esmaspäev, 6. november 2017

"Mina olen Pisike ja ma olen lutisõltlane"

Raseduse ajal ma erilisi plaane luti osas ei teinud. Nii palju muid mõtteid oli peas, et see tundus täiesti ebaoluline. Omavahel me ka sellel teemal pikalt ei arutlenud. Oli selline vaikiv kokkulepe, et kui on vaja, siis on vaja ja jooksvalt vaatame. 
Suhteliselt ruttu jõudsime arusaamisele, et lutt on siiski vajalik ja nii see esimene tee meie koju jõudis. Oli täitsa asjalik abimees. Vahel küll mõtlesin, et tuleb paras jama selle võõrutamisega, aga kuna meie puhul oli kasu, siis ei tundunud, et selle ära kaotamine tulevikus saaks väga hull olla. Eks selle müstilise tulevikuni oli siis omajagu aega kah eksole. 

Nüüd on tulevik käes ja on tekkinud väike plaan tasapisi lutist loobuma hakata. Seejuures ei ole kavas seda teha järsku ja lihtsalt ära võttes. Kuna ta kasutab seda uinumiseks, lohutamiseks ja see pakub turvatunnet, siis miks ometigi peaksin ma teda traumeerima? Päris nii ju ei ole, et laps istuks ainult lutt suus ja muidu elada ei saa. Saab küll. Enamus ajast viskab ta selle kohe välja, kui ärkab. Aga see on tal pidevalt käeulatuses. Olgu, päris tihti on see kadunud, aga muul ajal on tal võimalik ise seda võtta, kui on soovi. Magamise ajal viskab ta samuti selle ära, aga uinudes on vajalik. Ma muide nüüd hakkasingi mõtlema, et lutti asendada ma ju millegagi ei saa...kuidas need uinumised siis peaksid välja nägema. Kui kaua umbes võtab aega, et laps harjuks ära, et enam ei ole seda asjandust tal? 
Raudselt lõpuks olen ise 5x rohkem traumeeritud sellest, kui Pisike :D 

Igatahes plaanin ma mingil, hetkel veel määramata, ajal hakata vaikselt lutti silmaalt ära viima. Noh, et õue enam kaasa ei võta ja päeval panen ka nii, et ta igal hetkel seda võtta ei saa. Alustuseks ikkagi magamise ajal jätaks selle rõõmu. Ma olen siin kaalun küll seda mõtet, et kohe korraga ongi kõik, aga siiani on iga võõrutamise ja harjutamisega sobinud meile selline tasapisi ning samm-sammult. Vast proovin alguses ka nii, eks siis aja jooksul ole näha, kuidas kujuneb. 

Mul on lutiteema üldse pikalt hingel olnud, sest ma olen korduvalt kuulnud negatiivseid kommentaare selle kohta. Esimesi sain juba siis, kui ma veel ei plaaninudki võõrutamist. Kõige popim oli see, et tõmmati lapsel lutt suust ära ja lisati: no miks see prunt peab suus olema kogu aeg, ei ole vaja! Vähe ei ajanud närvi! Mismõttes sa lampi tuled tõmbad mu lapsel luti suust välja? 
Teine sihuke äge kommentaar sinna juurde on see: lutti on vaja ju ikka ainult magamise ajaks ja äärmisel juhul suure jonni ajal. Ee, kas mu laps võiks ise otsustada, millal tal on seda lutti vaja? Ta küll täitsa väike, aga siiski saab aru, on lutti vaja või ei. Nüüd ükspäev just öeldi, et ta on juba nii suur ja ei tohiks enam lutiga tegemist teha. Ma peaaegu oleksin öelnud, et ta ausalt kooli läheb lutita, aga sain veel sõnasabast kinni. 

Ma tõesti ei leia, et aastane ei võiks lutti imeda. See päris ausalt ei ole kõige katastroofilisem sündmus inimkonna ajaloos. Aga millegipärast tekitavad sellised kommentaarid tunde, et midagi on nüüd täiesti valesti lapsega. No ei ole ju. 
Raudselt siis, kui lutist oleme lahti saanud, hakkab pihta potijutt. Ja siis juba iseseisev söömine. Üldiselt vist mitte kunagi ei lõppe see, et midagi on kellegi teise jaoks nagu veidi mööda. Ma õnneks ei lase ennast eriti häirida. Veel. Lõpuks ikka, aga eks tuleb tugev närv säilitada. 

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar