Otsi blogist

neljapäev, 28. detsember 2017

Titeisu tuli peale

Mind on paar nädalat vaevanud titeisu. Kus kohast ta tuli, ma ei tea, aga õnneks hakkab juba ära minema. Abiks ei tulnud eriti see, et lähikonnas sündis just üks väike inimene. No kohe tahaks nunnutada ja poputada...

Sellesmõttes ei ole midagi muutunud. Need 9 põhjust, miks uue lapse järgmises elus saan on endiselt olemas (LINK!). Noh, tõele otsa vaadates on neid põhjuseid ju rohkemgi, aga las need jäävad hetkel sinna, kus nad on. Natuke on nagu raske lasta lahti sellest mõttest, et 3-4 last tahaks saada. Aga vist ei ole siiski mõistlik ennast päris ribadeks taielda. 

Jah, väikese vahega lapsed saavad omavahel mängida. Jah, titendus saaks korraga läbi. Jah, mina saaks pärast seda mähkmetralli rahus pillid kotti pakkida, ilma, et peaksin selle peale enam mõtlema. Jah, räägitakse, et pärast kolmandat ei ole enam vahet, palju neid on. Jah, pärast neljandat ma ei peaks enam vaevama pead, kas saada mõni veel või mitte :D

AGA. aga eksole. Pisike on nii õrna unega hetkel, et ma hästi ei kujutaks ette, kuidas ma keset ööd peaksin ühele süüa andma ja teist magama panema. Sellele võiksin soti vahele panna, et ta ärkaks iga kord ülesse. Isegi Mudilane ärkas esimestel öödel, kui Pisikesega koju tulime. Oli küll omamoodi armas, kui kell kaks öösel tuli meie tuppa üks unine nägu ja küsis pahaselt, et mida me kiusame tema väikesest õest keset ööd, aga noh, paariaastane vist ei loiva ise voodisse tagasi.

Mul on kenasti kaks jalga maa peal, kui juttu on laste saamisest. See ei oleks mõistlik, ükskõik, mis nurga alt vaadata. Küll aga on raske seda tunnet alla suruda, et issssssand, kuidas tahaks beebit. Veider oleks vist mõnele tänaval ligi astuda ja öelda "ou kle las ma nüüd õige pisut nunnutan"... :D

Aju, mõistus ja mälestused on üldse ühed huvitavad asjad. Praegu tagasi mõeldes ei tundugi nii räme kõik. Samas, kui nüüd meenutada vähe täpsemalt, siis mõtlesin ikka rohkem, kui ühe korra sellest, et mille eest mind karistatakse ja miks see surm mind ükskord ei võta :D

Kõik need magamata ööd ja päevad ning neli tundi kiigutamist, sest lapsel olid gaasid. See, kuidas ma ei saanud vetsus käia, sest mõni lihtsalt ei olnud nõus üksi olema. Mina ei olnud nõus ennast täis kusema. Näete siin probleemi eksole? Tissidraamad ja RPA, millest saaks lausa omaette postituse kirjutada, sest kogemus oli pehmeltöeldes...huvitav. Kõik need korrad, kui olin õhtuks nii täis ropsitud, et lebrasin nagu hapupiimavaat (ausalt, kui ma oleks iga kord särki vahetanud, poleks pärast esimest päeva midagi selga panna olnud). Nii palju janti ja jama, et üht väikest inimest elus hoida. Seda nimekirja võiks veel pikalt jätkata, aga las praegu olla.

Okei, nüüd pani titeisu ikka juba jooksuga ajama. Oleks kohe pidanud meenutama, kui palju ma vaeva nägin ja kui sügaval pekkis olin kõige mustemal hetkel. Pisike on küll väike armas päike igas päevas ja ma olen rõõmus, et ta mul olemas on, aga ma siiski ei taha ole valmis enam veel seda kõike läbi tegema uuesti.

Muidugi võib minna ka nii, et teine oleks vana rahu ise. Magaks, sööks ja oleks mustertitt. Lisaks on üks kogemus juba olemas. Tean, mida teha, mis aitaks mõnes olukorras jne. A mis siis teen, kui lõpuks tuleks välja, et nii ikkagi ei ole. Kõlaks küll elu moodi, mulle nii näkku panna :D Olen üpris veendunud, et katus reisiks mul kaugele üksikule saarele ära.

Tegelikult on ju maailm niigi ülerahvastatud! Ma teen hoopis inimkonnale pisikese teene sellega, et jätan enda laste arvu ühe peale :D

Pildiotsingu funny memes about not wanting more kids tulemus

Siin võiks küll kirjas olla hoopis to have another kid ja pilt oleks täiesti perfecto, aga kuna mul skille pole, et ise miskit teha, peab leppima sellega, mida internet pakub :D

EDIT: Öösel istus Pisike neli tundi lampi üleval. Uinus lõpuks kell kuradi pool 6. Ühesõnaga, jah, titeisu läks ÕNNEKS selleks korraks jälle mööda :D 

teisipäev, 26. detsember 2017

Uneprobleemid

Mõned päevad tagasi mõtlesin, et kirjutan postituse lohutuseks kõigile, kelle lapsed ei märka magada. Paraku tuleb välja, et minu enda omagi ei ole seda siiski veel ära õppinud ja see peab ootama veidi. 
Juba oli kõik ilus ja kena. Õhtul jäi ruttu magama, öösel vast paar üksikut korda ärkas, sest lutt oli kadunud, aga jäi siiski kohe uuesti tuttu. Kolmel päeval ärkas lausa kell pool 11!!

Ma loll muidugi ei osanud seda ära kasutada. Ei oska enam nii pikalt voodis külitada. Üks hommik ärkasin kell pool 10 ja mõtlesin vau. Siis tuli hirm uuesti uinuda, sest RAUDSELT laps kohe ärkab. Nojah, äkki paarikümne aasta pärast siis magan uuesti?

Praegu on tagasi miljon öist ärkamist, sest midagi on pahasti.Viimased kaks ööd ma enam ei saa üldse aru, kas magan ka vahepeal või jooksen ainult Pisikese voodi vahet. Üks öö oli jälle tuima 2 tundi üleval. Nii armas. Mis radar see lastel on, et siis kui nii-ii väga tahad (vajad) und, otsustavad nemad lihtsalt näkku panna? :D Eile otsustas ta, et ei tahaks nagu väga päeva lõppenuks lugeda. Istusin 1,5 tundi temaga tagatoas, et ta uinuks. Täna läks õnneks ainult 45 minutit. Hahaha, õnneks. Nii vähe ongi vaja eksole. 
Pildiotsingu not sleeping baby memes tulemus

Kuidagi oleme nüüd jõudnud sinna punkti, kus ta ei taha üldse magama jääda õhtul. Hull tants ja trall käib voodis. Püsti, pikali, istuli, pikali. Tekk siia-sinna-tänna, vahel üle voodiserva. Esimesed 10-15 minutit lasen taielda, sest muidu ta hakkab mängima minuga. Pärast seda juba hakkan teda pikali tagasi panema, kui püsti tõuseb. Nii me siis seal kempleme, kuni ta ära hakkab vajuma. Lõpuks ta lihtsalt istub silmad poolkinni, aga pikali ei suvatse ise minna. Eile ta tõusis keset ööd istukile ja magas nii. Vahepeal tegi häält, läksin panin ta pikali. Mõtlesin küll, et üldiselt väga mugav variant, kui keegi teine külge keerab ja asendit vahetab, aga ee, võiks ju ikkagi ise. Ma ju ometigi tean, et ta oskab seda. 

Ma olen proovinud seda, et ei tee välja temast. See ei ole jätkusuutlik, sest ta lihtsalt hakkab voodis hüppama või muid huinjaasid tegema. Vahel teesklen magamist. See on kõige edukam variant, sest tal lõpuks hakkab igav. Mis mulle aga selle juures ei meeldi, on see, et ma kipun ise magama jääma. Kuigi kell 21.30 ei ole magamajäämiseks üldse halb, tuleks hoopis mulle kasuks, siis noh ei. Tahaks veidi lihtsalt oma mõtetega olla. Üritan üht silma lahti hoida, loen mõttes numbreid või trummeldan sõrmedega mööda voodit, nii et Pisike ei näeks. Iga kord loodan mõttes, et tema uinub enne mind :D

Ei tasu vist öeldagi, et ma väga väga väga ootan seda päeva, kui lõpuks normaalselt puhata saan. Pärast aastat ja kahte kuud, näen ikka välja samasugune nässakas ja kottsilm, et piinlik on lausa. Ning jah, ma tean, et peaksin kasutama aega, mil Pisike magab, magamiseks. Siin on mu vastus sellele:

Pildiotsingu not sleeping baby memes tulemus

Hakkas kohe kergem, kui kurta sain. Loodetavasti õpib mu kallis laps normaalse magamise enne seda ära, kui ükskord kodust välja kolima hakkab. Annaks taevas, et saaks järgmise aasta jooksul kirjutada teemal "see läheb mööda, ühel päeval saad sa taas normaalse inimese moodi magada!"

kolmapäev, 20. detsember 2017

Edusammud kaaluvaldkonnas

Ma käisin täna kaalul. Eelmisest korrast on möödas umbes kuu. Natuke siia sinna, ma tõesti kuupäevaliselt ei mäleta. Mulle meeldis, mis vastu vaatas. Mitte, et number oleks ilus olnud, aga pisut kenam, kui viimati. Täpsemalt -4kg parem, kui siis. 

Mind üllatab veidi, et midagi üldse maha läinud on. Ainus asi, mida teen teisiti, on makaronitoodete vältimine. Kas see tõesti võib nii palju mõjutada? Mitte, et mul kahju oleks sellest, mis kadunud, aga lihtsalt oleks huvitav teada saada. Olgu, mu menüü on mitmekesisem ja tervislikum. Samas ei ole see selline, mida teistele eeskujuks tuua. 

Ma võiks vältida saiatooteid, suhkrut ja üldiselt magusat. Aga ilmselt seda siiski veel ei juhtu. Vähendamiseks olen ma valmis. Alustan sellest ja edasi vaatan jooksvalt. Trenni võiks ka teha. Siin on aga see probleem, et mul on kümneid vabandusi miks mitte. Samuti kaob mu motivatsioon kiiresti ära. Üksi ei ole tahtmist taielda. Ega mul eriti ei ole inimesi ka võtta, kellega koos käia näiteks jalutamas. Kõik on Tapal, aga natuke nadi oleks iga päev selle jaoks linna sõita, et paar tundi kõndida. Praegu võtan hoogu, et hakata igapäevaselt Jassuga pikemaid tiire tegema. Tuleb talle ka kasuks, kui rohkem liigutab. Eks seda ole mõne aja pärast siis näha, kes keda ja kas jalutas :D 

Võimaluseks oleks muidugi ka see, et võiks mõnda rühmatreeningusse minna. Aga kõik, mis võiks sobida on nii kaugel, et juba see võtab viitsimise ära. Tahtsin juba öelda, et ehk võiks Ambla kohta uurida. Paar aastat tagasi isegi käisin mingis trennis seal, aga see eeldab jälle Meheraasu abi. Raske juhus, kui lube ei ole. Ei taha kogu aeg sõltuda, kui kuhugi minna on vaja. 

Rääkides kaalust, on mul tegelikult ka üks hirm. Kardan, et see võib muutuda kinnisideeks. Ei, ma ei ole maadelnud toitumishäiretega, aga olen olnud paar korda elus väga libedal jääl. Näiteks olen söönud nädal aega ainult korra päevas kiirnuudleid. Jah, kaal läks ruttu, aga enesetunne oli nii räme. Kuna elus on juba kord loodud nii, et mis kiirelt tulnud, see kiirelt läinud, siis ilmselgelt tuli see 5kg võrdlemisi kohe tagasi, kui ema mind sööma hakkas sundima. Mingil hetkel sain ise ka aru, et asi on pask ja mulle ei meeldi see värk. Sain õigele rajale õnneks tagasi. Väiksemaid ekstreemsusi on teisigi ette tulnud, aga las need jääda minevikku. 
Hea iroonia on see, et sel ajal olin ma oma elu parimas vormis. Räigelt paks tundusin endale. Ma ei ole kunagi olnud eriti sale, aga oleks ma vaid tulevikku teadnud. 

