Nädalamenüü #3

Kuidagi on see kirjutamissoolikas ära kadunud. Või noh, mitte otseselt kadunud, aga.. ei tule neid sõnu ritta. Vahin seda arvutit ja no ei saa lihtsalt. Nädalamenüü aga panen ikka kirja, siin ei pea palju mõtlema :D Ja kui kaugele ma ta ikka edasi lükata saan eksole. 

Läks järjekordselt peaaegu kaks nädalat. Milline üllatus. Järjekord taaskord suvaline, sest ma jätkuvalt vahetan toitude asetust plaanis. Aga mis siin ikka pikalt seletada, hakkan aga otsast pihta. 

Alustuseks argine kartuli-singivorm. Ma olen seda varem ka teinud. Seegi kord läks hästi peale kõigile. Kuigi sellel korral jäi sulatatud juustu maitse pisut häirivalt üle käima. Aga mis sest ikka. Singi vahetasin hakkliha vastu, mis sügavakülmas oma aega ootas. Endiselt oli söödav. Aa, ja sibulat lisasin ka. Andis hea maitse juurde. Raudselt Pisike sibula pärast nii hea isuga sõigi :D Jaa, mu lapsele meeldib sibul, vahet ei ole kas toores või kuidagi valmistatud. Pidin siia juurde tegema peedisalatit kah, aga ee, ma kasutasin peedi mingil muul päeval juba ära :D Siis mõtlesin, et teen porgandisalati. Aga selleni ka lõpuks ei jõudnud täna, sest muid asju tuli nii palju vahele. Eks vaatan, ehk homme. Kuigi see vorm on ilma salatita ka suhteliselt meeldiv ja toitev.

Nimekirjas number kaks oli Riisivorm kana ja kodujuustu kattega ja porgandisalat. Mul ei ole tegelikult üldse soojad suhted kodujuustuga. Kunagi lapsepõlves olin haiglas ja ühel päeval oli hommikusöögiks lahja kodujuust ilma ühegi muu lisandi või maitseaineta. Sellest sai alguse aastaid kestev põlgus kodujuustu vastu. Võttis aega 14 aastat enne, kui lõpuks olin valmis uuesti proovima. Sellisel kujul vähemalt ei olnud küll häda midagi. Või siis oli asi sellest, et panin seda tõesti ülivähe. Vist isegi vähem, kui retseptis oli ette nähtud. Kanafilee vahetasin hakkliha vastu. See on siin majas kindlapeale minek. Kasutasin ära ka ühe külmutatud köögiviljade segu, mis kurvalt seisis.

Edasi tulid keedetud pelmeenid tomatises juustukastmes koos tomatisalatiga. See oli selle nädala ainuke möödapanek. Mulle meeldivad keedetud pelmeenid ja sulatatud juust ning kõik muu, mis sinna lisada tuli, aga kokku... See ei tulnud nii hea, kui ma ootasin. Pelmeenid on vist ikka pigem selline asi, et keeda või prae, aga ära tee mingeid hiina imesid. Ma lähen iga kord alt nendega ja pean lõpuks tõdema, et kõige parem on tavaline keedetud pelmeen hapukoorega. 

Nii, järgmine on toorjuustu heeringapasta koos peedisalatiga. Heeringafilee asemel panin ühe kalakonservi ära, mis külmikus vedeles. Muidu olekski lihtsalt jäänud ruumi võtma. Kui ma nüüd ei eksi, oli tegemist räimega tomatikastmes. Kalamaitse käis ikka rämeräigelt üle muust kompotist :D Tuli välja, et lastelegi meeldis järgmise päeva praetud versioon rohkem. Mina eelistasin ilma praadimata varianti. 

