Otsi blogist

teisipäev, 26. jaanuar 2016

Kuskilt jookseb piir

Olen ammu avastanud ühe pisitillukese probleemipojukese. Nimelt, nii uskumatu kui see ka tundub, siis leidub meie ümber inimesi, kes ei tunne väga piire. Siin pean silmas just eriti helistamisega seotud piire. 

Täiesti tüüpiline on näiteks see, et Meheraasu jõuab koju ja tunni aja jooksul helistab talle keegi, kes soovib teda enda juurde. No tere hommikust, mees jõudis just koju, tahab süüa ja puhata, aga ei, las jookseb ühte ja teise kohta. Alguses ei tundunud see väga häiriv. Ma mõtlesin, et okei, pole midagi teha, kui on vaja, siis on vaja. Aga see kordus iga päev. Kordub siiani iga päev ja ma tõesti ei suuda seda üldse mõista. Ma siin ikka naeran Meheraasule, et siis kui tuleb, mingu käigu kohe kõik kohad läbi, nii kui nii helistatakse. Siis on vähemalt kaelast ära ja saab rahus õhtust süüa ning passida. 



Teine asi, millest ma absoluutselt aru ei saa on see, kui helistatakse öösel. ÖÖSEL! Näiteks eile helises telefon peale südaööd. Ma saan aru, et sul on vaja abi, aga mina olen aru saanud, et see on teema, milles sa oled ise ka võrdlemisi kodus. Topeltpahane olin selle peale, et mina kannatasin samuti, sest pidin spetsomm minema telefoniga netti ja see valmistas antud hetkel ebamugavust, kuna noh, uni oli nagu veits. Nädala sees magada ei saa pikalt, peab Meheraasu ja Mudilasega tegelema hommikuti, nädalavahetusel magada ei saa, sest siis arvavad inimesed, et jube fun on näiteks kell 9 hommikul helistada. Persse, mul on vaja korralikku und. Mitte seda, et meie telefonid heliseksid magamise ajal umbes 10 korda. 


Mõtlen siin, et kuna mõned inimesed ise ei tule sellise asja peale nagu helistamise normaalsed kellaajad, peaks hakkama rääkima sellel teemal. Sest no lõputult ei viiiiiiiiitsi lihtsalt. Eriti vahva on muidugi see, kui paned kõne kinni ja siis mõnikord helistatakse nii kaua, kuni sa oled lihtsalt sunnitud vastama. Ei ole ju nii raske saata sõnumit ennem helistamist. Noh, näiteks küsida, kas see inimene on üldse üleval. Kui vastust ei tule, on ilmselge, et pole mõtet kõnet peale visata. 

Keegi veel probleemi märkab või vaevlen üksi? 

esmaspäev, 18. jaanuar 2016

Ega tali taeva jää!

Olin detsembris hullult rõõmus, et soe on ja ehk ma ei peagi minema jopet ostma, sest ma ei viitsi shoppamas käia üldse ja halleluuja, lund ei pea ka rookima ja üldse on elu ilus ilma lume ja külmata. Mul mamps muidugi luges moraali, et ärgu ma unistagu midagi, jaanuaris on raudselt lumi maas. Vahi nüüd raiska, ära sõnus.

Käisimegi siis kaks päeva järjest jopet otsimas, sest ema oleks mulle muidu mingi 50 aastat vana puhvaika selga visanud. Lõpuks Rakverest siis leidsime, aga no eelmisel päeval kulus mul päris mitmeid närvirakke. Ma teadsin täpselt, mida ma tahan aga no pergele, Tapal selliseid ei olnud. Kui oligi siis kas liiga väike või liiga suur. Mind ajas õudsalt närvi see ka, et ühes poes müüja käis hullult pinda nende jopedega. Me olime juba vaadanud ja ta oli ikka nagu OMG PROOVI SEDA, SEE ON OTŠEN KRASIVÕI! Ma emale naersin ka, et jah, me võime osta mõne sealt, aga ma panen need pensioni ootama kappi, sest ma ei kavatse mammistuda enne kui vanus vastav on. Rakveres Sidonasest  lõpuks siis saime õige asja. Kuigi jah, ma pidin värvi osas ümber otsustama, sest musta värvi mantlid olid liiga suured ja istusid halvasti, aga selline kakaroheline mulle ka ei meeldinud. Sain siis punase nunnu mantlikese ja olen ostuga ülirahul. Müüja oli ka supervahva, sai aru, kui ütlesin, et ei, see mulle ei meeldi, viskas nalja ja elas väga kaasa minu otsingutele :D Eks kui oleks viitsimist olnud, võinuks läbi käia ka Põhjakeskusest, aga ei ole mulle seda geeni antud ringi poodelda. Aga täitsa uskumatult soe on kui vastavalt klimaatilistele tingimustele riidesse panna. 