Tähtis on, et hoian ennast samal kursil nagu praegu, võtan ette väikseid muutuseid. Kaalu peidan jälle ilusti ära, sest ei taha ennast masendusse ajada igapäevase kaalumisega. Liigne stress ei aita kaasa ja ainus, mida see teeb on stressi tekitamine. 

Ma tõesti tõesti tõesti loodan, et vaikselt aga kindlalt saan lõpuks hakkama. Läbi raskuste tähtede poole!

Kas keegi ei tahaks minuga ühineda? Isegi virtuaalne ühinemine on tore, vähemalt oleks kellele kurta, kui motivatsioon jooksu paneb.

teisipäev, 19. detsember 2017

Mikrolaineahi puhtaks!

Meil on kodus üks üsna vana mikrokas. See oli Meheraasul juba enne meie aega ja kuna ta oma tööd teeb hästi, siis ei ole üldse pead vaevanud, et see välja vahetada. Küll aga oli sellel üks häda. Ma ei saanud teda kunagi nii ilusti puhtaks kui oleksin tahtnud. 
Aeg-ajalt ikka tõmbasin üle, aga ikka ei olnud nii nagu vaja. Seest ka mingit jama kogu aeg kogunes. Ma mingi aeg julgesin seda lage vaadata... 

Ma tean küll, et kui oli vaja Pisikese püreed kiiresti soojaks lasta, ja kasutasin mikrokat, siis seda toitu lendas igas kaares, aga vot ülesse ma ei vaadanud kordagi. Nii see siis sinna jäigi. Kuni seal oli üks rõve kiht mingit jama, mis oli kivistunud ja keeldus maha tulemast. 

Täna hommikul tegin kiire tiiru netis. Facebookis scrollides hakkas üks video jooksma mingite koduste nippidega. Esimene oli kohe mikrolaineahju puhastamise oma. Vaja oli vaid vett ja sidrunit. Me üldiselt ei tarbi sidrunit, aga supiteost oli järgi veel. Kuna keegi seda nii kui nii igatsema ei oleks hakanud mõtlesin, et proovin järgi. 

Vaja on selle jaoks umbes 0,5l vett ja ühte sidrunit. Lõikad sidruni pooleks, vette pigistad mahla ja jätad need tühjaks vajutatud kestad ka sinna vette. Paned kolmeks minutiks mikroka tööle ja pärast lased veel viis minutit seista. 

Alguses olin skeptiline, aga see töötas! Kogu jama, millega olin varem nii palju vaeva ja nühkimist näinud, tuli ülikergelt maha. Sain seesmisest edust innustust ja tegin väljas ka puhtaks. Nüüd on nii ilus valge. Päris ausalt, ma ei olegi seda vist nii valgena väljaspoolt näinud :D 

Kavatsen veidi edasi nüüd katsetama hakata. Meil on elutoas valge telekaalune kapp. Alguses oli teler ühes asendis ja kui me seda veidi keerasime tuli välja mingisugune rant. See ei ole siiani maha tulnud, aga proovin nüüd sellesama soojaks lastud sidruniveega. Pole küll ilmselt sama efektiga, kui mikroka puhul, aga ma loodan parimat. Tahaks nendest rõvedatest triipudest lahti saada. Rääkisin täna Meheraasule ka sellest vaimustusest. Ta ilmselt arvab, et ma olen kodus istumisest lolliks läinud. Kõigepealt kokkamine, nüüd koristamine :D

Ma loodan, et ta mõistab: asi ei ole tegelikult üldse nii hull. Minu ja koristamise kohta käib ilmselt pigem see:

Pildiotsingu funny memes about housewives tulemus

Kurat, et mulle ka peab korras elamine nii väga meeldima. Koristamine võtab niiiiiiii kuradi palju aega alati. Ma ei taha erilist keemiavabrikut ka korraldada elamises. Praegu ajab hullult närvi see, et kütmishooaeg on... Hommikul tõmban tolmuimejaga, õhtul on tunne, nagu mitte sittagi pole teinud. 

Olgu, koristamisjutud ajavad mind närvi. Ilmselgelt on targem lõpetada ja imetleda veidi veel seda valget värvi, mida lõpuks näen :D

Oskab keegi soovitada mõnda head looduslikku puhastusvahendit, mis päriselt ka toimiks? Võite lahkelt jagada ka oma koristusnippe. Alati on hea midagi uut ja kasulikku kuulda. 

neljapäev, 14. detsember 2017

Lihtne ja maitsev vorsti-Mozzarella-supp

Ma ei ole kindel, mis minuga toimub, aga ma naudin söögi tegemist. See uute retseptide otsimine ja katsetamine. Kuna ma ei ole kunagi olnud eriline kokkaja, siis on suhteliselt palju uusi asju. Moe pärast vahel ikka vingun Meheraasule, et miiiiks ometi pean mina kogu aeg seal pliidi taga istuma. Tema ei pea teadma, et mulle tegelikult meeldib :D 

Eks pisut keerukas ole jah see, et kõiki asju me ei tarbi, vahel ei ole poes kõike saada. Mis seal ikka, õnneks annab asju vahetada vastavalt oma suvale enamus toitude puhul. Samuti on minu jaoks oluline, et ettevalmistus ja valmimine ei võtaks poolt päeva ning Pisike saaks seda toitu süüa. Olgu, ma lepin sellega, kui pean mingeid asju välja nokkima. Näiteks risotost võtsin suuremad lihatükid välja, sest ta ei oleks suutnud (ilmselt) neist läbi närida. Tänasest toidust aga jätsin tomati tema puhul välja. Nahaga oleks liiga palju jamamist olnud. 

Tegelikult ei tahtnud ma üldse seda retsepti alguses siia kirja panna, sest noh, minu puhul ei ole tegu mingi toidublogijaga. Küll aga satub siia umbes iga uus toit, mida proovinud olen. Miks lõpuks siiski arvasin, et see võiks siia tee leida? See on kiire, lihtne, odav ja isegi mu supipõlgurist mees (kelle arust supid pole üldiselt toidud) kiitis ning sõi mitu kausitäit. 

Pildiotsingu funny memes about cooking tulemus

Pärit on see Nipiraamatust nr 37, mis ilmus märtsis 2011. 

Vaja läheb:
  • 4 toorgrillvorsti
  • 2 sibulat
  • 3 küüslauguküünt
  • 2 väiksemat suvikõrvitsat
  • 1,2 liitrit vett
  • 3-4 karulit
  • 2 spl toiduõli
  • 125g kirsstomateid
  • 1 spl sidrunimahla
  • 1/2 tl suhkrut
  • mozzarella-kirsse või mozzarella-kuubikuid
  • musta pipart
  • kimp rohelist sibulat
1. Haki sibulad ja prae potipõhjas õlis kuldseks. Lisa purustatud küüslauk. Lõika toorvorsti kest katki ning veereta selle sisust väikesed pallikesed.
2. Prae grillvorstist tehtud frikadelle, kuni need on ühtlaselt pruunistunud. Toorvorsti sisu hoiab oma vormi väga hästi ja pallikesed ei lagune. 
3. Lisa potti õhukesteks viiludeks lõigatud suvikõrvitsad ja prae edasi. Kalla potti vesi ja lase vaikselt keema. Vahepeal koori kartulid, lõika väiksemateks kuubikuteks ja lisa supile. Lase supil podiseda, kuni ka kartulid on pehmed. 
4. Maitsesta suppi sidrunimahlaga. Kuna toorvorstid on samuti hapukad, maitse enne sidrunimahla lisamist kindlasti supivedelikku. Hapususe tasakaalustamiseks lisa natuke suhkrut. 
5. Vahetult enne serveerimist lisa supile poolitatud kirsstomatid ja lase supp keema. Kui kuumus on tomatitest "läbi käinud", lisa poolitatud mozzarella-kirsid (kuubikud). Serveerides puista peale hakitud rohelist sibulat. 

Nagu ikka, tegin mina omavolilisi muudatusi. Näiteks ei pannud ma rohelist sibulat, aga kasutasin tilli ja murulauku. Suvikõrvitsat Meheraasu poest ei viitsinud otsida leidnud ja ta tõi mulle tavalist kõrvitsat. Sidrunimahla panin veidi vähem, kui ette nähtud ning kuna vedelik ei olnud hapu, polnud vaja ka suhkrut lisada. Mozzarella asemel tõi ta mingit tavalist juustu, millest kuubikud lõikasin. Tomateid panin rohkem, juustu suvalise koguse ja vorsti samuti rohkem. Meile meeldib sihuke natuke rammusam supike, kus rohkem manti sisse visatud. Ongi hea, kui jätkub kauemaks, kui üheks söögikorraks. Hoolimata muudatustest, maitses supp väga väga väga hästi. 

Homme hakkan saiavormi tegema. Meil on kuidagi juhtunud nii, et majas on täielik saiauputus. Mulle aga ei meeldi üldse, kui pean toitu ära viskama, seega tuli midagi välja mõelda. See saab olema mul esimene kord teha midagi, mis pole soolane. Olgu, küpsisetorti olen varem teinud, aga ma pean silmas seda, et varem pole küpsetanud midagi magusat. 
Annan teada, kuidas välja tuli? 

Mis te arvate, kas selliseid retseptipostitusi võiks edaspidigi olla või siiski pigem mitte? 

teisipäev, 12. detsember 2017

Õhtusöök, magamata ööd ja võõrutusduo

Eile tegin riisi hakklihaga. See oli nii suur hitt, et täna pidin juba uut toitu hakkama vaaritama. Seda, et järgmiseks päevaks enam ei jätku, pole juhtunud alates sellest, kui võtsin ette makaronivaba detsembri :D Mu lemmikosa eilse toidu juures oli see, et nii lihtne oli teha. 
Keedad riisi. Pannil praegu hakkliha nii nagu ikka, koos maitseaine, sibula ja kogu peoga, mis sinna kuulub. Kui see on valmis paned pannile riisi juurde ning lased veidi tõmmata ja voilaa, õhtusöök missugune. 

Täna otsustasin teha kartuli-vorstivormi. Tegelt oli singivorm, aga mul seisis külmikus üks vorst, mis tuli kiiremas korras ära tarbida. Sobis nagu rusikas silmaauku eksole. Ja jälle väga lihtne pannile (mis on eelnevalt õli/võiga kokku määritud) tuleb kihiti laduda kartul-vorst-hapukurk-kartul. See omakorda tuleb üle valada lahti klopitud muna ja sulatatud juustuga ja läheb ahju. Ma kahjuks veel ei tea, kuidas välja tuli, sest me tarkpead unustasime vahepeal seda ahjus ringi keerata. Olen ma muidu juba maininud, kuidas mulle üldse ei meeldi puupliidil ahju kasutada? Kui me kunagi köögi uue ringiga ette võtame, siis räägin endale normaalse ahjuga elektripliidi välja. See selleks, loodan, et on söödav :D Mulle meeldivad toidud, millega ei pea eriti vaeva nägema ja kogu ettevalmistus võtab vähe aega. Praegu muidugi olen ma kohustatud kõik asjad võimalikult väikseks hekseldama, sest üks kratt tahab ka ampsu. Kes viitsib pärast purustama või tükeldama hakata? 

Praegu on hea köögis erinevaid asju proovida, aga ilmselt saab see oma lõpu siis, kui Meheraasu õlg terveks saab ja ta jälle tööl käima hakkab. Siis tuleb hambad ristis edasi rühkida selle makaronivabadusega. 

Aga nüüd hopsti teisele teemale üle. 

Pisikesel oli just 3päevane söömisstreik. Ma vist ei tohiks seda kõva häälega välja öelda, aga tundub, et hakkab vaikselt mööduma. Täna sõi lausa kaks korda taldriku tühjaks :D Hoolimata sellest, et sai ka muid vahepalu. Halleluuja. 

Ma isiklikult arvan, et meie suured sõbrad hambad on sellega seotud. Ptüi, ptüi, ptüi see kord ei ole palavikku olnud. Aga niiiiiiii viril on. Vaikselt saavad juba ideed otsa, kuidas ta mõtteid mujale juhtida. Ja oleks see kamarajura siis ainult päeval. Ei, öösel samamoodi. Kui muidu ta tõusis lihtsalt väga tihti ülesse, aga magas kohe edasi, siis eile vaatasime pimedust koos lausa 2,5 tundi. Meheraasu juba mõtles, et viib elutuppa mängima lapse, aga ma ei lubanud. 

Pildiotsingu funny memes about sleepless night tulemus

Öö on magamiseks ja kunagi peab ka Pisike sellest ju aru saama. Olen seda meelt, et kui laps keset ööd ärkab, ei tohiks magamistoast lahkuda. Loomulikult on olukordi, millal see on vajalik, aga lihtsalt lambist ärkamisel pigem siiski mitte. 

Mängimise asemel kõndisin laps süles mööda tuba ringi. Ma suutsin seda teha ilma probleemideta umbes 5 minutit. Hambad ristis pidasin veel 15 minti vastu. Raskeks on läinud. Pärast 20 minutit olid käed ja selg omadega läbi ja ülejäänud aja rõõmsalt istusin temaga voodi peal ning hoidsin süles. Okei, mitte tervet aega. Vahepeal käisin vetsus ja siis Meheraasu üritas teda magama saada. Tundub, et ma olen pisut järjekindlam sellega. Mis seal ikka. Nagu ma naeran: üle aasta on sünnitusest möödas ja ma näen ikka sama halb välja, kui 2016.

Pildiotsingu funny memes about sleepless night tulemus

Ma nüüd loodan, et see ei ole mingi muu asi. Natuke veel ootan ja vaatan, kui see öine ärkamine ikka edasi kestab, räägin arstiga. Äkki on tegu hoopis mõne aine puudusega või jumal teab millega. Ma üldiselt ei ole kanaema, aga mõne koha peal on parem karta, kui kahetseda. 

Hea meelega teatan, et võõrutustriost on saanud võõrutusduo. Oleme ametlikult lutipudeli ja RPA vabad. Eile viskasin viimase pulbri ära, mille seismisaeg oli täis tiksunud. Samuti pakkisin ära lutipudeli. Okei, tegelikult tõstsin selle kapi otsa, aga teeb sama välja :D 

Algus oli keeruline, aga nüüd on juba normaalne. On aru saada, et isegi kui ta öösel ärkab, siis pole süüa vaja. Paar korda küll oli nii, et enda une huvides mõtlesin pudeli valmis teha. Enne aga jõudsin aru saada, et see rikuks kogu senise progressi ära. Õnneks saime hakkama. 

Lutiga on ikka nii nagu varem. Uneaegadeks saab, muul ajal mitte. Kuigi praegusel hammaste perioodil ta peale lõunaund sellest loobuda eriti ei taha. Hommikuti aga pole üldse probleemi ja paneb ise ilusti voodisse selle. Hullult naljakas on vaadata, kui ta teist last lutiga näeb. Jookseb ära kiskuma. Endale suhu ei ole pannud, aga ära võtab küll. Umbes nagu mismõttes sul on ja mul pole. 

Nagu eespoolt lugeda võis, siis kussutamisega progressi ei ole eriti, aga ega ma siin väga hambad ristis ei pinguta ka. Liigume rahulikus tempos ja küll me sellest ka lahti saame. 

Pildiotsingu funny memes about sleepless night tulemus

reede, 8. detsember 2017

Lobisen kõigest ja mitte millestki

Vohoo, ma andsin advendikalendriga alla. Eilne teema ei olnud päris minu tassike teed ja ega tänasegi kohta eriti midagi ei oska kirja panna. Aga, mis seal ikka, kirjutan niisama loba. 

Viimased kolm päeva pole üldse kodus olla saanud. Mitte, et ma kurdaks, aga kuidagi täitsa veider kohe. Arvestades fakti, et ee, kuu aega pole kuskil käinud. Alustuseks veetsime päeva mu vanemate juures. Pole küll eriline retk, aga vaesel ajal käib küll :D Tegelikult tahtis mu isa, once and for all, selgeks teha, kuidas tehakse ahjukartuleid. Mingi kerge vihje, et kopp on ees sellest helistamisest. Ma olin muidugi lahkelt nõus minema, sest ikka on hea süüa midagi, mida ise ei pea tegema. 

Eile oli Tallinnasse asja. Tegelikult minul ei olnud, aga kasutasin juhust ja käisime Pisikesega sõbrannal külas. Tal on Pisikesest paar kuud noorem poeg ja hea neil "mängida" omavahel. Nii lahe oli vaadata, kuidas Pisike käis kallistamas ja paitamas. Siis, kui Poiss nuttis, hakkas selja peale patsutama või võttis ümbert kinni :D Jah, vahva oli. Mulle meeldib teiste titemammadega koos olla. Mitte seetõttu, et ma muust ei suudaks rääkida, kui titendus, aga Pisikesel on mitu korda rohkem tegevust ja asjatamist ning see annab mulle võimaluse päriselt ka inimestega dialoogi pidada. 

Täna käisime lõpuks kahekesi väljas. Jätsime lapsed Meheraasu ema juurde ja mõtlesime, et lähme Rakverre, et neile jõulukinke vaadata. Siis vaatasime, et kurat, kell on liiga palju selle jaoks. Ei viitsi lihtsalt joosta kiiresti mööda poode. Ei tahtnud üle uneaegade ka minna. Lõpuks käisime hoopis Amblas Kirsimaris söömas ja Tapal poes. Tunne nagu oleks deidil käinud :D Kirsimari on mõnus koht. Peamine pluss on see, et ta on meil kodu lähedal. Lisaks on seal ka head toidud ja suured portsud. Hind ka konti ei murra ja ahastama ei pane. Või noh, tõsta võid palju tahad letist, hind tuleb kaalu järgi. Tunnistan ausalt, et me ei ole ammu nii vabalt naernud ja nalja visanud, nagu täna. No tõesti oli mõnus, kuigi ei teinud midagi erilist.

Minnes nüüd üle täääääiesti teisele teemale, siis Pisikesel on vist taaskord hambad tulemas. Päeval on rahutu ja viril. Täna just loendasin, et tal on 8 hammast täiesti väljas ja (vähemalt) neli on lõikunud juba. Rohkem kahjuks ei ole näinud, sest talle ei meeldi näidata. Ja nii sõge ma veel ei ole, et tahaksin talle sõrme suhu pista ning hammustatud saada :D
Täna oli söömisega ka jamasti. See on eriti irooniline arvestades, et eile just kiitsin, kui palju ta sööb. Eks tuleb leppida, et päevad ei ole vennad. 

Nüüd tuleb jälle järsk teemavahetus. Tegin täna järjekordset kulinaarset katsetus meie elamises. Kartulipudru herne ja sibulaga. Taaskord ei midagi erilist üldises plaanis, samas meie majas selline uudne teema. Söömiseni lõpuks ei jõudnudki, aga mis seal ikka. Välja nägi hea igatahes.  Üldiselt on lihtne teha ka. 
Minu versioon: 
  • 20 kartulit
  • poolteist purki hernest
  • 2 sibulat
  • liiter piima
  • sool, till
Koorid kartulid, keedad. Veidi enne keetmise lõppu lisad sibula ja herned. Mina pidin enne sibula ära praadima, sest üks pirtspeps ei taha muudmoodi. Maitsestasin. Kui kartul on valmis, tuleb kurnata. Sinna valasin peale piima ja tampisin läbi. Homme teen juurde (ilmselt) porgandisalatit ja küll ta söödav ikka on :D

Tegin täna puupliidil, sest kütta oli nii kui nii vaja ja ma läksin nii närvi, sest kartul lihtsalt ei läinud pehmeks. Lõpuks keetsin kokku äkki mingi ... 4 tundi äkki? Aru ma ei saa, kas asi on potis, pliidis või kartulis. Vahepeal juba mõtlesin, et sitta sellega, istun näljas parem. Aga valmis sai ja ilmselt niipea uuesti ei proovi :D 

Mul tuli räige idee, et selleks jõuluks tahan lastele mängukööki. Ma veel ei tea, kas ostan või teen ise. Asja teeb raskeks see, et ruumiga on siiski piiratud. Ma plaanin nüüd paar kappi tühjaks teha ja toast välja lennutada. Eks ma tegelikult juba ammu tahan üleliigsetest asjadest lahti saada. Päriselt ka ei ole meil vaja mingit 10 erinevat serviisi ja jumal-teab-kui-paljusid erinevaid klaaskausse. Vähemalt toas ei ole neid vaja :D 

Sellega praegu unustasin ära, millest tegelikult veel kirjutada tahtsin, aga las siis seekord jääda :)

kolmapäev, 6. detsember 2017

Ostuhullus ja taaskasutus

Tänase päeva teema oli küll detsembrikuu eelarve, aga kuna ma ei ole eriline eelarve pidaja, siis ei oskagi midagi selle kohta kirjutada. Säästmises ei ole ma samuti kõige kõvem käsi. Proovin iga kuu ikka paremini ja küll kunagi korralikult selgeks ka saan. 

Küll aga ei ole mul kommet väga palju laristada. Kui lähen poodi, valin pigem sellised asju, mis on sooduses. Pikaajaline katse on näidanud, et minu jaoks pole vahet, mis marki kohv või juust parasjagu on. Ei tunne mingisugust maitsevahet. Muid toiduaineid ostan samuti vastavalt sellele, kus ja mis parasjagu soodsam on. Muide väike vihje, realiseerimiskeskusest võib ka täitsa normaalseid asju saada ;)

Samuti meeldib mulle väga kaltsukates käia. No ei tõuse käsi maksma mingi pluuse eest jumal-teab-mis-hinda, kui tean, et mujalt saaks poole (või rohkem) odavamalt. Meil on väikese grupi sõbrannadega välja kujunenud ka selline komme, et kui keegi meist koristab enda kappi, siis pakutakse teistele. On ju teada tõde, et ühe vana on teise uus. 
Mööbel on muide teine asi, mille taaskasutus mulle väga meeldib. Raha siiski ei kasva puu otsas. Ma nüüd ei tea, kas ma olen ainus, aga tavaliselt võtab hinge kinni, kui mõne eseme hinda uurima hakkan. Kodus üritame võimalikult palju asju ümber tuunida ja pisivigu lappida. 

Sellist "lappimist" kasutan ka riiete puhul. Ma olen üks nendest, kes nõelub sokke ja paneb pükstele lappe, kui vaja on. Ja miks ka mitte. Maal õue mängimiseks mingisugust erifäänsit firmariiet selga panna ei taha. Aga lapitud pükstest ausõna kahju ei hakka. Lastel kordades vabam õues mütata, kui ei pea mõtlema riiete puhtusele. Tahaks tegelikult ise asju teha, aga ma ei oska. Õmblemisest ei jaga ööd ega mütsi ja kudumisega läheksin ilmselt ennem hulluks :D Las siis hetkel see jääda, äkki siis kui vanaemaks saan, õpin ära. 
Ilmselgelt fännan igasugust järelturgu. Enamasti vaatangi pigem esimese tiiruga erinevates facebooki gruppides ja netiportaalides, kui jooksen kohe poodi. Vahel annab ka kodustest vahenditest teha/ehitada vajalikke asju. Näiteks oli meil vaja prügikasti. Kohe sihukest suuremat ja kaanega, sest kass käis muidu retsimas. Võtsime kätte ja tuunisime ära vana pesukasti. Kõik vahendid olid kodus olemas. Aega kulus... paar tundi ehk. Ise jäime rahule ja asi toimib siiani. Sellessuhtes on mul vedanud, et Meheraasul on kuldsed käed ja nupp nokib päris hästi. 

Pildiotsingu memes about saving money tulemus

Ilmselt on praeguseks juba aru saada, milline on minu suhtumine sellesse teemasse. Eile õhtul jäin kanal 11 pealt vaatama saadet "väikesed ostuhullud" ja sealsed inimesed ilmselt minu mõttemaailma ei jaga. Paar näidet: 

Seal oli üks ema kahe tütrega. Ema töötas kolmel kohal ja otsis neljandat, et lastele asju lubada. Tütrel oli hunnik jalanõusid (mul pole ilmselt terve elu jooksul ka sellist kogust olnud), millest enamus lihtsalt seisab. Riideid kanti põhimõtteliselt ühe korra ja siis visati minema. Perel kulus jõulude peale 1600 naela (1815,17€)!?! Eriti irooniline oli, et laps seal räägib, et tahab ema aidata ja käib ajalehti laiali jagamas. Siis tuli välja, et ta teeb seda emaga koos, sest nii on lihtsam, kiirem ja mugavam. Ema muidugi seda raha ei näinud. 
Teises peres kulutasid lahutatud vanemad lapse peale kuus nii palju, et ee, meil pole kuu sissetulek vist ka nii suur.. Kolmandas aga jäeti arved maksmata, et lapsel oleks poni ja selle jaoks vajalikud tarvikud. 

