Nii me siin elame

103. Tom Valsberg " Eluterve pohhuist ", kirjastus OÜ Maailmamuusika 2019, 440lk. ⭐⭐⭐⭐⭐ Täitsa selline omamoodi ja huvitav. Mitte klassikaline eneseabiõpik, kuigi mõte jääb samaks. Sai huumorit ja tõsist juttu. Soovitan lugeda küll, kuigi lehekülgede arv tundub ehmatavalt suur. See on totaalne tillikas 🙃 104. Yrsa Sigurdardottir " Lüllikivi ", kirjastus Varrak 2020, 350lk. ⭐⭐⭐⭐ Üsna okei raamat. Mitte kõige parem krimi, mida sel aastal lugenud olen, aga ka mitte kõige halvem. Räigelt häirisid mõned kirjavead, mis olid kellelgi kahe silma vahele jäänud. Kõige häirivam oli see, et kapuutsi asemel kasutati sõna peakott. Mis asi see on nagu? Tükk aega sügasin kukalt, enne kui aru sain. Aga kui need vead välja jätta, siis täitsa loetav.  105. Kairi Ennok " Lapse emotsionaalne arendamine ", kirjastus Atlex 2012, 152lk. ⭐⭐⭐⭐⭐ Ühele lasteaiaõpetajale väga vajalik lugemine ja kokku koondatud materjalid, mida kasutada. Kui olen töös lastega midagi õppinud, siis sed

Mulle ikka meeldib aasta lõpus otsad kokku tõmmata. Seda isegi juhul, kui midagi silmnähtavalt erilist ei toimunud, aga endal on kuidagi tore, kui saab korraks tagasi vaadata. Hakkame siis otsast minema ja vaatame, kuhu välja jõuame.  1. Mida tegid aastal 2022, mida polnud varem teinud?  Abiellusin ja kaotasin kaalust 35kg.  2. Kas pidasid kinni uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi?   Ei andnud eelmisel aastal, ei anna ka nüüd.  3. Kas keegi su lähedastest sünnitas? Mitte keegi nendest, kes südames lähedased oleksid, aga nii mõnigi tuttav sai lapse.  4.  Kas keegi su lähedastest suri?  Ei.  5. Mida sooviksid omada aastal 2023, mis puudus aastal 2022?  Suurepärast vaimset tervist, elurõõmu, veel rohkem tahtmist teha ja toimetada. Üldiselt oli 2022 siiski parem, kui 2021. Samas tunnen, et enda arengusse kavatsen veel omajagu panuseid teha ja eks siis ole näha, kuhu järgmine aasta mind välja viib.  6. Mis riike külastasid? Mitte ühtegi.  7. Mis kuupäev aastast 2022 jääb igavesti s

94. Olav Osolin " Minu esimene elu ", kirjastus Varrak 2020, 435lk. ⭐⭐⭐⭐⭐ Ootamatult hea ja hästi kirjutatud. Ilmselgelt pole uudiseks, et ajakirjandust õppinud inimene kirjutada oskab, aga meeldivaks üllatuseks sai minu jaoks tõdemus, et huvitav oli lugeda. Ma eeldasin, et see on tüüpiline sündisin-kasvasin-tegin-olin tüüpi elulugu. Ja seda kõike ka oli, aga see oli pandud kirja huvitavalt, saatjaks ajaloolised faktid ja nõukaaja absurd. Samuti oli rõhk pigem tööelul ja -tegemistel ning ei pidanud end läbi hekseldama sugulussidemetest, mis tegelikult kedagi eriti sügavalt ei huvita.   95. Ann Cleeves " Valged ööd ", kirjastus Varrak 2017, 327lk. ⭐⭐ Olen nii harjunud hoogsa Skandinaavia krimilugudega, et see ajas lihtsalt haigutama. Ootasin, et läheks põnevaks, aga kahjuks siiski ei läinud. Kuidagi unine ja uimane, tiksuv. Täpselt selline Midsomeri mõrvad, et vaadata veel kannatab, aga lugedes ei ole suurem asi.  96. Ann Cleeves " Punased luud ", kirjastus

