reede, 10. november 2017

Hambad, angiin või mõlemad korraga?

Meil on täna kolmas pöörane päev. Üleeile õhtul tekkis Pisikesel palavik. See kestab siiani. Käib muudkui kõrge ja madala vahet. Eile hommikul oli lausa nii kõrge, et ma pidin pepuli lendama, kui Meheraasu kraadimise lõpetas. Mõtlesime, et ehk peaks emo´sse minema, aga otsustasime siiski oodata. Päeva peale läks temperatuur alla ja me ei hakanudki minema. Täna hommikul oli jälle palavik platsis, kõrgem kui eile hommikul. Heietasime uuesti emo mõtet. Aga siis otsustasime hoopis, et helistame perearstile.

Ta oli nii lahke, et võttis meid järjekorraväliselt vastu. Võeti verd ja tuli välja, et preili on suutnud endale angiini saada. Kuidas või kus kohas ta nii külma sai, on minu jaoks müstika. Õues olles on alati soojalt riides, vajadusel on toas ka paksemad riided seljas. Kas tõesti need kaks sammu, mis on toaukse ja auto vahel?

Ega tegelikult enam vahet ei ole. Tähtis on see, et palavikumüsteerium on lahendatud ja ravi peal. Nagu Meheraasu kabinetis naljatas: kui hästi läheb, saab nädala pärast jälle öösel magada.
Oi, kuidas ma seda ootan. Ööd on olnud veel pöörasemad, kui päevad. Pisike ei ole kunagi olnud kaisubeebi, aga nüüd lõpetab alati vastu hommikut meie voodis. Ma küll olen oodanud, millal tuleb see aeg, et ta kaisus püsiks ka, aga see nüüd ei olnud päris see viis, mida ma oleksin tahtnud.

Tegelikult jõudsin ma juba arvama hakata, et kogu jandi taga on jälle hambad. Eile õhtul, kui ta ilge röökimise saatel tõusis, panin igemegeeli ja edasine öö oli rahulik. Samas see ju tuimestab. Eks siis mingi aeg ole näha, kas on lisa tulnud. See mõte oli tegelikult hirmutav, sest ma kardan, kuhu järgmised siis selle palaviku tõstaksid...

Nüüd lendas vastu taevast ka plaan jätta ära pudelipiim. Menüüs on palju piimatooteid. No näiteks teen pudrud piimaga, päeval saab keefiri. Juust maitseb talle väga. Ühesõnaga tundus, et ei ole enam mõtet. Praegu on piim ainus asi, mida ta tarbib, peale vee. Täna just naersin, et meil oleks nagu jälle beebi majas :D Õnneks ei tundunud see võõrutus väga raske olevat ja loodetavasti ikkagi lähemate nädalate jooksul on võimalik sellega ühele poole saada.

Ma muide sain lõõpida, et ilmselt hakkavad mul võimed avalduma. Nädala alguses rääkisin Meheraasule, et peaks Pisikesele uue palavikualandaja ostma. Küünlad olid kuni 10kg lastele, aga ta juba on sellest piirist üle. Samuti on vanus nii suur, et võime rõõmsalt nurofeni kasutada ja küünlad nurka visata (ma kusjuures olen suht kindel, et me kõik kolm ootasime seda). Kolmapäeval oli meil nii kui nii liikumist ja kasutasin kohe juhust. Ja kohe läks seda vaja ka. Selgeltnägijate tuleproov, siit ma tulen! :D

Hah, Pisike tegi arstil muidugi jälle sihukest tsirkust, et kui lõpuks vereproovi vastused saime ja ta vait oli, hakkas arst naerma ja ütles, et issand, sa oskad tasa ka olla või :D Ma muidugi pidin ütlema, et vahel harva ikka õnnestub jah :D

Üldse on Pisike oma meditsiinikäitumise/suhtumise osas nii minu moodi. Valged kitlid ei meeldi, verd võtta ei lase (mu ema räägib siiani, kuidas ma olin 8aastane ja Rakvere haiglas hoiti mind viiekesi kinni, et veri kätte saada. Nad ei uskunud, et ainus, kes mind ära suudab moosida on ema). Samuti ei meeldi talle see pulk, millega kurku vaadatakse (ma õppisin ära, kuidas teha suu täpselt nii lahti, et arst ei pidanud seda kasutama. Ta iga kord naeris, et ma olen ju see, kellega ei pea pulki raiskama) ja angiin on haigus, milles olin igal aastal ühe korra kindlasti. Vahel lausa kaks. See pull lõppes siis, kui mandlid ära lõigati.

Positiivselt poolelt: Pisike magab praegu oma päevaune(d) elutoas. Nii õpib veel müra sees magamisegi ära ju! :D

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar