neljapäev, 28. detsember 2017

Titeisu tuli peale

Mind on paar nädalat vaevanud titeisu. Kus kohast ta tuli, ma ei tea, aga õnneks hakkab juba ära minema. Abiks ei tulnud eriti see, et lähikonnas sündis just üks väike inimene. No kohe tahaks nunnutada ja poputada...

Sellesmõttes ei ole midagi muutunud. Need 9 põhjust, miks uue lapse järgmises elus saan on endiselt olemas (LINK!). Noh, tõele otsa vaadates on neid põhjuseid ju rohkemgi, aga las need jäävad hetkel sinna, kus nad on. Natuke on nagu raske lasta lahti sellest mõttest, et 3-4 last tahaks saada. Aga vist ei ole siiski mõistlik ennast päris ribadeks taielda. 

Jah, väikese vahega lapsed saavad omavahel mängida. Jah, titendus saaks korraga läbi. Jah, mina saaks pärast seda mähkmetralli rahus pillid kotti pakkida, ilma, et peaksin selle peale enam mõtlema. Jah, räägitakse, et pärast kolmandat ei ole enam vahet, palju neid on. Jah, pärast neljandat ma ei peaks enam vaevama pead, kas saada mõni veel või mitte :D

AGA. aga eksole. Pisike on nii õrna unega hetkel, et ma hästi ei kujutaks ette, kuidas ma keset ööd peaksin ühele süüa andma ja teist magama panema. Sellele võiksin soti vahele panna, et ta ärkaks iga kord ülesse. Isegi Mudilane ärkas esimestel öödel, kui Pisikesega koju tulime. Oli küll omamoodi armas, kui kell kaks öösel tuli meie tuppa üks unine nägu ja küsis pahaselt, et mida me kiusame tema väikesest õest keset ööd, aga noh, paariaastane vist ei loiva ise voodisse tagasi.

Mul on kenasti kaks jalga maa peal, kui juttu on laste saamisest. See ei oleks mõistlik, ükskõik, mis nurga alt vaadata. Küll aga on raske seda tunnet alla suruda, et issssssand, kuidas tahaks beebit. Veider oleks vist mõnele tänaval ligi astuda ja öelda "ou kle las ma nüüd õige pisut nunnutan"... :D

Aju, mõistus ja mälestused on üldse ühed huvitavad asjad. Praegu tagasi mõeldes ei tundugi nii räme kõik. Samas, kui nüüd meenutada vähe täpsemalt, siis mõtlesin ikka rohkem, kui ühe korra sellest, et mille eest mind karistatakse ja miks see surm mind ükskord ei võta :D

Kõik need magamata ööd ja päevad ning neli tundi kiigutamist, sest lapsel olid gaasid. See, kuidas ma ei saanud vetsus käia, sest mõni lihtsalt ei olnud nõus üksi olema. Mina ei olnud nõus ennast täis kusema. Näete siin probleemi eksole? Tissidraamad ja RPA, millest saaks lausa omaette postituse kirjutada, sest kogemus oli pehmeltöeldes...huvitav. Kõik need korrad, kui olin õhtuks nii täis ropsitud, et lebrasin nagu hapupiimavaat (ausalt, kui ma oleks iga kord särki vahetanud, poleks pärast esimest päeva midagi selga panna olnud). Nii palju janti ja jama, et üht väikest inimest elus hoida. Seda nimekirja võiks veel pikalt jätkata, aga las praegu olla.

Okei, nüüd pani titeisu ikka juba jooksuga ajama. Oleks kohe pidanud meenutama, kui palju ma vaeva nägin ja kui sügaval pekkis olin kõige mustemal hetkel. Pisike on küll väike armas päike igas päevas ja ma olen rõõmus, et ta mul olemas on, aga ma siiski ei taha ole valmis enam veel seda kõike läbi tegema uuesti.

