. Puhtalt nädala toidu peale kulus ainult 31€. Pole paha, ütleks selle peale. Olen suhteliselt kindel, et tegelikult saame sellest söönuks mõned päevad rohkem, kui nädal. 

Aga ees ootab absoluutselt põnev nädal. Väga palju on sitanikerdisega (loe: selle paganama käkerdisest puupliidi ahjuga) vaja toimetada ja ma üldse ei oota seda. 

Wish me luck! 

kolmapäev, 14. veebruar 2018

Veredoonorlus

Appi, kui kiiresti vahepealne aeg on läinud. Ma pidin doonorlusest kirjutama juba pärast viimast käiku, ehk siis 1. veebruaril...

Esimest korda käisin verd andmas aastal 2014, kui õigesti mäletan. Lihtsalt huvi pärast. Tahtsin näha, mis ja kuidas. Lisaks sellele, et sain uudishimu rahuldada, olin kellelegi ka kasulik. Pärast seda jõudsin veel kolm korda käia enne, kui jäin Pisikest ootama. Aastal 2015 ei olnud seal käimine enam puhtalt selle pärast, et oo uudishimu. See oli raske aasta. Ka minu enda lähedane vajas lausa kaks korda vereülekannet. Kunagi ei tea, millal võib juhtuda midagi sellist, mille tagajärjel läheb vaja vereülekannet. Mõelge, et olen imelik, aga võtsin seda, kui märki. Mul tekkis veel suurem tahtmine minna ja olla doonor. 

Kui esimest korda plaanisin minna, pidi mu ema naerukrambid saama. Ta ei uskunud lõpuni välja, et päriselt ka annan. Veel vähem uskus ta seda, et ma sinna veel jõuan. Ma nimelt pool elu ei lasknud veenist verd võtta. Kui ma olin kaheksa aastane, üritas Rakveres viis arsti veeniverd kätte saada. Ei õnnestunud, sest ma olin nii kangelt selle vastu. Lõpuks ema ikka suutis mu nõusse rääkida. Mingil hetkel aga käis kuskil klõks ära ja pärast seda ei ole enam probleemi. Nõelad mulle küll ei istu väga, vererõhk ka tõuseb, aga ega muud häda ju ei olegi. Korraks käib sääsehammustus. Vahin sel ajal alati lage ja mõtlen mingisuguseid ilusaid mõtteid :D

Vahepeal oli umbestäpselt kaks aastat pausi. Kuni juhuslikult sõbranna rääkis, et soovib minna. Kuna Meheraasul oli vaba päev, me pidime nii kui nii Tapale minema ja kõik kokku klappis ideaalselt, läksin ka kampa. 

Pildiotsingu blood donation tulemus

Kuidas vereloovutus välja näeb? Lähed kohale, annad dokumendi, vaadatakse andmed üle. Saad ühe ankeedi, mille pead ära täitma. Seal on sellised basic küsimused tervise jms kohta. Pärast lähed arstitädi juurde, kes mõõdab vererõhku ja teeb ühe sutsu sõrmeotsa, et saada hemoglobiinitase teada. Pärast seda lähed juba edasi verd andma. Peale vereloovutust saab valida endale meene ning kohvi/mahla juua. Minul võttis viimane käik aega täpselt tunni. Aga eks see oleneb ilmselt ka järjekorra suurusest. 

Kogu täpsem info verevarude ja selle kohta, kas sobid doonoriks, on leitav ka internetist: https://verekeskus.ee/. Samuti on olemas facebooki leht. 

Kui vähegi võimalik, soovitan soojalt samuti doonoriks minna. Tunnike sinu ajast võib päästa kellegi elu. 

Pildiotsingu blood donor tulemus

neljapäev, 8. veebruar 2018

Nädalamenüü #1

Nii, pikalt mõtlesin, et peab ikka selle menüütamise ette võtma. Endal ka mitu korda lihtsam, kui on asjad ette paika pandud. Pole mingisugust leiutamist, et mida ometigi õhtuks süüa teha. Eks mingil määral aitab see ka raha säästa. Teate mis jäävad ära, kui käia poes korra nädalas? Emotsiooniostud! Oo, nii head *mõtle ise sobiv toode*, neid on raudselt vaja. Enamasti päris ongi.

Ma siinkohal muidugi pean ütlema, et kuna mul on räiged otsustamisraskused alati, siis on kuradi raske mõelda välja, mida siiski võiks teha. Räigelt palju võtab aega. Samas oli mul hea meel näha, et teise nädala summa oli 7 eurot väiksem, kui esimese nädala oma.

Kuna ma selline otsustamatu töll olen, siis mõtlesin, et ei tahaks esimese nädala menüüd lihtsalt prügikasti visata (jah, ma kirjutasin paberile ülesse, sest minu pea ei suuda jätkuvalt asju kinni pidada). Samas tegin selle suvalisele paberitükile ja olen igast asju juurde lisanud ja... ühesõnaga, see ei ole selline nagu mulle meeldiks alles hoidmise jaoks. Mõnele teisele paberile ka ei viitsinud ümber kirjutama hakata. Jagan hoopis siin!

