Nii me siin elame

Vahel osalen facebooki loosimängudes. Vedanud on täpselt kaks korda - ühe korra mõnda aega tagasi, kui sain hunniku Põltsamaa tooteid ja teist korda nüüd, mil auhinnaks oli veega täidetav mängumatt. Nüüd on muidugi vale öelda, sest see postitus on seisnud mustandites ikka väga kaua aega. Kui nüüd hästi meenutan, siis mängumatt jõudis meieni septembris... ja kui veel rohkem meenutan, siis mängu korraldas pisilinnu beebi- ja lastekaubad.  Aga nüüd on algand aega, mil tuleb enda väärikus kokku rookida ja hakata kirjutama valmis vanu teemasid, mis seisma on jäänud, sest uus aasta ja uued jutud on kohe ukse ees. Okei, ma ei tea, miks miljon kilomeetrit muud jura juba siia ritta saanud on.  Nii, mängumatt.  Elevust oli palju, sest pane ühte lausesse mänguasi ja vesi ning lapsed sulavad. Põhimõtteliselt võib öelda, et vastuvõtt oli soe - tegevust oli nii alla aastasel kui ka neljasel. Seejuures ei saa pattu salata ja pean tunnistama, et vahel unustasin ennast ka seda patsutama. ...

Aeg läheb. noorus kaob ja ma olen siin üsna mitu postitust võlgu. Käesolevaga kokku neli, kui täpne olla. Tegelikult oleks vist õigem öelda kolm, sest neljas ilmub ainult juhul, kui elu tüürib sinnani, et see mõte teoks saab. Aega võib minna mõnest kuust mõne aastani. Samas on võimalus, et see ei ilmugi. Ega enne ei tea, kui ükskord teame, eks.  Põhiline seisaku põhjus on minus endas (ilgelt tahaks öelda, et kõigis teistes). Praegu on mingi täielik sisemiste dilemmade aeg. Tunnen end täiesti kadunult, raskelt ja tegelikult on see kõik üks hoopis teine teema, mis sellesse konkreetsesse postitusse üldse ei puutu. Jätangi ta ootama seda imelist aega, mil kord õiglaselt temani jõuab.  Praegu tulin kirjutama hoopis adenoidist.  Või siis hoopis, nüüdseks juba, puudumisest?  Nimelt on nüüd Mirteli adenoid kenasti lõigatud. Kirjutasin sellest siiani esimest ja viimast korda aprillis (leitav  siit ). Seal kirjutasin, kuidas üldse jõudsime arvamusele, et adenoid võib prob...

Mõned kuud tagasi tuli lasteaia logopeedi poolt signaal, et Mirteliga võiks minna adenoidi kontrollima. Olevat raske teha harjutusi. See, et osad häälikud on kohati sassis ja vahel ei saa üldse aru, mida öelda tahab, ei olnud muidugi uudiseks. Mina siiski liigitasin selle pigem ealiste iseärasuste alla. Natuke hiljem soovitati siiski uuesti, lisati juurde, et vahel võib adenoid segada kõne arengut ja kui saab probleem eemaldatud, kaob ka mure kõnega.  Siinkohal ei tule juttu kõnepuudest või mahajäämusest arengus. Tal tõesti lihtsalt on häälikud sassis, kohati räägib läbi nina ja see takistab ka edasiminekut. Natuke kardan ka seda kirjutada, sest nii palju kui keegi on lapse/laste kõne arengust kirjutanud, on neile turja lennatud. Olge õrnad, eks.  Igatahes, alguses me saatekirja LOR-arstile ei saanud. See oli siis kohe pärast esimest mainimist, et võiks. Pärast teist mainimist hakkasime uuesti sel teemal rääkima arstiga. Võib olla lisasime ka pisut omalt poolt juurde,...

Oppa, kui kiiresti aeg läheb. Alles nutsin, kuidas rasedus ei saagi kunagi läbi ja nüüd oleme juba kuu aega elanud hullumajas  kolme lapsega. Mõni päev on selline tunne nagu oleks rongi alla jäänud ja õhtu ei jõuagi kohale. Järgmisel hetkel juba vaatan, kuidas mu beebid magada nohisevad ja heldin end voodisse, et järgmisel hommikul otsast peale hakata. Nüüd, teisel ringil, hakkan alles aru saama, mida räägitakse beebiaja nautimisest. See annab tõesti päris palju juurde, kui laps magada märkab. Henri on öösiti täielik musterbeebi, ärkab ainult söömiseks ja magab edasi juba selleks ajaks, kui pudeli* pestud saan. Päeval on ta rohkem üleval ja eks siis ole natuke vahel ka nuttu, aga sellist väsimust, et magaks püstijalu vastu ust, nagu kolm aastat tagasi vahel juhtus, ei ole. *Tissitamisega läks suhteliselt sama rada, mis Mirteliga. Haiglas oli kõik veel hästi, kaalukaotus oli väike, lisa juurde ei andnud. Olin lausa optimistlik, et ehk läheb nüüd paremini. Esimene kontroll pere...

Rääkisin juba ammu, et sünnitusega saan ühele poole kenasti vana aasta sees, kuigi tähtaeg oli 4. jaanuar. Libakad käisid juba pikka aega, igalt poolt valutas, no täiesti kopp oli ees. Õhtuti lootsin, et hommikuks olen sünnitamas, aga ärkasin endiselt ühes tükis. Päev enne haiglasse minekut naersin, et lapsel on viimased kaks päeva tulema hakkamiseks. Ma väga soovisin, et õnnestuks mõnel sellisel päeval sünnitada, kus kellelgi juba ei ole sünnipäeva või aasta ei vahetuks, mingi veider kiiks, mis teha. Lapsehoiuplaan oli ka kenasti paigas, aga seda sai kasutada ainult detsembri lõpuni sellisel kujul nagu ta lõpuks välja nägi. Seega kaks põhjust, miks lootsin detsembrisse jõuda.  Tuli välja, et laps on mul sõnakuulelik juba enne väljapoole jõudmist. Või siis mõjus 27. detsembri õhtul lendu lastud lause, et kui täna öösel tulema ei hakka, siis homme hakkan kükke tegema, teed kaanima, aknaid pesema, tikke korjama ja kui vaja teisi asju proovima, et lõpuks sünnitama saaks. Ootusi s...

Ma mõtlesin alguses, et hoian suu kinni nii kaua, kuni viimased hetkel oodatavad testid kõik tehtud saavad. Siis aga mõtlesin, et sellel puudub igasugune mõte, sest olgem ausad, ma ei ole seda absoluutselt varjanud. Elus üldiselt kipub siiski nii olema, et ühele rääkides teab õhtu lõpuks vähemalt kolm tükki veel, seega leppisime Raidoga kokku, et seekord ei hakka lolli mängima või suud kinni hoidma, vaid teeme kohe asja avalikuks. Kuigi elus võib igasuguseid asju juhtuda, olen arvamusel, et teekonda koos murede ja rõõmudega tahan igal juhul jagada. Seega miks mitte kohe algusest. Ilmselt on pärast esimest lõiku juba tekkinud mingi arvamus, millest juttu tuleb. Seejuures olen kindel, et enamus inimesi sai juba aru. Lühidalt öeldes: järgmine elu saabus rutem, kui arvasin. Kes seda kerget vihjet kunagisele postitusele ära ei tabanud ja vajab otse ütlemist: meid saab olema ühe võrra rohkem. Veebruaris seiklesin veenipõletikuga, mis tõi kaasa beebipillidest loobumise. Arsti soovitat...

