Nii me siin elame

Aastal 2019 kirjutasin iga kuu kokkuvõtte sellest, mida kuu jooksul lugesin ja mis emotsioone need raamatud tekitasid. Sel aastal, kuna aega on veidi vähem käes, otsustasin teha lihtsalt väikese nimekirja oma lugemiselamustest. Kuigi arvustuste kirjutamine oli huvitav, peab see, vähemalt samas mahus, ootama mõnda järgmist aastat. Kui mõni teos kohe eriti mõjutab või silma paistab, eks siis võtan selle aja, et emotsioonid kirja panna. Meeldetuletuseks: eelmisel aastal lugesin kokku 79 raamatut, mille lehekülgede koguarvuks oli 23 209. Mis te arvate, kas sellel aastal tuleb rohkem? Eraldi hindamist ei hakanud samuti tegema. Oleks ebaaus panna halb hinnang ja seda mitte seletada. Mõne raamatu taga siiski on kirjas 5/5. Sellega näitan, et mulle väga meeldis. Jaanuar:  1. Jodi Picoult "Üheksateist minutit", kirjastus Ersen 2008, 520lk 2. Karin Slaughter "Hea tütar" 5/5, kirjastus Pegasus 2018, 432lk 3. Anna Gavalda "Ma armastasin teda", kirjastus

Sel aastal hakkan (enda kohta) kohe eriti varakult kokkuvõtet tegema, suisa neli päeva enne aastavahetust. Seega, teie ees on minu aasta 2020 kogu oma ilus ja valus. Eelmise aasta oma on leitav  siit. 1. Mida sa tegid aastal 2020, mida sa polnud varem teinud?  Panin jala maha ja ütlesin välja enda arvamuse ning soovid. Noh, eks seda ole elu jooksul ikka varem ka tehtud, aga nii põhjalikult ja kindlameelselt, kui sel aastal, mitte kunagi. Elu kuidagi saatis nii palju selliseid olukordu, kus oli valida, kas ütlen ausalt välja, et nii see jama küll ei lähe, või kannatan pea norus. Vot aitas, ei viitsinud nii palju kannatada. Eriti pärast seda suve ja sügist, kui ekslesin kuskil stressi-depressiooni-jumal teab mille piirimail. Aga ega ma vist polegi sellest vist siin rääkinud, kui sügavale musta auku vahepeal kukkuda suutsin?  Igatahes, need, kes mind teavad, saavad aru, kui suur edasiminek see tegelikult on, kui seisan selle eest, mida pean oluliseks, sest väga suure osa ajast katsun liht

Vahel osalen facebooki loosimängudes. Vedanud on täpselt kaks korda - ühe korra mõnda aega tagasi, kui sain hunniku Põltsamaa tooteid ja teist korda nüüd, mil auhinnaks oli veega täidetav mängumatt. Nüüd on muidugi vale öelda, sest see postitus on seisnud mustandites ikka väga kaua aega. Kui nüüd hästi meenutan, siis mängumatt jõudis meieni septembris... ja kui veel rohkem meenutan, siis mängu korraldas pisilinnu beebi- ja lastekaubad.  Aga nüüd on algand aega, mil tuleb enda väärikus kokku rookida ja hakata kirjutama valmis vanu teemasid, mis seisma on jäänud, sest uus aasta ja uued jutud on kohe ukse ees. Okei, ma ei tea, miks miljon kilomeetrit muud jura juba siia ritta saanud on.  Nii, mängumatt.  Elevust oli palju, sest pane ühte lausesse mänguasi ja vesi ning lapsed sulavad. Põhimõtteliselt võib öelda, et vastuvõtt oli soe - tegevust oli nii alla aastasel kui ka neljasel. Seejuures ei saa pattu salata ja pean tunnistama, et vahel unustasin ennast ka seda patsutama. Mõjus kuidagi

