Hüvasti adenoid

Mõned kuud tagasi tuli lasteaia logopeedi poolt signaal, et Mirteliga võiks minna adenoidi kontrollima. Olevat raske teha harjutusi. See, et osad häälikud on kohati sassis ja vahel ei saa üldse aru, mida öelda tahab, ei olnud muidugi uudiseks. Mina siiski liigitasin selle pigem ealiste iseärasuste alla. Natuke hiljem soovitati siiski uuesti, lisati juurde, et vahel võib adenoid segada kõne arengut ja kui saab probleem eemaldatud, kaob ka mure kõnega. 

Siinkohal ei tule juttu kõnepuudest või mahajäämusest arengus. Tal tõesti lihtsalt on häälikud sassis, kohati räägib läbi nina ja see takistab ka edasiminekut. Natuke kardan ka seda kirjutada, sest nii palju kui keegi on lapse/laste kõne arengust kirjutanud, on neile turja lennatud. Olge õrnad, eks. 

Igatahes, alguses me saatekirja LOR-arstile ei saanud. See oli siis kohe pärast esimest mainimist, et võiks. Pärast teist mainimist hakkasime uuesti sel teemal rääkima arstiga. Võib olla lisasime ka pisut omalt poolt juurde, võib olla mitte, see jääb saladuseks, aga saatekirja lõpuks ikkagi saime. Kohe varsti pärast seda tuli peale see koroonajura ja eriolukord. Alguses mõtlesime, et ootame helistamisega kuni olukord rahuneb, aga kuna see on lahtine, otsustasime aprilli alguses ikkagi helistada. Oli ju ainult kaks varianti: kas saame kohe löögile või peame ootama. Saime kohe löögile. 

Nüüd on vastuvõtul käidud ja aeg operatsiooniks kirjas. Päris kinni veel ei olevat, aga mõne aja pärast juba oleks, seega oli Raido nõus lõikusega (jah, mul pole ikka veel lube ja tundus kuidagi totter hakata mingit perereisi tegema, et jumala eest saaksin ise seal kabinetis istuda). Lõikus oli muidugi ka arsti soe soovitus. 

Alguses tundus selline trillala-trullala, mis siis ikka, aga nüüd on natuke selline....okeiiii. Mu beebi läheb opile. Narkoosi alla opile. Ühest küljest tahaks minna googeldama. Teisest küljest, millal see enne kedagi rahustanud on? 

Jah, ma tean, et see ei ole midagi tohutult suurt. Seda tehakse tihti, isegi käinud, aga mul on täpselt kaks mälestust sellest. Esimene on see, et tegin korraks peale operatsiooni silmad lahti ja radiaatori peal oli limpa kõrremahl. Teine on see, et sõin ema sõbranna juures jäätist, sest ema kartis mind koju viia. Tema sõnul tekkisid mul opilaual hingamisraskused ja pidin peaaegu ära surema. Kas see olukord tõesti oli nii dramaatiline, ei oska kommenteerida, need on tema sõnad. Ise ema olles juba tean, et vahel tunduvad asjad ja hetked hullemad, kui tegelikult on. Tema igatahes oli nii suures šokis, et koju mind ei viinud :D Traumat ei saanud, külapeal oli tore olla (kas selle võib liigtitada kolmanda mälestuse alla?)

Aga kõik need muud küsimused. Kuidas lõigatakse? (Olgu, andsin alla ja kirjutamise ajal googeldasin, et suu kaudu lõigatakse) Kas pärast on väga valus? Kas pärast on mingi eridieet vajalik nagu mandlitega? Millega peaks valu leevendama, kui peaks vaja olema? Kuidas ta reageerib narkoosile? Kas ta võib millelegi allergiline olla? Teame vaid, et üks antibiootikum on tema jaoks välistatud, aga see ei puutu praegu asjass. Kas ta pärast narkoosi on tuim ärkaja või läheb paanikasse, sest ei saa aru, mis toimub? 

Kuna opile läheb ta septembris, jõuan selleks ajaks korralikult üle mõelda, maha rahuneda ja jälle üle mõelda. Loodetavasti on selleks ajaks see maha rahunemise periood. Õnneks ei saa ta ise sellest päriselt aru, et midagi kuskilt lõikama hakatakse. Ta on lihtsalt rõõmus, et arsti juurde tagasi saab. Lisaks meeldib pikk puhkus. Juba võtsime vastu otsuse, et ega enne septembrit ta nii kui nii ei lähe. Siis saab ühe nädala käia ja jälle jääb koju, seekord siis taastuma. Peaksingi mingi aeg kätte võtma ja ta asjad rühmast ära tooma, mis nad ikka tühja seisavad seal :D 

Sekka üks vanem pilt Mirtelist illustreerimaks seda "mu beeeeebi" juttu. Okei, beebi siin enam ei ole, aga 2 aastat noorem kui praegu, seega läheb arvesse küll. 

Kuna juba seda kuidas kohta lugesin, siis jäi silma see ka, millal arstid tavaliselt soovitavad eemaldamist. Jäi silma, et tema kohta käib põhiliselt ainult nasaalne hääl. Vahel harva hingab läbi suu, aga seda pigem siis, kui nohu on, mis on ka normaalne. Pikaajalist nohu ei ole täheldanud, samas meie kliimas on kogu aeg erinevatel põhjustel inimestel pidev nohu. Kõrvapõletikke pole üldse olnud, hambumus täitsa nii nagu peab ja norskamist on kuulda olnud haruharva. Praegu isegi ei meenu, millal viimati. 

Ütleme siis nii, et kui poleks lasteaiast signaali tulnud, siis me ei oleks osanud isegi mõelda adenoidide peale, sest nasaalsusega olen nii harjunud, et enam isegi ei taba ära seda ja kõik teised põhilised näitajad puuduvad. Põnev, mis muud.

Ma muidugi naeran, kui pärast operatsiooni paraneb ka öine magamine...