Kuidas mõjus kaks liitrit vett päevas?

Jõudsin mingil hetkel sinna punkti, et väga tahaks midagi teha enda heaks. 

Viimasel viiel aastal olen väga tihti jätnud ennast, enda soove ja tahtmisi kuhugi kaugemale. Kõik need mägiraudteed enda emotsioonide ja kõige muuga on jätnud ilmselgelt oma jälje, aga kuidagi samm-sammult olen tervenemas. Suur abi on olnud sisust, mida sotsiaalmeedias jälgin ja ka raamatutest, mida olen lugenud. Need, kes raamatupostitusi on lugenud, teavad minu usku sellesse, et teatud sorti teosed jõuavad õigel ajal minuni. Hakkan jälle heietama, aga mu mõte oli selles, et ümbritsedes ennast motiveeriva ja tegudele suunava sisuga, olen hakanud ka endas arendama neid külgi, mida ammu olen soovinud. Üheks suureks juurde lisandunud asjaks on positiivselt mõtlemine. Muudkui saadan universumile häid mõtteid ja olen kindel, et ühel päeval tuleb kõik hea minuni tagasi. 

See muidugi pole üldse selle postituse teema, haha. 

Natuke mitte nii universumiga seotud asi on see, et nädal tagasi hakkasin t e a d l i k u l t  jälgima vee kogust, mida päeva jooksul tarbin. Hommikut alustan suure tassitäie veega ja päeva jooksul joon veel 1,5l vett. Sinna juurde lisandub muidugi ka kõik muu vedelik, mida päeva jooksul tarbin (kohv, smuuti jne). On ju vesi oluline asi organismi toimimiseks ja ma kohe kindlasti ei tarbinud piisavalt. Aga mõtlesin, et kui juba parandada vaimu, siis miks mitte ka keha. Seegi on rohkem pekkis, kui tahaksin tunnistada. 

Tooksin meeleldi välja mõned muutused, mida olen märganud nädalaga, mil teadlik veetarbimine mu ellu on kuulunud:

• Tarbin vähem kohvi - jõin üldiselt päeva jooksul kaks kannutäit kindlasti, enamasti isegi rohkem. Kohvitass oli mu suurim sõber ja üsna igal pool kaasas. Selle nädala jooksul on kõige suurem kogus kaks tassitäit. Ja mitte mingi kopsikuga, vaid ikka normaalmõõdus tassiga. Lihtsalt ei ole enam isu. Ilma teadusliku kinnituseta, vaid iseenese loogikast lähtudes, arvan, et see suur isu kohvi järgi oli lihtsalt keha karje vedeliku järgi. Nüüd kui veevajadus on täidetud, pole enam ka vajadust kannude viisi kohvi sisse endale kallata. 
• Söön vähem - ilmselgelt oli magu pidevalt tühi ja käsi sirutus muudkui söögi järgi. Enamus söögist ei olnud mingi normaalne valik, vaid kiire näks, et saaks kohe edasi joosta. Vesi ilmselgelt täidab mingil määral kõhtu ja selle tulemusel söön vähem. Kogused on normaalsed ja käsi ei käi muudkui näksi järgi. Mis on toonud kaasa ka selle, et kaal langeb ja ma absoluutselt ei kurda selle miinus kahe üle, mis praegu on toimunud. Kohe näha, et õhtuti ei näksi ja suhkrut kohvi sisse ei pane 😀
• Energiat on rohkem - Teate, ma ärkasin täna hommikul kell 6 ja ei vedanud jalgu järgi, sest jaks puudub. Ärkasin, jõin oma vee, toimetasin ja siis ühel hetkel mõtlesin, et  täitsa pekkis. See ei ole minu jaoks üldse tavapärane. Eile pärast 10,5h töö tegemist tulin koju, toimetused lendasid käes ja pool kümme, kui istusin raamatuga maha, sain aru, et kuigi olen väsinud, siis pole see sama. Muidu olin täiesti jõuetu ja kurnatud, nüüd lihtsalt tajusin, et tõesti oli pikk päev. 
• Peavalud on kadunud - klassikaline õhtu möödus paratcetamoli sisse võttes, sest päeva lõpuks oli tugev ja tüütu peavalu tekkinud. Nüüd teen jälle pisikese Terje loogikaminuti: tarbisin päeva jooksul palju saasta. Liida sellele juurde töö- ja kodutoimetused, stress ja pinged ja vedelikupuudus. No pole ime, et raibe valutas. 

Ütleme nii, et isiklikult olen rahul. Võin kohe ära öelda ka selle, et ma ei oska seletada, mis klõps peast läbi käis. Lihtsalt tundsin ühel hetkel, et võiks ja peaks, mul on hea meel, et kätte võtsin. Kui selliselt jätkata annab see kindlasti palju juurde ja tugeva tõuke ka teiste asjadega edasi minekuks. Pisikeste sammudega parema enda, enesetunde ja homse suunas!