Detsember. Mul ei ole selle kuuga üldse sooje suhteid. Peamiseks põhjuseks on paljude lemmikpüha, jõulud. Eelmisel aastal vist isegi korra vestsin sel teemal siin juttu, aga kordamine on tarkuse ema. Mulle ei meeldi kogu see päkapikutamise, kaunistamise ja kinkimise jura. Lastele võib see oluline olla, aga ma suren seest iga korda, kui kogu see jõulutrall pihta hakkab.
Praegu on tegelikult isegi hea seis. Sellesmõttes, et 6,5aastaga olen jõudnud sellest "jumal tänatud, et sul on 24.detsember sünnipäev, ma ei pea enam jõule pidama" selleni, et mul on lausa kaks jõululinikut, üks tuluke ja lastele ostsin jõulusokid ka kardina külge. Isegi kuusele ei ole päris vastu. Kuigi ma luban selle sisse tuua ilmselt 24.12 ja välja viskan kaks päeva hiljem. Ma lihtsalt ei saa aru, mis tunnet see mulle tekitama peaks, et mingi kobakas kuuks toanurgas ruumi võtab ja okkaid korjan pool aastat hiljem kõige veidramatest kohtadest. Ühel aastal oli kuusk täpselt tugitooli juures. Teate miks see hea mõte ei olnud? Ma korjasin veel jaanipäeval ka sealt ümbrusest seda sodi. Jäi lihtsalt tugitooli pragudesse kinni, tolmuimejaga välja ei tulnud ja nii ta siis vaikselt omas tempos pudises sealt. Mingi pisike kunstkuusk kapile oleks hoopis parem lahendus. A sellele protesteeritakse nii tugevalt vastu, et tekib tunne nagu ma oleks palunud kolm sõrme otsast saagida :D
Noh ja see päkapikutamine. Jah, sussi seest nad oma kraami hommikul leiavad, aga olen tugeval arvamusel, et Pisike võiks kasvada ülesse teadmisega, et see on traditsioon. Mille jaoks kogu seda tralli väljamõeldistega? Olgu, ma hoidsin oma moka sellel teemal üldiselt maas, aga suurem neiu jõudis alles sel aastal teadmiseni, et päkapikke pole olemas ja vanemad panevad sussi sisse asju. Olgu, ta päriselt kinnitust ei saanud, sest millegi pärast vältis Meheraasu seda teemat ja korrutas naeruse näoga, et on ikka. Mulle jäi ebaselgeks, kas ta üritas nalja teha või miks seda oli vaja öelda. Inimene ju JUBA teab, et see on pullikaka. Saaks nüüd rõõmsalt minna selle juurde edasi, et see on traditsioon. Aga see on ilmselgelt ebapopulaarne arvamus, seega üritan siin edasi jaurata, kuni for the love of god, keegi lõpuks kuuleb mu juttu. Muide! Ta ei saanud sellest traumat, et aastatepikkune alatu vale päkapikkude osas välja tuli....
Kas sellest üldse tasub rääkida, mis poodides toimub? Minul õnneks pole üldse raske kõiki neid ehteid ja tilu-lilusid sinna letile jätta, sest kodus juba on piisavalt ja ma pole nii rikas, et sooviksin igal aastal mingit summat selle alla panna, et saada koju asju, mis leiavad kasutust max kuu aega aastast. Oleks karjuv vajadus, siis jah läheks, vaataks ja ostaks, aga seda pole. Taevale tänu, ma õppisin ära selle ilusa asja ka, et ma suudan mitte kuulata. Varem jäi poes kostuv muusik nii tugevalt kõrvadesse, aga eks elu õpetab kõrvu "sulgema" kui vajadust on. Või siis olen lihtsalt kurdiks jäänud. See või teine, ega vahet ei ole, minu jaoks lihtsalt see jõulumuusika ei toimi ja meeleolu ei loo.
Kingitused on ka keeruline teema, ma never ei oska midagi teha, kui just ei öelda konkreetset soovi, et voh näed SEDA. See on praktiline mitte ainult selle pärast, et tegijal jääb stressi vähemaks, aga ka seetõttu, et sa ei tassi teisele inimesele mingit jama koju, mida ta ei taha. Mulle meeldib ka praktilisi kingitusi saada. Sellesmõttes, et kui ma saan mõne kruusi kingituseks, tekib küll tunne, et ee, mis teen sellega? Mul on neli riiulitäit neid ja tundsin siirast rõõmu, kui Pisike suvel kolm tükki purustas....ma vist oleks isegi vetsupaberi saamise eest tänulikum, kui tassi eest. Paberit vähemalt kasutad, mitte ta ei jää 52164892423000 aastaks seisma, kuni ehk ühel heal päeval keegi suvatseb teda kasutada. Rõhk sõnal ehk.
Olgu, ma suudan mööda vaadata sellest, et poed on jõuluasju täis, igal pool on jõululaulud, mul on mingi teatav surve, sest lapsed on majas ja ma justkui peaksin päkapikutama, kuuski tassima ja kõikjale ehteid toppima. Need on minu isiklikud eelistused ja suudan piisavalt egoismi maha suruda, et ühiskonnas toimida. Mis mind aga eriti kohutavalt on härinud ja ilmselt häirib ka edaspidi, on heategevuse sidumine jõuludega. Aastaringselt käib tegelikult annetuste kogumine ja aitamine. Ja siis järsku kuu aega aastas räägime, milline imede aeg nüüd käes on? Tegelikult ju pole. Midagi ei muutu. Abi on vaja ka siis, kui ei ole parasjagu "maagiat täis imede aeg". Olgem ausad, nende jaoks, kes vajavad abi juulis ja nad selle ka saavad, ongi see juuli imede aeg.
Ilmselt olen jälle ebapopulaarsel arvamusel, aga minu jaoks on see eemaletõukav, kui heategevusele üles kutsuvas reklaamis tõmmatakse seosed jõuludega. Kusjuures, olete tähele pannud, kui vähe on selliseid reklaame muul ajal aastas? Siis käib enamus tööst sotsiaalmeedias. Ei, ma ei kuuluta usku ja ma ei ürita tõestada, et selline reklaamimine oleks kuidagi vale. Kui neid jätkuvalt tehakse, siis järelikult need tasuvad end ära. Mida ma tahaks on see, et inimesed mõtleksid rohkem sellele, et abi on vaja ka muul ajal. Muide, abi ei pea tingimata olema alati rahaline, vahel piisab ka sellest, kui jagada aega. Nii suur hulk on selliseid inimesi, kes ei vaja abi saamiseks seljataha suurt organisatsiooni või MTÜd. Vahel on vaja kedagi, kes viitsiks kuulata ja olemas olla.
Kingitused on ka keeruline teema, ma never ei oska midagi teha, kui just ei öelda konkreetset soovi, et voh näed SEDA. See on praktiline mitte ainult selle pärast, et tegijal jääb stressi vähemaks, aga ka seetõttu, et sa ei tassi teisele inimesele mingit jama koju, mida ta ei taha. Mulle meeldib ka praktilisi kingitusi saada. Sellesmõttes, et kui ma saan mõne kruusi kingituseks, tekib küll tunne, et ee, mis teen sellega? Mul on neli riiulitäit neid ja tundsin siirast rõõmu, kui Pisike suvel kolm tükki purustas....ma vist oleks isegi vetsupaberi saamise eest tänulikum, kui tassi eest. Paberit vähemalt kasutad, mitte ta ei jää 52164892423000 aastaks seisma, kuni ehk ühel heal päeval keegi suvatseb teda kasutada. Rõhk sõnal ehk.
Olgu, ma suudan mööda vaadata sellest, et poed on jõuluasju täis, igal pool on jõululaulud, mul on mingi teatav surve, sest lapsed on majas ja ma justkui peaksin päkapikutama, kuuski tassima ja kõikjale ehteid toppima. Need on minu isiklikud eelistused ja suudan piisavalt egoismi maha suruda, et ühiskonnas toimida. Mis mind aga eriti kohutavalt on härinud ja ilmselt häirib ka edaspidi, on heategevuse sidumine jõuludega. Aastaringselt käib tegelikult annetuste kogumine ja aitamine. Ja siis järsku kuu aega aastas räägime, milline imede aeg nüüd käes on? Tegelikult ju pole. Midagi ei muutu. Abi on vaja ka siis, kui ei ole parasjagu "maagiat täis imede aeg". Olgem ausad, nende jaoks, kes vajavad abi juulis ja nad selle ka saavad, ongi see juuli imede aeg.
Ilmselt olen jälle ebapopulaarsel arvamusel, aga minu jaoks on see eemaletõukav, kui heategevusele üles kutsuvas reklaamis tõmmatakse seosed jõuludega. Kusjuures, olete tähele pannud, kui vähe on selliseid reklaame muul ajal aastas? Siis käib enamus tööst sotsiaalmeedias. Ei, ma ei kuuluta usku ja ma ei ürita tõestada, et selline reklaamimine oleks kuidagi vale. Kui neid jätkuvalt tehakse, siis järelikult need tasuvad end ära. Mida ma tahaks on see, et inimesed mõtleksid rohkem sellele, et abi on vaja ka muul ajal. Muide, abi ei pea tingimata olema alati rahaline, vahel piisab ka sellest, kui jagada aega. Nii suur hulk on selliseid inimesi, kes ei vaja abi saamiseks seljataha suurt organisatsiooni või MTÜd. Vahel on vaja kedagi, kes viitsiks kuulata ja olemas olla.
Kommentaarid
Postita kommentaar