Kirjastus Varrak, 2018, 352lk.
Tavaline romaan isemoodi inimestest. Või vastupidi.
Elsa on seitsmeaastane ja ärritab teisi oma isemoodi olekuga. Vanaema on seitsmekümne seitsme aastane ja ärritab teisi hullude tempudega. Näiteks sellega, et seisab rõdul, hommikumantli hõlmad lahti, ja tulistab ootamatuid külalisi värvikuulipüssis.
Vanaema on Elsa ainuke sõber. Neil on oma salakeel ja muinasjutuvestjate kuningriik Miamas, mis asub Peaaegu-Ärkvel-Maal. Sinna viib vanaema Elsa öösiti seiklema, kui Elsa vanemad lahku lähevad ja kui Elsat koolis kiusatakse. Selle maa elanikud on kõik isemoodi ja seal ei kästa normaalne olla.
Kui vanaema sureb, ei pääse Elsa enam Peaaegu-Ärkvel-Maale, aga see-eest on vanaema korraldanud talle suure seiklise pärismaailmas. Elsa peab kohale viima vanaema kirjad naabritele, kellelt vanaema tahab vabandust paluda. Ülesannet täites õpib Elsa lähemalt tundma joodikut, monstrumit, võitluskoera. vinguviiulit ja teisi majaelanikke ning avastab nii mõndagi üllatavat Miamase ja vanaema kohta.
"Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust" on kurbnaljakas argimuinasjutt kiiksuga superkangelastest, elust, sur,ast ja ühest inimõigusest - õigusest olla isemoodi. See raamat on kirjutatud sama terava koomikanärvi ja sooja südamega nagu autori esikromaan "Mees nimega Ove"
See tutvustav tekst on leitav raamatu tagakaanelt.
Võib olla oli asi sellest, et minu emotsioonid olid õigel kursil. Võib olla hoopis selles, et minu meelelaad oli parasjagu suunatud niipidiselt. Või siis hoopis selles, et Frederik Backman on kirjutanud ühe paganama hea raamatu.
Aga veel tõenäolisemalt oli tegu ühe korraliku sümbioosiga neist kolmest.
Raamat võib ju olla väga hästi kirjutatud, aga vale meeleseisundi ajal jääbki see vaid üheks hästi kirjutatud teoseks, mille loed läbi, aga edasiseks endaga midagi kaasa ei võta. No umbes kui oled mustas masenduses ja loed väga humoorikat raamatut, siis see ongi vaid "humoorikas raamat", mitte midagi enamat. Mitte midagi sellist, mis päriselt kõnetaks või jälje jätaks.
"Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust" jättis mulle jälje. Koos paljude erinevate tunnete, emotsioonide ja mõtetega. Natuke suisa ehmatasin, et ühe raamatuga nii sõlme läksin, aga midagi ei ole teha. See on tavaelu, me kõik puutume kirjeldatud inimtüüpidega kokku. Kui mitte igapäevaselt, siis üsna tihti. Samastuda on kohutavalt lihtne ja ... loogiline?
Muide, mitte ainult inimtüübid, aga need va palju korrutatud emotsioonid! Ma elasin ja tundsin füüsiliselt kaasa Elsa, Monstrumi, Vinguviiuli, Alfi ja teiste tunnetele. Iga peatüki lõpus vajasin kerget hingetõmbe- ja pisarapühkimise pausi. Raamatu sisu on üleval juba tutvustatud ja üldse ei taha sellest lähemalt rääkida, las see jääb iga lugeja enda avastada, mis ja kuidas autor kirja pannud on.
Minu jaoks jäi olulisena kõlama mõte, et asjalood ei ole peaaegu mitte kunagi sellised, nagu esmapilgul tunduvad. Samamoodi on inimeste loomus, käitumine ja mõtted kujunenud läbi kindlate toimunud sündmuste. Võime mõelda, et keegi on *sisesta siia mõni omadussõna*, aga selle taga on konkreetne lugu. Sündides oleme kõik puhtad lehed, aeg ja kogemused vormivad meist need, kes oleme.
Oli hea meenutus, et enamik meist teevad järeldused selle alusel, mida on lihtne näha. Põhjuseid ei viitsita üldiselt otsida. Ega ma vist isegi ei hiilga selles osas, aga tasuks arendada oskust näha laiemat pilti. Või siis katsuda mitte ärrituda pealiskaudsete inimeste peale, kes noh, ei oska/taha/viitsi teisiti.
Kommentaarid
Postita kommentaar