Uuh, mu lemmik lause!
Arvestades, et ma olen enamus oma täiskasvanuelust olnud kas täiesti kodune või, nagu armastan lõõpida, poole kohaga kodune, võite ise ennustada, kui tihti ma seda kuulnud olen.
Päriselt täiesti kodune olen olnud ühe aasta peale gümnaasiumi. Ma ei osanud midagi tarka oma eluga peale hakata ja võtsin aasta vabaks. Siis läksin kooli. Esimese aasta olin päevaõppes ja ilmselgelt oli see ainus aasta, kui ma ei kuulnud seda etteheidet, et passin kodus.
Siis olin aasta kaugõppes ja nüüd lapsega kodus.
Aga kas see, et olen üldises plaanis kodune, tähendab, et ma olen kõikides kodustes toimingutes üksi? Et siis nagu koduabiline?
Kaugõppel olemine tähendab, et muul ajal on vaja läbi töötada hunnik materjali. Ma veetsin ikka tunde, et lugeda ja asju selgeks saada. Lisaks siis veel kirjalikud tööd. Jah, mul oli selles mõttes aega, et see kõik ei toimunud töö kõrvalt. Aga see ei vähenda fakti, et asjad pidin ma läbi töötama ja tööd esitama õigeaegselt.
Sellel esimesel, täiesti vabal aastal, olin ideaalne koduperenaine. Koristasin iga päev, pesin pesu, meest ootas söök, kui ta töölt tuli. Noh, these days are gone now.
Need, kes tihedamini suhtlevad on aru saanud, et mul ei ole selline laps, kes eriti omaette tsilliks. Ta tahab seltskonda, asjades kaasa lüüa. Vahel on ta lihtsalt memmekas, eriti peale lõunaund. Hommikupoole on kerge, ta on (enamasti) heas tujus. Ja ma kasutan seda ära, et toimetada. Näiteks on mul enne Pisikese lõunaund tehtud endale ja talle söögid, nõud pestud, toad köetud, koerale söök/jook valmis ja ette viidud. AGA see ei tähenda, et ma saaks hakata elamises suurpuhastust tegema. Samuti võib juhtuda, et Meheraasut ei tervita kodus õhtusöögi lõhnad. Vahel kasutan ma kuivatusrestilt puhta pesu jooksvalt ära ennem seda, kui need kappi jõuavad.
Ilma häbita ütlen, et see on täiesti normaalne. Ma ei pea jõudma kõike teha laps kaenlas. Samuti ei meeldi mulle, kui Pisike jookseb kuuma pliidi ääres, kui süüa teen. Jah, elektripliidiga on savi, aga praegusel ajal tahaks ikkagi õhtupoole ka korraks tule alla teha. Kerge 2in1. Meheraasu ja Mudilane ei sure ära, kui hakkan süüa tegema nende koju jõudes. Eks see olegi selline minu kiiks, et mulle ei meeldi teha asju kuidagi poole vinnaga ja üle tagumiku, peaasi, et tehtud saaks.
Ma saan aru, et Meheraasu on töölt tulles väsinud ja tahaks puhata. Aga mina tahaks ka jalad seinale visata ja lihtsalt olla. Selleks hetkeks, kui tema koju maandub, olen ma tegelenud mitme jonnihoo, söötmise, jootmise, kasimise ja mängimisega. Ei ole ju päris nii, et ma siin olen lihtsalt ilus ja asjad saavad ise valmis.
Siin tulebki jälle mängu see asjade jaotamine. Lapsevanemad on koos saanud lapse. See tähendab, et koos tuleb temaga tegeleda. Koos elades tuleb ka asjadega koos tegeleda. Kogu survet ei saa suruda ühele poolele. Okei, saab, aga see ei ole jätkusuutlik. Sellel inimesel sõidab lihtsalt lõpuks katus minema.
Üldse on kuidagi nii palju survet (kodustele) emadele. Ühiskond justkui ootaks mingisugust taset, mis väga tihti ei ole üldse saavutatav. Ma küsiks selle peale, et miks tõmmelda? Miks võimelda ennast hingetuks? Vahel on võimalik lükata asju homse peale. Vahel on võimalik teha mõnd asja paari tunni pärast.
Mina nii mõnegi asjaga ootan seda, millal Meheraasu koju jõuab, sest siis on nii kui nii see aeg, kui Pisike ripub tema küljes.
Kogu selle jutu peale ütleksin lihtsalt nii: ei tasu minna ohkima ja ette heitma, kui ei tea kõiki asjaolusid ning detaile.
Kommentaarid
Postita kommentaar