Ving ja hala

Mõtlesin, et võiks vahelduseks paar rida kirja panna. Pole arugi nagu saanud, et viimasest korrast on juba kaks kuud mööda läinud. Kusjuures, sisse logimine võttis aega kõva pool tundi, sest google arvas, et ma ei ole konto omanik ja ei lasknud sisse. Lõpuks telefoni kaudu sain ja siis lasi juba arvutis ka. Huvitav kas see oli mingi kerge universumi vihje, et ma ei laterdaks?

Mis siis uut? Ega väga midagi. Viimane postitus, mis jäi mustandisse, oli teemal rutiin on nii tüütu. Küsi hästi ilusti ja saad, mida soovid. Praegu juba täitsa igatsen seda "päevad on kõik ühesugused" tunnet tegelikult. Olen vist üks nendest, kes hindab seda, mida pole.

Argipäevad on kõik nii pöörased, et õhtuks tunnen nagu oleksin viie veoauto alla jäänud. Ei, see ei ole see issand-jumal-miks-me-peame-kodus-istuma ving. Saan väga hästi aru miks see on vajalik. Aga see ei tähenda, et ma ennast välja elada ei taha. Nii et vaim valmis panna!

Kuna härra käib veel viimaseid päevi tööl, siis olen päris palju üksi kolme lapsega kodus. See ei oleks üldse nii hull, kui üks ei käiks koolis ja üks ei oleks puhta beebi. Juba peale esimest nädalat olin hommikuti ülimalt optimistlik eesootavale vastu minnes

Internetiavarustest

Asi ei ole isegi mitte selles, et koolis oleks kuidagi palju vaja õppida. Kõike on täiesti normaalses koguses, aga alguses arvas preili küll, et nüüd saab kuidagi kergemalt. Noh, nüüdseks on selgeks saanud, et ega ikka ei saa. Anname oma parima, et asjad selgeks saaks. Kuidas välja tuleb, eks see paistab siis tulevikus. See kui palju närvirakke koolitöö peale kulub, oleneb suuresti sellest, mis tujus ärgatakse. Nagu vanasõnagi ütleb "Kes saab santi sundida, kui sant ei taha kõndida" ja see on täiesti tõsi. Kui pole parasjagu õppimistuju, siis istumegi tundide kaupa. Õnneks seda ei tule ülemäära tihti ette, aga vahel siiski. Miks ta eelistab mõnikord kulutada nii umbes kolm tundi kauem, et mitte süveneda, kui võiks kohe mõlemapoolne koostöö olla, et jääks normaalselt vaba aega, mida siis enda äranägemise järgi kasutada, ma kommenteerida ei oska. 

Ma isegi ei tahtnud koolist rääkida, seega lähen sujuvalt edasi. 

Henri on nagu ikka, kasvab mühinal. Mirtel oli samas kaalus/pikkuses umbes poole aastaselt või isegi natuke peale. Õnneks magab jätkuvalt öösiti hästi (annan endale kõrvakiilu kui nüüd ära sõnusin). Lausa neli korda on maganud sirgelt hommikuni, muidu sööb ühe korra. Ärkab küll võrdlemisi vara, aga Mirtel teeb seda samuti, seega minu jaoks erilist vahet ei ole. Kahjuks ei saa end ikkagi välja puhata, sest kuigi kõik on voodides või magavad umbes kell üheksa, kasutan seda aega enda jaoks. Loen, õpin, kirjutan, koristan, kuidas kunagi tuju või vajadus on. Lõpuks on kell ikka südaöö kandis, kui ise voodisse jõuan. Päeval selliseks lõbuks aega ei ole, päris tõsiselt. Ma käin isegi vetsus kellaaja järgi. Nüüd vast tegelikult läheb isegi paremaks, sest avastasin, et Henrit annab kombesse pannes ära petta. Härra ei suvatse päeval toas üle 40 minuti magada, mis tähendas õue kobistamist ajal, mil ka Mirtel peaks lõunaunne minema. Olin paar päeva täitsa mõtlemas, kuidas korraga olla nii toas kui ka õues.

Internetiavarustest

Täna oli ilm nii pekkis, et kohe üldse ei tahtnud välja minna ja lõpuks panin ta lihtsalt kombega vankrisse. Mõte oli, et kui ikka ärkab pärast esimest unetsükklit, siis saan otse õue kärutada ja ta ei sega Mirteli und. Lõpuks magas kõva viis tundi nii. Kavatsen ka edaspidi seda kasutada. Õue saan alati ka natuke hiljem minna, kui on tahtmist või vajadust. 

Vaene Mirtel siis lihtsalt hängib seal kuskil vahel. Proovime ikka iga päev leida sellise aja, et üks kahest siis tegeleb mingi aja ainult temaga. Aga ma näen, et see ei ole talle piisav ja enamuse päevast on tal kohutavalt igav, sest üksi ta ei taha ja mul ei ole seda aega, et täies mahus pühenduda mõnele tegevusele. Mida suuremaks lähevad süümepiinad tema ees, seda rohkem hakkan teadlikult aega planeerima. Õnneks meeldib talle Henriga toimetada, seega kaasan teda sinna nii palju kui võimalik. Nädalavahetustel on õnneks lihtsam, siis on Raido ka kodus ja saab paremini jagada toimetusi ja saab lasta Mirtelil teha ka selliseid asju, mis nõuavad suuremat koristamist ja täiskasvanu tähelepanu. Õnneks tema õpetaja on saatnud erinevaid linke, mida saab kasutada ja üldse olen hakanud otsima erinevaid arendavaid interaktiivseid tegevusi. Katsun siin jõudumööda ikka kursis püsida ja teda suunata nendeni. Jube palju ekraaniaega, aga küll kuidagi hakkama saame ja jõudumööda selle ka vähemaks jälle. 

Minnes tagasi algusesse, siis ausalt, raske on. Aga mis teha, kannatame ära. Varasemad mugavused olid nii harjumuspärased, et natuke kibemagus on nendest loobuda. Ühel päeval saan jälle rõõmus olla, kui need tagasi on. Siis naeran selle üle, et pakiautomaadis käimine oli nagu suur väljasõit. Seni katsun hakkama saada teiste lõbustustega. Küll on hea, et raamatuid loen, vähemalt saab palju teisi elusid läbi elada :D

Püsige terved ja säilitage terve mõistus! Oh, ma tean kui raske see võib olla.