Muidugi võib minna ka nii, et teine oleks vana rahu ise. Magaks, sööks ja oleks mustertitt. Lisaks on üks kogemus juba olemas. Tean, mida teha, mis aitaks mõnes olukorras jne. A mis siis teen, kui lõpuks tuleks välja, et nii ikkagi ei ole. Kõlaks küll elu moodi, mulle nii näkku panna :D Olen üpris veendunud, et katus reisiks mul kaugele üksikule saarele ära.

Tegelikult on ju maailm niigi ülerahvastatud! Ma teen hoopis inimkonnale pisikese teene sellega, et jätan enda laste arvu ühe peale :D
Pildiotsingu funny memes about not wanting more kids tulemus
Siin võiks küll kirjas olla hoopis to have another kid ja pilt oleks täiesti perfecto, aga kuna mul skille pole, et ise miskit teha, peab leppima sellega, mida internet pakub :D

EDIT: Öösel istus Pisike neli tundi lampi üleval. Uinus lõpuks kell kuradi pool 6. Ühesõnaga, jah, titeisu läks ÕNNEKS selleks korraks jälle mööda :D 

teisipäev, 26. detsember 2017

Uneprobleemid

Mõned päevad tagasi mõtlesin, et kirjutan postituse lohutuseks kõigile, kelle lapsed ei märka magada. Paraku tuleb välja, et minu enda omagi ei ole seda siiski veel ära õppinud ja see peab ootama veidi. 
Juba oli kõik ilus ja kena. Õhtul jäi ruttu magama, öösel vast paar üksikut korda ärkas, sest lutt oli kadunud, aga jäi siiski kohe uuesti tuttu. Kolmel päeval ärkas lausa kell pool 11!!

Ma loll muidugi ei osanud seda ära kasutada. Ei oska enam nii pikalt voodis külitada. Üks hommik ärkasin kell pool 10 ja mõtlesin vau. Siis tuli hirm uuesti uinuda, sest RAUDSELT laps kohe ärkab. Nojah, äkki paarikümne aasta pärast siis magan uuesti?

Praegu on tagasi miljon öist ärkamist, sest midagi on pahasti.Viimased kaks ööd ma enam ei saa üldse aru, kas magan ka vahepeal või jooksen ainult Pisikese voodi vahet. Üks öö oli jälle tuima 2 tundi üleval. Nii armas. Mis radar see lastel on, et siis kui nii-ii väga tahad (vajad) und, otsustavad nemad lihtsalt näkku panna? :D Eile otsustas ta, et ei tahaks nagu väga päeva lõppenuks lugeda. Istusin 1,5 tundi temaga tagatoas, et ta uinuks. Täna läks õnneks ainult 45 minutit. Hahaha, õnneks. Nii vähe ongi vaja eksole. 
Pildiotsingu not sleeping baby memes tulemus
Kuidagi oleme nüüd jõudnud sinna punkti, kus ta ei taha üldse magama jääda õhtul. Hull tants ja trall käib voodis. Püsti, pikali, istuli, pikali. Tekk siia-sinna-tänna, vahel üle voodiserva. Esimesed 10-15 minutit lasen taielda, sest muidu ta hakkab mängima minuga. Pärast seda juba hakkan teda pikali tagasi panema, kui püsti tõuseb. Nii me siis seal kempleme, kuni ta ära hakkab vajuma. Lõpuks ta lihtsalt istub silmad poolkinni, aga pikali ei suvatse ise minna. Eile ta tõusis keset ööd istukile ja magas nii. Vahepeal tegi häält, läksin panin ta pikali. Mõtlesin küll, et üldiselt väga mugav variant, kui keegi teine külge keerab ja asendit vahetab, aga ee, võiks ju ikkagi ise. Ma ju ometigi tean, et ta oskab seda. 