Sel aastal käis mingi klõps peas. Mitte halvas mõttes klõps, soojemaks midagi ei läinud, kui juba on, aga mõttemustrites toimus vapustav muutus. Ise ka praegu ei usu, et seda rida siia praegu kirjutan, aga ma nautisin jõulu tilulilude tegemist ja kogu seda kaunistamise-sättimise protsessi.  Siia hulka kuulus suures osas jõulumudru ostmine, sest ilgelt oli vaja ju uus ehteid sellele va kunstkuusele, mis lõpuks pikkade arutelude tulemusel siia majja jõudis. Lisaks veel see isetegemise lust - rühma seintele lumehelbekesed ja uksele päkapikk põhjapõdraga. Kodus aknale kuusekesed ja kleepekad... Mitte niisama visatuna, vaid ikka lugu oli taga ka mõlemal aknal, mis kaunistatud sai :D  Mirteli toas armsa kursaõe heegeldatud helbed koos kuuskedega, mille vahelt piilusid lumememmed ja pingviinid. Elutoas põhjapõder, kes lendas tähistaevas ja lumi...Jap, Henri võttis sündides lisaks mu tervele seljale ja normaalsele näonahale kaasa ka pool aju. See ei ole normaalne peaaegu kolmekümbiselt järsku

Ma enam ei mäleta, mis ajast mul see postitus mustandites end peidab, aga arvestades, et varsti olen kaks kuud jälle tööl käinud, siis vist omajagu. Kuna valugsravi oli edukas ning ma olen lõpptulemusega rahul, siis tahtsin ikkagi korra veel selle närvivalu jutu juurde tagasi tulla ning selleks korraks teema ära lõpetada. Etteruttavalt võin öelda, et julgustan sama probleemiga inimesi valgusravi poole pöörduma. Ainus soovitus oleks vältida minu viga ning jõuda sinna kiiremini, kui arsti pakutud ravi ei toimi.  Oma närvivalust olen kirjutanud kahel korral:  SIIN  ja  SIIN .  Viimases postituses jäin ootama oma valgusteraapia aega. Olin alguses väga skeptiline, sest see kõlas nii ebareaalselt, et mingi lambi all istumine võiks selle valu ära võtta. Kohale siiski läksin, sest olin valmis ükskõik mida proovima valust vabanemiseks. Reaalselt, oleks perearst mul palunud kitse ohverdada täiskuuööl, siis jah, ma oleks seda teinud.  Esimesel seansil kuulas teostaja mure ära, katsus närvi kõrva

Ma jumala südamest kartsin, et sellest hakkliharullist tuleb pigem välja hakklihakäkk. Tuli hoopistükkis üks väga meeldiv amps, mis läks väga suure rutuga.  Vaja läheb: TAINAS: 500g hakkliha  1 sibul 100ml hapukoort soola, pipart, tilli, peterselli.  TÄIDIS: Üks pakk kiirnuudleid Pool pakki külmutatud paprikalõike Riivjuustu Alustame taas taigna tegemisest. Selle jaoks vala kaussi kokku hakkliha, hapukoor, maitseained/maitsetaimed ja hakitud sibul ning sega väga hoolega ühtlaseks. See tegelikult läheb üsna kiiresti ja väga suurt vaeva ei nõua.  Pane küpsetuspaber lauale, määri see väikse törtsu õliga ning vala tainas sinna peale. Vormi see seal ruudu või ristküliku kujuliseks. Liiga õhukeseks ei tasu tainast ajada, hakkliha küpseb ahjus kenasti ära. Pisut paksem tainas muudab rulli keeramise lihtsamaks.  Keeda valmis vesi ning tee valmis kiirnuudlid. Sel ajal kui need kaane all tõmbavad, pane taignale külmutatud paprikad. Kui nuudlid on valmis, pane need paprikate peale ning kõige otsa

