GTT - glükoosi taluvuse test
Eelmisel reedel käisin oma kaua "oodatud" glükoosi taluvuse testil. Aastal 2016, kui olin noor ja roheline esmakordne rase, lasin emotsioonid välja siin postituses. Sel korral oli kergem, ma juba teadsin, et on üks paras jama ees ootamas.
Seekord mõtlesin küll, et välja ma selle joogi seal oksendan. Täiesti hullumeelselt hakkas vastu. Kolm aastat tagasi oli ka vastik juua, aga ei meenu, et tookord oleks potti kallistada tahtnud. Iga kord kui mulksuma hakasin, keskendusin väga tugevalt joogi sees hoidmisele, sest teist kolmandat korda, poleks soovinud seda teekonda nüüd küll ette võtta. Sees ta püsis, veri sai antud ja nüüdseks tean ka, et sel korral rasedusaegset diabeeti ei ole! Ausalt, see ei olnud isegi mitte seitsmes taevas, kus omadega olin, kui ämmaka kirja nägin. Tähendab, ma olin nii 90% kindel, et hakkan jälle Tartu vahet sõeluma ja ennast neli korda päevas torkima ja ülesse kirjutama kõike, mida vähegi suhu panen. Kahjuks on hemoglobiin langemas, aga hetkel on see siiski piisavalt normis, et mingeid meetmeid kasutusele ei pea võtma.
Uskumatul kombel oli vererõhk normaalne. See on täielik mõtete suunamine ja kontrollimine, aga mul on hea meel, et vaikselt aga kindlalt liigun õiges suunas. Eks omajagu aitas kaasa hommikul varajane mõõtmine, madal hommikune vererõhk on mul tavapärane. Samas ei saa öelda, et abistavaks ei ole ka see kaks korda päevas kontrollimine. Tegevus ise muutub juba tavapäraseks, seega ka vaimselt lihtsamaks.
Aga, kui nüüd päris aus olla, siis ei olnudki see GTT hea tulemus üldse see kõige kõigem. Hoopis positiivsem oli see, et *trummipõrin*, ma sain tööle. Kes on lugenud, siis suvel kandideerisin lasetaeda õpetajaks. Tookord ma valituks ei osutunud, aga nüüd, mitmete asjaolude kokkulangevuse tulemusel, sain kõne ja ausalt, ma ei mõelnud kahte hetke ka. Kohe olin nõus.
See nädal, mis jäi asendamas käimise ja selle kõne vahele, oli tegelikult suhteliselt keeruline. Mind tabas selline kerge masendushoog, sest just sain mingisuguse eneseväljenduse ja vajalikuks olemise tunde ning sama kiiresti oli see ka läinud. Ma ei osanud enam kodus midagi peale hakata, sest olgem ausad, kodus võib küll hea olla ja saab teha väga palju enda asju, aga hoopis parem on teha midagi, mis sulle meeldib. Ja töö lasteaias on täpselt see! Tekkis kuidagi täielik energia- ja tegutsemistahe, mis kusjuures, ei ole kaks nädalat hiljem ka ära kadunud. Kodus passides ei olnud kunagi aega, nüüd saab kõik tehtud, sest positiivne emotsionaalne laeng on nii tugev. Samuti ei pea härra enam kuulama mu halavaid monolooge teemal "tahan lasteaeda tööle, see on nii minu koht, see on SEE".
Ma ei väsi kordamast, et lähen kodus istudes peast soojaks, mul on vaja väljendust. Pean tegema midagi, millel on mingi sügavam mõte. Mitte ainult see pesen-koristan-teen süüa ring, vaid sinna kõrvale veel midagi. Näiteks eelmisel sügisel aitas päris palju akadeemiliselt välja minek. Sel korral siis töökoht. Koheselt, muide, hakkas silma see, et olen rahulikum, suudan emotsioone paremini suunata.
