Otse põhisisu juurde

Paksu lehma tõbi


Käisime eelmine nädal Kadiga pildistamas. Ja ma mäletan veel aegu, kus ma valisin 15 minti, milline pilt oli parim. Nüüd nägin ainult ÜHT PILTI, millel ma ei meenutan lehma.

Ja ma pole küll kunagi olnud mingis modellimõõdus või üldse saledas mõõdus, aga need pildid viisid mu rabanduse äärele. Muidu nagu ei saagi aru, et nii halb välja näen. :D

Olen kursis kogu selle teemaga, et ma tervise pärast pean alla võtma ja olen kole paks elajas, kes riivab teiste silma ning ma olen räigelt laisk, et enda paksu sittarit trenni ei vea. Pean ausalt tunnistama, et olengi laisk!

Või kui nüüd aus olla, siis laisk ei olegi õige sõna, mul on lihtsalt sigavähe motivatsiooni. Mul käib see nii hooti: ühel hetkel olen maailma kõige motiveeritum kaalulangetaja, paari nädala pärast ei viitsi väikest sõrme ka liigutada selle heaks, et kuskil suunas ennast liigutada. 
Raske on leida seda õiget treeningut, mis mulle sobiks. Talvel käisin kardiotreeningus ja muidu oli kõik ilus ja kena, aga põlvedele hakkas veits. Siis mingi aeg tuli vahe sisse kooli pärast ja sinnapaika see siis lõpuks jäigi, sest ma teadsin, mis valu ja piin ootab mind ees esimeses trennis pärast seda kui kuu on vahele jäänud. 

Noh ja üldiselt olen ma täiesti iseloomutu tohlakas, kes peab tunnistama, et toiduga ennast väga piirata ei suuda. Ja kuramuse raske on närida mingit kapsaollust kui kõrval on inimene, kes võib süüa ükskõik mida, ilma, et võtaks 100 kilo juurde. Eile öösel ladus ka saia, juustu ja pihvid letti, et noh naine, hakkame nüüd sööma. Mul nagu EIIII! 
Ma muidugi saan aru, et teised ei pea minu pärast oma söömisharjumusi muutma, aga oleks nunnu ju minu püüdlusi toetada? Nagu aru võib saada, siis mul järjekordne motivatsiooniboost hetkel. Tsillisin ema kaalulangetajate materjalides ükspäev ja no ma juba tean, et ma ei hakka järgima neid retsepte ja asju, aga midagi kasulikku panin ikkagi kõrva taha ka: hommikusöögiks puder (kõige parem aeg kell 7-9), lõunaks midagi natuke raskemat koos rohelise kraamiga (kella 12-14 vahel) ja õhtusöögiks midagi kerget, taaskord koos salatiga (kell 17-19). Ja no kuna ma nüüd olen kaugõppes aga olen nii luuser, et tööle pole saanud ikka veel, siis on mul ilmselgelt aega, et neid kellaaegu vähemalt jälgida. Kuskilt kunagi noorena kuulsin, et see pidi ilgelt oluline olema. 

Tegin siis eile algust ka vaikselt. Tegin kaerahelbeputru, peale viskasin vaarikamoosi VIST. Alguses ei saanud üldse aru, et seda seksikat kakakäkki seal nii palju on, aga poole peal mõtlesin, et kaks varianti: ma kas lõpetan söömise või roobin kõik lõpuks välja.
No lõunaks mõtlesin, et teen salati. Sisse panin arooniat, kreeki, õuna ja porgandit. Suht lambised asjad, aga üldiselt oli maitse väga hea. Kuigi pean tunnistama, et aroonia jäi veits imelik seal sees, nagu maitsekombinatsiooniga ta väga ei sobinud üldiselt. Nii ilus värviline tuli see salatihakatis. Noh ja kuna ma ei ole suurem asi maltsanärija, siis praadisin paar grillvorsti ka juurde. Taldrikul nägi asi muidugi tragikoomiline välja, sest need vorstid surid lihtsalt salatikuhja all. 
Õhtuks vaaritasin homemade friikartuleid, sest teised tahtsid ka süüa saada. Toppisin jälle hullult salatit, see kord oa oma. mul oli umbes pool toitu alles söödud kui sain hakkama sellega, et viskasin ülejäänud osa toidust põrandale. Nojah, mina sõin vähem, kass sai pererahva toitu (suur kass meil veits weirdo, sööb oasalatit, kartulikoori ja ilmselt ka sibulapealseid kui neid anda.) 

Täna hommikul juba mõtlesin, et ma ei viiiiiiitsi mingit putru ja muud jama üldse vaaritama hakata, aga kuidagi ikka olen hommikupudru ja lõunasalatiga hakkama saanud, eks siis ole näha, mis saama hakkab. Paari nädala pärast olen raudselt nagu see kass:

Kommentaarid