pühapäev, 26. november 2017

Võõrutuskolmik: lutt, pudel ja kussutamine

Meil on kuidagi juhtunud nii, et korraga üritame lahti saada nii lutist, pudelist kui ka kussutamisest. 

Olgu, algust ei teinud ühel ajal, aga elu on nii viinud. Kõige esimesena võtsin kätte kussutamisest vabanemise ja ise uinumise õpetamise. Alguse sai see sellest, et vabanesime teki sisse mähkimisest (rääkisin sellest lähemalt SIIN). Edasi hakkasin last harjutama sellega, et ei kõndinud temaga mööda tuba, vaid istusin ja kõikusin voodil. Siis lõpetasin sellegi ja lihtsalt istusin. 
Mingil hetkel otsustasin, et on paras aeg hakata proovima lihtsalt voodisse panekut. See toimis! Nüüd ongi nii, et head ööd, musi ja kalli, laps voodisse ning tekk peale. Ise istun meie voodil nii kaua, kuni ta uinub. Seis ei ole veel ideaalne, alati ei õnnestu ja vahel ikka pean sülle võtma. Kui ta nüüd jõuab nii kaugele, et iga kord suudab ise uinuda, astume sammu edasi. See siis tähendab seda, et ma ei istu enam voodil uinumiseni. Vaatame, äkki kooliks saab selle asjaga korda :D

Magamisega on üldse viimasel ajal olnud pisut jamasti. Mingil põhjusel ta ärkab korduvalt. Vahel ma ei suuda aru saada, mis on valesti. Mu ema räägib õudusjutte sellest, kui halvad magajad olime nii mina, kui mu vend... Tõesti loodan, et tegu on lihtsalt mõne ealise iseärasusega. 
Üks ärkamine on tal 1-5 vahel, igal ööl. Enamasti kuskil kolme paiku, aga vahel kõigub. Ma olen üpris veendunud, et see on konkreetselt seotud harjumusega öösiti süüa. 

Reaalsus on see, et tal ei ole seda vaja. Olgu, kui on näha/kuulda, et näljakisa, siis ma ikka lähen teen selle piima. Küll aga kahtlen sügavalt, et asi on tühjas kõhus, kui ta mulle rõõmsalt vastu naerab ja uinumise asemel mängima hakkab. Üks öö just oli selline olukord. Lõpuks ta oli vist lausa 4 tundi üleval. Kindlalt ei tea, sest mingi hetk ma vajusin lihtsalt ära ja Meheraasu võttis üle temaga jauramise :D 

Võõrutamise teise katse (esimene lõppes, sest Pisike jäi haigeks ja ainus, mida ta süüa tahtis oli piim) teine öö oli juba hoopis teistsugune ja hoian pöialt, et asi liiguks ikkagi tõusvas joones. Esimesel katsel jätsin ma alles päevase piima. Seekord aga olen ära jätnud ka selle ühe pudelitäie enne lõunaund. Alguses küll kahtlesin, aga siis leidsin, et see on siiski kõige õigem samm. Lohutasin ennast veel sellegagi, et kui oleksin teda võõrutanud rinnast, siis oleksin ju teinud samamoodi. Minu jaoks ei ole nii suur vahe, kas võõrutamine pudelist või tissist. See on ikka võõrutamine. Nii kaua, kuni menüüs on muud piimatooted, ei tohiks midagi kuskilt puudu jääda. 

Kuldse kolmiku viimane (seejuures ka kõige raskem) on lutist lahti saamine. Heietasin pikemalt natuke aega tagasi SIIN. Võtsin nüüd asja kätte. Esimesel õhtul küll proovisin nii, et läheb magama ilma, aga plaan on pekkiläinud mõte. Seega pidi jääma siiski selle juurde, et alguses on ta ilma üleval olles. Magamise ajal on tal see suus. Uskuge või mitte, nüüd on ära kadunud ka see, et lutti peab öösel taga otsima :D Ta lihtsalt nii kiivalt hoiab kinni sellest. 

Iga päevaga läheb küll kergemaks, aga eks alguses oli jonni palju. Mõneti ka mõistetav, võtsin ära harjumuspärase asja. Hästi keeruline oli iseendaga hakkama saada. Just sellega, et ma ei lähe kergema vastupanu teed ja ei anna lutti. On lihtne haarata kohe selle järele. Nüüd enam ei tule meeldegi, et oh, annaks. Oluline muutus oli seegi, et lutt on rangelt ainult voodis. Ta ärkab ja koos paneme selle ära. Räägin talle iga hommik, et ta on juba nii suur ja tubli ning enam pole päeval lutti vaja. Ei tea, kas asi on minu veenmises või ajas, aga edusamme on. Ma ise loodan, et poole aastaga saame selle asja paika. 

Tegelikult saaks kiireminigi, aga mis teed ära, kui oleme rahulikuma tempo austajad. Veel ei ole nii kiire sellega, et peaks päeva pealt kriipsu peale tõmbama. 

Või äkki siiski peaks? 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar