Nii me siin elame

Ma mõtlesin alguses, et hoian suu kinni nii kaua, kuni viimased hetkel oodatavad testid kõik tehtud saavad. Siis aga mõtlesin, et sellel puudub igasugune mõte, sest olgem ausad, ma ei ole seda absoluutselt varjanud. Elus üldiselt kipub siiski nii olema, et ühele rääkides teab õhtu lõpuks vähemalt kolm tükki veel, seega leppisime Raidoga kokku, et seekord ei hakka lolli mängima või suud kinni hoidma, vaid teeme kohe asja avalikuks. Kuigi elus võib igasuguseid asju juhtuda, olen arvamusel, et teekonda koos murede ja rõõmudega tahan igal juhul jagada. Seega miks mitte kohe algusest. Ilmselt on pärast esimest lõiku juba tekkinud mingi arvamus, millest juttu tuleb. Seejuures olen kindel, et enamus inimesi sai juba aru. Lühidalt öeldes: järgmine elu saabus rutem, kui arvasin. Kes seda kerget vihjet kunagisele postitusele ära ei tabanud ja vajab otse ütlemist: meid saab olema ühe võrra rohkem. Veebruaris seiklesin veenipõletikuga, mis tõi kaasa beebipillidest loobumise. Arsti soovitat...

Kui alguses arvasin, et mai saab olema üks kuiv ja üksluine kuu läbinisti, siis oh kuidas ma eksisin. Olgu, enamus kuust oligi, aga ühe nädala jooksul toimus mu elus nii palju ootamatuid ja samas väga oodatud sündmusi. Ma kohe ei teagi enam millisest otsast võiks alustada. Katsun need kuidagi, hoolimata väga tihedast ajalisest graafikust, järjekorda panna.  Esimene tähtis samm oli see, et Mirtel on nüüd mähkmevaba. Olgu, ööseks oleme veel pannud, aga terve päev on kenasti korras. Õnnetusi ei ole juhtunud ja mul on ütlemata hea meel, et see nii valutult läks. Kartsin küll, et haiguse räigemal perioodil läheb veits metsa, aga ei, isegi EMOs ja väga kõrge palavikuga suutis ennast kenasti kontrollida. Kergendus missugune.  Lisaks mähkmevabadusele, ootab teda sügisel ees järjekordne rühmavahetus, seega saab see olema aasta jooksul neljas. Kõlab jube julmalt ja see on ka põhjus, miks sellest kuuldes lasteaia juhataja juurde vestlemiseks aja kokku leppisin. Põhimõtteliselt j...