85. Ian McEwan " Laupäev ", kirjastus Tänapäev 2006, 311lk.⭐⭐⭐⭐ Huvitav lugemine, aga keerulise sõnakasutusega. Täpselt selline raamat, mida loed mõned leheküljed ja seejärel mõtled järgi, mida autor öelda tahab. Ilmselt kuluks ära suisa mitu korda lugemist, et minna süvitsi ja näha teisi aspekte, mis esimesel korral on märkamata jäänud.  86. Anders de la Motte " Talvetuli ", kirjastus Varrak 2019, 376lk. ⭐⭐⭐⭐⭐ Tõeliselt huvitav lugemine juba esimesest peatükist. Lugu keris ennast kiht-kihi haaval ning lõpp oli üsna üllatuslik. Soovitan krimipõnevike fännidele!  87. Mihkel Tiks " Krimmi vang ", kirjastus Tänapäev 2019, 468lk. ⭐⭐ Silmaringi laiendamiseks, kui rääkida Ukraina olustikust, mitte naiste osast, väga huvitav. Üldiselt siiski üsna üksluine ja uimane lugemine. Peatükk peatüki järgi oleks justkui eelmise kordus, vahetusid ainult nimed, kui sedagi. Mitte minu tassike teed.  88. Cara Hunter " Väljapääsu ei ole ", kirjastus Rahva Raamat 2020,

Sel aastal otsustasime esimest korda pidada Mirteli sünnipäevapidu mängutoas. Sel lihtsalt põhjusel, et ma ei kujutanud hästi ette, kuidas oleksin pidanud koju ära mahutama kõik need sõbrad, keda ta kutsuda tahtis. Oleks sünnipäev suvel, teeks kodus õues, aga elu on nagu elu on. 😀 Tamsalus on üks tore koht nimega Lilli loovus- ja mängukeskus, mille välja valisin. Tegelikult ei olnud mul alguses üldse õrna aimugi, kuidas seal välja näeb. Natuke vaatasin siit ja seal pilte, aga see ju pole päris see. Aga jäin väga rahule. Lastele on seal batuut, liumägi, kööginurk, mitmeid mänguasju, kostüümid ja palju muud. Tegevust oli kolmeks tunniks rohkem, kui piisavalt ja ajast jäi suisa puudugi, nii tore oli lastel. See vahva õhupallivanik ja banner olid ka seal täitsa olemas, ise lisasin vaid numbri, mille pärast maha tagasi võtsin. Olgem ausad, minu sinine õhupall sobis sinna juurde selleks mõneks hetkeks nagu valatud. 😃 Ma siia linkida ei viitsi, aga tegin pilti, kus on näha Lillikeskuse kont

77. Jorn Lier Horst " Katharina kood ", kirjastus Eesti Raamat 2020, 305lk. ⭐⭐⭐ Lugeda oli okei, aga põnevust ei olnud. Lugu oli kuidagi etteaimatav ja liikus kohutavalt aeglaselt. Ega alati ei peagi olema põnevik täis laipu ja võikaid kirjeldusi, aga natuke tempot ei teeks paha.  78. Märt Laur " Mürgiallikad ", kirjastus Tänapäev 2020, 255lk. ⭐⭐⭐⭐⭐ Väga emotsionaalne ja detailirohke kirjeldus vähihaige elust-olust alates diagnoosi saamisest, läbi raviprotsesside, kuni lõpuni. Tegemist ei olnud õnneliku lõpuga raamatuga. Tegelikult oli üsna valus seda teost ka lugeda. Olen kaks korda vaadanud kõrvalt kiiritusravi, vestelnud sellel teemal, aga päris lõpuni ei ole suutnud siiski läbielamisi mõista. Nüüd sain taas natuke selgema ülevaate, mis mõtteid/valikuid võib raviprotsess tekitada. Annaks universum, et kolmandat korda ei ole vaja mul pealt vaadata lähedase ravi ja tagajärgi.  79. Viveca Sten "Täna öösel sa sured ", kirjastus Pegasus 2020, 380lk. ⭐⭐⭐⭐ Üsn