Üldiselt huvitav, maailmavaadet avardav kogemus on see saade. Ma ei usu, et iialgi suudaksin nii palju kulutada. Jah, lapse asjade eest olen nõus rohkem maksma, aga kuskilt siiski läheb see piir, millest ma üle maksma nõus ei ole. Jõulude ajal ka kindlasti hulluks ei lähe. Ägeda ja huvitava kingi saab ka nii, et järgmisel kuul ei pea nuudleid sööma. Mul ei ole muret ka jõululauaga. Ilmselt oleme sel ajal mu vanemate juures ja nad teevad alati nii kuradi palju süüa, et lõpuks sööme kaks päeva hiljem ka veel samu asju. Jõulupeo laua katame ühiste jõududega, siis on mu vanaemal sünnipäev... mul hakkab juba praegu sellest söögiorgiast mõeldes kõht valutama. 

Üritage teiegi jõulud valutult (ja ilma täielikku laostumiseta) üle elada! :)

(Jõulu)kaardid ja postcrossing

Eile oli mõnus teema kalendris. Pisikese lõunaune ajal mõtlesin, et õhtul kirjutan. Aga õhtul ei tahtnud töötada ei blogger, gmail ega youtube. Ühesõnaga olid maas kõik lehed, mis seotud google kontoga. Kuna ma siiski tahan kaardimajandusest rääkida, siis võtan sõna täna! 

Mulle on alati väga meeldinud kaarte saada. Kuidagi tekitab sellise tunde, et inimene on mõelnud ja vaeva näinud. Tuleb ju otsida sobiv kujundus ja sisu. Olgu, enamasti on sisuks palju õnne või häid jõule, aga eriti vahva on saada selliseid kaarte, kuhu on mingi luuletus sisse kirjutatud. Ega see ei olegi nii oluline. Tänapäeval on olemas nii palju humoorikaid kaarte, et muud polegi tihtipeale vaja. Ma ise eelistan samuti enamasti selliseid osta. Hea kõhutäis naeru garanteeritud! 

Eriti meeldib mulle kaarte saada, sest väikestviisi korjan neid. Või siis on korjan natukene palju öeldud? Ma ei küsi sugulastelt ja sõpradelt neid ning meeleheitlikult ei otsi, kus kohast juurde saada, aga enda omad hoian alles. Ema annab enda omad ka mulle ja nii nad vaikselt kogunevad. Praeguseks on juba kaks kingakarbitäit. 


Taaskord pean vabandama väga halva kvaliteedi pärast, aga mis hädaga ära teed. Telefonis tundus kuidagi parem, aga mis seal ikka. 

Mis mulle mõned aastad tagasi väga meeldis, oli postcrossing. Praegu enam ei mäleta, kuidas selleni jõudsin, aga mõnda aega olin ikka tohutus vaimustuses. See on selline koht, mille kaudu on võimalik saata/saada postkaarte üle maailma. Registreerid ennast ära ja kui soovid kaarti saada, siis süsteem valib kasutaja, kelle aadressi saad. Hiljem tema peab selle ära registreerima (max hea seletus, ma tean). Seal saab kirja panna, mis temaatikaga kaarte soovid jne. Oli sihuke vahva koht. Kui Meheraasuga tuttavaks sain, siis kadus kuidagi ära see kaartide saatmine. Nii palju muid asju oli, mille peale mõelda #ups. Nüüd pole ka viitsinud uuesti kätte võtta, aga samas ei ole see üldse paha idee. 

Tookord sain paarkümmend kaarti, ise saatsin ilmselt sama palju. Tahtsin pilti ka panna, aga see, mis tegin oli katastroofiline ja las ta seekord jääb. 

esmaspäev, 4. detsember 2017

Mõtteid kingitustest

Nii keeruline on kingitusi teha! 

Ma olen selline inimene, kes tahaks teha midagi praktilist või siis ise nokitseda. Vahet ei ole, kas sünnipäevaks või mõneks teiseks puhuks. Üldiselt siiski ma magan selle aja maha, et midagi valmis jõuaks. See enamasti viib selleni, et jooksen viimasel päeval mööda poode ja lõpuks kingin ikka raha, sest midagi head ei suuda välja mõelda. 

Raha ongi selline kindla peale minek, kui inimesel just eraldi soove ei ole. Tavaliselt ei ole. Mina ise olen samasugune. Küsi, mis ma tahan ja ütlen, et ma ei tea. Asjad, mida tahaksin pole sellised, et küsiks sünnipäevaks/jõuludeks. Üldiselt on mul lihtsalt hea meel, kui keegi kohale ilmub. Muide, pudel veini on ka täiesti arvestatav kink. 

Pildiotsingu funny present memes tulemus

Mu ema armastab seda küsimust. "Jõulud tulemas, mis lastel vaja on?" No ee, armas, et uurid, aga kõik, mis vajalik, tuleb jooksvalt nii kui nii osta. Me ei saa ju oodata mingi vajaliku esemega nii kaua, kuni seda oleks võimalik kingiks küsida :D 

Samas, raha kinkimisega on ka sellised kahtlased lood. Kui palju on piisav? 5€ ümbriku vahel tundub vähe. 50€ kohati liiga palju jällegi. Kõik on muidugi suhteline. Oleneb, mis sündmus, kellele ja mille jaoks. Näiteks mõne lapse sünnipäevaks panna kümps, pole probleemi. Samas emale juubeliks.... pigem siiski mitte. Kui keegi palub raha mõne vajaliku asja soetamiseks, siis olen ka pigem heldema käega. Siiski pean kohe eraldi välja tooma, et kui juhuslikult öeldakse järgnevat: "ma loodan, et kõik kingivad raha, siis saan peo kinni maksta", ei teki üldse tahtmist panustada. 

Kuna puutun kokku ka koolis kinkide jaoks raha korjamisega, siis pean seda teemat samuti kommenteerima. Olen kuulnud lugusid ulmelistest summadest, mida kogutakse. Sellise asjaga pole ma pidanud tegelema, sest kõik on mõistuse juures kenasti olnud. Mäletan, et oma kooliajal tegime kinke, mis olid 5€ piirides. Kui olid mingid korjandused õpetaja kingiks või mõneks muuks puhuks, oli summa enamasti 1€. Vahel õige pisut rohkem, aga kahekohaliseks see summa ei muutunud. Ülikoolis samamoodi. Sünnipäevade ajal korjati euro per inimene. Kui kursusel on ikkagi 20+ nägu, siis kokku annab see täpselt nii palju, et saab midagi sümboolset üle anda. Võib ka juhtuda, et mul on lihtsalt vedanud ja kõik kollektiivid mu elus on lihtsalt jopanud olema sama mõttemaailmaga, mis mina. 

Traditsiooniliselt ei ole ma veel alustanudki jõulukinkidega. Vaja oleks...mõnda. Näete, kuidas on üldse võimalik teha, kui ei tea palju vaja oleks :D Mu tegevusplaan on järgmine:
  • Nimekiri inimestest, kellele võiks teha
  • Passin
  • Passin veel
  • Ahastan, et nädala pärast on jõulud
  • Passin
  • Passin veel
  • Saan aru, et pooled inimesed jäävad siiski välja
  • Loodan, et poes pole kogu alkohol ära ostetud, sest kõik saavad minu poolt pudeli veini (või kangemat) :D
  • Tänan jumalat, et jõulud läbi said
Nali naljaks, kusi kaljaks. Kui muud ei ole, siis lastele ikka peaks midagi vaatama. Pisikesel ikkagi esimesed jõulud, kui ta selline..asjalik on. Mudilane (või nagu Meheraasu soovitas Nagamann) eelistaks ka midagi rohkemat, kui kommipakki. Kuna juba see eeldab mõnda suuremat linna, kui Tapa, siis võib juhtuda, et üle aastate saavad mu vanemad ka midagi asjalikku :D Aga lubadusi ma siiski ei anna. 

Otsisin praegu mõnda head naljakat memet siia postituse lõppu. Seal olid paar pilti halva kingituse saamise kohta. Olen ma loll või loll, aga ma ei mäleta halbu kingitusi. Asjad, mis olen saanud kuluvad varem või hiljem kuskil ära. Näiteks sokid. Miks need halvad on? Olgu, kui sa neid mitte kunagi ei kanna, siis tõesti kasutu. Aga mina kannan (peangi kurat ostma minema, sest keegi ei ole mitu aastat juba kinkinud :D). Mind on üldse kasvatatud selliseks, et ole tänulik, kui üldse midagi saad. Jumalast siiralt: olengi! See on asi, mida tahan edasi anda ka Pisikesele. Ole tänulik, ole rõõmus, sest sokid on vajalikud, kampsun annab sooja, tassist saab juua ja küünlaid saab põletada. Saite vist mõttele pihta? :)

Pildiotsingu funny christmas present memes tulemus

pühapäev, 3. detsember 2017

Jõulufilmid

Mul on filmidega selline keeruline suhe. Tahaks paljusid vaadata, aga reaalsus on see, et seda ei juhtu. Ma lihtsalt jään magama või leian sada asja, mida võiks teha samal ajal. Viimase paari aasta jooksul olen algusest lõpuni vaadanud ära täpselt ühe filmi. Nime enam kahjuks ei mäleta. 

Vahel ikka ütlen Meheraasule, et kuuuuuule, vaatame midagi. Vastuseks saan naeru, sest me mõlemad teame, kuidas see lõppeb. Hea, kui ma pool ära jõuan vaadata. Enamasti magan juba 20 minutit peale algust. Jõulufilmid ei ole mingisugune erand. Kui nad telekast tulevad, leian tavaliselt muud tegevust ja see käib taustaks. Kui valin ise filmi, siis pigem mitte jõulu oma. Või noh, ma ei valigi väga. 

Klassika nimega üksinda kodus on loomulikult ära nähtud. Juba lapsepõlves. Praegu enam ei ole viitsimist. Kui vaatan, siis ainult seda kohta, kus juba naljakaks läheb. Kuigi, nii nagu Titanic ei aja enam nutma, ei aja home alone naerma. Jõuludel ikka tuleb igalt kanalilt võidu erinevaid filme ja siis ma lihtsalt valin kahest halvast parema. Kuigi jah, ega vahet eriti ei ole, mis mul nõudepesu ajal või kohvi juues kõrval laliseb. 

Muide, te ikka olete lugenud selle kohta, et Kevin jäi filmis meelega koju? :D SIIT saab lugeda, kui on huvi. 

Seriaale võin vaadata küll. Filmid on sellised pikad ja venivad mu jaoks. Vahepeal kaob mõte ära ja sada häda. Vaatad pooletunnist saadet: kiire, konkreetne ja tead, et kohe on kõik :D Meil on kodus hea jaotus. Mina ei taha filme ja Meheraasu ei taha raamatuid. Igale oma. 

Okei, see oli praegu selline eriti nõme pastakast välja imetud postitus. Samas ma nii tahaks see üks kord mõne sellise challengeiga kaasa minna ja päriselt ka algusest lõpuni kaasa teha. Loodan, et ülla eesmärgi nimel saan andeks :D


Pildiotsingu apology funny memes tulemus


Risototegu

Ma ei ole kunagi olnud suurem asi kokkaja. Ega eriti ei kaasatud ka lapsepõlves. Isa vahel kutsus, aga ema on mul selline omaette nokitseja pigem. Nagu minagi. Mingil hetkel kadus üldse huvi ära. Siis aga olin ma järsku elukaaslane ja kasuema ning millegipärast on maailmas kord nii loodud, et naised on pigem need kokad. 

Jumala siiralt: ma ei osanud mitte muhvigi teha. Vaikselt Meheraasu kõrvalt õppisin ja proovisin. Mingi hetk hakkasin rohkem tegema. Veetsin mitmeid minuteid telefoni otsas, et küsida vanematelt küsimusi stiilis: millal hakkliha valmis on? Kaua ma seda muna pean keetma? Mis ma selle kartuliga edasi tegema pean? Palju ma värskekapsahautise tegemiseks pean vett panema? Okei, ma vahel siiani küsin selliseid küsimusi, sest kus kohast üks inimene ikka peaks teadmisi saama :D

Eelnevast jutust võib järeldada, et enamus ajast on menüü olnud pigem selline makaron/kartul+kaste+salat oma erinevates vormides. Sekka aeg ajalt ka mõni supp või ühepajatoit. Ausõna oli juba siibrisse visanud. Kaua sa jõuad endale lihtsalt jahu sisse ajada. 

Eriline mõttemaailma muutus hakkas toimuma pärast Pisikese sündi. Ma ei tahtnud lapsele pakkuda ühekülgset toitu, millest ei ole tegelikult organismile kasu. Ikka tahaks ju parimat. (siin võiks ju küll öelda, et enne oli ka majas laps, aga reaalsus on see, et sa ei oska mõelda nagu ema, enne seda, kui oled emaks saanud).

Kuna Pisike on nüüd ka ilusti tahket toitu sööma hakanud, tahaksin ta täielikult kodutoidule saada. Ei ole mõtet osta poest püreed, kui selle asemel võiks kodus teha mõnusat sööki, mis kõigile hea oleks. Hakkasin üks õhtu siis otsima erinevaid retsepte, mida võiks proovida. Esimesena mõtlesin proovida risotot. 

Kasutasin seda RETSEPTI. Või oleks õigem öelda, et see oli orientiiriks? Esiteks tegin ma koguseliselt rohkem ja panin kõike tunde järgi. 
Põhimõtteliselt oli minu retsept selline:
  • kanaliha suvaline kogus, mille eelmisel päeval ära keetsin.
  • 2 sl õli, aga kuna pudeli põhja jäi ülivähe ja ma teadsin, et nii kui nii on mu kogus suurem, valasin kõik ära.
  • Suvaline kogus riisi, millest pool annan homme koerale. 
  • 2 suurt sibulat
  • 1 ülisuur porgand. 
  • paprika asemel tomat. 
  • seened jäid üldse välja
  • kuna unustasin puljongi, panin lihtsalt vett. Härra google ütles, et 1dl=100ml. Mina panin poole rohkem, kui õiges ette nähtud oli. Kokku siis 800ml vett. 
  • pipar, sool, till
1.Keeda riis ja vaeva pead sellega, kui palju peaks vette riisi valama. 
2.Haki tomat ja sibul. Mine närvi, sest sibul ajab nutma ja muhvigi teha ei näe. Ahasta, sest paprikas on palju kergemalt tükeldatav. Kuumuta nii toiduained, kui ka meeleheidet õlis.
3.Samal ajal, kui potis kuumutad, tükelda hiigelsuuruses porgand ja saa aru, et pott on liiga kaua tulel. Siis mõtle, et ega toit halvaks ikka ei lähe sellest ja lisa suvaline kogus vett. Enne seda avasta, et oled unustanud osta puljongikuubikuid.
4.Lõika kuumutatud kana tükkideks. Samal ajal võitle kassiga, et oleks liha, mida lisada. Ohka raskelt ja täna taevast, et liha lõpuks potis on. 
5.Oota kuni vesi läheb keema. Ära mõtle sellele, kas see päriselt ka juhtuma peaks. 
6.Ole õnnelik, et porgand on pehmeks läinud.
7.Lisa keedetud riis. Saa aru, et ikkagi läks liiga palju riisi potti ja nüüd ei ole ülejääke kuhugi panna. Ole õnnelik, et sul on koer, kellele see sisse sööta. 
8.Viimasel hetkel lisa sutsuke soola, pipart ja tilli. 
9.Kuule mehelt, et toit näeb välja nagu loomasööt ja palu tal edaspidi siis lahkelt nälga surra :D

Paprikat ei söö Meheraasu. Minule ei meeldi seened. Kui Mudilane saaks valida, toituks ta ainult magusast, krõpsudest ja makaronidest. Ürita siis sellises segasummasuvilas midagi proovida. Minu arust tuli hästi välja. Pisikesele ka meeldis. Meheraasu ja Mudilane sõid hambad ristis :D Natukene tõmbas motivatsiooni alla, sest mida sa ikka proovid uusi asju teha, kui sellise reaktsiooni osaliseks saad. Samas, kui neile ei kõlba, siis võib Meheraasu edaspidi ise kokk olla. Ma väga konkreetselt lihtsalt keeldun makaroni/kartuli eri variantidest. Maailmas on nii palju erinevaid võimalusi. Ilmselt on neil lihtsalt raske harjuda ja kohaneda, aga loodan parimat. 

Enda jaoks ka veider, et on tekkinud viitsimine köögis toimetada. See tõesti on minu jaoks midagi uut. Aga kuna ma nii koba olen veel selliste muude asjadega, siis see on võrdlemisi humoorikas vaatepilt. 

On kellelgi mõnda head õhtusöögiideed välja pakkuda? 

laupäev, 2. detsember 2017

Päkapikud ja/või advendikalendrid

Ma sain võrdlemisi varakult teada, et jõuluvana/päkapikke pole olemas. Mu ema lihtsalt jäi vahele mulle #ups. Praegu hakkasin mõtlema, et huvitav, kas on võimalik, et minu jõuluvastasus võib kuidagi sellega seotud olla? Umbes nagu, et liiga varakult kadus see rõõm ära. Samas, ma ei mäleta küll, et mingi trauma oleksin saanud sellest. 
Selles mõttes, et päkapikutamine sellega ei lõppenud ja hommikuti ikka leidsin maiustusi sussi seest. Minu jaoks mõte ära nagu ei kadunud ja rõõm kommist oli endiselt olemas. Ka oli kuusk ja vanemad ikka pingutasid, et jõulurõõmu majja tuua. 

Ma ei ole tegelikult eriti vaimustuses sellest päkapikutamisest. Just sellepärast, et näiteks Meheraasu eelistaks olla traditsiooniline ja panna sussi sisse maiustusi. Mina seevastu ei tahaks. Võiks olla mingi puuvili, kunstitarbed või mõni väiksem mänguasi. Jõulude ajal tuleb niigi magusat uksest ja aknast sisse. Ja kuigi Mudilane (päriselt, aidake mul uus nimi mõelda, mis sobiks 8aastasele tüdrukule) üldiselt on suur magusasõber, siis elutoa kommikauss seisab suhteliselt puutumatuna juba mitu kuud. Vaikselt pean plaani need lihtsalt ära visata, sest kaua nad ikka seisavad. Ei ole lõpuks enam eriti head. 
Me oleme korra täitsa vaidlema läinud sellel teemal, sest ma lihtsalt ei tahtnud, et juba maast madalast hakkaks see magusa õgimine pihta. Samas, sellise kompromissiga ma oleksin ilmselt nõus. 

Meie majas käivad päkapikud sellel aastal veel ainult Mudilasel. Kuna Pisike veel sellest trallist eriti ei jaga, siis vast pole pointi. Päkapiku mängimine on jäänud Meheraasu tööks. Ma lihtsalt unustan kogu aeg ära, et peaks enne magama minekut midagi poetama sussi sisse. Temal on meeles ja las siis olla seegi kohustus tema oma :D 

Mudilane selle kohta (veel) ei ole küsimusi esitanud, aga eks siis tuleb mingi hea vabandus välja mõelda. Ilmselt ütlen lihtsalt, et päkapikud teavad, et Pisike ei ole nii vana veel, et iga päev nii palju magusat sisse ajada. Sest advendikalendrid on neil mõlemal. Ma leian, et see üks väike šokolaaditükk ei ole väga hull. Jah, ma ei ole see ema, kes oma last igasugustest asjadest eemal hoiaks. Kõik on lubatud, aga mõistuse piires (ja ei, mu mõistus ei ole piiritu :D) 

Meil muidugi juhtus nii, et ostsime ise ja siis ostis minu ema ka neile ühed. Mudilane hakkab saama ühe hommikul ja teise õhtul. Pisike see eest saab ainult ühe. Teine jääb vast jaanuarisse (õigem oleks vast öelda lihtsalt järgmisse aastasse). Täitsa hea kohe, et ta veel matsu nii palju ei jaga :D 

Ma siin natukene olen mõelnud, et peaks mõlemale lapsele tegema ostma nimelised sussikesed, mis tuppa riputada. See aasta ilmselt mitte, aga järgmiseks aastaks. Siis saaks panna need kuhugi elutuppa rippuma ja nad saaksid hommikuti koos avastada, mis seal peidus on. Eeldatavasti välistaks see ka selle, et Mudilane proovib igal ööl nii kaua üleval olla, kuni päkapikud ära käivad. Tal praegu on seegi kombeks, et juhuslikult öösel ülesse ärgates kiikab aknalauale. Muidu sihuke vahva aeg lastele, aga tema unekvaliteet ikka tohutult langeb sellega, kui poole öö pealt voodist jalutama läheb. Lootust on, et siis ta seda ei teeks, kui suss oleks kaugemal tema toast. A ja noh, kui need sussid mul silma all oleksid, äkki jumala eest oleks mul ka meeles neid täita :D 

Kuidas Teie peredes päkapikutamisega lood on? Oskab keegi soovitada mõnda "hüüdnime", mida hakata kasutama Mudilase asemel?

Eesmärgid detsembriks (ja pikemalt)

Oleks võinud juba eile pihta hakata, aga kuidagi motivatsioon puudus. Mis siis ikka, teen tagantjärgi. Juhul, kui keegi veel ei tea, siis tegemist on Lotta tehtud advendikalendriga. Tavaliselt ma ei ole selliste asjadega kaasa läinud, aga tundus selline hea mõte seekord olevat. Mulle kirjutada väga meeldib, aga vahel on sihuke kriisike. Praegu ka, nii et täitsa vahva erinevatel teemadel arutleda. 

Üldiselt mulle ei meeldi eriti eesmärke seada. Või noh, ma ei sõnasta asju, kui erilisi eesmärke, pigem nagu asjad, mida tahaks teha ja kuhu jõuda. Okei, need siiski võiks nii sõnastada. Aga eesmärk on kuidagi nii... range? Mulle tundub, et kui ma ei suuda seda täita, siis olen läbikukkunud. Plaan kõlab kuidagi leebemalt. Ja teeb vähem haiget, kui hakkama ei saa :D

Detsembris on mu peamiseks eesmärgiks jõulud üle elada. Te üldse kujutate ette, kui raske on olla mitte jõuluinimene jõuludel? :D Kõik need tulukesed, kuused, annetusreklaamid... ma kunagi olen sellest siin pikemalt ka kirjutanud, aga for realz, kui ma tahan annetada, siis ma võin seda suvel ka teha. Lihtsalt ärritab, kuidas üle ühe on mingi annetusevärk. Rõhutakse sellele, et jõuludel on inimesed lahkemad (ja ilmselt paljud ongi), aga vot mulle ei mõju. 

See aasta korraks tundus, et tuleb isegi üle aastate jõulutunne ja tahtmine teha. Praeguseks on see igatahes mööda läinud. Eks laste pärast tuleb hambad ristis midagi ikka korraldada, aga noh jah. Ega ma ei naudi. Äkki kunagi jõuab minuni see kuulus jõulutunne. Tahaks täitsa teada, mismoodi see on :D

Tahaks nüüd lähiajal leida erinevaid vahvaid/arendavaid tegevusi Pisikese jaoks. Ma näen, et tal on igav niisama mänguasjadega tegeleda ja ilmselgelt on tal jura ainult minuga aega veeta. Kahjuks on mul tunne, et tihedat seltskondlikku elu ilmselt veel ei teki. Pean kompenseerima seda siis vahvate tegevustega. Näiteks talle väga meeldib vee ja pintsliga värvilisele paberile plätserdada. Ma veel ei julge vesivärve anda kätte, sest pole päris selline..söömiseks mõeldud värk. Aga mõtlesin siin sellist ohutumat kraami vaadata, sest suu on endiselt esimene koht, kuhu asjad lähevad. Peakski mingi aeg poodlema minema. Jõulukinke on nii kui nii vaja ja ehk õnnestub midagi vahvat leida. 