Ma olen proovinud seda, et ei tee välja temast. See ei ole jätkusuutlik, sest ta lihtsalt hakkab voodis hüppama või muid huinjaasid tegema. Vahel teesklen magamist. See on kõige edukam variant, sest tal lõpuks hakkab igav. Mis mulle aga selle juures ei meeldi, on see, et ma kipun ise magama jääma. Kuigi kell 21.30 ei ole magamajäämiseks üldse halb, tuleks hoopis mulle kasuks, siis noh ei. Tahaks veidi lihtsalt oma mõtetega olla. Üritan üht silma lahti hoida, loen mõttes numbreid või trummeldan sõrmedega mööda voodit, nii et Pisike ei näeks. Iga kord loodan mõttes, et tema uinub enne mind :D

Ei tasu vist öeldagi, et ma väga väga väga ootan seda päeva, kui lõpuks normaalselt puhata saan. Pärast aastat ja kahte kuud, näen ikka välja samasugune nässakas ja kottsilm, et piinlik on lausa. Ning jah, ma tean, et peaksin kasutama aega, mil Pisike magab, magamiseks. Siin on mu vastus sellele:
Pildiotsingu not sleeping baby memes tulemus
Hakkas kohe kergem, kui kurta sain. Loodetavasti õpib mu kallis laps normaalse magamise enne seda ära, kui ükskord kodust välja kolima hakkab. Annaks taevas, et saaks järgmise aasta jooksul kirjutada teemal "see läheb mööda, ühel päeval saad sa taas normaalse inimese moodi magada!"

kolmapäev, 20. detsember 2017

Edusammud kaaluvaldkonnas

Ma käisin täna kaalul. Eelmisest korrast on möödas umbes kuu. Natuke siia sinna, ma tõesti kuupäevaliselt ei mäleta. Mulle meeldis, mis vastu vaatas. Mitte, et number oleks ilus olnud, aga pisut kenam, kui viimati. Täpsemalt -4kg parem, kui siis. 

Mind üllatab veidi, et midagi üldse maha läinud on. Ainus asi, mida teen teisiti, on makaronitoodete vältimine. Kas see tõesti võib nii palju mõjutada? Mitte, et mul kahju oleks sellest, mis kadunud, aga lihtsalt oleks huvitav teada saada. Olgu, mu menüü on mitmekesisem ja tervislikum. Samas ei ole see selline, mida teistele eeskujuks tuua. 

Ma võiks vältida saiatooteid, suhkrut ja üldiselt magusat. Aga ilmselt seda siiski veel ei juhtu. Vähendamiseks olen ma valmis. Alustan sellest ja edasi vaatan jooksvalt. Trenni võiks ka teha. Siin on aga see probleem, et mul on kümneid vabandusi miks mitte. Samuti kaob mu motivatsioon kiiresti ära. Üksi ei ole tahtmist taielda. Ega mul eriti ei ole inimesi ka võtta, kellega koos käia näiteks jalutamas. Kõik on Tapal, aga natuke nadi oleks iga päev selle jaoks linna sõita, et paar tundi kõndida. Praegu võtan hoogu, et hakata igapäevaselt Jassuga pikemaid tiire tegema. Tuleb talle ka kasuks, kui rohkem liigutab. Eks seda ole mõne aja pärast siis näha, kes keda ja kas jalutas :D 

Võimaluseks oleks muidugi ka see, et võiks mõnda rühmatreeningusse minna. Aga kõik, mis võiks sobida on nii kaugel, et juba see võtab viitsimise ära. Tahtsin juba öelda, et ehk võiks Ambla kohta uurida. Paar aastat tagasi isegi käisin mingis trennis seal, aga see eeldab jälle Meheraasu abi. Raske juhus, kui lube ei ole. Ei taha kogu aeg sõltuda, kui kuhugi minna on vaja. 

Rääkides kaalust, on mul tegelikult ka üks hirm. Kardan, et see võib muutuda kinnisideeks. Ei, ma ei ole maadelnud toitumishäiretega, aga olen olnud paar korda elus väga libedal jääl. Näiteks olen söönud nädal aega ainult korra päevas kiirnuudleid. Jah, kaal läks ruttu, aga enesetunne oli nii räme. Kuna elus on juba kord loodud nii, et mis kiirelt tulnud, see kiirelt läinud, siis ilmselgelt tuli see 5kg võrdlemisi kohe tagasi, kui ema mind sööma hakkas sundima. Mingil hetkel sain ise ka aru, et asi on pask ja mulle ei meeldi see värk. Sain õigele rajale õnneks tagasi. Väiksemaid ekstreemsusi on teisigi ette tulnud, aga las need jääda minevikku. 
Hea iroonia on see, et sel ajal olin ma oma elu parimas vormis. Räigelt paks tundusin endale. Ma ei ole kunagi olnud eriti sale, aga oleks ma vaid tulevikku teadnud. 

Tähtis on, et hoian ennast samal kursil nagu praegu, võtan ette väikseid muutuseid. Kaalu peidan jälle ilusti ära, sest ei taha ennast masendusse ajada igapäevase kaalumisega. Liigne stress ei aita kaasa ja ainus, mida see teeb on stressi tekitamine. 

Ma tõesti tõesti tõesti loodan, et vaikselt aga kindlalt saan lõpuks hakkama. Läbi raskuste tähtede poole!

Kas keegi ei tahaks minuga ühineda? Isegi virtuaalne ühinemine on tore, vähemalt oleks kellele kurta, kui motivatsioon jooksu paneb.

teisipäev, 19. detsember 2017

Mikrolaineahi puhtaks!

Meil on kodus üks üsna vana mikrokas. See oli Meheraasul juba enne meie aega ja kuna ta oma tööd teeb hästi, siis ei ole üldse pead vaevanud, et see välja vahetada. Küll aga oli sellel üks häda. Ma ei saanud teda kunagi nii ilusti puhtaks kui oleksin tahtnud. 
Aeg-ajalt ikka tõmbasin üle, aga ikka ei olnud nii nagu vaja. Seest ka mingit jama kogu aeg kogunes. Ma mingi aeg julgesin seda lage vaadata... 

Ma tean küll, et kui oli vaja Pisikese püreed kiiresti soojaks lasta, ja kasutasin mikrokat, siis seda toitu lendas igas kaares, aga vot ülesse ma ei vaadanud kordagi. Nii see siis sinna jäigi. Kuni seal oli üks rõve kiht mingit jama, mis oli kivistunud ja keeldus maha tulemast. 

Täna hommikul tegin kiire tiiru netis. Facebookis scrollides hakkas üks video jooksma mingite koduste nippidega. Esimene oli kohe mikrolaineahju puhastamise oma. Vaja oli vaid vett ja sidrunit. Me üldiselt ei tarbi sidrunit, aga supiteost oli järgi veel. Kuna keegi seda nii kui nii igatsema ei oleks hakanud mõtlesin, et proovin järgi. 

Vaja on selle jaoks umbes 0,5l vett ja ühte sidrunit. Lõikad sidruni pooleks, vette pigistad mahla ja jätad need tühjaks vajutatud kestad ka sinna vette. Paned kolmeks minutiks mikroka tööle ja pärast lased veel viis minutit seista. 

Alguses olin skeptiline, aga see töötas! Kogu jama, millega olin varem nii palju vaeva ja nühkimist näinud, tuli ülikergelt maha. Sain seesmisest edust innustust ja tegin väljas ka puhtaks. Nüüd on nii ilus valge. Päris ausalt, ma ei olegi seda vist nii valgena väljaspoolt näinud :D 