Ilma pikema jututa alustaksin siinkohal otse retseptiga.  Vaja läheb: 100g võid 15dl nisujahu 1dl kaerahelbeid 1 muna veidi vett pool pakki külmutatud paprikaid pisut rohelist sibulat 1 sibul üks pakk pitsakatet 2dl piima veel 2 muna riivjuustu soola Alustuseks peab tegema, nagu ikka, taigna. Selle jaoks pane kaussi kokku või, nisujahu, kaerahelbed, muna (1), vesi ja sool. Veekogusega jälgi, et tainas jääks voolitav. Liiga vähese veega jääb see pigem mingit veidrat sorti purutaigen, aga peab jääma kenasti ühtlase konsistentsiga. Kui see on saavutatud, suru tainas küpsetusvormi põhja ja veidi ka servadele.  Kui tainas on kenasti ära pandud vormi põhja, pane sinna peale külmutatud paprikalõigud ja hakitud tavaline sibul. Eriti hea on, kui viitsid sibula ja paprika vormis omavahel läbi segada, jääb mõnusam.  *täiesti mitte teemasse, aga ma ostsin endale hakkija ja ausalt, sibul siin ja sibul seal. Muud ei tee kui ainult hakin sibulat* Seejärel puista peale roheline sibul, pitsakate ja rii

Mul on kodus üks sihuke preili, kes ütleb enamasti, et tema liha ei söö. Erand on ainult siis, kui kõht on väga tühi. Aga tänane kanapirukas läks loosi küll. Ma alguses mõtlesin, et äkki lihtsalt oli nälg majas, aga ei, võttis vabatahtlikult teise portsu veel :D  Vaja läheb:  500g pärmi-lehttainast Üks pakike kanafileed (ausõna ei tea palju seal gramme sees oli) 1 sibul 1 purk purustatud tomateid veidi toiduõli praadimiseks pool pakki vahukoort pisut riivjuustu maitseaineid/maitsetaimi (kasutasin soola, tilli ja peterselli) Alustuseks pane tainas sulama. Pärast sulatamist, pane see kenasti vormi ja soovi korral võid pisut madalal kuumusel eelküpsetada, aga see ei ole otseselt vajalik.  Nüüd on kord kanafilee käes. Tükelda see suupärasteks tükkideks ja pane koos törtsu õli ja sobivate maitseainetega pannile pruunistuma. Samal ajal haki sibul. Kui kanaliha on poolvalmis, lisa juurde sibul ja prae kanaliha valmimiseni.  Kui praadimise etapp on kenasti läbitud, lisa pannile jurude purustat

Heietasin siin enne mõtet, et alles see oli, kui vaveu teadsin, mis see suvikõrvits on ja seda vaadati jube skeptiliselt söögilaua taga. Täna jõudis kätte see haruldane hetk, kui üks mees siin sõnas, et ega ma jumala eest ära ei viska seda osa suvikõrvitsast, mis üle jäi 😆 Ennetavalt ütlen, et see konkreetne aretus oli soojal kujul parem kui külmalt.  Vaja läheb: 3 suuremat suvikõrvitsat 500g hakkliha Rohelist sibulat Üks purk purustatud tomatit Väike pakk riivjuustu Küüslaugusool, till, petersell Pese ja koori suvikõrvits ning seejärel uurista (tee)lusikaga seest tühjaks, et tekiks kena pesa täidise jaoks. Ära välja uuristatud osa minema viska, see tuleb täidises kasutusele! Järgmise sammuna pane hakkliha pannile ja prae korralikult läbi. Seejärel lisa juurde roheline sibul, küüslaugusool, till ja petersell. Sega läbi ning nüüd lisa juurde ka peotäis riivjuustu. Sega taaskord läbi ning kuumuta õige pisut, et enamus juustust sulaks ära.  Nüüd on käes aeg suvikõrvitsate täitmise jaoks.

Kui keegi ütleb mulle hapukoore(kook)pirukas, mõtlen automaatselt magusale koogile, millel on ohtralt kakaod. Seda intrigeerivam (jap, ma juba nii vana, et söök INTRIGEERIB). Tunnistan nüüd ausalt, et olin täiesti kindel: selle viskan lihtsalt ära. Nali oli minu kulul, sest hoopis puudu jäi...Seega võib julgelt proovida, kriitikud on söödavaks kuulutanud! Kasutasin ümmargust, 26cm läbimõõduga vormi. g - gramm dl - detsiliiter tl - teelusikas Vaja läheb: 200g võid 2dl nisujahu Pakk riivjuustu (seda kulub pisut otse taigasse ja hiljem natuke rohkem täidiseks)  0,5tl küpsetuspulbrit Punt rohelist sibulat 4dl hapukoort 3 muna Pakk viinereid soola, tilli, peterselli Alustama peab taignast ja selle jaoks on vaja omavahel kokku segada või, küpsetuspulber, nisujahu ja riivjuust. Sega ühtlaseks vormitavaks massiks. Seejärel mudi see vormi, seejuures jälgi, et see jaotuks võrdselt. Hea oleks, kui tainas kataks ka vähemalt pool külgservadest.  Tee taignasse kahvliga üsna palju auke ja aseta ahju

Wohoo, ma sain retseptidega lõpuks järje peale!! Viimane õnnelik, kes sel korral päevavalgust näeb, on minipitsa. Mitte lihtsalt mingi suvaline minipitsa vaid väga kiired minipitsad, mille põhjaks on riisigaletid. Kasutades minu koguseid, õnnestub saada 22 minipitsat.  Vaja läheb: 1 pakk külmutatud brokkolit Pisut õli praadimiseks 1 pakk külmutatud šampinjone 1 pakk frikadelle 2 pakki riisigalette Ketšupit galettide määrimiseks Juust (vahelduse mõttes viilutatud mitte riivitud kujul) Soola, tilli, peterselli Pane pannile õli, brokkoli, šampinjonid, frikadellid ja maitseained. Sel ajal kui pannil asjad podisevad, võta ahjuplaadid, pane neile küpsetuspaber ja lao riisigaletid rivvi. Määri galetid pealt ketšupiga kokku ja jäta ootele. Sega ja podista lõpuni pannil olev brokkoli-šampinjoni-frikadellisegu. Seejärel kata seguga ketšupiga kaetud galetid. Kõige peale pane viil juustu. Kaval oleks juustuviil ka pooleks teha, siis ei sula see ahjus liiga laiali.  Küpseta ahjus 200kraadi juures j

Kasutan sõna "peaaegu" eelkõige seetõttu, et mul on kindel visioon sellest, mis minu enda jaoks on pitsapirukas ja see ei ole kohe kindlasti päris see, mida peas liigitaksin konkreetseks pirukaks. Aga ta on üsna lähedal, üsna-üsna-üsna läheda.  Kui kasutada samas koguses koostisosi nagu mina, saab umbes 25 pirukat Vaja läheb: Ideepoolest oleks vaja pikka saia. Mina kohalikust kaubandusest ei leidnud ühtegi, seega võtsin kasutusele tavalised kuklid, mida andis pooleks lõigata. Lõpuks läks kasutusse ka mõni viil tavalist saia, seega annab katet kasutada üsna mitmel erineval saiatootel.  Ketšup (tunde järgi, umbes 100g) 2 pakki pitsakatet 1 pakk külmutatud seeni 2 tomatit 2 pakki riivjuustu (et ikka saaks mõnusalt juustune)  Pitsamaitseaine Kirjutan retsepti kuklite põhjal. Tavalisele saiaviilule pannes tuleb lõikamise osa vahele jätta ja kate otse viilule panna.  Lõika saiad pikuti pooleks ja õõnesta veidi sisu välja, et katet saaks sisse panna. Sega suurde kaussi kokku tükelda

Nüüd tuleb täielik üllataja! Paprika - kodujuustuvorm. Miks üllatus? Sest pooled siin ei taha paprikat ja mina täiesti südamest väldin kodujuustu, sest mul on kerge lapsepõlvetrauma kodujuustuga. Vabandan kohe alguses, et pildi kvaliteet on alla igasugust arvestust, aga ma väga tahtsin siia visuaalset pilti juurde, et oleks mingisugune kerge ettekujutus, millest räägin. spl - supilusikas g - gramm Vaja läheb:  Pakk kodujuustu (400g pakk) 3 spl hapukoort 3 muna 6 spl nisujahu Pakk riivjuustu (valida võib vastavalt maitse-eelistustele, kas suur või väike pakk) Üks pakk pitsakatet Pakk külmutatud paprikaribasid Maitseained/maitsetaimed (kasutasin soola, tilli, peterselli, murulauku) Löö munad kaussi, klopi lahti. Lisa juurde hapukoor, jahu ja kodujuust. Kui kasutad külmutatud paprikaribasid ja pitsakatet, võid ka need kohe juurde valada. Kui kasutuses ei ole juba tükeldatud kraam, tee see alustuseks ära ja lisa seejärel segusse. Pane juurde ka maitseained/maitsetaimed ja pool riivjuustust

Katsetasin veel kord leiva-hakklihavormi. Olen kunagi varem samuti mingisugust versiooni tahtnud teha, tookord läks asi väga plötsiks ja panin selle mitte õnnestunud asjad nimekirja. Katse kaks läks pisut paremini. dl - detsiliiter spl - supilusikas Vaja läheb: Leiba (kogus oleneb leiva suurusest, aga ühest suurest või kahest poolikust peaks piisama) Üks pakk hakkliha (omal valikul kas väiksem või suurem pakk) Pisut toiduõli (vormi määrimiseks ja hakkliha praadimiseks) 5 dl piima Rohelist sibulat 3 spl nisujahu Pakk riivitud juustu  maitseained/maitsetaimed (kasutasin soola, küüslaugusoola, tilli, peterselli ja murulauku) Alustuseks tuleb valmistada täiesti tavaline hakklihakaste. Sellele, kes on nagu mina ja kunagi pole kindel, kas läheb õigesti kirjutan ka juhendi.  Pane pannile törts toiduõli ja hakkliha, prae kergelt läbi. Poole praadimise pealt lisa juurde roheline sibul ja maitseained/maitsetaimed. Sega läbi ja prae lõpuni. Valmis hakklihale puista peale jahu ja sega seda nii, et

Nii, jätkan nüüd siis nende retseptidega, mis on kannatlikult oma aega oodanud. Järgmisena võtan ette ühe peedivormi. Olin alguses küll üsna kahtlev, sest tujud ja tunded eks, kunagi ei tea, kas sobib või mitte. Lõpuks siiski selgus, et kriitikutele meeldis.  Vaja läheb:   Pakk keedetud ja riivitud peeti (kes soovib võib muidugi ise ka keeta-riivida, siis tuleks arvestada umbes 500g peediga) Keedetud riisi (mina kasutasin ühte kotikest. Kui kasutada riisi, mis ei ole nii mugavalt pakendatud, võiks olla üks peopesa täis) Umbestäpselt 300g vorsti (no selline silma järgi pool latti) 2 muna 3spl võid 2spl hapukoort Väiksem pakk riivjuustu Õige pisut piima Maitseained/maitsetaimed (mina kasutasin soola, tilli, peterselli)  Keeda riis ja tükelda vorst. Sega ühte suuremasse kaussi kokku riivitud peedid, vorst, riis, (toored) munad ja maitseained/maitsetaimed. Sega läbi ning lisa törts piima, et segu ei oleks liiga kuiv. Siia ei oska kogust välja tuua, sest kasutasin vaid silmamõõdet ja tunnet

Parem hilja kui leida, seega saavad nüüd kuu pikkuse hilinemisega kirja mõned retseptid (või esialgu vähemalt üks, eks edasine paista päeva jooksul), mis juba ammu kuklas tikksude ruumi kulutavad.  g - gramm dl - detsiliiter (1dl=100ml ja ka 100g) tl - teelusikas spl - supilusikas Alustuseks hakkliha pirukas, mille valmistamise jaoks on vaja: 400g kohupiima (kasutasin ricotta kohupiima) Umbestäpselt 200g võid 3,5 dl nisujahu 1tl küpsetuspulbrit 1 pakk (500g) hakkliha Rohelist sibulat Ketšup (4spl) 2 muna Pakk riivjuustu (pole otseselt oluline, aga mulle lihtsalt meeldib juust. Väga palju meeldib...) Maitseained/maitsetaimed (kasutasin küüslaugusoola, musta pipart, tilli, peterselli, murulauku. Viimased kolm olid kuivatatud kujul) Alustuseks tainas: Pane kaussi kokku või, kohupiim, küpsetuspulber ja nisujahu. Sega/näpi ühtlaseks. Tee paus, et närve rahustada ja seejärel paiguta pool taignast vormi põhja. Mul on lõpuks ümmargune ahjuvorm, mille läbimõõduks on 26cm, seega sinna sobib kog

Septembri alguses halasin  SIIN , et mu keha andis alla ja tegelen närvipõletiku raviga. Ütleme nii, et esialgsest kümnest päevast on kuidagi saanud kaks kuud. Jah, ma võimlen endiselt. Mul juba nii palju seiklusi olnud selle põletikuga, et kirjuta või raamat ja nii palju on meid veel koos ees ootamas, aga alustagem algusest, eks. Ma jäin pooleli selle koha pealt, et sain diagnoosi ja tabletid. Läksid kümme päeva mööda, valusööstud ei kadunud. Läks veel nädal mööda, asi vaikselt edenes, aga mõned valusööstud nädalas ikka esinesid, seega arst tööle ei lubanud kohe. Palus veel nädala kodus olla, nii igaks juhuks. Nädalaga sööstud ära ei kadunud, sain hoopis käsu end neuroloogile kirja panna.  Aeg õnnestus saada üsna ruttu, 15. oktoobriks Paidesse. Ma küll õnnelik ei olnud selle üle, sest mul on väga minimaalselt häid kogemusi sellega, kui tee viib kaugemale Märjandi tanklast. Arsti nime googeldamine ka midagi head ei ennustanud. Oli nii head kui halba, aga domineeris see viimane. Minul h

Kirjastus Varrak, 2018, 352lk. Tavaline romaan isemoodi inimestest. Või vastupidi. Elsa on seitsmeaastane ja ärritab teisi oma isemoodi olekuga. Vanaema on seitsmekümne seitsme aastane ja ärritab teisi hullude tempudega. Näiteks sellega, et seisab rõdul, hommikumantli hõlmad lahti, ja tulistab ootamatuid külalisi värvikuulipüssis.  Vanaema on Elsa ainuke sõber. Neil on oma salakeel ja muinasjutuvestjate kuningriik Miamas, mis asub Peaaegu-Ärkvel-Maal. Sinna viib vanaema Elsa öösiti seiklema, kui Elsa vanemad lahku lähevad ja kui Elsat koolis kiusatakse. Selle maa elanikud on kõik isemoodi ja seal ei kästa normaalne olla.  Kui vanaema sureb, ei pääse Elsa enam Peaaegu-Ärkvel-Maale, aga see-eest on vanaema korraldanud talle suure seiklise pärismaailmas. Elsa peab kohale viima vanaema kirjad naabritele, kellelt vanaema tahab vabandust paluda. Ülesannet täites õpib Elsa lähemalt tundma joodikut, monstrumit, võitluskoera. vinguviiulit ja teisi majaelanikke ning avastab nii mõndagi üllatavat