Kuigi oma töö sain valmis kirjutatud, tundsin soovi läbi lugeda ka need raamatud, mis veel olid käes, aga seal ei kajastu. Üheks selliseks oli  Laura Markham'i Rahumeelne lapsevanem, rõõmsad lapsed . Eelmises raamatupostituses ilmselt kirjutasin ka, et kasvatusalaseid raamatuid vaadates ei kirjuta ma ilmselgelt ülesse erinevaid punktikesi, vaid lasen loodusel teha oma töö ja võtan kaasa selle, mis meelde jääb.  Selles raamatus pöörati eriti palju tähelepanu sellele, kui oluline on õige kiitmine. Õige selles mõttes, et kui laps tuleb pildiga, siis ei tohiks kiita mitte seda pilti, vaid seda, et laps üldse joonistas. Näiteks: "oi, tubli, see on väga ilus pilt" asemel võiks öelda, et "sa nägid kõvasti vaeva, räägi mulle, mis pildil on". Laps saab kiituse selle eest, et nägi vaeva mitte selle eest, et ta joonistas. Lõpptulemuse kiitmine tekitab lapses lõpuks tunde, et ta on tubli ainult siis kui asi on hästi välja tulnud. Lapsevanema ülesanne võiks pigem olla t...

Ma ei tea, mis asi see viimasel ajal on, aga nii paljud asjad lähevad untsu. Või noh, isegi mitte niivõrd untsu, aga täiega feil ja naeruväärne. Ööl vastu neljapäeva ma konkreetselt ei suutnud otsustada, kas naerda või nutta. Pisike otsustas, et magamine on nõrkadele ja pool ööd jooksime Meheraasuga võidu. Kord tuli ta meile voodisse, koos umbes viie kaisukaga, siis jälle läks minema. Siis tuli tagasi, siis läks jälle ära. Ja muudkui need paganama kaisukad! Tõsimeeli, meil ei ole voodi nii suur, et sinna nii palju pehmeid loomi mahuks. Loomulikult tuli talle keset ööd meelde, et tugitoolis on neid veel ja väga raske oli end tagasi hoida, et mitte akent avada ja neid järjest välja viskama hakata.... Parim oli muidugi see, kuidas ta nii viiel korral vähemalt tekitas lootust, et uinus. Ja siis kostis läbi öise vaikuse "karu ka". Ma reaalselt mõtlesin sel hetkel, et purskan naerma, sest see olukord oli juba ajuvabaks muutunud. Neljapäev oli see päev, kui käisin prak...

Vahepeal sain jälle aasta vanemaks. Veidi imelik on mõelda, et juba 24. Alles eile olin 15 ja 20, nüüd kuidagi juba nii vanaks saanud :D Kui eelmisel aastal ei olnud eriti sellist tunnet, et tahaks tähistada ja olla, siis sellel aastal oli vastupidi. Ühel sõbrannal on järgmisel päeval sünnipäev ja nii me kokku leppisime, et ühendame käed (ja sünnipäevad) ning peame koos väikest pidu. Esimest korda oli mul kuidagi stress-free see sünnipäevake. Üldse ei põdenud söögi ja joogi pärast, lasin lebolt minna. Pisike muidugi koostööd teha ei tahtnud. Muidu oli kõik tore ja kena, aga tal oli see periood jälle, mil ta öösel magada ei tahtnud. Nii me seal kordamööda siis käisime ja üritasime. Lõpuks vajus ta uuesti magama kell 3 öösel, kui hakkasime ise ka voodisse ära sättima. Vist ei tahtnud lõbust ilma jääda, aga uneajaga siin majas eriti nalja ei ole. Ta jõuab neid õhtuseid istumisi veel küll pidada :D  Pilte ma kahjuks ei teinud, aga kujutage siis ette väikest punti inimesi, kes grilli...

Tegelikult küll mitte päris miljon aastat tagasi, aga paar nädalat on ikka vaikselt mööda tiksunud küll. Üldiselt nagu aru ei saa, et aeg liigub, aga siis avastan, et postitus, mille pidin juba ammu-ammu kirja panema on ikka megalt venima jäänud. Korraks isegi mõtlesin, et ah las ta siis jääda. Siis aga otsustasin, et teen ikkagi ära. Las olla vahelduseks retseptipostitustele.  Viimati käisin loomaaias paar aastat tagasi. Mingi 2015 ehk. Seega Pisikesele oli see päris esimene kord üldse. Mina isiklikult tahtsin näha ainult jääkarusid ja elevante. Peaaegu oleksin üldse juba enne pileti ostmist otsa ringi keeranud, sest seisime järjekorras 45 minutit kindlasti. Ma ei ole kindel, miks arvasin, et laupäeva keskpäev on hea valik sellise koha külastamiseks :D Meheraasu siiski ütles, et tema enam otsa ringi ei keera, kui on megapalavusega kohale sõitnud ja oodanud, seega mis mulgi siis enam üle jäi. Üks beebigrupi sõbranna ootas ka meid. Meil üldse kunagi ajad ei klapi, et pärise...

