Nii me siin elame

Olen ammu avastanud ühe pisitillukese probleemipojukese. Nimelt, nii uskumatu kui see ka tundub, siis leidub meie ümber inimesi, kes ei tunne väga piire. Siin pean silmas just eriti helistamisega seotud piire.  Täiesti tüüpiline on näiteks see, et Meheraasu jõuab koju ja tunni aja jooksul helistab talle keegi, kes soovib teda enda juurde. No tere hommikust, mees jõudis just koju, tahab süüa ja puhata, aga ei, las jookseb ühte ja teise kohta. Alguses ei tundunud see väga häiriv. Ma mõtlesin, et okei, pole midagi teha, kui on vaja, siis on vaja. Aga see kordus iga päev. Kordub siiani iga päev ja ma tõesti ei suuda seda üldse mõista. Ma siin ikka naeran Meheraasule, et siis kui tuleb, mingu käigu kohe kõik kohad läbi, nii kui nii helistatakse. Siis on vähemalt kaelast ära ja saab rahus õhtust süüa ning passida.  Teine asi, millest ma absoluutselt aru ei saa on see, kui helistatakse öösel. ÖÖSEL! Näiteks eile helises telefon peale südaööd. Ma saan aru, et sul on vaja ab

Olin detsembris hullult rõõmus, et soe on ja ehk ma ei peagi minema jopet ostma, sest ma ei viitsi shoppamas käia üldse ja halleluuja, lund ei pea ka rookima ja üldse on elu ilus ilma lume ja külmata. Mul mamps muidugi luges moraali, et ärgu ma unistagu midagi, jaanuaris on raudselt lumi maas. Vahi nüüd raiska, ära sõnus. Käisimegi siis kaks päeva järjest jopet otsimas, sest ema oleks mulle muidu mingi 50 aastat vana puhvaika selga visanud. Lõpuks Rakverest siis leidsime, aga no eelmisel päeval kulus mul päris mitmeid närvirakke. Ma teadsin täpselt, mida ma tahan aga no pergele, Tapal selliseid ei olnud. Kui oligi siis kas liiga väike või liiga suur. Mind ajas õudsalt närvi see ka, et ühes poes müüja käis hullult pinda nende jopedega. Me olime juba vaadanud ja ta oli ikka nagu OMG PROOVI SEDA, SEE ON OTŠEN KRASIVÕI! Ma emale naersin ka, et jah, me võime osta mõne sealt, aga ma panen need pensioni ootama kappi, sest ma ei kavatse mammistuda enne kui vanus vastav on. Rakveres Sid

That moment kui lubad uuel aastal kirjutada ja siis läheb 18 päeva mööda ja enam ei ole üldse sobilik uue aasta plaanidest ja aastavahetusest rääkida... :D AGA enda õigustuseks võin öelda, et kiire oli. :D Mõtlesin, et olen ilus ja tubli, kõik kooliasjad teen kohe järjest ja ilusti ära. Lõpptulemus oli see, et ainult viimastele hetkedele kõik jäigi. Näiteks üht juhtumianalüüsi kirjutasin NELI! päeva. Siis oli veel eneseanalüüs, mis võttis ka ühe terve päeva käest ära ja praktikamapi pidin ka ära esitama. Alguses olin juba rabanduse äärel, sest see pidi olema valmis 11. jaanuaril, õnneks lükati see nädal aega edasi ja siis õnnestus ikkagi asjad õigel ajal valmis saada. Praegu ongi jube naljakas siin niisama istuda ja mitte silm punnis mõnd esseed või muud iseseisvat tööd kirjutada :D Aasta alguses tegi tööde tegemise eriti raskeks see, et Mudilane ja Meheraasu olid ka puhkamas. Üksinda ei pea eriti nagu vaeva nägema, aga kui pere on ka juba kodus, siis peab süüa tegema ja koristama