Nii me siin elame

Aeg on lihtsalt lendama hakanud. Muidu venisid päevad nagu kaamli ila, aga nüüd on kaks nädalat läinud nii kiiresti, et ainult vaatan ja imestan. Mulle ikka veel meeldib see, et argipäevaõhtuti vajun magama umbes seitsme sekundiga ja mind ei sega absoluutselt rahutud jalad, ebamugavus pööramisel või see, et peas oleks sada mõtet.  Tegelikult ei põhjusta väsimust isegi mitte see, et harjun tööinimese eluga. Olgem ausad, see päriselt käib ju nii, et tee seda, mis sulle meeldib ja sa ei käi päevagi oma elust tööl. Mitu korda rohkem väsitab see, kuidas Mirtelil mingi kuues meel võtab kinni selle, kui ma pean kell 5 tõusma ja ta umbes kolm tundi jalutab öösel ringi. Nüüd jätsime ära võimaluse telefonist õhtusel ajal videosid vaadata ja ilmselt jääb talle ka nutijoonistamine vaid nädalavahetuse hommikute lõbuks. Mulle küll õudsalt meeldib, kui ta on õnnelik ja rahul, aga naaaaatuke rohkem naudin öösiti magamist. Ja kui see tähendab, et isegi 15 minutit videosid on liiga palju, siis noh,

GTT - glükoosi taluvuse test Eelmisel reedel käisin oma kaua "oodatud" glükoosi taluvuse testil. Aastal 2016, kui olin noor ja roheline esmakordne rase, lasin emotsioonid välja  siin postituses.  Sel korral oli kergem, ma juba teadsin, et on üks paras jama ees ootamas.  Seekord mõtlesin küll, et välja ma selle joogi seal oksendan. Täiesti hullumeelselt hakkas vastu. Kolm aastat tagasi oli ka vastik juua, aga ei meenu, et tookord oleks potti kallistada tahtnud. Iga kord kui mulksuma hakasin, keskendusin väga tugevalt joogi sees hoidmisele, sest teist  kolmandat korda, poleks soovinud seda teekonda nüüd küll ette võtta. Sees ta püsis, veri sai antud ja nüüdseks tean ka, et sel korral rasedusaegset diabeeti ei ole! Ausalt, see ei olnud isegi mitte seitsmes taevas, kus omadega olin, kui ämmaka kirja nägin. Tähendab, ma olin nii 90% kindel, et hakkan jälle Tartu vahet sõeluma ja ennast neli korda päevas torkima ja ülesse kirjutama kõike, mida vähegi suhu panen. Kahjuks on