Otse põhisisu juurde

Miks ma olen merevee usku?

Siin ei mõtle, et millist veekogu ma ujumiseks eelistan.
Hoopis seda, miks ma ei kasuta ninahügieeniks ja nohuraviks ninaspreisid (sudafed jne), vaid merevett (humer, quixx).

Lühidalt: selle kannapöörde jaoks läks vaja täpselt ühte nina limaskestade lõikust.
Aasta oli siis 2012. Mul oli olnud juba väga väga väga pikka aega nohu. Seetõttu olid tavalised sudafedid osa minu elust. Piltlikult öeldes, kui kuhugi läksin, nägi pakkimine välja nii: meik, riided, oo ninasprei ka olemas. Olin igapäevane kasutaja, sest pidevalt oli raske hingata.

Mingil hetkel saatis perearst mind edasi nina-kurgu-kõrvaarsti juurde. Tema saatis lõikusele, sest limaskestad olid turses. Seejuures mainis, et ilmselt on põhjus tihedas spreitamises ja tema edasine soovitus oleks merevee kasutamine samal otstarbel.

Sel perioodil tuli muidugi välja, et mul on ka tolmuallergia ning see oli hoopis pideva nohu põhjus. Ilmselt oli sellel oma osa, miks need limaskestad omadega pekki läksid.
Kamba peale arstid siiski otsustasid, et ega kahjuks ei tule, kui opil ära käin, seda enam, et aeg oli juba kirja pandud.

Läksin siis rõõmsalt Tartusse haiglasse ja see oli mu elu kõige hullem ja valusam meditsiinikogemus.

Jah, isegi räigem kui sünnitus.

Pole küll teemaga seotud, aga huvitav kokkusattumus on, et kõik mu operatsioonikogemused on Tartuga seotud :D

Igatahes. Arst alguses rõõmsalt rääkis, mis ja kuidas nüüd juhtuma hakkab. Ma olin positiivselt meelestatud: no kui hull see ikka olla saab eksole! Tehti tuimestus ja mingi aja pärast jalutasin siis operatsioonisaali. Läksin lauale ja.... kahetsesin, et ei nõudnud üldnarkoosi. Ma tundsin, kuidas nad seal surkisid. Pole elus enne ega pärast sellist valu tundnud. Lisaks siis see meeldiv kärsahais. Ja kogu vedelik, mis nad ninna valasid vajus kurku... ainus mõte laual oli, et huvitav, kas ma suren valusse, lämbun või upun. Terve keha oli nii šokis, et hoidsin kramplikult lauast kinni (seda ka pärast operatsiooni, kui juba kõik juhtmed ja jubinad olid küljest võetud ja oli aeg ratastooliga palatisse veerema hakata).

Seal üks praktikant vaatas sellise näoga, et jeeeeesus, kas ma tõesti pean SEDA kunagi kellelegi ISE tegema hakkama v :D

Kui lõpuks sain voodisse heita ja palatisse üksi jäin, hakkasid pisarad lihtsalt voolama. Ja ei valeta, kui ütlen, et ma ei suutnud ennast kontrollida. Käed värisesid ja ei suutnud nuttu lõpetada. Meheraasu tuli mingi aeg ka sinna ja vaatas lihtsalt lolli näoga, et ma ei suuda poole tunni jooksul maha rahuneda :D

Neiu, kes pärast mind operatsioonilt tuli, oli sama reaktsiooniga. Pärast viskasin nalja, et algusest peale teadsin, et asi ei ole minus, vaid protseduuris.

Ega sellega ei olnud piinad veel lõppenud, kui haiglast välja sain. Verejooks kestis veel mitu mitu tundi. Käisin mööda Tartut ringi nagu väike põrsas ja muudkui vahetasin verist vatti. Lisaks pidin nädal hiljem minema koorikuid eemaldama. Mis küll ei olnud nii piinav, aga tõmbas ikka pisara silmanurka küll.

Pärast seda ei ole ma kordagi kasutanud muud, kui merevett. Ma ei luba muud koju ostagi. Olgugi, et põhjus võis suure tõenäosusega olla muus, kui tihedas ninarohu kasutamises, ma ei julge riskida. Samuti kavatsen edaspidi uskuda, et nohu taga on allergia, mitte limaskestad. Ma ei taha enam mitte kunagi sellist katsumust läbi teha :D

Alguses arvasin, et raske on harjuda, aga pärast esimest paari kuud enam vahet ei teinud. Nüüd olen nagu täitsa teadlik suur inimene, kes kasutab merevett :D

Kommentaarid