Nii me siin elame

Oleks vist aeg eelmise aasta viimased poolteist kuud lugemist kokku võtta. Pooleli jäin tookord novembri teise poole ja detsembri juurde. Emotsioonid on juba tuhmunud seega annan oma parima, et meenutada, mis meeldis ja mis mitte. Kahju kohe, et märkmeid enam ei viitsinud lõpupoole teha, oleks kohe mitu korda kergem kirja panna muljeid.  Eelmised kuud on leitavad siit:  Jaanuar Veebruar Märts Aprill #1 Aprill #2 Mai Suvekuud ja september Oktoober-november 1. Daniel J. Siegel, Tina Payne Bryson " Lapse ajukeskne kasvatus ", kirjastus Tänapäev, 228lk, 5/5, sisututvustus leitav  siit. Väga hästi lapse arengut ja erinevaid etappe käsitlev raamat. Üldse ei jooksnud mööda külge maha ja aitab paremini mõista, miks mõned olukorrad ja asjad mõjuvad lastele nii nagu nad mõjuvad. Natuke raske on kiita/laita/välja tuua selliste teoste plusse-miinuseid. Olgem ausad, inimene kas tunneb huvi või mitta ja see kui palju edasisse elu rakendataksse on ka suhteline. Mina soovi

1. Mida sa tegid aastal 2019, mida sa polnud varem teinud? Kui mõelda argielu peale, siis ei olnud ilmselt mitte ühtegi uut asja, mida varem poleks teinud. Kõik on kenasti rutiinne. Natuke laiemalt mõeldes, siis selle aasta sisse mahtusid kõrgkooli lõpetamine ja suure tüdruku pükste jalga tõmbamine ning päriselt tööle minemine. Vot neid asju pole tõesti varem õnnestunud teha. Aa, tegelikult, jõulukaunistused panin esimest korda elus vabatahtlikult ülesse. Kas see läheb arvesse? 2. Kas sa pidasid kinni oma uusaastalubadustest? Kas annad uusi lubadusi? Väga sügavalt kahtlen, et uusaastalubadusi andsin. Vähemalt meeles pole küll ühtegi. Seega, kui juhuslikult mõni oligi, siis vaevalt, et ta täidetud sai. Uusi lubadusi anda ei kavatse, nii kui nii unustan jälle ära. 3. Kas keegi su lähedastest sünnitas?  Kõige lähemast pere- ja sõpraderingist mitte. Mõned tuttavad ja vanad klassikaaslased aga küll. 4. Kas keegi su lähedastest suri? Õnneks mitte. 5. Mida sa sooviksid omada aas

Rääkisin juba ammu, et sünnitusega saan ühele poole kenasti vana aasta sees, kuigi tähtaeg oli 4. jaanuar. Libakad käisid juba pikka aega, igalt poolt valutas, no täiesti kopp oli ees. Õhtuti lootsin, et hommikuks olen sünnitamas, aga ärkasin endiselt ühes tükis. Päev enne haiglasse minekut naersin, et lapsel on viimased kaks päeva tulema hakkamiseks. Ma väga soovisin, et õnnestuks mõnel sellisel päeval sünnitada, kus kellelgi juba ei ole sünnipäeva või aasta ei vahetuks, mingi veider kiiks, mis teha. Lapsehoiuplaan oli ka kenasti paigas, aga seda sai kasutada ainult detsembri lõpuni sellisel kujul nagu ta lõpuks välja nägi. Seega kaks põhjust, miks lootsin detsembrisse jõuda.  Tuli välja, et laps on mul sõnakuulelik juba enne väljapoole jõudmist. Või siis mõjus 27. detsembri õhtul lendu lastud lause, et kui täna öösel tulema ei hakka, siis homme hakkan kükke tegema, teed kaanima, aknaid pesema, tikke korjama ja kui vaja teisi asju proovima, et lõpuks sünnitama saaks. Ootusi suure