62. Jaana Davidjants " Minu Berliin. Pidu kunstnike paabelis. ", kirjastus Petrone Print 2014, 207lk. ⭐⭐⭐⭐⭐ Ka üks tore ja huvitavalt kirja pandud Minu sarja lugu. Julgen soovitada küll. Hoolimata sellest, et palju on juttu pidutsemisest, aga ju see oli elu osa. Eks see ju tegelikult tuleb ka pealkirjast välja, kui nüüd hästi süveneda.  63. Kersti Dennis " Minu Las Vegas. Tõsielu tuhkatriinulugu." , kirjastus Petrone Print 2013, 288lk. ⭐⭐⭐⭐⭐ Huvitav lugemine. Kohati küll tekkis tunne, et mõned seigad ja olukorrad oleksid nagu poolikud, aga tegemist on siiski raamatuga. Arusaadav, et päris kõik detailid ei mahu sinna. Õnneks ei olnud see, et alguses tehti Amirale vaid liiga ja hiljem läks kõik mannavahuselt, üldiselt häiriv.  Raamat oli siiski tore elamus ning julgen soovitada küll. 64. Kristiina Piip " Minu Dublin. Seitse kodu ja kolm bensiinijaama ." , kirjastus Petrone Print 2012, 240lk. ⭐⭐⭐⭐⭐ Kuidagi teistsuguse tonaalsusega, kui teised loetud sarja raa

Alustasin tasakaalustatud toitumisega pool aastat tagasi, 10. veebruaril. Väikse põikena olgu öeldud, et ma ei võtnud kogu seda asja alguses üldse tõsiselt. Olin täiesti 100% kindel, et ah, natuke proovin ja las siis olla, ega ma nii kui nii omadega kuhugi ei jõua. Aga minu äärmiselt tore konsultant muudkui jagas infot, utsitas ja torkis ja kui liitusin ka 10-päevase väljakutsega, hakkas kaal vaikselt tasapisi langema.  Alguses andsin sõrme, nüüd juba terve käe ja ka 24,2 liigset kilo.  Tulemus ei ole veel saavutatud ja jätkan oma rada, aga olen juba iseendaga väga rahul. Teate kui hea on juba praegu peeglisse vaadata? 😀  Lisaks kaalule on kadunud peavalud, jaksan toimetada, jaksan koeraga JOOSTA (ja mul ei ole väike koer, ikka selline koer, kes üldiselt jalutab mind, mitte mina teda), energiat on rohkem, kergem on ärgata. See nimekiri on päris pikk, mis kõik on füüsilise keha juures muutunud.  Kusjuures, pean ära mainima, et toitumine ja füüsiline aktiivsus ei ole olnud kõige raskem

 51. Lars Kepler " Küülikukütt ", kirjastus Pegasus 2017, 416lk.⭐⭐⭐⭐⭐ Natuke on nagu kurb ka, et lugeda on jäänud vaid üks osa. Et armas külastaja ei peaks otsima juunikuu postitust, siis jätkuvalt on tegemist väga hea krimiraamatuga, mis hoiab põnevust algusest lõpuni ning omab mitmeid pöördeid. Märgin siiski ära, et antud raamatus tuli kurjategija isik üsna palju enne lõppu välja, aga ega see raamatut halvemaks ei muutnud.  52. Lars Kepler " Laatsarus ", kirjastus Pegasus 2018, 432lk. ⭐⭐⭐⭐⭐ Avastasin vahepeal, et Joona Linna sarjas on veel raamatuid ilmunud. Aga mu vererõhk vajab väikest pausi, enne kui jätkan.  Raamatu enda kohta ei ole midagi uut öelda, endiselt põnevalt kirjutatud. Samas, tõele au andes hakkab see ümber ühe liini käimine vaikselt ära tüütama. Ma vist eelistaksin, kui igas osas oleks uus kuritegu ja lahendus, veidi selline Agathe Christie stiilis värk. Seitsmenda osa lõpus lugeda, et sarimõrvari abilist keegi kinni ei püüdnud ja ta proovib edasi