Pean siiski tunnistama, et ma ei ole üldse ja ma mõtlen ÜLDSE talveinimene. Enne võiks olla porine ja rõve aga soe. Okei, praegu on kõvasti valgem õues, aga kogu see kütmine ja lume rookimine... praegu mõtlen, et võiks ikka korteris elada, vähemalt oleks kogu aeg soe :D Sest meil reaalselt, hommikul tõustes on tunne nagu õues oleks. Okei, see oleneb tegelikult sellest ka, mis kell kütmise lõpetasime, aga ega siis iga päev südaöösel ei saa lõpetada. Me oleme praegu isegi kaks korda päevas kütnud ja ära põletanud rohkem puid kui viimase poole aasta jooksul. Liiga hilja alustades jõuad enne härma minna kui elamine soojaks läheb. 
Lund on ka nii palju, et see tundub täiesti mõttetu neid teid puhtaks rookida. Teen ära ja siis kaks tundi hiljem on sama palju. Mul õnnestus vahepeal haigeks ka jääda suure stressi tulemusel ja nüüd ei ole väga julgust õues ringi ka rahmeldada. Kuigi ma olen veendunud, et haigus tuli suurest pingest ja keha tahtis lihtsalt märku anda, et on aeg vabamalt võtta paar päeva, aga väike hirm on sees, et külm mõjub ikkagi halvasti. Kuigi tahaks olla tubli naine ja teha Meheraasu elu lihtsamaks, et ta ei peaks pärast tööpäeva veel lumega mässama.. Samaaaaas, aknast on palju parem kogu seda ilu nautida :D 




Laisklooma elu ei ole kerge

That moment kui lubad uuel aastal kirjutada ja siis läheb 18 päeva mööda ja enam ei ole üldse sobilik uue aasta plaanidest ja aastavahetusest rääkida... :D

AGA enda õigustuseks võin öelda, et kiire oli. :D Mõtlesin, et olen ilus ja tubli, kõik kooliasjad teen kohe järjest ja ilusti ära. Lõpptulemus oli see, et ainult viimastele hetkedele kõik jäigi. Näiteks üht juhtumianalüüsi kirjutasin NELI! päeva. Siis oli veel eneseanalüüs, mis võttis ka ühe terve päeva käest ära ja praktikamapi pidin ka ära esitama. Alguses olin juba rabanduse äärel, sest see pidi olema valmis 11. jaanuaril, õnneks lükati see nädal aega edasi ja siis õnnestus ikkagi asjad õigel ajal valmis saada. Praegu ongi jube naljakas siin niisama istuda ja mitte silm punnis mõnd esseed või muud iseseisvat tööd kirjutada :D Aasta alguses tegi tööde tegemise eriti raskeks see, et Mudilane ja Meheraasu olid ka puhkamas. Üksinda ei pea eriti nagu vaeva nägema, aga kui pere on ka juba kodus, siis peab süüa tegema ja koristama ning mõtlema, kuidas neile leida tegevust, et mina saaks kirjutada. Ma muide märkasin, et kui muidu nagu kõik saavad oma asjadega ise hakkama, siis piisab mul vaid word avada ja järsku olen õudsalt populaarne :D

Praktikamapi ära viimine oli ka paras kino omaette. Meheraasu oli võtnud vaba päeva, et minuga koolis ära käia, aga kuna ta tahtis kauem magada kui muidu, siis mõtles, et jätab Mudilase ka koju, las puhkab ka pisut rohkem. Kuna meil kodus printerit ei ole, siis pidin viima mälupulga emale töö juurde. Aga kuna me lasteaeda ei läinud, liikus see kellaaeg hilisemaks. Jõudsime emme juurde kella 10 ajal. Siis tuli välja, et programm on vale ning ma pean kuskil mujal välja printima, sest ema juurde ma sisse minna ei saanud, et ise üle vaadata, mis toimps. Läksime siis raamatukokku. Tundsin raha maitset suus, kui 3.90 maksma pidin, sest et noh, koolis oleks maksnud 6 senti leht, mis oleks kokkuvõttes olnud kõvasti odavam. Aga ega elu ei saa ju nii lihtne ja tore olla, sest et päevikuosale oli vaja praktika juhendaja allkirja ja see eeldas, et ma pean selle juba ennem välja printima. Sain siis prinditud ja hooldekodus ka käidud ja siis oli kell juba nii palju, et nutt tuli kurku. Kui on valida kahe tee vahel, siis otseloomulikult valime meie metsavahetee, kus lund lükati viimati siis kui see esimest korda maha sadas ja üle 60 väga nagu ei vajuta. Trassi pealt minna on liiga mainstream meie jaoks.
Kell muudkui liikus ja liikus ja liikus ja me ikka kohale ei jõudnud ja ma olin juba lubanud T'le, et lähen temaga Väike-Maarjasse tätokat tegema.

Kooli juures helistas mulle D ja kurtis, et kursusegrupis käib hull paanika ja kuna ma juba seal olin, siis otsustasin õppejõu ülesse otsida ja temaga sotid selgeks klaarida :D Okei, mure sai lahendatud ja siis ma ootasin 10 minutit, et tuleks see õppejõud, kellele anda see paganama praktikamapp. Võttis aega, mis võttis, aga LÕPUKS ma selle kirjatüki ära antud sain ja siis oli pool tundi aega, et jõuda järgmisse kohta. Seekord ütlesin kohe ära, et mingeid metsavaheteid ei tule :D

Ma isegi imestasin, et õigel ajal kohal olime. Isegi kõhu jõudsin täis süüa vahepeal! :D Läksime siis rõõmsalt tätokat tegema ja mu peas küpseb plaan, et ikka tasub ära teha. Ei tundunud üldse nii hull kui ma arvasin, tätoveerija oli ka hästi sõbralik ja tore ning oskab oma asja teha. Tema töödega saab tutvuda SIIN. Eks ma nüüd siis varsti kirjutan ka ja lepin kokku, millal saaks minna, sest ideed on olemas ja rahu enam ei saa. :D

Kas teist keegi on lasknud oma keha tindiga kaunistada? Või plaanite seda teha?