Seiklen siin ikka hambaarsti vahet oma tagumise hambaga. Eile oli eelviimane kord ja minuga juhtus midagi huvitavat. Olgu-olgu, huvitavat on palju öeldud, sest hambaarsti jaoks oli see suht igav olukord ja kellelgi lõug maani ei vajunud, kui rääkisin. Mulle aga oli see täiesti vau hetk, sest olen ma seal toolis varem ka istunud, aga tuimestuseta pole hammaste ravimist veel ette võetud.
Eile pärast arsti sain muidugi aru, et tuimestuse tegemine oleks olnud üpris mõtetu raha raiskamine. Närvid suretas arst ära juba esimesel visiidil, et üldse midagi teha saaks. Räägin sellest seiklusest täpsemalt siin, kui kedagi peaks huvitama. See, et paaril üksikul korral käis valusähvakas läbi, oli täiesti üleelatav. Selles mõttes, et siin ma ju olen.
Ma tegelikult ise raudselt kutsusin seda issaristikest endale kaela, sest mitu päeva muud ei rääkinud, kui seda, et üldse ei taha süsti. Esimene tuimestus on niisamagi üpris ebamugav, aga kui seda tehakse täitsa taha, siis jah, mul ei ole ühtegi head sõna selle kohta öelda, aga annan vihje, et see koht valutas veel mitu päeva hiljem ka eelmisel kahel korral... See hetk, kui aru sain, et tuimestust ei tule, oli aga väga hinnaline. Peast käis läbi nii palju mõtteid alates sellest, kuidas ma olen tugev naine, kes saab kõigega hakkama, kuni sinnani välja, et ma lihtsalt löön lõuad kinni ja nõuan kahel jalal trampides süsti.
Kuna julgus ja bravuur jätsid mu maha juba arsti poole kõndides, jäi üle ainult lõuad pidada lahti hoida ja edasi teenida, kuni võiduka lõpuni. Seekord pandi juurekanalid kinni ära ja see hetk, kui ta seal neid, misiganes asju sinna pannakse, tihedamalt kokku lükkas, mõtlesin küll, et mis karmavõla eest sellist karistust antakse. Mul on lihtsalt nii mega hirm alati protseduuride ees, mida seal tehakse ja siis see hetkeline valusähvak tõi peaaegu pisara silma.
Valulikest hetkedest mitu korda rõvedam on see, kui neid vatitampoone suhu topitakse. Tagumise hamba parandamise juures on väga suureks miinuseks keele olemasolu. Kuna ma ei plaaninud keelt maha lõigata, aga kuidagi pidi ometigi eest ära ta saama, siis läks üks ja teine ja kolmas ja... ma isegi ei tea palju neid oli seal suus, aga mind üllatas väga, et neid sinna nii palju mahtus. Tunne oli suhteliselt selline:
Mu lemmikosa oli jätkuvalt see, kui lohutav arst kogu aeg on: natuke veel peame vastu, eks! No ma ei tea, kas enam oli valikut või? :D Ma üldiselt leian, et arstiga on vedanud ja isegi pärast eilset ma vahetama ei kavatse hakata. Kuigi kabinetist välja saades olid stressihormoonid, adrenaliin ja vererõhk nii kõrgel, et ma vist pole elus nii kiiresti vanemate juurde jõudnud. Võttis veidi vähem, kui 15 minutit ühest linna otsast teise :D
Praegu võin pea pakule panna, et varsti kindlasti saan mõne uue põneva kogemuse osaliseks. Ma nimelt ei osanud suud kinni hoida ja kähvatasin eilses emotsioonidetulvas järgmist: "kõigepealt õmmeldi kannikat ilma tuimestuseta(tolleaegse hea sõbranna tädi koer tahtis tükki saada mu pepsist), siis sünnitasin ilma igasugu imerohtudeta(kuigi ma tegelikult mingil hetkel juba väga tahtsin, aga "paha lugu", kui jõuad haiglasse täisavatusega) ja nüüd see, kuhu edasi!?" Seega vaikselt hakkan juba leppima/ootama, mis põneva üllatusega elu lagedale tuleb.
Muide, võin julgelt öelda, et kannika õmblemine on mitu korda valusam, kui juurekanalite sulgemine :D
Kommentaarid
Postita kommentaar