Ma lihtsalt pean ära mainima, et räigelt häirib üks pisiasi. Mu "nädal" algab neljapäevaga. Sest noh, kuu esimene päev oli neljapäev ja nii oli sel hetkel kõige mugavam pihta hakata. Peakski ette võtma vähe pikemalt, saaks normaalselt jooksma selle. Mina ja mu veidrused :D

Neljapäeval tegin riisi hakklihaga (Keeda riis. Prae hakkliha sibulaga, maitsesta. Sega kokku). Räigelt keeruline, eks :D Ideepoolest pidi sinna juurde tulema porgandisalat ka, aga kiireks läks õhtul. See valmis järgmisel päeval. Koostisosad: riis, hakkliha, sibul, maitseained.

Reedel oli valikus pelmeenid spinati-koorekastmes (Keeda pelmeenid vees, kuhu on lisatud puljongikuubik. Kuumuta pann, lisa õli, prae hakitud sibul. Lõika kääridega spinat pannile, maitsesta soola ja pipraga. Vala peale toidukoor, lase õrnalt keema. Ps, lisa kindlasti paar lusikatäit jahu, sest muidu jääb mingi vedel pläga, mis ei maitse üldse nii nagu peaks). Koostisosad: pelmeenid (2 pakki), puljongikuubik, toidukoor (1 pakk), sibul, spinat, sool, pipar, õli.

Laupäeval tegin lihapalle kartulipudru ja koorekastmega (keeda kartulid soolaga maitsestatud vees. Prae pannil lihapallid. Vala pannile toidukoor ja õli, sega. Lisa jahu, sega. Maitsesta soola, pipra jt maitseainetega. Kartulid tambi puruks vähese sooja piima ja 1 spl võiga (seejuures arvesta, et nelja kartuli kohta 1spl võid). Kõrvale vabalt valitud salat või näiteks lihtsalt tomatid. Koostisosad: lihapallid, kartul (15tk), toidukoor (1 pakk), 2spl võid, 1-2tl jahu, peotäis tomateid, või, piim, sool, pipar.

Pühapäev oli mehhikopärase panniroa päev (Prae pannil hakkliha, maitsesta. Lisa köögiviljad ja lase haududa. Raputa peale riivjuustu) Tegelikult võiks seda nimetada ka lihtsalt hakkliha ja köögiviljad :D aga kohe sihuke tähtis tunne, kui on uhke nimi. Koostisosad: külmutatud porgand, külmutatud mais, külmutatud porgand (on olemas ka nende kolme segu), hakkliha, riivjuust, sool, pipar, maitseroheline, õli.

Praekartul hakklihakastmega ja peedisalat valmisid esmaspäeval. Ma eeldan, et see ei vaja lähemat tutvustust. Meil muutus see küll sujuvalt isetehtud friikateks, sest ma ei viitsinud praadida mitut pannitäit. Palju lihtsam oli visata pannile kokku kartul, sibul, küüslauk, hakkliha ja maitseained ning kõik korraga ahju panna. Koostisosad: kartul, hakkliha, sibul, küüslauk, peet, maitseained.

Teisipäeval oli menüüs makaronid köögiviljadega (Pane potti tükeldatud köögiviljad, kuumuta keemiseni, hauta 10 minutit. Maitsesta soola, suhkru ja pipraga. Keeda makaron, kurna ja sega köögiviljadega kokku) Koostisosad: makaron (1,5 pakki), porgand (2), 200g külmutatud herneid, 200g külmutatud maisi, 400g purustatud tomateid, puljong (2dl), 1tl suhkrut, sool, pipar jt maitseained. Okei, tegelikult võib siin väga vabalt ise valida, milliseid köögivilju kasutada. Külmutatud olid puhtalt minu valik, sest ma ei viitsinud tükeldada ja vaeva näha. Tomatid ja porgandid olid ainsad, mis ei olnud külmutatud. Jah, ma olen nõus jälle vahel makaroni tegema (ja sööma). Aga kuna siin ülejäänutele ei meeldi minu keeldumine ainult makaronist ja hakklihast, siis ehk läheb hästi ja enam üldse ei taheta :D

Ideepoolest oleksin pidanud kolmapäeval tegema hakklihapada keedetud kartuliga (või riisiga) (Pruunista hakkliha koos küüslauguga potipõhjas õlis. Lisa ülejäänud komponendid, hauta valmimiseni. Keeda kartul soolaga maitsestatud vees) Olemuselt on ta sama, mis pühapäevane õhtusöök. Koostisosad: 500g hakkliha, vesi, 3 küüslauguküünt, vähemalt 450g külmutatud köögivilju, puljongikuubik.
Lõpuks otsustasin, et ikkagi seda ei hakka tegema. Meil jäi nii palju toitu üle, et ei olnud mõtet vaeva nägema hakata. Mulle ei meeldi raiskamine. Samas jah, koer on kindlasti õnnelik :D Nüüd jäävad need külmutatud juurikad oma aega rõõmsalt ootama.

Tänasest hakkas jooksma teine nädal, mil tegin menüü ja käisin kindla nimekirjaga poes. On lihtsam. Ma ainult loodan, et sellest saab korralik harjumus.