Aeg läheb. noorus kaob ja ma olen siin üsna mitu postitust võlgu. Käesolevaga kokku neli, kui täpne olla. Tegelikult oleks vist õigem öelda kolm, sest neljas ilmub ainult juhul, kui elu tüürib sinnani, et see mõte teoks saab. Aega võib minna mõnest kuust mõne aastani. Samas on võimalus, et see ei ilmugi. Ega enne ei tea, kui ükskord teame, eks.  Põhiline seisaku põhjus on minus endas (ilgelt tahaks öelda, et kõigis teistes). Praegu on mingi täielik sisemiste dilemmade aeg. Tunnen end täiesti kadunult, raskelt ja tegelikult on see kõik üks hoopis teine teema, mis sellesse konkreetsesse postitusse üldse ei puutu. Jätangi ta ootama seda imelist aega, mil kord õiglaselt temani jõuab.  Praegu tulin kirjutama hoopis adenoidist.  Või siis hoopis, nüüdseks juba, puudumisest?  Nimelt on nüüd Mirteli adenoid kenasti lõigatud. Kirjutasin sellest siiani esimest ja viimast korda aprillis (leitav  siit ). Seal kirjutasin, kuidas üldse jõudsime arvamusele, et adenoid võib probleemiks olla, kuidas läk

Wohoo, jõudsin ikka ära oodata selle aja, millal keha annab alla ja sunnib aega maha võtma. Peaksin vist õnnelik olema, sest eelmisel aastal samal ajal olin olnud kolm korda liikumisvõimetu, sel aastal olen suht esimest korda tõsiselt rivist väljas.  Seiklus algas juba augusti lõpus, kui vasak kõrv valutama hakkas. Kuulmine muutus suhteliselt olematuks ühelt poolt, sest kõrv läks tursesse. Perearst vaatas üle. ütles, et kuulmekile on pisut punane ja sain antibiootikumid peale. Haiguslehele ei jäänud, sest tundus, et pole hullu - see ju ei nakka ja segas ainult mind. Aga vist oleks pidanud ikka keha kuulama, sest nädala pärast oli seis ikka sama. Kõrv valutas, küll kõvasti vähem kui varem ja turses ka ei olnud, aga valus oli siiski.  Sain peale tööd perearsti vastuvõtule, kes suunas kohe edasi kõrvaarstile. Ütleme nii, et absoluutselt ei imesta, et tal on seal üsna laialt aegu käes, sest see suhtumine patsienti...uhh. Veensin teda 15 minutit, et ma tegelikult ka ei ole kõrva pannud mitt

Maakeeli tõlgituna kõlab pealkiri järgnevalt: Vaid rumalad inimesed on õnnelikud". Interneti andmetel on seda öelnud Courtney Love.  Ma olen mitu päeva hoogu võtnud, et anda ka muud elumärki, kui retseptid. Noh, ma olen elus! Vaikimise põhjuseid on mitu. Esiteks, jube palju on teha kogu aeg. Teiseks, üldiselt katsun siis vait olla, kui midagi head öelda ei ole. Kuidagi on juhtunud nii, et kõik, mis tahaks suust (või sõrmede alt) välja tulla, on pigem negatiivne ja emotsioonidest täiesti kuumaks köetud. Aga ma ei taha siia panna kirja sellist täiesti toorest ja julma juttu.  Ma muide kuulsin hiljuti, et see pidavat jube ko-hu-tav olema, et EMA nii vähe kogu aeg lastega tegeleb. Tõesti, huvitav miks see on nii? Ei tea kas hüpoteetiliselt võiks põhjuseks olla täiskohaga töö? Ehk peaks  hakkama seitsmekuust lasteaeda kaasa võtma. Ega üks laps rühmas ees või taga, vahet ju pole. Mirteli ka kaasa, keda see huvitab, et see muudab töö tegemise suhteliselt keeruliseks, sest ka seal olen em