 43. Caroline Louise Walker " Peidus su silme all ", kirjastus Helios 2019, 304lk. ⭐⭐ Algus oli paljulubav. Kui veerand raamatut oli loetud, sain aru, et see jääbki ainult lubavaks. Põnevust polnud, oli paar seebikahõngulist ja draamaküllast kohta, aga mitte põnevust. Ütleme nii, et kui inimene otsib raamatut, millega lihtsalt aega viita - siis palun. Aga mitte inimesele, kes põnevikust otsib põnevust ja pinget.  44. Raisa Cacciatore " Agressiivsuse astmed ", Menu Kirjastus 2015, 240lk. ⭐⭐⭐ Iseenesest vajalik lugemine nii erialaselt kui ka isiklikul tasemel, aga nii pagana kuiv. Ega ma otseselt ei oodanudki, et nüüd kuidagi oleks ülemäära huvitav seda teost tudeerida, aga nii kuiva faktirida nüüd ka ei arvanud tulevat. Ma leian, et ilmselt on võimalik seda teemat käsitleda ka huvitavamalt, kaasakiskuvamalt.  45. Lars Kepler " Hüpnotisöör ", kirjastus Pegasus 2020, 480lk. ⭐⭐⭐⭐⭐ Olin alguses skeptiline ja mis seal salata, ka pisut hirmul. Raamat tundus megam

  Tainas : 250g võid 2 pakki kohupiima 525g jahu 1tl soola 1tl suhkrut Täidis : 1,5kg kapsast 1tl soola 1tl suhkrut Tunde järgi hakitud tilli 1 pakk pitsakatet 1 pakk riivjuustu Kate : 4 muna 2dl hapukoort Vajadusel törts piima  Alustuseks tükelda kapsas (võid kasutada ka kääre ja lõigata) ning pane see vähese veega potti hauduma. Maitsesta soola, suhkru ja tilliga.  Samal ajal kui kapsas podiseb, pane kaussi kokku või, kohupiim, jahu, sool ja suhkur. Sega ühtlaseks taignaks ning pane külmkappi tahenema kuniks kapsas valmib.  Kui kapsas on valmis saanud, kurna vedelik ära ning sega hulka pitsakate.  Võta külmkapist tainas ning aja see ahjuvormi laiali. Kata põhi ja vormi seinad võimalikult ühtlase kihiga.  Taigna peale vala kapsa- ja vorstisegu. Raputa peale riivjuust ning vala üle muna-hapukoore seguga. Kui tundub, et see jääb liiga paks, lisa tunde järgi piima. Küpseta 200kraadi juures 30-40minutit või kuni muna on hüübinud.  Head isu! 

Nii kaua kui vähegi mäletan, olen jagelenud kaaluga. Okei, kui nüüd aus olla, siis ega ma väga ei liigutanud ennast kunagi. Tunnistasin endale, et olen parajalt paks, aga seejuures parimais aastais ja sinnapaika see asi ka alati jäi. Ükski rumalus nooruses tegemata ei jäänud ja eks kümme aastat tagasi oli elu ka vähe liikuvam.  Aga siis tulid Mirtel ja Henri ning kui Mirteliga kogunenud kilod jätsin haiglasse, siis see, mis teise rasedusega kogusin, jätsin endale. Ei saa salata, et Mirteli titeiga oli mu jaoks vaimselt keeruline ülesanne ja sealt sai alguse üks paras virr-varr, millega hakkan alles praegu hästi läbi saama. Aga tasakaalust väljas vaimne pool viis tasakaalust välja ka kõik muu. Mingil hetkel jõudsin sellisesse seisu, et kõik, mis polnud eluliselt oluline jäi minust tegemata, hoolimata ja märkamata. Ehk siis see, mis toimus minu füüsilise kehaga, oli üsna ükskõik.  Täiesti 100% valisin oma toite halvasti ja liikuda viitsisin täpselt punkti pealt nii palju, kui häda pärast