Kavatsen veidi edasi nüüd katsetama hakata. Meil on elutoas valge telekaalune kapp. Alguses oli teler ühes asendis ja kui me seda veidi keerasime tuli välja mingisugune rant. See ei ole siiani maha tulnud, aga proovin nüüd sellesama soojaks lastud sidruniveega. Pole küll ilmselt sama efektiga, kui mikroka puhul, aga ma loodan parimat. Tahaks nendest rõvedatest triipudest lahti saada. Rääkisin täna Meheraasule ka sellest vaimustusest. Ta ilmselt arvab, et ma olen kodus istumisest lolliks läinud. Kõigepealt kokkamine, nüüd koristamine :D

Ma loodan, et ta mõistab: asi ei ole tegelikult üldse nii hull. Minu ja koristamise kohta käib ilmselt pigem see:

Pildiotsingu funny memes about housewives tulemus

Kurat, et mulle ka peab korras elamine nii väga meeldima. Koristamine võtab niiiiiiii kuradi palju aega alati. Ma ei taha erilist keemiavabrikut ka korraldada elamises. Praegu ajab hullult närvi see, et kütmishooaeg on... Hommikul tõmban tolmuimejaga, õhtul on tunne, nagu mitte sittagi pole teinud. 

Olgu, koristamisjutud ajavad mind närvi. Ilmselgelt on targem lõpetada ja imetleda veidi veel seda valget värvi, mida lõpuks näen :D

Oskab keegi soovitada mõnda head looduslikku puhastusvahendit, mis päriselt ka toimiks? Võite lahkelt jagada ka oma koristusnippe. Alati on hea midagi uut ja kasulikku kuulda. 

neljapäev, 14. detsember 2017

Lihtne ja maitsev vorsti-Mozzarella-supp

Ma ei ole kindel, mis minuga toimub, aga ma naudin söögi tegemist. See uute retseptide otsimine ja katsetamine. Kuna ma ei ole kunagi olnud eriline kokkaja, siis on suhteliselt palju uusi asju. Moe pärast vahel ikka vingun Meheraasule, et miiiiks ometi pean mina kogu aeg seal pliidi taga istuma. Tema ei pea teadma, et mulle tegelikult meeldib :D 

Eks pisut keerukas ole jah see, et kõiki asju me ei tarbi, vahel ei ole poes kõike saada. Mis seal ikka, õnneks annab asju vahetada vastavalt oma suvale enamus toitude puhul. Samuti on minu jaoks oluline, et ettevalmistus ja valmimine ei võtaks poolt päeva ning Pisike saaks seda toitu süüa. Olgu, ma lepin sellega, kui pean mingeid asju välja nokkima. Näiteks risotost võtsin suuremad lihatükid välja, sest ta ei oleks suutnud (ilmselt) neist läbi närida. Tänasest toidust aga jätsin tomati tema puhul välja. Nahaga oleks liiga palju jamamist olnud. 

Tegelikult ei tahtnud ma üldse seda retsepti alguses siia kirja panna, sest noh, minu puhul ei ole tegu mingi toidublogijaga. Küll aga satub siia umbes iga uus toit, mida proovinud olen. Miks lõpuks siiski arvasin, et see võiks siia tee leida? See on kiire, lihtne, odav ja isegi mu supipõlgurist mees (kelle arust supid pole üldiselt toidud) kiitis ning sõi mitu kausitäit. 

Pildiotsingu funny memes about cooking tulemus

Pärit on see Nipiraamatust nr 37, mis ilmus märtsis 2011. 

