Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva detsember, 2018 postitused

Laura Markham-Rahumeelne lapsevanem, rõõmsad lapsed

Kuigi oma töö sain valmis kirjutatud, tundsin soovi läbi lugeda ka need raamatud, mis veel olid käes, aga seal ei kajastu. Üheks selliseks oli  Laura Markham'i Rahumeelne lapsevanem, rõõmsad lapsed . Eelmises raamatupostituses ilmselt kirjutasin ka, et kasvatusalaseid raamatuid vaadates ei kirjuta ma ilmselgelt ülesse erinevaid punktikesi, vaid lasen loodusel teha oma töö ja võtan kaasa selle, mis meelde jääb.  Selles raamatus pöörati eriti palju tähelepanu sellele, kui oluline on õige kiitmine. Õige selles mõttes, et kui laps tuleb pildiga, siis ei tohiks kiita mitte seda pilti, vaid seda, et laps üldse joonistas. Näiteks: "oi, tubli, see on väga ilus pilt" asemel võiks öelda, et "sa nägid kõvasti vaeva, räägi mulle, mis pildil on". Laps saab kiituse selle eest, et nägi vaeva mitte selle eest, et ta joonistas. Lõpptulemuse kiitmine tekitab lapses lõpuks tunde, et ta on tubli ainult siis kui asi on hästi välja tulnud. Lapsevanema ülesanne võiks pigem olla t

Seiklused hambaarsti juures: täna teeme tuimestuseta!

Seiklen siin ikka hambaarsti vahet oma tagumise hambaga. Eile oli eelviimane kord ja minuga juhtus midagi huvitavat. Olgu-olgu, huvitavat on palju öeldud, sest hambaarsti jaoks oli see suht igav olukord ja kellelgi lõug maani ei vajunud, kui rääkisin. Mulle aga oli see täiesti vau hetk, sest olen ma seal toolis varem ka istunud, aga tuimestuseta pole hammaste ravimist veel ette võetud.  Eile pärast arsti sain muidugi aru, et tuimestuse tegemine oleks olnud üpris mõtetu raha raiskamine. Närvid suretas arst ära juba esimesel visiidil, et üldse midagi teha saaks. Räägin sellest seiklusest täpsemalt  siin , kui kedagi peaks huvitama. See, et paaril üksikul korral käis valusähvakas läbi, oli täiesti üleelatav. Selles mõttes, et siin ma ju olen.  Ma tegelikult ise raudselt kutsusin seda issaristikest endale kaela, sest mitu päeva muud ei rääkinud, kui seda, et üldse ei taha süsti. Esimene tuimestus on niisamagi üpris ebamugav, aga kui seda tehakse täitsa taha, siis jah, mul ei ole ü

Ümberkorraldused

Ma võtsin vastu ühe otsuse. Mitte küll eluliselt olulise, aga sellise, mis mõjutab blogi. No niivõrd-kuivõrd mõjutab. Mõni ilmselt ei pane tähelegi, teine ehk tänab taevaisa, et tema piinad lõpetati. Mina olen korraga nii kurb kui rõõmus. Nimelt on mul plaanis teha pausi nädalamenüüdes. Kuigi kodus toimetan endist viisi köögis edasi ja planeerin toidukordi nädalamenüü ja poenimekirja abil, siis siin see enam täismahus kajastust ei leia.  Tekkinud on kergekujuline ajapuudus, sest tegutsemist on palju ja leida seda aega, et kirjutada põhjalikke postitusi seitsme päeva toidust, on kujunenud ootamatult raskeks. Eriti kui arvestada, et soov lihtsalt jutustada ja mõtteid jagada on muutunud ajaga järjest suuremaks. Ma ei taha, et siia kirjutamisest saaks tüütu kohustus, aga sinnapoole on olukord hetkel liikunud retseptide osas, sest tunnen teatavat survet, justkui ma PEAKSIN iga viimse kui õhtusöögi siia kirja panema. Tegelikult ei ole keegi seda käskinud/palunud/anunud, vaid see oli ühe

Ära mine närvi, ära mine noh...

Detsember. Mul ei ole selle kuuga üldse sooje suhteid. Peamiseks põhjuseks on paljude lemmikpüha, jõulud. Eelmisel aastal vist isegi korra vestsin sel teemal siin juttu, aga kordamine on tarkuse ema. Mulle ei meeldi kogu see päkapikutamise, kaunistamise ja kinkimise jura. Lastele võib see oluline olla, aga ma suren seest iga korda, kui kogu see jõulutrall pihta hakkab.  Praegu on tegelikult isegi hea seis. Sellesmõttes, et 6,5aastaga olen jõudnud sellest "jumal tänatud, et sul on 24.detsember sünnipäev, ma ei pea enam jõule pidama" selleni, et mul on lausa kaks jõululinikut, üks tuluke ja lastele ostsin jõulusokid ka kardina külge. Isegi kuusele ei ole päris vastu. Kuigi ma luban selle sisse tuua ilmselt 24.12 ja välja viskan kaks päeva hiljem. Ma lihtsalt ei saa aru, mis tunnet see mulle tekitama peaks, et mingi kobakas kuuks toanurgas ruumi võtab ja okkaid korjan pool aastat hiljem kõige veidramatest kohtadest. Ühel aastal oli kuusk täpselt tugitooli juures. Teate miks

