Otse põhisisu juurde

Teekond kergema eluni

Nii kaua kui vähegi mäletan, olen jagelenud kaaluga. Okei, kui nüüd aus olla, siis ega ma väga ei liigutanud ennast kunagi. Tunnistasin endale, et olen parajalt paks, aga seejuures parimais aastais ja sinnapaika see asi ka alati jäi. Ükski rumalus nooruses tegemata ei jäänud ja eks kümme aastat tagasi oli elu ka vähe liikuvam. 

Aga siis tulid Mirtel ja Henri ning kui Mirteliga kogunenud kilod jätsin haiglasse, siis see, mis teise rasedusega kogusin, jätsin endale. Ei saa salata, et Mirteli titeiga oli mu jaoks vaimselt keeruline ülesanne ja sealt sai alguse üks paras virr-varr, millega hakkan alles praegu hästi läbi saama. Aga tasakaalust väljas vaimne pool viis tasakaalust välja ka kõik muu. Mingil hetkel jõudsin sellisesse seisu, et kõik, mis polnud eluliselt oluline jäi minust tegemata, hoolimata ja märkamata. Ehk siis see, mis toimus minu füüsilise kehaga, oli üsna ükskõik. 

Täiesti 100% valisin oma toite halvasti ja liikuda viitsisin täpselt punkti pealt nii palju, kui häda pärast vaja oli. Ehk siis mida vähem, seda parem ja kui kuskil sai hoopis tagumikku laiaks istuda, siis oli väga hea. Võite ise ära arvata, mis siis juhtus. 

Ma ei olnud enam üldse rahul sellega, mida nägin, aga ega see siis veel ei tähendanud, et jumala eest midagi muutma hakkaksin. Istusin ikka igal õhtul diivanil ja lasin head-paremat näost sisse. Teadsin, et teen valesti, aga ettekäändena enda jaoks kasutasin mõtet, et ega päeval ju ometi ei saa rahulikult süüa ja ma olen ju  v ä ä r t  seda, et ennast kostitan ja premeerin järjekordse päevaga hakkama saamise eest. 

See igapäevane "premeerimine" tõi kaasa järjest madalama enesehinnangu, meeletu väsimuse, 0 tahtmist midagi teha, peavalud, täieliku energiapuuduse. Mitte midagi ei tahtnud ega jaksanud. 

Aasta alguses ilmusid mu ema riiulile järsku taimetee, valgukokteil ja külmpressitud aaloe. Hakkasin heietama mõtet, et ehk ju võiks ka proovida. sinnapaika see siis alguses jäigi. Vaatasin muudkui pealt, kuidas ema oma tooteid tarbib, kuni üks hetk pakkus ta mulle ka. Esimese korra peale ma veel ei liigutanud, ka teise mitte. Aga ütleme, et nii pärast kümnendat proovimist palusin endale ka kokteili. Lõpuks ikkagi jõudsin selleni, et ladusin oma külmkapi otsa sama trio, mida varem ema riiulil nägin. 

Aga ega see siis ometigi ei tähendanud, et oleksin kohe tahtnud enda harjumusi muutma hakata, olge nüüd ikka. Mõtlesin, et tasa ja targu. Seda selle hetkeni, mil käisin perearsti visiidil ja kaal näitas sellist numbrit, et võitlesin pisaratega. Ma polnud veel elus mitte kunagi olnud nii kuradi raske ja see oli šokk. Arvestades kõiki harjumus ei oska tagantjärgi hinnata, mis täpselt mind nii kõvasti ehmatas. Seda oligi ju arvata, et kaalunumber on kole. 

Nutsin oma nutud ära ja otsustasin, et okei, kaotada pole midagi, võin vaid võita ning hakkasin otsast pusima. 


Algus oli meeletult raske, pidevalt võitlesin iseendaga ja päris tihti kaotasin need lahingud. Mingi osa minust veel hakkas vastu kogu sellele pullile. Õnneks oli (ja on) mu kõrval väga äge konsultant, kes igal sammul pakub nõu ja toetus, aga samas ei pressi ennast peale. Tema sudimise peale liitusin toetusgrupiga ja osalen ka kaalumaratonidel. On ikka mõnus küll, kui saab teistega jagada muresid ja rõõme. 

Kui nädal oli mööda läinud selles uues taktis, kirjutasin ka postituse: vee joomise kohta. Kerime nüüd kiiresti aja edasi tänasesse päeva, mil alustamisest on möödas neli kuud. 

Kõik need samad plussid on endiselt olemas. Peavalud on vähenenud, energiat on kordades rohkem. Toitmis- ja liikumisharjumused on muutunud. Viimane ilmselt eelkõige seetõttu, et lihtsalt jälle jaksan teha seda. Kaalunumber on taas kahekohaline ning vähenenud suisa 16,7kg võrra. Mõni mõtleb, et kohutavalt vähe selle aja peale. Mina mõtlen, et väga äge tulemus ja kindlasti mitte see, millega ma piirduda kavatsen. Lasen hoopis täie auruga edasi sellel teel ning olen kindel, et jõuan täpselt sinna, kuhu olen tahtnud. 

Siinkohal ei ürita ma väita nagu enam ei oleks raske. Vahel ikka on, aga teisiti kui alguses. Mingisugused mustrid on muutunud ja muutumas ning seetõttu leian päev-päevalt end mõttelt, et tegelikult on läinud kergemaks. Veepudel näpus on saanud kuidagi jube automaatseks ning toiduvalikud ja -kogused mõistlikuks. Vähemalt enamasti. Vahel harva luban endale ka patustamisi, aga eks siingi kehtib ju vana tõde, et süüa võib kõike, oluline on pärast see kaloraaž maha saada, mis üleliia läks. 

Parempoolsed pildid on tehtud mai alguses. Sellest ajast olen kaotanud veel 6kg. Ma ei väsi kordamast, kui  ä g e  see on, et ennast taas kätte võtsin. 

Ps. Kui tahad ka alustada, aga sul puudub motivatsioon või tunned hoopis oma teekonnal madalseisu, siis grupeerume! Koos on alati kergem ning mulle meeletult meeldib teiste inimeste (edu)lugusid kuulata. 
Kirjuta ka siis, kui tunned, et tahad eelpool põgusalt mainitud toodete kohta rohkem kuulda, suurima hea meelega jagan infot ägedate ja toimivate asjade kohta. 

NB! Ära arva, et need tooted tähendavad seda, et ise ei pea enam midagi tegema. See on vaid väike abi, suurema pingutuse peab ikka inimene ise tegema. 

Kommentaarid