Vaja läheb:
  • 4 toorgrillvorsti
  • 2 sibulat
  • 3 küüslauguküünt
  • 2 väiksemat suvikõrvitsat
  • 1,2 liitrit vett
  • 3-4 karulit
  • 2 spl toiduõli
  • 125g kirsstomateid
  • 1 spl sidrunimahla
  • 1/2 tl suhkrut
  • mozzarella-kirsse või mozzarella-kuubikuid
  • musta pipart
  • kimp rohelist sibulat
1. Haki sibulad ja prae potipõhjas õlis kuldseks. Lisa purustatud küüslauk. Lõika toorvorsti kest katki ning veereta selle sisust väikesed pallikesed.
2. Prae grillvorstist tehtud frikadelle, kuni need on ühtlaselt pruunistunud. Toorvorsti sisu hoiab oma vormi väga hästi ja pallikesed ei lagune. 
3. Lisa potti õhukesteks viiludeks lõigatud suvikõrvitsad ja prae edasi. Kalla potti vesi ja lase vaikselt keema. Vahepeal koori kartulid, lõika väiksemateks kuubikuteks ja lisa supile. Lase supil podiseda, kuni ka kartulid on pehmed. 
4. Maitsesta suppi sidrunimahlaga. Kuna toorvorstid on samuti hapukad, maitse enne sidrunimahla lisamist kindlasti supivedelikku. Hapususe tasakaalustamiseks lisa natuke suhkrut. 
5. Vahetult enne serveerimist lisa supile poolitatud kirsstomatid ja lase supp keema. Kui kuumus on tomatitest "läbi käinud", lisa poolitatud mozzarella-kirsid (kuubikud). Serveerides puista peale hakitud rohelist sibulat. 

Nagu ikka, tegin mina omavolilisi muudatusi. Näiteks ei pannud ma rohelist sibulat, aga kasutasin tilli ja murulauku. Suvikõrvitsat Meheraasu poest ei viitsinud otsida leidnud ja ta tõi mulle tavalist kõrvitsat. Sidrunimahla panin veidi vähem, kui ette nähtud ning kuna vedelik ei olnud hapu, polnud vaja ka suhkrut lisada. Mozzarella asemel tõi ta mingit tavalist juustu, millest kuubikud lõikasin. Tomateid panin rohkem, juustu suvalise koguse ja vorsti samuti rohkem. Meile meeldib sihuke natuke rammusam supike, kus rohkem manti sisse visatud. Ongi hea, kui jätkub kauemaks, kui üheks söögikorraks. Hoolimata muudatustest, maitses supp väga väga väga hästi. 

Homme hakkan saiavormi tegema. Meil on kuidagi juhtunud nii, et majas on täielik saiauputus. Mulle aga ei meeldi üldse, kui pean toitu ära viskama, seega tuli midagi välja mõelda. See saab olema mul esimene kord teha midagi, mis pole soolane. Olgu, küpsisetorti olen varem teinud, aga ma pean silmas seda, et varem pole küpsetanud midagi magusat. 
Annan teada, kuidas välja tuli? 

Mis te arvate, kas selliseid retseptipostitusi võiks edaspidigi olla või siiski pigem mitte? 

teisipäev, 12. detsember 2017

Õhtusöök, magamata ööd ja võõrutusduo

Eile tegin riisi hakklihaga. See oli nii suur hitt, et täna pidin juba uut toitu hakkama vaaritama. Seda, et järgmiseks päevaks enam ei jätku, pole juhtunud alates sellest, kui võtsin ette makaronivaba detsembri :D Mu lemmikosa eilse toidu juures oli see, et nii lihtne oli teha. 
Keedad riisi. Pannil praegu hakkliha nii nagu ikka, koos maitseaine, sibula ja kogu peoga, mis sinna kuulub. Kui see on valmis paned pannile riisi juurde ning lased veidi tõmmata ja voilaa, õhtusöök missugune. 

