teisipäev, 29. september 2015

Käsitöönurk

Mulle on alati meeldinud ise asju valmis nokitseda. Ma näiteks ei mäleta, millal oli viimane kord kui ostsin mõne vajaliku kingituse poest (okei, Kaisa kingitused ostan alati poest. ise ma puslesid, värviraamatuid vms tegema ei hakka :D). Leian, et ise tehtud kingitused on armsad ning tulevad otse südamest. Seda selle pärast, et valmistaja on sellesse palju aega panustanud ja see näitab ilmselgelt kui palju ta hoolib.

Minu "firmamärgiks" on tikkimine. Olen sedasorti kingitusi teinud vist kõigile oma sõpradele. Vahel tuleb hästi välja, vahel mitte väga. Oleneb kõik sellest, millal olen alustanud ja kui palju aega on. Näiteks viimase tikkimisega oli aega 2 päeva ja no ei tulnud nii hästi välja kui oleks võinud.

Kuna nüüd kohe kohe on tulemas järgmine sünnipäev ja ma mõned kuud tagasi suure suuga lubasin, et ah sünnipäevaks tikin sulle midagi, siis pidingi ennast kokku võtma ja lubaduse täitma. Võtsin eelmisest korrast õppust ja uskumatu, aga valmis see ongi. Lausa nädal ennem kui üle hakkan andma seda! Uskumatu kohe.

Olen isegi lõpptulemusega rahul. Nagu pildilt näha on, siis on tegemist tähtkujupõhise pildiga. Tikkisin seda umbes nädala. Selleks, et varjata ära alusriide servad panin peale pitsiriba ja sinna peale omakorda mõned pärlid. Nüüd jääb veel üle pakkida ja oodata, kas uuele omanikule ka meeldib.

Kui sinagi soovid oma emale, isale, vanaemale või tädipoja teise naise õetütrele üht vahvat tikitud patja/pilti, aga ise vaeva ei viitsi näha, siis kirjuta mulle aadressil terjeliivamagi@gmail.com ja lepime kokku disainis/suuruses/hinnas.

reede, 25. september 2015

Passionfruit & guava The Must Have Body Scrub

Ma ei ole kunagi olnud eriline protseduuritaja, ma lihtsalt ei viitsi ja ei jõua mässata igasuguste palsamite, maskide ja koorjatega. Enamasti käin pesus ära selle ajaga, mis mõnedel inimestel kulub juustega tegelemisele. Tegelikult on asi nii, et näiteks palsameid ma ei saagi kasutada. Mu elus oli mingi periood, kus kõik kasutasid ja no ega ma ei saanud siis kehvem olla. Proovisin ikka üht ja teist ja kolmandat, aga lõpptulemus oli alati sama: juuksed läksid niiiii ruttu uuesti rasuseks ja vastikuks, et pidin iga päev hakkama pead pesema. See omakorda tõi kaasa selle, et juuste asemel asetses mu peas kuhi heina. Nüüdseks olen lihtsalt alla andnud.

Maskidega on lugu selline, et ma lihtsalt ei viitsi nendega mässata. Alati on tundunud jube tüütu tegevusena. Kuigi mõned aastad tagasi ma kaotasin oma südame ühele Oriflame'i kilemaskile, mida ma praegu otseloomulikult ülesse ei leidnud netist, et näidata. :D Kahjuks ei ole mul seda enam endal ka kodus vedelemas.

Nüüd siis jõuan selleni, millest see postitus rääkima peaks. Nimelt kinkis sõbrants mulle sünnipäevaks kehakoorja. Vot sellise:




No ja nagu ma juba ütlesin, siis ma ei ole just eriti usin kasutaja üldiselt. Mõtlesin siis ükspäev, et no kui ta mul juba olemas on, siis võiks ju proovida, ega halba vast ei tee. Kokkuvõttes võib öelda, et mina olen totaalselt võlutud. Juba avades on hea üllatus see, et lõhn on ülimalt meeldiv (guajaav ja granadill). Nahale määrimine oli ka mõnus ja koorjal on hea tekstuur. Ma puberteediaegadest veel mäletan, et üks põhjus miks ma väga ei viitsinud jamada koorjatega oli see, et need raiped ei tahtnud maha tulla enam naha pealt. Seda muret ma siinkohal ei märganud. Kõik sujus kuidagi kergelt ja meeldivalt. Nahk jäi ka siidiseks ja pehmeks nagu tite pepu. Mul on nii kaua kui mäletan probleeme olnud käenahaga. Arst isegi kirjutas kunagi mingi raviva kreemi, mis paraku absoluutselt ei aidanud. See kehakoorja vähendas päris tugevalt 1)punetust ja 2)"punnide" arvu (ma ei ole absull kindel, mis asjad need on seal). Ühesõnaga, kui keegi tulevikus küsib, et millist koorjat võiks kasutada, siis kindlasti soovitan seda. Kahjuks ma hetkel ei ole kursis sellega, et kust seda endale soetada saab, aga tegelen uurimisega. Kui teada saan, kirjutan siia ka! :)

Juhul kui leidub veel selliseid lolle nagu ma ise siis natuke infot guajaavi ja granadilli kohta:

GUAJAAV

  • Hariliku guajaavipuu vili
  • Kuulub mürdiliste sugukonda
  • Marjalaadsed viljad, mis väliselt meenutavad veidi pirni
  • Valmis viljade kest on kollakasroheline
  • Viljaliha on valkjas või punakas
  • Sisaldab palju seemneid
  • Maitse on hapukas ja aromaatne
  • Sisaldab rohkelt C-ja A-vitamiine
GRANADILL
  • Kannatuslille vili
  • Söödav
  • On kanamuna suuruse ja kujuga
  • Oranžikaskollase või pruunikasvioletse värvusega
  • Nime saanud tänu sarnasusele granaatõunaga
  • Troopiline puuvili
  • Sisaldab söödavaid seemneid, mida kasutatakse näiteks salatite kaunitamiseks
  • Viljaliha on magushapu ja aromaatne

teisipäev, 22. september 2015

Tööotsja surnud ring

Pärast gümnaasiumi lõppu veetsin ühe aasta rõõmsalt kodus. Mõtlesin, et otsin endale töö, siis lähen kooli ja elu veereb nagu hernes edasi. Siis jõudis reaalsus kohale, tööd leida ei olnudki nii lihtne. Okei, esimese kõne ja proovipäeva sain suhteliselt ruttu, aga ma sain üpris kiirelt aru, et see ei oleks minu jaoks ja pole mõtet raisata enda ja teiste aega. Pärast seda tegelesin ma ootamisega ja ootamisega ja ootamisega. Hiljem tuli veel kaks kõnet, kahjuks enne üht proovipäeva suutsin haigestuda kõhugrippi ja teine pakkumine jõudis minuni nii hilja, et enam ei oleks olnud mitte mingisugust mõtet ennast tööga siduda.

Kuna elu ja plaanid on jõudnud sinna punkti, kus oleks vaja tööle minna (sai ka kaugõppesse üle mindud selle pärast), olen taaskord punktis, kus põhiliseks hängimiskohaks on cvkeskus. viimase paari kuuga on seis küll uskumatult masendav. Ma ei suuda mõista, kas ma nagu olengi selline luuser või milles asi on?

Sellest on juba palju räägitud, aga aeg-ajalt on siiani kuulda jutte sellest, kuidas meil ei ole tööjõudu. Khmm, ma tunnen ennast puudutatuna, sest no tahaks, aga mind ei taheta! :D Jah, ma saan aru, et mul ei ole töökogemust ja see on täitsa paha, aga ega neid taevast tulema ka ei hakka. Kas ma peaks siis hakkama valetama oma cvs või mida? Mina isiklikult leian, et ma ei ole nii saamatu, et ei oleks võimeline õppima, kuidas tööd tegema peaks. Ma ei ole ka eriliselt valiv. Loomulikult on kohad, kuhu ma ei kandideeri ja mis jäävad kohe kõrvale, aga kui ma olen juba kandideerinud, siis ma ilmselt tean, millesse ma ennast segada võin, ennast tundes on ju lihtne mõelda, kas üks või teine töö on mulle võimetekohane. Praegu on jälle selline tühja tuule tagaajamise tunne.