Komöödia pealkirjaga elu

Ma ei tea, mis asi see viimasel ajal on, aga nii paljud asjad lähevad untsu. Või noh, isegi mitte niivõrd untsu, aga täiega feil ja naeruväärne. Ööl vastu neljapäeva ma konkreetselt ei suutnud otsustada, kas naerda või nutta. Pisike otsustas, et magamine on nõrkadele ja pool ööd jooksime Meheraasuga võidu. Kord tuli ta meile voodisse, koos umbes viie kaisukaga, siis jälle läks minema. Siis tuli tagasi, siis läks jälle ära. Ja muudkui need paganama kaisukad! Tõsimeeli, meil ei ole voodi nii suur, et sinna nii palju pehmeid loomi mahuks. Loomulikult tuli talle keset ööd meelde, et tugitoolis on neid veel ja väga raske oli end tagasi hoida, et mitte akent avada ja neid järjest välja viskama hakata.... Parim oli muidugi see, kuidas ta nii viiel korral vähemalt tekitas lootust, et uinus. Ja siis kostis läbi öise vaikuse "karu ka". Ma reaalselt mõtlesin sel hetkel, et purskan naerma, sest see olukord oli juba ajuvabaks muutunud. Neljapäev oli see päev, kui käisin prak

Nädalamenüü #20: kui supist saab risoto

Ma pidin tegema ühel päeval suppi. Praegu olen vaikselt menüüsse tagasi lülitamas riisi. Vahepeal viskasin ta kõrvale, sest see ei läinud hästi peale ja mulle väga tõsiselt tundus, et riis tekitas Pisikesele ka kõhuprobleeme. Samas nüüd lasteaias on iga nädal vähemalt korra riis menüüs ja ei tundu, et midagi eriti muutuks. Seega julgesin ka kodus proovida. Minnes nüüd tagasi selle juurde, et supp pidi olema, siis seisin riisi lisamise ajal pliidi ees ja mõtlesin, et kas üks pakk või kaks pakki (meil oli see riis, mis on varem valmis tehtud ja siis on karbi sees 5-6 väiksemat pakikest, teate küll neid, eks). Otsustasin siis, et davai, panen kaks, savi, et ilmselt liiga palju. Polnudki ammu risotot teinud.  Supi/risoto jaoks on vaja pakki hakkliha, kahte sibulat, rohelist sibulat, kolme porgandit, purki purustatud tomateid, riisi, vett, soola, teelusikatäis suhkrut, sidrunipipart, hakklihamaitseainet, ühte puljongikuubikut ja imepisike törts tšillikastet. Soovi korral sulle meelepär

Nädalamenüü #20: seenepada lillkapsa ja suvikõrvitsaga

See ilmselgelt ei ole esimene kord, kui valmib toit, mis paneb kulme kergitama. Mitte küll kõiki inimesi, aga meie majas küll. Isegi mu ema kergitas natuke kulmu, kui rääkisin, et teen seenepada, kuhu panen muuhulgas lillkapsast ja suvikõrvitsat ning pakun seda kastmena. Üldiselt vast sobib sinna see, mis iga inimene ise heaks arvab, aga meil läksid käiku nuudlid. Mida nad ikka passivad seal kapis tühja.  Selle jaoks, et üks mõnus seenepada/kaste valmis teha on vaja pakki hakkliha, väikest pakki šampinjone, ühte väiksemat lillkapsast, ühte väiksemat suvikõrvitsat, kahte küüslauguküünt, sibulat, rohelist sibulat, vett, puljongikuubikut, soola, sidrunipipart, hakklihamaitseainet, tilli ja soovi korral ka teisi sulle meeldivaid maitseaineid või maitsetaimi. Pane pannile hakkliha koos maitseainete, maitserohelise, küüslaugu ja sibulaga. Prae hakkliha läbi ja seejärel lisa juurde seened. Prae edasi kuni seentest on vesi välja läinud. Pane juurde puhastatud ja tükeldatud lillkapsas

Nädalamenüü #20: köögivilja-hakklihasupp

Tegelikult pidi sellest saama järjekordne hakkliha-kartulisupp, aga ma vaatasin, et ega endiselt ei istu mulle see värk, kui supp koosneb hakklihast, kartulist ja sibulast. Kuna törtsuke rohelist sibulat oleks nii kui nii hulka läinud sügavkülmast, vaatasin seal veel veidi ringi ja jooksvalt lisandus päris palju supi hulka.  Lisaks pakile hakklihale, kuuele kartulile ja veele, läks hulka ka kaks sibulat, pakike sulatatud juustu (200g), teelusikatäis suhkrut, soola, sidrunipipart, hakklihamaitseainet ja puljongikuubik. Sügavkülmast viskasin sekka ka peotäie kapsast, paar peotäit porgandit ja rohelist sibulat.  Alustuseks prae potipõhjas ära hakkliha. Lisa praadimise juurde ka kõik maitseained/maitseroheline, mida soovid kasutada ja sibul (tavaline, mitte roheline). Prae hakkliha läbi ja seejärel lisa vesi, puljongikuubik, kooritud ja tükeldatud porgand, kapsas, kartul. Keeda juurviljad peaaegu pehmeks ja lisa roheline sibul. Sega läbi ja seejärel lisa sisse sulatatud juust. Jäl