Makaronivormi jaoks retsepti eraldi ei otsinud. Pole väga keeruline ka. Kõige põhja läheb (pooleldi) keedetud makaron, sinna peale vorst/hakkliha/muu lihaline. Selle peale juust. Siis uuesti vorst/hakkliha/muu lihaline. Seejärel makaron ja juust. Viimase kihi juustu võiks lisada siis, kui kõik muu on põhimõtteliselt valmis, siis ei lähe kõrbema, vaid sulab ühtlaselt ära. Samuti saab toit kiiremini valmis, kui lihakraam varem läbi praadida (koos sibula ja maitseainetega). Kirjade järgi tegin juurde ka kapsa-porgandisalatit. 

Nädala hitiks osutus juurvilja püreesupp, mida lasti kahe suupoolega sisse. Isegi Pisike sõi nii, et kordagi ei pidanud meelitama. Mudilane võttis lausa kaks kausitäit. KAKS! Mis oli täiega üllatav, sest teda peab tavaliselt veel rohkem meelitama kui Pisikest. Ma reaalselt kauplesin teda mitu päeva normaalset kogust sööma sellega, et andsin pärast kooki :D Häda ei anna häbeneda ja nii olime mõlemad rahul. Tegelikult ma seda päris püreeks ei teinudki. Käsi hakkas nii surisema, et enam ei jõudnud seda pagana saumikserit käes hoida normaalse inimese moodi. Aga meil on kõigil hambad suus ja suuremad tükid pole ka probleemiks. Hiljem mõtlesin, et tegelikult oli päris hea, et neid sisse jäi. Päris püreestatud värk...no ei istu. Sõin muidugi, ise ma selle ju selliseks tegin, aga iga ampsuga oli võitlus, sest see konsistents ei ole päris minu cup of tea. 

Selleks koogiks, millega Mudilast ära ostsin, oli maasikakook, mille tegin eelmise nädala mustsõstrakoogi retsepti järgi. Sõstarde asemel olid maasikad ja muud kogused kõik topelt. Õppisin oma eelmise korra vigadest ja seekord sain ilusti terve plaaditäie. Maitses ka magusamalt, kui varem, ilmselgelt.

Pilt seekord nii ilus välja ei näe, aga pole hullu. Ütlen veel, et maitse oli imeline!

Ma tahaks teha igast toidust pildi, aga ma unustan kogu aeg ära. Kui miski näeb ilus välja, siis nagu tuleb mõte, et oh teen pildi. Ega ma pole eriti osav toidupiltnik kah. Vormiroad veel, aga kuidas kurat ma peaks supist või pelmeenidest normaalse pildi saama!? :D

Järgmisel nädalal annan veelkord kodujuustule võimaluse ja eks siis ole näha, mis ma temast lõpuks arvan. Elu on sellessuhtes imelik, et vanasti ma ei söönud tumedat šokolaadi ka, aga siin ma olin, pistsin kahe suupoolega. Või siis oli magusaisu nii suur, et isegi see kõlbas.  

Ahjus on tegelikult hullult mugav süüa teha. Paned sisse ja rohkem nagu polegi vaja eriti vaeva näha, aga no johhaidii, kui kaua see alati aega võtab. Tänane ahjuvorm võttis aega mingi ... kaks tundi äkki. No lihtsalt ei saa asjad valmis. Unistan siin jätkuvalt ahjuga elektripliidist, aga endal poleks kuhugi pannagi seda :D 

Hoopis reaalsem probleem on see, et mu tolmuimeja läks katki. Jälle. Ma ei saa nendega lihtsalt läbi. Pidevalt üks rist ja viletsus. Ma tervet elamist ka ei viitsi käpuli maas koristada ju! Kasutada ma seda saan, sest katki läks ainult see osa, kuhu otsikud kinnitada. See aga tähendabki seda, et ainult mööda maad roomates saan normaalselt teha. Huvitav, kas kuskilt annaks uut seda...toruosa osta, mis käepideme otsa panna? Mulle muidu nii meeldib see tolmukas, aga mingit teibituuningut ka ei viitsi tegema hakata. Vist :D