34. Nicola Yoon " Päike on ju samuti täht ", Päikese kirjastus 2017, 328lk. ⭐⭐⭐⭐⭐ Selline kibemagus lugu armastusest. Tähendab, ma ei tea, see puudutas minus midagi, mida ma ei oska veel sõnadesse panna või kirjeldada. Õnneks lõppes lugu üldjoontes hästi - Natasha ja Daniel kohtusid ootamatult uuesti. Oh nii palju võiks ju heietada mineviku otsustest, aga ega vist ei ole mõtet. Loodame siis nii, et kõik mis peab juhtuma, juhtub nii kui nii. Eks tuleb lihtsalt oodata, mis elul varuks on peale kõigi nende otsuste, mida iga päev on tehtud.  35. Katariina Libe " Ohverduste sügis ", kirjastus Varrak 2021, 200lk. ⭐⭐⭐ Minu jaoks jäi midagi puudu. Müstikat nagu oli ja kirjutamise stiilil polnud ka nagu häda midagi, aga... tegemist on üsna õhukese ja kiirelt loetava raamatuga. Sisu siiski pole väga minu maitsele. Ma oleks tahtnud lõpuks lugeda, mis sai Eliasest ja Luisast. Samuti oleks tahtnud, et oleks konkreetne lõpp. Praegu oli selline...meh. Aga võib ilmselt eeldada, et

Mõtlesin, et vahelduseks võiks rääkida ka millestki muust, kui raamatutest. Mõni suurem sündmus elus võiks ju siingi kajastatud saada. Kuna juhuslikult sai vahepeal minust abielunaine, siis miks mitte neid emotsioone jagada.  Pulmade teema oli meil ikka aeg-ajalt õhus olnud, aga kunagi nagu ei tundunud olevat õiget momenti. Ja siis järsku kukkusid eelmisel aastal KÕIK mu ümber pulmitama (jaa, päriselt, ma ei tunne enam pooli inimesi facebooki feedis ära, sest perekonnanimed on muutunud) ning see andis tõuke jõuda pisut kaugemale kui ainult jutud.  Igatahes, rääkisime-arutasime-vaidlesime-selgitasime ja lõpuks novembris juhtus see, et naljana öeldud "abiellume oma aastapäeval" saigi plaani võetud. Mai alguses sai meil täis 10 aastat koos ning täpselt sel päeval tegime asja ka ametlikuks.  Vahele ka väike nali: avaldust esitades ajas mind nii kohutavalt naerma üks seik. Nimelt tuli meil juttu sellest, et võiks olla maitsekas aga lühike see osa seal saalis (mis muideks maksab 75

24. Lionel Shriver " Me peame rääkima Kevinist ", kirjastus Varrak 2008, 496lk. ⭐⭐ Ma ei mäleta enam põhjust miks see raamat mu lugemislisti jõudis. Eeldatavasti kellegi hästi kirjutatud arvustuse tõttu.   See raamat ei imponeerinud mulle mitte üks raas. Lugemine oli paras enese sundimine (olen üks nendest, kes naljalt pooleli ei jäta ja hambad ristis läbi loeb). Okei, seal oli mõningaid kohti ja lõike, mis kirjutatud huvitavalt ja tõmbavalt. Aga suurem osa... Kohe kindlasti ei ole esimeste hulgas, mida teistele soovitaksin.  25. Angela Marsons " Vaikne karje ", kirjastus Pegasus 2017, 400lk ⭐⭐⭐⭐ Üldiselt täitsa kabe krimka. Lugeda oli hea, ladus ja loogiline. Lõppu otseselt ära ei arvanud, aga aimasin. Soovitan soojalt krimisõpradele, aga ei saa täistärne, sest veidi vähe oli närvikõdi. Kuigi ei saa salata, et hoidis enda haardes mind päris hästi. Pole ammu lugenud poole üheni öösel.  26. Benedict Wells " Üksilduse lõpp ", kirjastus Rahva Raamat AS 2021,