Praeguseks on esimene nädal möödas. Natuke oli keeruline, küll mitte otseselt lastega, vaid pigem sellega, et aru saada, milline on päevakava ja kuidas organisatoorne külg töötab lasteasutuses. Mul on üldiselt null kogemust sellega, kuidas kasutada programme, teha nädalakavasid, märkida puudujaid jne. Järgmine nädal on kindlasti juba lihtsam. Õnneks on seal mu ümber palju abivalmis inimesi ja eks muudkui küsin, kui midagi arusaamatut on.
Kui ämmaka juures käisin, siis mainisin talle ka, et sain tööle ja nüüd oleks nagu vaja seda va dekreetpuhkust ka. Ta vaatas mind üpris imestunud näoga, kui parandusi tegi rasedapassis ja lõpuks küsis, kas tööandja ikka teab rasedusest. Naersin vastu, et enne kui tööandja üldse asjast rääkima hakkas, küsis ta, millal ma dekreeti lähen ja kauaks nad minuga arvestada saavad..
Ühesõnaga, mul on nii hea meel, et elu teeb oma pöördeid. Nagu öeldakse, asjad juhtuvad põhjusega. On väga palju erinevaid juhuseid, kokkusattumusi ja otsuseid, mis on mind sellesse hetke toonud ja mul on siiralt hea meel.
Täiesti teemast välja, aga praegu kirjutamise ajal oli telekas lahti ja hakkas see #pind. Nagu ee, mis asi see on? Vahel on mõni asi nii halb, et on lausa hea. Aga see tundub küll nii halb, et heaks muutuda ei saa.
Aga, kui nüüd päris aus olla, siis ei olnudki see GTT hea tulemus üldse see kõige kõigem. Hoopis positiivsem oli see, et *trummipõrin*, ma sain tööle. Kes on lugenud, siis suvel kandideerisin lasetaeda õpetajaks. Tookord ma valituks ei osutunud, aga nüüd, mitmete asjaolude kokkulangevuse tulemusel, sain kõne ja ausalt, ma ei mõelnud kahte hetke ka. Kohe olin nõus.
Ma ei väsi kordamast, et lähen kodus istudes peast soojaks, mul on vaja väljendust. Pean tegema midagi, millel on mingi sügavam mõte. Mitte ainult see pesen-koristan-teen süüa ring, vaid sinna kõrvale veel midagi. Näiteks eelmisel sügisel aitas päris palju akadeemiliselt välja minek. Sel korral siis töökoht. Koheselt, muide, hakkas silma see, et olen rahulikum, suudan emotsioone paremini suunata.
Praeguseks on esimene nädal möödas. Natuke oli keeruline, küll mitte otseselt lastega, vaid pigem sellega, et aru saada, milline on päevakava ja kuidas organisatoorne külg töötab lasteasutuses. Mul on üldiselt null kogemust sellega, kuidas kasutada programme, teha nädalakavasid, märkida puudujaid jne. Järgmine nädal on kindlasti juba lihtsam. Õnneks on seal mu ümber palju abivalmis inimesi ja eks muudkui küsin, kui midagi arusaamatut on.
Kui ämmaka juures käisin, siis mainisin talle ka, et sain tööle ja nüüd oleks nagu vaja seda va dekreetpuhkust ka. Ta vaatas mind üpris imestunud näoga, kui parandusi tegi rasedapassis ja lõpuks küsis, kas tööandja ikka teab rasedusest. Naersin vastu, et enne kui tööandja üldse asjast rääkima hakkas, küsis ta, millal ma dekreeti lähen ja kauaks nad minuga arvestada saavad..
Ühesõnaga, mul on nii hea meel, et elu teeb oma pöördeid. Nagu öeldakse, asjad juhtuvad põhjusega. On väga palju erinevaid juhuseid, kokkusattumusi ja otsuseid, mis on mind sellesse hetke toonud ja mul on siiralt hea meel.
Kommentaarid
Postita kommentaar