teisipäev, 4. detsember 2018

Komöödia pealkirjaga elu

Ma ei tea, mis asi see viimasel ajal on, aga nii paljud asjad lähevad untsu. Või noh, isegi mitte niivõrd untsu, aga täiega feil ja naeruväärne. Ööl vastu neljapäeva ma konkreetselt ei suutnud otsustada, kas naerda või nutta.

Pisike otsustas, et magamine on nõrkadele ja pool ööd jooksime Meheraasuga võidu. Kord tuli ta meile voodisse, koos umbes viie kaisukaga, siis jälle läks minema. Siis tuli tagasi, siis läks jälle ära. Ja muudkui need paganama kaisukad! Tõsimeeli, meil ei ole voodi nii suur, et sinna nii palju pehmeid loomi mahuks. Loomulikult tuli talle keset ööd meelde, et tugitoolis on neid veel ja väga raske oli end tagasi hoida, et mitte akent avada ja neid järjest välja viskama hakata....

Parim oli muidugi see, kuidas ta nii viiel korral vähemalt tekitas lootust, et uinus. Ja siis kostis läbi öise vaikuse "karu ka". Ma reaalselt mõtlesin sel hetkel, et purskan naerma, sest see olukord oli juba ajuvabaks muutunud.
Pildiotsingu funny no sleep meme tulemus
Neljapäev oli see päev, kui käisin praktikalepingutega toimetamas ja no mida ilma. Mul on vanemate juurest ülilühike tee sinna ja vahepeal juba tundus, et ma ei jõuagi kohale. Otseloomulikult unustasin mütsi emale koridori. Ma lihtsalt ei ole eriline mütsikandija ja nii ma uhkel sammul läksin, endal kõrvad otsast kukkumas. 

Kuna õues oli korralik tuul, otsustasime juba hommikul, et Meheraasu läheb ise Pisikesele lasteaeda järgi. Ei näinud mõtet temaga ilma trotsida ja külmetada jalutamisega, kui autovõimalus on ka. Kuna plaanis oli ka Triinuga kokku saada, siis tuli plaani hoopis päeval koju tulla, et tuled alla teha. 

Meil on ülihalb soojustus hetkel veel ja kuna tuulutas korralikult, siis ma ei oodanudki, et siin soe oleks, eks. Aastatega ma olen sellest naiivsest lootusest välja kasvanud 😀 Aga seda ma ka ei oodanud, et kella poole kolmeks on 14kraadi ainult. Õnneks on mul sõbrannadega vedanud, sest Triin aitas lahkelt tuled alla teha sel ajal, kui pesu kuivama panin. Jap see tore aega aastast, mil käin kas enda ema või ämma juures pesu kasimas on kätte jõudnud. Jumal tänatud, et see periood elus varsti läbi saab ja järgmisel talvel saan juba oma pesumasinat aastaringi kasutada. Ma sel hetkel muidugi ei teadnud, mis tulevikul varuks on. Esmaspäeval koju tulles oli termomeeter rõõmus üllatus. See näitas võimsad 12 soojakraadi, jap...12. 

Viskasin veel nalja, et ei tea kas julgeb üldse pesu restile riputada, äkki jäätub ära. Vana hea Murphy tuli ka appi ja vahepeal juba mõtlesin kus suunas esimene teerist on, et hing saatanale müüa ja tuli alla saada. Võimatu missioon tundus olevat. Nagu ikka, kui on kõige kiirem, süttivad närvid mitu korda kiiremini kui puud pliidi all. Kuigi vahepeal oli juba nii külm, et hakkas soe ja jalgu ka nagu ei tundnud, siis lõpp hea-kõik hea, jäime ellu ja saime sooja. 