Heaks eesmärgiks on seegi, et ma proovin selle kalendriga ilusti järjel olla. Ma ei ole eriti püsiv inimene ja seetõttu tihti selliseid pikemaid ja igapäevaseid asju ette ei võta. Täitsa huvitav on lõpuks vaadata, kui paljudel päevadel siia kirjutama jõudsin. 
Ma mingi aeg proovisin üht kükiväljakutset. Pidasin vastu umbes 10 päeva. Oleks võinud ka edasi teha, aga mul lihtsalt läks meelest ja siis juba kadus point ära. 

Pikemas perspektiivis tahaks kooliga ühele poole saada. Samas tunnistan ausalt, et vaikselt hakkab motivatsioon raugema. Pooleli jätta ka ei taha. Ma olen kaks aastat investeerinud sinna aega ja mingil määral ka raha. Asi see üks veel siis. Ala mulle väga meeldib ja ideepoolest tahaks ka töötada sotsiaalvaldkonnas. Loodan väga, et see kriisi läheb nüüd ilusti üle mingil ajal. 

Trenni võiks ka tegema hakata. Kaua ma olen lodev nagu..ma ei oskagi siia võrdlust tuua tegelikult. Aga issand, ma ei viitsi. See on taas selline asi, et on vaja motivatsiooni. Hiljem muutub harjumuseks ja ongi äge. Ma tean, kui hea tunne tekib pärast seda. Aga vabandusi on palju lihtsam tuua, kui ennast kätte võtta. 

Lugesin teksti uuesti ja ma peaks hoopis eesmärgiks võtma motivatsiooni leidmise. Või siis eneseleidmise? Veidi eksinud ja kadunud tunne on küll. Ilmselt tuleb see pidevast rutiinist. See ajab mu hulluks. Olen ammu mõelnud, et peaks leidma rohkem aega. Mitte ainult enda jaoks, aga ka Meheraasuga koos olemiseks. Muu olme keskel oleme üksteist täitsa ära unustanud. Häbi tunnistada, aga me pole väga väga pikka aega teinud midagi kahekesi. Nii, panen detsembri eesmärgiks minna Meheraasuga välja. Mõlemad lapsed on juba nii suured küll, et uneajal paar tundi ei pea meid käeulatuses olema :D 

Nagu juba postituse alguses ütlesin, mulle ei meeldi (ja ega ma ei oskagi) väga eesmärke seada. Kuidas teiega lood on? Seate tihti endale eesmärke? 

pühapäev, 26. november 2017

Võõrutuskolmik: lutt, pudel ja kussutamine

Meil on kuidagi juhtunud nii, et korraga üritame lahti saada nii lutist, pudelist kui ka kussutamisest. 

Olgu, algust ei teinud ühel ajal, aga elu on nii viinud. Kõige esimesena võtsin kätte kussutamisest vabanemise ja ise uinumise õpetamise. Alguse sai see sellest, et vabanesime teki sisse mähkimisest (rääkisin sellest lähemalt SIIN). Edasi hakkasin last harjutama sellega, et ei kõndinud temaga mööda tuba, vaid istusin ja kõikusin voodil. Siis lõpetasin sellegi ja lihtsalt istusin. 
Mingil hetkel otsustasin, et on paras aeg hakata proovima lihtsalt voodisse panekut. See toimis! Nüüd ongi nii, et head ööd, musi ja kalli, laps voodisse ning tekk peale. Ise istun meie voodil nii kaua, kuni ta uinub. Seis ei ole veel ideaalne, alati ei õnnestu ja vahel ikka pean sülle võtma. Kui ta nüüd jõuab nii kaugele, et iga kord suudab ise uinuda, astume sammu edasi. See siis tähendab seda, et ma ei istu enam voodil uinumiseni. Vaatame, äkki kooliks saab selle asjaga korda :D

Magamisega on üldse viimasel ajal olnud pisut jamasti. Mingil põhjusel ta ärkab korduvalt. Vahel ma ei suuda aru saada, mis on valesti. Mu ema räägib õudusjutte sellest, kui halvad magajad olime nii mina, kui mu vend... Tõesti loodan, et tegu on lihtsalt mõne ealise iseärasusega. 
Üks ärkamine on tal 1-5 vahel, igal ööl. Enamasti kuskil kolme paiku, aga vahel kõigub. Ma olen üpris veendunud, et see on konkreetselt seotud harjumusega öösiti süüa. 

Reaalsus on see, et tal ei ole seda vaja. Olgu, kui on näha/kuulda, et näljakisa, siis ma ikka lähen teen selle piima. Küll aga kahtlen sügavalt, et asi on tühjas kõhus, kui ta mulle rõõmsalt vastu naerab ja uinumise asemel mängima hakkab. Üks öö just oli selline olukord. Lõpuks ta oli vist lausa 4 tundi üleval. Kindlalt ei tea, sest mingi hetk ma vajusin lihtsalt ära ja Meheraasu võttis üle temaga jauramise :D 

Võõrutamise teise katse (esimene lõppes, sest Pisike jäi haigeks ja ainus, mida ta süüa tahtis oli piim) teine öö oli juba hoopis teistsugune ja hoian pöialt, et asi liiguks ikkagi tõusvas joones. Esimesel katsel jätsin ma alles päevase piima. Seekord aga olen ära jätnud ka selle ühe pudelitäie enne lõunaund. Alguses küll kahtlesin, aga siis leidsin, et see on siiski kõige õigem samm. Lohutasin ennast veel sellegagi, et kui oleksin teda võõrutanud rinnast, siis oleksin ju teinud samamoodi. Minu jaoks ei ole nii suur vahe, kas võõrutamine pudelist või tissist. See on ikka võõrutamine. Nii kaua, kuni menüüs on muud piimatooted, ei tohiks midagi kuskilt puudu jääda. 

Kuldse kolmiku viimane (seejuures ka kõige raskem) on lutist lahti saamine. Heietasin pikemalt natuke aega tagasi SIIN. Võtsin nüüd asja kätte. Esimesel õhtul küll proovisin nii, et läheb magama ilma, aga plaan on pekkiläinud mõte. Seega pidi jääma siiski selle juurde, et alguses on ta ilma üleval olles. Magamise ajal on tal see suus. Uskuge või mitte, nüüd on ära kadunud ka see, et lutti peab öösel taga otsima :D Ta lihtsalt nii kiivalt hoiab kinni sellest. 

Iga päevaga läheb küll kergemaks, aga eks alguses oli jonni palju. Mõneti ka mõistetav, võtsin ära harjumuspärase asja. Hästi keeruline oli iseendaga hakkama saada. Just sellega, et ma ei lähe kergema vastupanu teed ja ei anna lutti. On lihtne haarata kohe selle järele. Nüüd enam ei tule meeldegi, et oh, annaks. Oluline muutus oli seegi, et lutt on rangelt ainult voodis. Ta ärkab ja koos paneme selle ära. Räägin talle iga hommik, et ta on juba nii suur ja tubli ning enam pole päeval lutti vaja. Ei tea, kas asi on minu veenmises või ajas, aga edusamme on. Ma ise loodan, et poole aastaga saame selle asja paika. 

Tegelikult saaks kiireminigi, aga mis teed ära, kui oleme rahulikuma tempo austajad. Veel ei ole nii kiire sellega, et peaks päeva pealt kriipsu peale tõmbama. 

Või äkki siiski peaks? 

Käsitöönurk: kindad, lumehelves ja tikitud kohvikruusid

Hea huumor on praegu see, et nendest kinnastest pidin rääkima juba kuu aega tagasi. Ühes tekstis koos toolidega. Nendega pole kuhugi eriti jõudnud, seega jäid kindad ka sinna, kus jäid. Ega need midagi erilist ei ole. Väga algelised ja lihtsad. Ma ikka kavatsen kunagi nii kaugele jõuda, et istun videode taha varrastega, aga ei ole hetkel seda aega kuskilt võtta. Eks tuleb siis nii kaua lihtsalt värvidega mängida. Järgmisel aastal pean nii kui nii selgeks saama, kuidas pöialt teha, ega siis enam ei saa liugu lasta ilma :D Ma praegugi juba mõtlen, et suure tõenäosusega jäävad need lihtsalt kappi seisma, aga mis siis ikka. Sain vähemalt oma kudumisisu rahuldada. 


Ma pole eriline jõuluinimene. Sel päeval, kui sain teada, et Meheraasul on 24.12 sünnipäev, naersin, et vähemalt saan edaspidi seda pidada jõulude asemel :D Samas Mudilane jällegi väga ootab jõule. Kuna ma väga ei taha tervet elamist ära kaunistada, siis otsustasin tema tuppa miskit aretada. Oma ema käest sain jõulukardinad, kavatsen need ette panna. Lapsepõlvest on mul olemas ka ühed päkapikud, mida aknale panna. Sealt arendasin mõtet edasi ja plaan on teha selline kompositsioon päkapikud lumesajus. 



See oli esimene helbekatsetus. Tuli välja hullem, kui võinuks, aga parem, kui ootasin :D Mudilasele aga meeldis ja selle toppisin juba aknale ära ka. Pinterestis vaatasin veidi ringi ja seal oli nii palju ägedaid mustreid ja ideid, mida kindlasti proovida tahan. Ilmselt on homne Pisikese lõunauni sisustatud. Varsti tänan taevast, et meil aknad väikesed on :D  Idee pärit siit!

Viimane suurem tegevus oli tikkimine. Sain nüüd valmis oma neli kohvikruusi, mis leiavad oma koha köögis. Ma olen leidnud nii palju ägedaid mustreid jälle, et ilmselt on meil varsti tapeedi asemel lihtsalt tikandid igal pool :D

Lingid mustritele: MUSTROHELINEPRUUN ja PUNANE


Üldse on nii palju lahedaid asju, mida tahaks proovida ja teha. Nii palju jääb selle taha, et ei oska. Hetkel veel ei ole ma nii kannatlik, et vaikselt pusida ja proovida. Aga midagi peab vanaduspõlve jaoks ka jääma ju!

esmaspäev, 20. november 2017

Sa oled ju kodune!?

Uuh, mu lemmik lause! 
Arvestades, et ma olen enamus oma täiskasvanuelust olnud kas täiesti kodune või, nagu armastan lõõpida, poole kohaga kodune, võite ise ennustada, kui tihti ma seda kuulnud olen. 

Päriselt täiesti kodune olen olnud ühe aasta peale gümnaasiumi. Ma ei osanud midagi tarka oma eluga peale hakata ja võtsin aasta vabaks. Siis läksin kooli. Esimese aasta olin päevaõppes ja ilmselgelt oli see ainus aasta, kui ma ei kuulnud seda etteheidet, et passin kodus. 
Siis olin aasta kaugõppes ja nüüd lapsega kodus. 

Aga kas see, et olen üldises plaanis kodune, tähendab, et ma olen kõikides kodustes toimingutes üksi? Et siis nagu koduabiline? 

Pildiotsingu funny stay at home mom memes tulemus

Kaugõppel olemine tähendab, et muul ajal on vaja läbi töötada hunnik materjali. Ma veetsin ikka tunde, et lugeda ja asju selgeks saada. Lisaks siis veel kirjalikud tööd. Jah, mul oli selles mõttes aega, et see kõik ei toimunud töö kõrvalt. Aga see ei vähenda fakti, et asjad pidin ma läbi töötama ja tööd esitama õigeaegselt. 

Sellel esimesel, täiesti vabal aastal, olin ideaalne koduperenaine. Koristasin iga päev, pesin pesu, meest ootas söök, kui ta töölt tuli. Noh, these days are gone now.

Need, kes tihedamini suhtlevad on aru saanud, et mul ei ole selline laps, kes eriti omaette tsilliks. Ta tahab seltskonda, asjades kaasa lüüa. Vahel on ta lihtsalt memmekas, eriti peale lõunaund. Hommikupoole on kerge, ta on (enamasti) heas tujus. Ja ma kasutan seda ära, et toimetada. Näiteks on mul enne Pisikese lõunaund tehtud endale ja talle söögid, nõud pestud, toad köetud, koerale söök/jook valmis ja ette viidud. AGA see ei tähenda, et ma saaks hakata elamises suurpuhastust tegema. Samuti võib juhtuda, et Meheraasut ei tervita kodus õhtusöögi lõhnad. Vahel kasutan ma kuivatusrestilt puhta pesu jooksvalt ära ennem seda, kui need kappi jõuavad. 

Ilma häbita ütlen, et see on täiesti normaalne. Ma ei pea jõudma kõike teha laps kaenlas. Samuti ei meeldi mulle, kui Pisike jookseb kuuma pliidi ääres, kui süüa teen. Jah, elektripliidiga on savi, aga praegusel ajal tahaks ikkagi õhtupoole ka korraks tule alla teha. Kerge 2in1. Meheraasu ja Mudilane ei sure ära, kui hakkan süüa tegema nende koju jõudes. Eks see olegi selline minu kiiks, et mulle ei meeldi teha asju kuidagi poole vinnaga ja üle tagumiku, peaasi, et tehtud saaks. 

Pildiotsingu funny stay at home mom memes tulemus

Ma saan aru, et Meheraasu on töölt tulles väsinud ja tahaks puhata. Aga mina tahaks ka jalad seinale visata ja lihtsalt olla. Selleks hetkeks, kui tema koju maandub, olen ma tegelenud mitme jonnihoo, söötmise, jootmise, kasimise ja mängimisega. Ei ole ju päris nii, et ma siin olen lihtsalt ilus ja asjad saavad ise valmis. 

Siin tulebki jälle mängu see asjade jaotamine. Lapsevanemad on koos saanud lapse. See tähendab, et koos tuleb temaga tegeleda. Koos elades tuleb ka asjadega koos tegeleda. Kogu survet ei saa suruda ühele poolele. Okei, saab, aga see ei ole jätkusuutlik. Sellel inimesel sõidab lihtsalt lõpuks katus minema. 

Üldse on kuidagi nii palju survet (kodustele) emadele. Ühiskond justkui ootaks mingisugust taset, mis väga tihti ei ole üldse saavutatav. Ma küsiks selle peale, et miks tõmmelda? Miks võimelda ennast hingetuks? Vahel on võimalik lükata asju homse peale. Vahel on võimalik teha mõnd asja paari tunni pärast. 
Mina nii mõnegi asjaga ootan seda, millal Meheraasu koju jõuab, sest siis on nii kui nii see aeg, kui Pisike ripub tema küljes. 

Kogu selle jutu peale ütleksin lihtsalt nii: ei tasu minna ohkima ja ette heitma, kui ei tea kõiki asjaolusid ning detaile. 

Pildiotsingu funny stay at home mom memes tulemus


laupäev, 18. november 2017

Niisama juttu

Käisime Pisikesega arsti juures järelkontrollis. Angiin on möödas ja tervis jälle korras. Arst kasutas juhust ning uuris muude asjade, nagu rääkimine ja oskused, kohta ka. Midagi halba ei öeldud, seega eeldan, et ta jäi rahule.

Masendav on muidugi see, et kõik hädad tulid korraga. Pisikesel lõi kõhu veidi lahti ja sellest tulid hädad mähkmepiirkonnas. Kõhulahtisusest saime lahti riisipudru ja linexiga. See ei võtnudki kaua aega, paar päeva ja korras. Aga mähkmehädad olid visad kaduma. Praegugi panen ühe koha peale sudocremi, aga enam ei ole tal valus. Kuna ma siin üksi olles enamasti siiski ei saa teda vee all pärast iga häda kasida, siis kasutan niiskeid lappe. See tegi talle nii haiget, et endalgi võttis pisara silmanurka. Vahepeal jooksis isegi siis eest ära, kui oli kakata mähe, sest tema jaoks üks sama kõik eksole :D  Nüüd eilsest õnneks on see trall ka läbi ja saame ilma suurem tsirkuseta asjad korda ajada.

Suurest rõõmust terveks saamise üle, õppis preili ka ronima. Nii diivanile, kui ka üle suure mänguasjakasti. Oh seda rõõmu :D

Nagu lapsega jantimisest oleks vähe, siis Jassu on hakanud usinalt enda kuuti närima. Katuse alumise serva on ära hävitanud juba. Ma ausalt annan talle iga päev süüa. Oleks kohe teadnud, et ta tahab kuudist tähti vaadata, oleks lasknud Meheraasul katuseaknad teha :D Eks nüüd siis peab seda ka lappima hakkama. Aga selle ma jätan rõõmsalt härrase hooleks.

Ma ise sel ajal tikin, sest ma olen hetkel täielikul soonel. Viimati tikkisin märtsis, kulus oma pool aastat ennem, kui isu tagasi tuli. Nüüd olen teinud kaks pilti valmis, kolmanda muster olemas. Plaanin kööki sellist väikest neljast pildist koosnevat seinakaunistust. Kui kunagi valmis saan näitan siin ka kindlasti. Praegu on plaanis teha magamistuppa ja elutuppa ka. Millal nendeni jõuan, jumal teab :D Tegelikult imestan, et nii püsiv olen olnud, sest enamasti viskab suhteliselt kiiresti kopa ette. Ehk mõjutab see, et tegemine võtab vaid mõned päevad, sest pildid on võrdlemisi väikesed. Vaikselt muidugi hakkab kripeldama, et raamat nii kaua seisnud on. Samas Sõja ja rahu esimest osa lugesin terve aasta. Vast viimase osaga ikka nii kaua ei lähe.
Kui aus olla, siis jõuan ma alati lõpuks tikkimise juurde tagasi. Vahet ei ole, et aeg ajalt põikan kudumisse ja heegeldamisse. Ma lihtsalt ei ole nendes nii osav. Tikkimine tuleb aga lihtsalt ja aitab aju hästi välja lülitada.

Mingist ajast on jälle hakanud jooksma see alkoinfo.ee reklaam. Teate küll seda "kas sinu elus on subtiitrid paigas" reklaami. Ma siis mõtlesin ka testi teha. Vastuseks tuli, et tervisekahjustuste tekkimise tõenäosus on väike. Jätka samas vaimus ja ära suurenda koguseid. Ega see üllatus just ei olnud. Arvestades, et enamus eelmisest aastast olin ma rase või imetasin. Sellel aastal küll saaks, aga ei taha. Täitsa hea on, kui ei ärka hommikul pohmas ja väsinuna. Ma nüüd karsklaseks ei ole hakanud, aga niisama suvalisel õhtul miskit võtta ka ei viitsi.

Kui jutt juba reklaamidele läks... miks need pagana jõulureklaamid nii varakult peavad pihta hakkama? Mul juba praegu on kopp ees neist ja üle kuu peab veel taluma. Varsti on juba igal pool jõulutuled ja -laulud. *võdistab õudusest õlgu*
Ei, ma ei ole endiselt enda jõulusoolikat ülesse leidnud. Ma ei taha hakata jälle tube kaunistama ja kinkidele mõtlema. Nendega läheb ikka nagu alati. Ehk siis kaks päeva enne mõtlen, miks ometi ma see aasta ei olnud tark ja varem pihta ei hakanud.
Ainus, mis mulle jõulude juures meeldib on advendikalendrid :D aga no näiteks kuusk... hoiad kaks päeva toas ja okkad igal pool.

Tegelikult valetan, teine asi, mis jõulude juures mulle meeldib, on meie traditsiooniline jõulukohtumine. Sihuke vahva seltskonna üritus, mis on kestnud ikka juba ... aastaid. Ma ei suudagi praegu meenutada, millal meil see üritus esimest korda oli.

Olgu, sai nüüd tühja loba aetud juba küll, aeg tänaseks lõpetada ja oodata õhtut, et oma tikkimisprojektiga edasi minna! :D




teisipäev, 14. november 2017

Unenägude seletamine

Olen müstika usku. Ehk siis usun, et on olemas inimesed, kes tunnetavad ja näevad rohkem. Samuti meeldib mulle selline tuleviku ennustamise teema. Olen kunagi ostnud isegi tarot kaardid. Nendega olen pisut ennustanud ka, aga korralikult selgeks ei ole saanud. Ega ei ole otseselt üritanud ka. Sõbrannadele olen ennustanud nendega pisut. Eks osa asju ole täppi ka läinud, aga pigem on need jäänud riiulisse seisma. Igasugu nõiasaadetes öeldakse ka tihti, et ei tasu jamada nende kaartidega, kui korralikult kasutada ei oska. Las nad siis olla seal. 
Ma usun ka sellesse, et inimese alateadvuses on palju vastuseid. Eriti palju neid vastuseid võib saada unenägudest. Nende seletamisest olen ka ammu huvitatud olnud. Ikka no juba aastaid. Selle pärast on olemas ka unenägude seletaja.

See ei ole küll väga tihti kasutust leidnud, sest tavaliselt ei ole aega hommikul ülesse kirjutada unenägu ja õhtuks on juba meelest läinud. Praegu on selline periood ka, et ega eriti ei näegi. Küll aga juhtub vahel, et mõni unenägu on eriti eredalt meeles. Lausa nii eredalt, et ei anna kohe mitu mitu päeva üldse rahu. 

Seda väga tihti ei juhtu. Praegu suudan meenutada täpselt kahte korda. Üks oli mõned aastad tagasi. Kirjutasin kuhugi ka tähendused ja kui nüüd mäletan õigesti, siis läksid üpris täppi. Arvatavasti, isegi kui leiaksin praegu need paberid, siis ega ma enam ei mäleta, mis tundmused sel ajal olid. Nii et kahjuks ma täpset infot tolle aja täpsuse kohta öelda ei saa. 

Teine kord oli alles nüüd, mõned päevad tagasi. Ma ilmselgelt loen jube palju sõjaga seotud raamatuid, sest see on põhiline teema, mida unes näen. Teemast välja, aga kui nüüd mõelda, siis sellel aastal on ainult üks raamat olnud, mis EI OLNUD otsapidi sõjaga seotud.. No mis teed, kui armastusromaanid ei köida :D

Igatahes. Ma alguses mõtlesin, et mingi suvaline jura uni. Kui õhtuks meeles on, siis vaatan. Unenägu oli meeles, aga vaatamiseni ei jõudnud. Mööda läks umbestäpselt neli päeva ja kuna see ikka kummitas mind, siis ühel õhtul Pisikest magama pannes, otsustasin aega surnuks lüüa. 

Hea, et voodis külitasin, sest muidu oleks ilmselt pikali kukkunud. No läks täppi. Iga detaili juures, mida vaatasin, tundsin ära neid tundmusi ja mõtteid, mis hetkel minuga kaasas käivad. Ma ei hakka hetkel neid detaile ja seletusi siia kirjutama, sest see läheks pisut liiga isiklikuks. 
Tuleb tunnistada, et sain pisut julgust juurde selles osas, mis suunas peaks oma samme sättima. 

Minnes nüüd edasi müstikajutuga, siis tahaks lasta endale ennustada. Kaua ma jauran mingi suvaliste kaartide või unenägudega. On kellelgi kogemusi ja oskab soovitada kedagi? Ma juba täitsa ammu olen seda mõtet peas heietanud, aga ikka jääb see viimane samm tegemata. 

Tahtsin siia lõppu linkida selle, missugune raamat mul on, aga ei suuda googeldades seda ülesse leida. Küll aga sai selgeks, et neid on väga väga väga mitu erinevat. Järelikult valikut ikka on. Nüüd hakkas mind huvitama, kui palju nendest raamatutes erinevusi on. Nägin ükskord Meheraasu vanaema raamaturiiulis ka mingisugust unenägude seletajat. Peaks joonele panema need kaks ja saaks asja selgeks :D


esmaspäev, 13. november 2017

Miks ma olen merevee usku?

Siin ei mõtle, et millist veekogu ma ujumiseks eelistan.
Hoopis seda, miks ma ei kasuta ninahügieeniks ja nohuraviks ninaspreisid (sudafed jne), vaid merevett (humer, quixx).

Lühidalt: selle kannapöörde jaoks läks vaja täpselt ühte nina limaskestade lõikust.
Aasta oli siis 2012. Mul oli olnud juba väga väga väga pikka aega nohu. Seetõttu olid tavalised sudafedid osa minu elust. Piltlikult öeldes, kui kuhugi läksin, nägi pakkimine välja nii: meik, riided, oo ninasprei ka olemas. Olin igapäevane kasutaja, sest pidevalt oli raske hingata.

Mingil hetkel saatis perearst mind edasi nina-kurgu-kõrvaarsti juurde. Tema saatis lõikusele, sest limaskestad olid turses. Seejuures mainis, et ilmselt on põhjus tihedas spreitamises ja tema edasine soovitus oleks merevee kasutamine samal otstarbel.

