Vahepealsest

Kui alguses arvasin, et mai saab olema üks kuiv ja üksluine kuu läbinisti, siis oh kuidas ma eksisin. Olgu, enamus kuust oligi, aga ühe nädala jooksul toimus mu elus nii palju ootamatuid ja samas väga oodatud sündmusi. Ma kohe ei teagi enam millisest otsast võiks alustada. Katsun need kuidagi, hoolimata väga tihedast ajalisest graafikust, järjekorda panna. 

Esimene tähtis samm oli see, et Mirtel on nüüd mähkmevaba. Olgu, ööseks oleme veel pannud, aga terve päev on kenasti korras. Õnnetusi ei ole juhtunud ja mul on ütlemata hea meel, et see nii valutult läks. Kartsin küll, et haiguse räigemal perioodil läheb veits metsa, aga ei, isegi EMOs ja väga kõrge palavikuga suutis ennast kenasti kontrollida. Kergendus missugune. 

Lisaks mähkmevabadusele, ootab teda sügisel ees järjekordne rühmavahetus, seega saab see olema aasta jooksul neljas. Kõlab jube julmalt ja see on ka põhjus, miks sellest kuuldes lasteaia juhataja juurde vestlemiseks aja kokku leppisin. Põhimõtteliselt jäi meile selline valik: 1)laps jääb aastaks veel praegusesse rühmaruumi, kuhu tulevad uued õpetajad ja kõik uued lapsed, kelle hulgas ta oleks kõige vanem või 2)ta läheb peamajja teise rühma üle, kus on tema jaoks uued ruumid, uued õpetajad ja uued kaaslased, aga vanuse poolest oleks ta keskel. Küll aga oleks see tähendanud rühmavahetust järgmisel aastal. Pärast seda enam küsimusi ei olnud, sest igal juhul ümbritsevad teda uued inimesed. Valides teise variandi on vähemalt see usk, et uut vahetust niipea siiski ei tule. Lisaks on tema areng praegu tohutult edasi läinud ja kuidagi ei tahaks, et ta endast noorematega peaks ringi trallima hakkama igapäevaselt. 

Kuna juba lasteaias kohapeal olin, ajasime natuke ka tööjuttu ja hetkel kandideerin sinna õpetajaks. Superäge oleks, kui veaks, samas noh, ütleme, et väike takistuseke võib tekkida, sest ma ei ole väga kindel, kuidas tööandjale meeldiks, et ma hiljemalt detsembris juba mõneks ajaks ära kaoksin tööpostilt. Sellest muidugi on kuulda mõne aja pärast vähe pikemalt. Järgmisel päeval helistas mulle juhataja ja küsis, kas saaksin tulla appi ja anda haiguslehte õpetaja abile. No mis sai minul selle vastu olla. Pole küll eluunistus sõimes mähkmeid vahetada ja nõusid pesta, aga töökogemusena on väga hea, eriti kui arvestada, et praegu haigutab selle koha peal tühjus. Midagi ületamatut ei ole, näen elu lasteaias ja palka makstakse ka. Kõlab nagu mõistlik viis, kuidas oma päevi veeta. 

See muidugi ei olnud enam mai lõpus vaid juuni alguses, aga close enough. Tegin ära oma lõpueksami ja kuigi siin vahetult ennem ei olnud ei aega ega jõudu, et õppida ning väristasin jalgu, häält omajagu komisjoni ees, siis nüüd saab selle etapi lõppenuks lugeda. Ei läinud küll nii hästi, kui oleks võinud, aga nähtud vaev vastab saadud tulemusele, seega ei ole mul mõtet midagi vinguda, kuigi võiksin tuua ühe kuni mitu segavat faktorit, mis õppimist härisid. Tähtis, et haridus on lõpuks omandatud. Naersin veel kursaõele, et komisjon raudselt selle pärast läbi ei kukutanudki, et neile tundus nagu ma annaks otsad, kui veel korra peaksin nende ees seisma. See viimase pingutuse läbimine maitses muide väga magusalt, aitäh küsimast! :D 

Aga olgu, kell on juba palju, homme tööpäev ja on aeg oma väsinud kere lõpuks ometi voodisse vedada. Loodetavasti mõistab voodi mind sama hästi kui diivan.