Ma ei suuda tegelikult mõista seda, miks üldse on kuulutustes kirjas, et väljaõpe on kohapeal ja eelnev kogemus ei ole vajalik. No kuidas ei ole vajalik? Siis ma ju ei istuks ikka kodus ja ei kirjutaks siin meeleheitel postitust sellest, kuidas ma kahe kuuga ei ole tööd saanud. Niisama passimisel on loomulikult omad head küljed, aga enough is enough. Lõputult tõesti ei jõua lihtsalt lage vahtida. Sellessuhtes, et mul on saatekavad juba vaikselt peas JA MA ISEGI MITTE EI VAATA TELEKAT!! :D

Minu mõistus on otsas. Kuidas tulla välja ringist "sa-ei-saa-tööle-kui-sul-ei-ole-kogemust-aga-sitt-lugu-lilleke-et-sul-kogemusi-ei-ole-ja-ei-tule-ilma-tööta"?

teisipäev, 15. september 2015

Paksu lehma tõbi


Käisime eelmine nädal Kadiga pildistamas. Ja ma mäletan veel aegu, kus ma valisin 15 minti, milline pilt oli parim. Nüüd nägin ainult ÜHT PILTI, millel ma ei meenutan lehma.


Ja ma pole küll kunagi olnud mingis modellimõõdus või üldse saledas mõõdus, aga need pildid viisid mu rabanduse äärele. Muidu nagu ei saagi aru, et nii halb välja näen. :D

Olen kursis kogu selle teemaga, et ma tervise pärast pean alla võtma ja olen kole paks elajas, kes riivab teiste silma ning ma olen räigelt laisk, et enda paksu sittarit trenni ei vea. Pean ausalt tunnistama, et olengi laisk!

Või kui nüüd aus olla, siis laisk ei olegi õige sõna, mul on lihtsalt sigavähe motivatsiooni. Mul käib see nii hooti: ühel hetkel olen maailma kõige motiveeritum kaalulangetaja, paari nädala pärast ei viitsi väikest sõrme ka liigutada selle heaks, et kuskil suunas ennast liigutada. 


Raske on leida seda õiget treeningut, mis mulle sobiks. Talvel käisin kardiotreeningus ja muidu oli kõik ilus ja kena, aga põlvedele hakkas veits. Siis mingi aeg tuli vahe sisse kooli pärast ja sinnapaika see siis lõpuks jäigi, sest ma teadsin, mis valu ja piin ootab mind ees esimeses trennis pärast seda kui kuu on vahele jäänud. 

Noh ja üldiselt olen ma täiesti iseloomutu tohlakas, kes peab tunnistama, et toiduga ennast väga piirata ei suuda. Ja kuramuse raske on närida mingit kapsaollust kui kõrval on inimene, kes võib süüa ükskõik mida, ilma, et võtaks 100 kilo juurde. Eile öösel ladus ka saia, juustu ja pihvid letti, et noh naine, hakkame nüüd sööma. Mul nagu EIIII! 


Ma muidugi saan aru, et teised ei pea minu pärast oma söömisharjumusi muutma, aga oleks nunnu ju minu püüdlusi toetada? Nagu aru võib saada, siis mul järjekordne motivatsiooniboost hetkel. Tsillisin ema kaalulangetajate materjalides ükspäev ja no ma juba tean, et ma ei hakka järgima neid retsepte ja asju, aga midagi kasulikku panin ikkagi kõrva taha ka: hommikusöögiks puder (kõige parem aeg kell 7-9), lõunaks midagi natuke raskemat koos rohelise kraamiga (kella 12-14 vahel) ja õhtusöögiks midagi kerget, taaskord koos salatiga (kell 17-19). Ja no kuna ma nüüd olen kaugõppes aga olen nii luuser, et tööle pole saanud ikka veel, siis on mul ilmselgelt aega, et neid kellaaegu vähemalt jälgida. Kuskilt kunagi noorena kuulsin, et see pidi ilgelt oluline olema. 