Sel perioodil tuli muidugi välja, et mul on ka tolmuallergia ning see oli hoopis pideva nohu põhjus. Ilmselt oli sellel oma osa, miks need limaskestad omadega pekki läksid.
Kamba peale arstid siiski otsustasid, et ega kahjuks ei tule, kui opil ära käin, seda enam, et aeg oli juba kirja pandud.

Läksin siis rõõmsalt Tartusse haiglasse ja see oli mu elu kõige hullem ja valusam meditsiinikogemus.

Jah, isegi räigem kui sünnitus.

Pole küll teemaga seotud, aga huvitav kokkusattumus on, et kõik mu operatsioonikogemused on Tartuga seotud :D

Igatahes. Arst alguses rõõmsalt rääkis, mis ja kuidas nüüd juhtuma hakkab. Ma olin positiivselt meelestatud: no kui hull see ikka olla saab eksole! Tehti tuimestus ja mingi aja pärast jalutasin siis operatsioonisaali. Läksin lauale ja.... kahetsesin, et ei nõudnud üldnarkoosi. Ma tundsin, kuidas nad seal surkisid. Pole elus enne ega pärast sellist valu tundnud. Lisaks siis see meeldiv kärsahais. Ja kogu vedelik, mis nad ninna valasid vajus kurku... ainus mõte laual oli, et huvitav, kas ma suren valusse, lämbun või upun. Terve keha oli nii šokis, et hoidsin kramplikult lauast kinni (seda ka pärast operatsiooni, kui juba kõik juhtmed ja jubinad olid küljest võetud ja oli aeg ratastooliga palatisse veerema hakata).

Seal üks praktikant vaatas sellise näoga, et jeeeeesus, kas ma tõesti pean SEDA kunagi kellelegi ISE tegema hakkama v :D

Kui lõpuks sain voodisse heita ja palatisse üksi jäin, hakkasid pisarad lihtsalt voolama. Ja ei valeta, kui ütlen, et ma ei suutnud ennast kontrollida. Käed värisesid ja ei suutnud nuttu lõpetada. Meheraasu tuli mingi aeg ka sinna ja vaatas lihtsalt lolli näoga, et ma ei suuda poole tunni jooksul maha rahuneda :D

Neiu, kes pärast mind operatsioonilt tuli, oli sama reaktsiooniga. Pärast viskasin nalja, et algusest peale teadsin, et asi ei ole minus, vaid protseduuris.

Ega sellega ei olnud piinad veel lõppenud, kui haiglast välja sain. Verejooks kestis veel mitu mitu tundi. Käisin mööda Tartut ringi nagu väike põrsas ja muudkui vahetasin verist vatti. Lisaks pidin nädal hiljem minema koorikuid eemaldama. Mis küll ei olnud nii piinav, aga tõmbas ikka pisara silmanurka küll.

Pärast seda ei ole ma kordagi kasutanud muud, kui merevett. Ma ei luba muud koju ostagi. Olgugi, et põhjus võis suure tõenäosusega olla muus, kui tihedas ninarohu kasutamises, ma ei julge riskida. Samuti kavatsen edaspidi uskuda, et nohu taga on allergia, mitte limaskestad. Ma ei taha enam mitte kunagi sellist katsumust läbi teha :D

Alguses arvasin, et raske on harjuda, aga pärast esimest paari kuud enam vahet ei teinud. Nüüd olen nagu täitsa teadlik suur inimene, kes kasutab merevett :D

reede, 10. november 2017

Hambad, angiin või mõlemad korraga?

Meil on täna kolmas pöörane päev. Üleeile õhtul tekkis Pisikesel palavik. See kestab siiani. Käib muudkui kõrge ja madala vahet. Eile hommikul oli lausa nii kõrge, et ma pidin pepuli lendama, kui Meheraasu kraadimise lõpetas. Mõtlesime, et ehk peaks emo´sse minema, aga otsustasime siiski oodata. Päeva peale läks temperatuur alla ja me ei hakanudki minema. Täna hommikul oli jälle palavik platsis, kõrgem kui eile hommikul. Heietasime uuesti emo mõtet. Aga siis otsustasime hoopis, et helistame perearstile.

Ta oli nii lahke, et võttis meid järjekorraväliselt vastu. Võeti verd ja tuli välja, et preili on suutnud endale angiini saada. Kuidas või kus kohas ta nii külma sai, on minu jaoks müstika. Õues olles on alati soojalt riides, vajadusel on toas ka paksemad riided seljas. Kas tõesti need kaks sammu, mis on toaukse ja auto vahel?

Ega tegelikult enam vahet ei ole. Tähtis on see, et palavikumüsteerium on lahendatud ja ravi peal. Nagu Meheraasu kabinetis naljatas: kui hästi läheb, saab nädala pärast jälle öösel magada.
Oi, kuidas ma seda ootan. Ööd on olnud veel pöörasemad, kui päevad. Pisike ei ole kunagi olnud kaisubeebi, aga nüüd lõpetab alati vastu hommikut meie voodis. Ma küll olen oodanud, millal tuleb see aeg, et ta kaisus püsiks ka, aga see nüüd ei olnud päris see viis, mida ma oleksin tahtnud.

Tegelikult jõudsin ma juba arvama hakata, et kogu jandi taga on jälle hambad. Eile õhtul, kui ta ilge röökimise saatel tõusis, panin igemegeeli ja edasine öö oli rahulik. Samas see ju tuimestab. Eks siis mingi aeg ole näha, kas on lisa tulnud. See mõte oli tegelikult hirmutav, sest ma kardan, kuhu järgmised siis selle palaviku tõstaksid...

Nüüd lendas vastu taevast ka plaan jätta ära pudelipiim. Menüüs on palju piimatooteid. No näiteks teen pudrud piimaga, päeval saab keefiri. Juust maitseb talle väga. Ühesõnaga tundus, et ei ole enam mõtet. Praegu on piim ainus asi, mida ta tarbib, peale vee. Täna just naersin, et meil oleks nagu jälle beebi majas :D Õnneks ei tundunud see võõrutus väga raske olevat ja loodetavasti ikkagi lähemate nädalate jooksul on võimalik sellega ühele poole saada.

Ma muide sain lõõpida, et ilmselt hakkavad mul võimed avalduma. Nädala alguses rääkisin Meheraasule, et peaks Pisikesele uue palavikualandaja ostma. Küünlad olid kuni 10kg lastele, aga ta juba on sellest piirist üle. Samuti on vanus nii suur, et võime rõõmsalt nurofeni kasutada ja küünlad nurka visata (ma kusjuures olen suht kindel, et me kõik kolm ootasime seda). Kolmapäeval oli meil nii kui nii liikumist ja kasutasin kohe juhust. Ja kohe läks seda vaja ka. Selgeltnägijate tuleproov, siit ma tulen! :D

Hah, Pisike tegi arstil muidugi jälle sihukest tsirkust, et kui lõpuks vereproovi vastused saime ja ta vait oli, hakkas arst naerma ja ütles, et issand, sa oskad tasa ka olla või :D Ma muidugi pidin ütlema, et vahel harva ikka õnnestub jah :D

Üldse on Pisike oma meditsiinikäitumise/suhtumise osas nii minu moodi. Valged kitlid ei meeldi, verd võtta ei lase (mu ema räägib siiani, kuidas ma olin 8aastane ja Rakvere haiglas hoiti mind viiekesi kinni, et veri kätte saada. Nad ei uskunud, et ainus, kes mind ära suudab moosida on ema). Samuti ei meeldi talle see pulk, millega kurku vaadatakse (ma õppisin ära, kuidas teha suu täpselt nii lahti, et arst ei pidanud seda kasutama. Ta iga kord naeris, et ma olen ju see, kellega ei pea pulki raiskama) ja angiin on haigus, milles olin igal aastal ühe korra kindlasti. Vahel lausa kaks. See pull lõppes siis, kui mandlid ära lõigati.

Positiivselt poolelt: Pisike magab praegu oma päevaune(d) elutoas. Nii õpib veel müra sees magamisegi ära ju! :D

esmaspäev, 6. november 2017

"Mina olen Pisike ja ma olen lutisõltlane"

Raseduse ajal ma erilisi plaane luti osas ei teinud. Nii palju muid mõtteid oli peas, et see tundus täiesti ebaoluline. Omavahel me ka sellel teemal pikalt ei arutlenud. Oli selline vaikiv kokkulepe, et kui on vaja, siis on vaja ja jooksvalt vaatame. 
Suhteliselt ruttu jõudsime arusaamisele, et lutt on siiski vajalik ja nii see esimene tee meie koju jõudis. Oli täitsa asjalik abimees. Vahel küll mõtlesin, et tuleb paras jama selle võõrutamisega, aga kuna meie puhul oli kasu, siis ei tundunud, et selle ära kaotamine tulevikus saaks väga hull olla. Eks selle müstilise tulevikuni oli siis omajagu aega kah eksole. 

Nüüd on tulevik käes ja on tekkinud väike plaan tasapisi lutist loobuma hakata. Seejuures ei ole kavas seda teha järsku ja lihtsalt ära võttes. Kuna ta kasutab seda uinumiseks, lohutamiseks ja see pakub turvatunnet, siis miks ometigi peaksin ma teda traumeerima? Päris nii ju ei ole, et laps istuks ainult lutt suus ja muidu elada ei saa. Saab küll. Enamus ajast viskab ta selle kohe välja, kui ärkab. Aga see on tal pidevalt käeulatuses. Olgu, päris tihti on see kadunud, aga muul ajal on tal võimalik ise seda võtta, kui on soovi. Magamise ajal viskab ta samuti selle ära, aga uinudes on vajalik. Ma muide nüüd hakkasingi mõtlema, et lutti asendada ma ju millegagi ei saa...kuidas need uinumised siis peaksid välja nägema. Kui kaua umbes võtab aega, et laps harjuks ära, et enam ei ole seda asjandust tal? 
Raudselt lõpuks olen ise 5x rohkem traumeeritud sellest, kui Pisike :D 

Igatahes plaanin ma mingil, hetkel veel määramata, ajal hakata vaikselt lutti silmaalt ära viima. Noh, et õue enam kaasa ei võta ja päeval panen ka nii, et ta igal hetkel seda võtta ei saa. Alustuseks ikkagi magamise ajal jätaks selle rõõmu. Ma olen siin kaalun küll seda mõtet, et kohe korraga ongi kõik, aga siiani on iga võõrutamise ja harjutamisega sobinud meile selline tasapisi ning samm-sammult. Vast proovin alguses ka nii, eks siis aja jooksul ole näha, kuidas kujuneb. 

Mul on lutiteema üldse pikalt hingel olnud, sest ma olen korduvalt kuulnud negatiivseid kommentaare selle kohta. Esimesi sain juba siis, kui ma veel ei plaaninudki võõrutamist. Kõige popim oli see, et tõmmati lapsel lutt suust ära ja lisati: no miks see prunt peab suus olema kogu aeg, ei ole vaja! Vähe ei ajanud närvi! Mismõttes sa lampi tuled tõmbad mu lapsel luti suust välja? 
Teine sihuke äge kommentaar sinna juurde on see: lutti on vaja ju ikka ainult magamise ajaks ja äärmisel juhul suure jonni ajal. Ee, kas mu laps võiks ise otsustada, millal tal on seda lutti vaja? Ta küll täitsa väike, aga siiski saab aru, on lutti vaja või ei. Nüüd ükspäev just öeldi, et ta on juba nii suur ja ei tohiks enam lutiga tegemist teha. Ma peaaegu oleksin öelnud, et ta ausalt kooli läheb lutita, aga sain veel sõnasabast kinni. 

Ma tõesti ei leia, et aastane ei võiks lutti imeda. See päris ausalt ei ole kõige katastroofilisem sündmus inimkonna ajaloos. Aga millegipärast tekitavad sellised kommentaarid tunde, et midagi on nüüd täiesti valesti lapsega. No ei ole ju. 
Raudselt siis, kui lutist oleme lahti saanud, hakkab pihta potijutt. Ja siis juba iseseisev söömine. Üldiselt vist mitte kunagi ei lõppe see, et midagi on kellegi teise jaoks nagu veidi mööda. Ma õnneks ei lase ennast eriti häirida. Veel. Lõpuks ikka, aga eks tuleb tugev närv säilitada.