Täna otsustasin teha kartuli-vorstivormi. Tegelt oli singivorm, aga mul seisis külmikus üks vorst, mis tuli kiiremas korras ära tarbida. Sobis nagu rusikas silmaauku eksole. Ja jälle väga lihtne pannile (mis on eelnevalt õli/võiga kokku määritud) tuleb kihiti laduda kartul-vorst-hapukurk-kartul. See omakorda tuleb üle valada lahti klopitud muna ja sulatatud juustuga ja läheb ahju. Ma kahjuks veel ei tea, kuidas välja tuli, sest me tarkpead unustasime vahepeal seda ahjus ringi keerata. Olen ma muidu juba maininud, kuidas mulle üldse ei meeldi puupliidil ahju kasutada? Kui me kunagi köögi uue ringiga ette võtame, siis räägin endale normaalse ahjuga elektripliidi välja. See selleks, loodan, et on söödav :D Mulle meeldivad toidud, millega ei pea eriti vaeva nägema ja kogu ettevalmistus võtab vähe aega. Praegu muidugi olen ma kohustatud kõik asjad võimalikult väikseks hekseldama, sest üks kratt tahab ka ampsu. Kes viitsib pärast purustama või tükeldama hakata? 

Praegu on hea köögis erinevaid asju proovida, aga ilmselt saab see oma lõpu siis, kui Meheraasu õlg terveks saab ja ta jälle tööl käima hakkab. Siis tuleb hambad ristis edasi rühkida selle makaronivabadusega. 

Aga nüüd hopsti teisele teemale üle. 

Pisikesel oli just 3päevane söömisstreik. Ma vist ei tohiks seda kõva häälega välja öelda, aga tundub, et hakkab vaikselt mööduma. Täna sõi lausa kaks korda taldriku tühjaks :D Hoolimata sellest, et sai ka muid vahepalu. Halleluuja. 

Ma isiklikult arvan, et meie suured sõbrad hambad on sellega seotud. Ptüi, ptüi, ptüi see kord ei ole palavikku olnud. Aga niiiiiiii viril on. Vaikselt saavad juba ideed otsa, kuidas ta mõtteid mujale juhtida. Ja oleks see kamarajura siis ainult päeval. Ei, öösel samamoodi. Kui muidu ta tõusis lihtsalt väga tihti ülesse, aga magas kohe edasi, siis eile vaatasime pimedust koos lausa 2,5 tundi. Meheraasu juba mõtles, et viib elutuppa mängima lapse, aga ma ei lubanud. 
Pildiotsingu funny memes about sleepless night tulemus
Öö on magamiseks ja kunagi peab ka Pisike sellest ju aru saama. Olen seda meelt, et kui laps keset ööd ärkab, ei tohiks magamistoast lahkuda. Loomulikult on olukordi, millal see on vajalik, aga lihtsalt lambist ärkamisel pigem siiski mitte. 

Mängimise asemel kõndisin laps süles mööda tuba ringi. Ma suutsin seda teha ilma probleemideta umbes 5 minutit. Hambad ristis pidasin veel 15 minti vastu. Raskeks on läinud. Pärast 20 minutit olid käed ja selg omadega läbi ja ülejäänud aja rõõmsalt istusin temaga voodi peal ning hoidsin süles. Okei, mitte tervet aega. Vahepeal käisin vetsus ja siis Meheraasu üritas teda magama saada. Tundub, et ma olen pisut järjekindlam sellega. Mis seal ikka. Nagu ma naeran: üle aasta on sünnitusest möödas ja ma näen ikka sama halb välja, kui 2016.
Pildiotsingu funny memes about sleepless night tulemus
Ma nüüd loodan, et see ei ole mingi muu asi. Natuke veel ootan ja vaatan, kui see öine ärkamine ikka edasi kestab, räägin arstiga. Äkki on tegu hoopis mõne aine puudusega või jumal teab millega. Ma üldiselt ei ole kanaema, aga mõne koha peal on parem karta, kui kahetseda. 

Hea meelega teatan, et võõrutustriost on saanud võõrutusduo. Oleme ametlikult lutipudeli ja RPA vabad. Eile viskasin viimase pulbri ära, mille seismisaeg oli täis tiksunud. Samuti pakkisin ära lutipudeli. Okei, tegelikult tõstsin selle kapi otsa, aga teeb sama välja :D 

Algus oli keeruline, aga nüüd on juba normaalne. On aru saada, et isegi kui ta öösel ärkab, siis pole süüa vaja. Paar korda küll oli nii, et enda une huvides mõtlesin pudeli valmis teha. Enne aga jõudsin aru saada, et see rikuks kogu senise progressi ära. Õnneks saime hakkama. 

