Nii me siin elame

Kuna ma eile käisin oma hambaga ringi nagu oleksin suremas, sain igast suunast nõuandeid, mida sellega teha võiks. No näiteks soovitas mu ema, et oleks see tavaline auk, siis võib sinna panna pipart või nelki. Ma tänan õnne, et see ei ole auk, sest ma vist ei julgeks seda pipart sinna sisse toppida. Kummeli kompress pidavat ka aitama. Seda mul ka kodus pole, nii et äkki mõni teine kord. Sõitsime eile Triinuga natukene ringi ka ja tanklas näiteks soovitati nõges pudiks teha ja see mass hambale asetada. Jap, ma olin just täpselt nii meeleheitele aetud, et ma proovisin seda. Maitses nagu lehtsalat, aga minu jaoks oli kohutavalt ebamugav ja tekitas okserefleksi. Samas ma rääkisin ka samal ajal, ehk on need kaks asja omavahel seotud? Üllatus oli suur, kui avastasin, et see isegi aitas. Väga lühikese perioodi jooksul. Aga ma ei suutnud lihtsalt minna seda juurde otsima hoovist ja vingusin oma tablettide järgi edasi. Täna küll õnneks ei ole enam nii hull see asi, aga kui õhtupoole peaks

See, et ma tunnen ennast nagu veoauto kolonni ja elevandikarja alla jäänud õnnetusehunnikuna on vapsee tavaline juba. Selg valutab, põlved valutavad, aeg-ajalt kõht ka. Eriti hea päev on, siis isegi jalalabad (mis on weird, sest ma ei arvanud, et need saavad üldse valutada niimoodi). See omakorda paneb hirmu tundma selle ees, mis veel kõik jõuab valutama/kilisema/kolisema hakata ennem, kui beebi ükskord sündinud on... samas tuleb rõõmustada, et jäänud on alla nelja kuu :D Tänane algas aga teisiti juba, sest kõiki teisi toredaid valusid asendab fking hambavalu. Esimest korda tõusin kell 8 ja ei suutnud otsustada, kas nutta või naerda, sest hambavalu tahtis ära tappa. Kuidagi õnnestus ikka edasi põõnata ja paar tundi hiljem ärkasin uuesti, sest terve vasak näopool oli valus. Nüüd ma siin istun ja mõtlen, et huvitav kaua seekord see jama kestab ka? Sest no ausalt, ta on lõikunud igemest välja, ta on kasvanud juba. MIKS TA IKKA ENNAST TUNDA ANNAB? Koppa hakkab ette viskama, et iga

Kuna meie juures elab üks väike lehmiine Ruudi, kellele ilgelt meeldivad asjad, mis krõbisevad, eriti prügikotid, tundsin ammu puudust ühest mõnusast suurest prügikastist. Jõle tüütu oli väikesega jännata, need said kogu aeg niiiiii-iiii ruttu täis. Ja need tõmmati ümber või lihtsalt ribadeks. Sama nali oli ka suurtega. Eriti kurb oli siis, kui panin just uue koti ja hommikul vaatan, et kõik, mis õhtul ära sai visatud vedeleb mööda kööki laiali.. Positiivne oli muidugi see, et ta rüüstas ainult kööki, mitte tervet elamist. Kartulikoori ei oleks tahtnud magamistoast ärgates avastada.. Käisin Meheraasule juba nädala umbes pinda, et MA EI SUUUUUUUUDA ENAM, teeme ära. No ei jõudnud me nii kaugele kuni eile tuli Triin külla ja võtsime asja käsile. Okei, tegelikult nägi see välja nii, et palusime materjale ja vahendeid. Lõpptulemus oli muidugi hoopis see, et meie vahtisime lõuad lõunas ja Meheraasu tegi kogu töö ära. Praktilist abi meist muidugi ei olnud, aga moraalne tugi oli see eest

Kuna täna oleks vaja olla normaalne inimene ja ärgata enne lõunat, mõtlesin, et why not panna äratus kell üheksa. Siis hakkasin kartma, et äkki ma ei kuule, kui on ainult see. Mõtlesin, et why not panna üks äratus veel. Kuna ma eile öösel midagi sättida telefonis ei viitsinud, viskasin tööle mingi vana äratuse, mis pidi laulma hakkama kell pool kaheksa. Lõpptulemus? Ärkasin kell seitse, üritasin tekki normaalselt peale saada, kaklesin kärbestega, proovisin ennast keerata, jamasin kassiga. Siis suutsin 10 minti tukastada ja ärkasin uuesti, et avastada, et kell pole ikka veel pool kaheksa. Ausalt, ma tahtsin nutma hakata. Kui kell kukkus, mõtesin, et oeh, tore, aga uni tuli. Umbes seitse minutit hiljem pidin vetsus käima... Hellitasin veel lootust, et EHK on võimalus, et saan magada, aga lootus läks sama kiiresti kui ma jõudsin tagasi magamistuppa. Aru ma ei mõista, mis komme on Meheraasul ronida poole persega MINU kohale nii kui olen korraks ära läinud. See selleks, pealehakkam

Selle pika pausi sisse, mis siin vahepeal tekkinud, mahub palju juhtumisi ja emotsioone. Pooled neist on sellised, millest oleks võinud jutustada pikemalt, aga ei olnud aega ja nüüd enam ei ole mõtet. Teine pool sisaldab asju, millest ei ole õige rääkida nii avalikult.  Küll aga olen nüüd siin pidanud plaani, et VÕIKS ju ometi olla pisut aktiivsem siin ja mõtlesin seda suve alustada ühe ennustusega beebi soo kohta. Noh, tegelikult nägin ma seda ennustust juba oh-püha-müristus millal kahes teises blogis ja tookord nagu ei olnud tahtmist hakata seda siia postitama ka, kuigi ma selle oma mõtetes ikkagi ära tegin. Nüüd mõtlesin, et why not see ülesse kirjutada, endal ka hea vaadata, kas läks täppi või mitte.  Ootad tüdrukut, kui: Tujud muutuvad kiiresti – Jah. Ma imestan, et Meheraasu veel elada suudab minuga, sest reaalselt, ühel hetkel naeran ja järgmisel nutan. Paar päeva tagasi näiteks lõi mind totaalselt rivist välja see, kui Meheraasu võttis vale noa vorsti lõikam