Teate, mul on sõpradega vedanud! Vahel sunnivad nad mind asjadega kaasa minema ja kuigi alguses turtsun, siis lõpuks saan ikka tõdeda, et vahva oli. Näiteks eile. Tulevad külla ja lajatavad: lähme valgehobusemäele! Minu esimene reaktsioon? Ei! Räägi veel, et Pisike on ei-faasis, ma ise samasugune ju :D Peaaegu iga asjaga on kohe esimene vastus ei ja siis miljon põhjendust, miks see pole parasjagu sobilik. Ilmselgelt veel üks tahk minus, millega tuleb tööd teha.  Lõpuks vaatas mulle otsa kuus nägu, kes kõik kinnitasid, et ikka lähme, kõik koos lähme. Kõigile muule suutsin vastu hakata, aga kui juba Pisike vaatas mind sellise kamoooooooon näoga, siis andsin alla. Ja hästi tegin, et andsin.  Tegelikult pidime algselt minema ainult vaatetorni, aga siis mõtlesime, et okei, lapsed käisid ronisid meiega mäest üles, las nüüd mängivad veits mänguväljakul. See oli täpselt tiigi kõrval ja seal olid vesijalgrattad... tunni aja rent maksab 10 eurot ja oma seltskonnaga tegime i...

Pisike otsustas eile hommikul pikemalt magada, seega kasutasin juhust ja tegin blogilugemisringi. Nägin, et Pille, Britt ja Mallukas olid vastanud mõnedele vahvatele küsimustele emaduse kohta. Mul lõi lambipirni põlema, tahan ka ahvida. Hea mõne aasta pärast lugeda ja võrrelda, kuidas mõtted ajas muutunud on.  Kas magad laste lõunaune ajal koos nendega? Ei. Kui Pisike oli veel päris beebi, siis vahepeal paar korda vajusin koos temaga magama, aga see oli selline oih olukord. Üldiselt mulle ei meeldi päeval magada, sest kogu ärkamisprotsess algab siis uuesti. Piisab sellest, kui pean hommikul endast inimese tegema, rohkem ei viitsi väga. Samuti kasutan lõunaune aega selle jaoks, et teha neid toimetusi, mida koos Pisikesega eriti teha ei saa. Näiteks korjan kuiva pesu õuest ära või kasutan juhust ja söön vahelduseks nii, et keegi ei loe suutäisi või ei taha ampsu saada. Milline beebitarvik oli sinu jaoks kindel must have ?  Lutt ja lamamistool. Nagu näha, siis l...

Eile käisime jälle arstitädi juures. See on jätkuvalt piin, sest Pisike ikka ei armasta seal olla. Või oleks õigem öelda, et talle jätkuvalt ei meeldi pereõde, kes kaalub ja mõõdab? Sest noh, ta rahunes maha ja nii kui pereõde silmapiirile ilmus, oli kisa lahti jälle.  Samas, progressi on näha. Rahunes kiiremini, kui eelmistel kordadel ja kisa oli ka poole vähem. Uues majas muidugi on arst ja pereõde erinevates ruumide, ehk see mõjus :D Hullult veider oli sinna minna. Terve elu käid ühes kohas ja siis järsku uus värk. Aga see selleks, küll ära harjun.  Üldiselt oldi rahul. Kaalutõus oli 740grammi. Pikkust juures 3cm. Korra viibutati sõrme, sest Pisike ei käi potil veel. Mainisin ka, et ei tahaks väga teda sinna suruma ka hakata. Pärast saab veel mingi trauma ja peab pool elu potihirmuga tegelema. Soovitati panna teda suure poti peale, et äkki on asi lihtsalt vales potimõõdus. Eks ma siis suvel suure soojaga proovin seda :D  Aa, ja allergiast polnud rohkem üld...