Tuli öö vastu reedet. Pisike jälle korraldas oma väikest komöödiaetendust. Pool ööd jooksis Meheraasu, teise poole mina. Selline tunne oli, et üldse ei saanud und, vaid oligi ainult pikali ja kohe jälle püsti. Seekord ajas ka karu taga, õnneks ei kaasnenud voodite vahel jooksmist, AGA katsu sa unesegasele kahesele selgeks teha, et karu, mida ta tahab on tal kaisus juba. For real, läbi une seletas seal "emme, anna karu!. Ma tuulan terve voodi ümbruse neljakäpukil läbi ja arvake ära, kus see karu oli? Tema kaenlas! Ja nii terve minu poole ööst. See otsimisosa muidugi jäi vahele, sest võtsin õppust ja edaspidi vaatasin alguses kohe voodisse. 

Reedel kirjutasin koolitöid ja andis täiega tunda, et paar ööd oli vahelt ära jäänud. Täiesti ajuvabad kirjavead tekkisid sisse. Õnn, et lasin üle lugeda enne õppejõule saatmist 😀 päris piinlik oleks muidu olnud. Õhtul tulid Triin ja Kadi külla. Ma ei mäleta, mille peale, aga ütlesin Katsile, et ta Pisikese ära lausuks magamise osas.
Pildiotsingu funny patience meme tulemus
Ta sai oma tööga väga hästi hakkama. Pisike magas terve öö. Kui välja jätta üks kord, mil tekki peale panin talle. Ärkas alles veidi enne üheksat. Miljoniküsimus...kas mina märkasin magada? Ma arvan, et sõbrale helistama ei pea ja vastus on niisamagi selge. Loomulikult mitte! Ärkasin juba kell seitse. Pagana seitse! Pühapäeva hommikul oli sama nali. Pisike magas, mina olin üleval. Natuke nagu veider, eks, aga ma ei saa sinna midagi parata, et enam magada ei oska.

Esmaspäeval lasin sarnases rütmis edasi nagu eelmine nädal lõppes. Tulin koolist, pea paras pelmeen otsas. Mitte, et jõhkralt oleks ajutööd teinud, aga natuke ikka. Sekka ka meeldivat väsimust ja üldse pea kuidagi pulki täis. Hakkasin siis Pisikest lasteaias riidesse panema. Käte-silmade koostöö üldse ei sujunud, koordinatsioon täielik ümmargune null. Udin siis talle suure vaevaga püksid ja saapad jalga, jope selga. Siis tulid kindad. Proovisin korra, kaks, lõpuks hakkasin naerma ja ütlesin emale, et palun tee ise, ma lihtsalt ei suuda :D Ma teadsin juba päeval, et see on hea mõte ta kaasa kutsuda. 
Tegelikult oli veel paar asja, mis läks totaalselt metsa, paar head nalja samuti, aga kuna alustasin selle postituse kirjutamist umbes neli päeva tagasi, siis on need kahjuks juba oma teed matkama läinud. Lihtsalt soovin, et elaksin selle nädala üle ilma suuremate kahjudeta

Hahaha, enne kui jõudsin avalda nuppu vajutada, suutsin veel ühe feili maha panna. Mul on raamatunimekiri tehtud teostega, mida tahan jooksvalt lugeda. Samale paberile kirjutasin vanemate jõulukingi mõõdud. Meheraasu tahtis vaikselt tegema hakata, küsis mõõte. Reaalselt otsisin 10 minutit, vaatasin vihikute vahele ja kalendermärkmiku vahele. Tundus nagu oleksin seda paberit TÄNA koolis näinud. Juba tükkis pisar silma ja meeleheide peale, sest ma mäletasin ainult pooli raamatuid, mis seal kirjas olid. Mõõdud saaks iga kell uuesti võtta, aga no need pealkirjad, eks :D Lõpuks andsin alla, tõusin püsti ja siis see paber vahtis mulle teleka pealt vastu. Ei  näinud ma seda täna, hoopis eile #mybad  #oopsididitagain
Pildiotsingu bad memory meme tulemus

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar