Nii me siin elame

Kuidagi on see kirjutamissoolikas ära kadunud. Või noh, mitte otseselt kadunud, aga.. ei tule neid sõnu ritta. Vahin seda arvutit ja no ei saa lihtsalt. Nädalamenüü aga panen ikka kirja, siin ei pea palju mõtlema :D Ja kui kaugele ma ta ikka edasi lükata saan eksole.  Läks järjekordselt peaaegu kaks nädalat. Milline üllatus. Järjekord taaskord suvaline, sest ma jätkuvalt vahetan toitude asetust plaanis. Aga mis siin ikka pikalt seletada, hakkan aga otsast pihta.  Alustuseks  argine kartuli-singivorm . Ma olen seda varem ka teinud. Seegi kord läks hästi peale kõigile. Kuigi sellel korral jäi sulatatud juustu maitse pisut häirivalt üle käima. Aga mis sest ikka. Singi vahetasin hakkliha vastu, mis sügavakülmas oma aega ootas. Endiselt oli söödav. Aa, ja sibulat lisasin ka. Andis hea maitse juurde. Raudselt Pisike sibula pärast nii hea isuga sõigi :D Jaa, mu lapsele meeldib sibul, vahet ei ole kas toores või kuidagi valmistatud. Pidin siia juurde tegema peedisalatit ...

Tegelikult sai nädalast hoopis peaaegu kaks. Mitte, et see kuidagi halb oleks. Mina olen hoopis päris rahul. Nüüd saab normaalse inimese kombel esmaspäevast pihta hakata. Raudselt see rõõm ka kaua ei kesta, sest ma lihtsalt ei oska süüa teha nii, et kõik saaks samal õhtul ära tarbitud. Ikka jätkub kaheks või lausa kolmeks päevaks. Ja lõpu annan koerale, sest kaua sa vahid üht toitu seal külmkapis. Aga parem las olla veidi rohkem. Jama lugu on siis, kui puudu peaks jääma! Seekord kirjutan siia kuus toitu. Seda lihtsalt sellepärast, et tõstsin ühe toidu brutaalselt uude nädalasse ümber. Esmaspäev noh! Jap, poolteist nädalat ja üks toit jäi ikka tegemata. Suured sööjad oleme siin kõik :D Olgu, see aitas ka kaasa, et ühel päeval pidas mu ema sünnipäeva ja noh, ma tulin sealt päris suure kotiga koju, sest JUMALA EEST, VÕTKE KAASA, KES SEDA SIIN VEEL SÖÖB!?  Hakkan otsast pihta nüüd. Kirjutaks kohe kenasti, et siis tegin seda ja toda, aga mul pole õrna aimugi, kuidas need asjad ...

Appi, kui kiiresti vahepealne aeg on läinud. Ma pidin doonorlusest kirjutama juba pärast viimast käiku, ehk siis 1. veebruaril... Esimest korda käisin verd andmas aastal 2014, kui õigesti mäletan. Lihtsalt huvi pärast. Tahtsin näha, mis ja kuidas. Lisaks sellele, et sain uudishimu rahuldada, olin kellelegi ka kasulik. Pärast seda jõudsin veel kolm korda käia enne, kui jäin Pisikest ootama. Aastal 2015 ei olnud seal käimine enam puhtalt selle pärast, et oo uudishimu. See oli raske aasta. Ka minu enda lähedane vajas lausa kaks korda vereülekannet. Kunagi ei tea, millal võib juhtuda midagi sellist, mille tagajärjel läheb vaja vereülekannet. Mõelge, et olen imelik, aga võtsin seda, kui märki. Mul tekkis veel suurem tahtmine minna ja olla doonor.  Kui esimest korda plaanisin minna, pidi mu ema naerukrambid saama. Ta ei uskunud lõpuni välja, et päriselt ka annan. Veel vähem uskus ta seda, et ma sinna veel jõuan. Ma nimelt pool elu ei lasknud veenist verd võtta. Kui ma olin kahek...

Nii, pikalt mõtlesin, et peab ikka selle menüütamise ette võtma. Endal ka mitu korda lihtsam, kui on asjad ette paika pandud. Pole mingisugust leiutamist, et mida ometigi õhtuks süüa teha. Eks mingil määral aitab see ka raha säästa. Teate mis jäävad ära, kui käia poes korra nädalas? Emotsiooniostud! Oo, nii head *mõtle ise sobiv toode*, neid on raudselt vaja. Enamasti päris ongi. Ma siinkohal muidugi pean ütlema, et kuna mul on räiged otsustamisraskused alati, siis on kuradi raske mõelda välja, mida siiski võiks teha. Räigelt palju võtab aega. Samas oli mul hea meel näha, et teise nädala summa oli 7 eurot väiksem, kui esimese nädala oma. Kuna ma selline otsustamatu töll olen, siis mõtlesin, et ei tahaks esimese nädala menüüd lihtsalt prügikasti visata (jah, ma kirjutasin paberile ülesse, sest minu pea ei suuda jätkuvalt asju kinni pidada). Samas tegin selle suvalisele paberitükile ja olen igast asju juurde lisanud ja... ühesõnaga, see ei ole selline nagu mulle meeldiks alles hoidm...