Tegin siis eile algust ka vaikselt. Tegin kaerahelbeputru, peale viskasin vaarikamoosi VIST. Alguses ei saanud üldse aru, et seda seksikat kakakäkki seal nii palju on, aga poole peal mõtlesin, et kaks varianti: ma kas lõpetan söömise või roobin kõik lõpuks välja.


No lõunaks mõtlesin, et teen salati. Sisse panin arooniat, kreeki, õuna ja porgandit. Suht lambised asjad, aga üldiselt oli maitse väga hea. Kuigi pean tunnistama, et aroonia jäi veits imelik seal sees, nagu maitsekombinatsiooniga ta väga ei sobinud üldiselt. Nii ilus värviline tuli see salatihakatis. Noh ja kuna ma ei ole suurem asi maltsanärija, siis praadisin paar grillvorsti ka juurde. Taldrikul nägi asi muidugi tragikoomiline välja, sest need vorstid surid lihtsalt salatikuhja all. 



Õhtuks vaaritasin homemade friikartuleid, sest teised tahtsid ka süüa saada. Toppisin jälle hullult salatit, see kord oa oma. mul oli umbes pool toitu alles söödud kui sain hakkama sellega, et viskasin ülejäänud osa toidust põrandale. Nojah, mina sõin vähem, kass sai pererahva toitu (suur kass meil veits weirdo, sööb oasalatit, kartulikoori ja ilmselt ka sibulapealseid kui neid anda.) 

Täna hommikul juba mõtlesin, et ma ei viiiiiiitsi mingit putru ja muud jama üldse vaaritama hakata, aga kuidagi ikka olen hommikupudru ja lõunasalatiga hakkama saanud, eks siis ole näha, mis saama hakkab. Paari nädala pärast olen raudselt nagu see kass:




kolmapäev, 2. september 2015

Lasteaiapaanika

Eile saatsime lapse rõõmsalt lasteaeda. Uus rühm, uus maja, kõik täitsa tore. Kaisa jäi sinna isegi täitsa rahulikult, ma olin sisimas juba valmis nutuks ja karjumiseks, aga ei, täitsa hästi läks isegi. Alguses hoidis natuke kinni, aga õhtul vaatas mulle sellise näoga otsa, et MIDA SINA SIIT VEEL TAHAD!? Mul on tegelikult natuke raske uskuda, et ta läheb juba järgmisel sügisel kooli. WHAAAAT!? Alles sai kolmeseks ju??

Ilmselgelt olen pidanud mõne aastakese jooksul teda juba kolm korda lasteaeda saatma, AGA esimest korda olin nii tark, et tegin valmis nimekirja.



Ma olen täiesti veendunud, et unustasin midagi (nagu alati). Kui nüüd tekib küsimus, et miks NIIIIII palju asju nimekirjas on, siis sellele on täiesti mõistlik põhjus olemas. Nimelt olin ma juulis nädala lasteaias vabatahtlikuks ja mind ajas nii meeletult närvi, kuidas mõnel lapsel olidki seal ainult dressipüksid ja need riided, mis seljas olid. HALLOOO nagu, kõike võib juhtuda + sa ei tea ette, mis ilm järgmisel päeval tuleb. Parem kui on rohkem võimalusi valida, on lapsel mugavam ja õpetajatel ka elu lihtsam. 


Samas seda pilti vaadates tekib tunne nagu ma saadaks teda asumisele. Aga no niiiiii raske on valida ju! Kõik on nii vajalik ja kui ma midagi välja võtan, siis on RAUDSELT vaja seda seal mingil hetkel. (Okei, tean ise ka, et suure tõenäosusega ei ole enamus sellest kraamist tal järgneva lasteaiahooaja jooskul pea kordagi seljas.)