Lutiga on ikka nii nagu varem. Uneaegadeks saab, muul ajal mitte. Kuigi praegusel hammaste perioodil ta peale lõunaund sellest loobuda eriti ei taha. Hommikuti aga pole üldse probleemi ja paneb ise ilusti voodisse selle. Hullult naljakas on vaadata, kui ta teist last lutiga näeb. Jookseb ära kiskuma. Endale suhu ei ole pannud, aga ära võtab küll. Umbes nagu mismõttes sul on ja mul pole. 

Nagu eespoolt lugeda võis, siis kussutamisega progressi ei ole eriti, aga ega ma siin väga hambad ristis ei pinguta ka. Liigume rahulikus tempos ja küll me sellest ka lahti saame. 
Pildiotsingu funny memes about sleepless night tulemus

reede, 8. detsember 2017

Lobisen kõigest ja mitte millestki

Vohoo, ma andsin advendikalendriga alla. Eilne teema ei olnud päris minu tassike teed ja ega tänasegi kohta eriti midagi ei oska kirja panna. Aga, mis seal ikka, kirjutan niisama loba. 

Viimased kolm päeva pole üldse kodus olla saanud. Mitte, et ma kurdaks, aga kuidagi täitsa veider kohe. Arvestades fakti, et ee, kuu aega pole kuskil käinud. Alustuseks veetsime päeva mu vanemate juures. Pole küll eriline retk, aga vaesel ajal käib küll :D Tegelikult tahtis mu isa, once and for all, selgeks teha, kuidas tehakse ahjukartuleid. Mingi kerge vihje, et kopp on ees sellest helistamisest. Ma olin muidugi lahkelt nõus minema, sest ikka on hea süüa midagi, mida ise ei pea tegema. 

Eile oli Tallinnasse asja. Tegelikult minul ei olnud, aga kasutasin juhust ja käisime Pisikesega sõbrannal külas. Tal on Pisikesest paar kuud noorem poeg ja hea neil "mängida" omavahel. Nii lahe oli vaadata, kuidas Pisike käis kallistamas ja paitamas. Siis, kui Poiss nuttis, hakkas selja peale patsutama või võttis ümbert kinni :D Jah, vahva oli. Mulle meeldib teiste titemammadega koos olla. Mitte seetõttu, et ma muust ei suudaks rääkida, kui titendus, aga Pisikesel on mitu korda rohkem tegevust ja asjatamist ning see annab mulle võimaluse päriselt ka inimestega dialoogi pidada. 

Täna käisime lõpuks kahekesi väljas. Jätsime lapsed Meheraasu ema juurde ja mõtlesime, et lähme Rakverre, et neile jõulukinke vaadata. Siis vaatasime, et kurat, kell on liiga palju selle jaoks. Ei viitsi lihtsalt joosta kiiresti mööda poode. Ei tahtnud üle uneaegade ka minna. Lõpuks käisime hoopis Amblas Kirsimaris söömas ja Tapal poes. Tunne nagu oleks deidil käinud :D Kirsimari on mõnus koht. Peamine pluss on see, et ta on meil kodu lähedal. Lisaks on seal ka head toidud ja suured portsud. Hind ka konti ei murra ja ahastama ei pane. Või noh, tõsta võid palju tahad letist, hind tuleb kaalu järgi. Tunnistan ausalt, et me ei ole ammu nii vabalt naernud ja nalja visanud, nagu täna. No tõesti oli mõnus, kuigi ei teinud midagi erilist.

Minnes nüüd üle täääääiesti teisele teemale, siis Pisikesel on vist taaskord hambad tulemas. Päeval on rahutu ja viril. Täna just loendasin, et tal on 8 hammast täiesti väljas ja (vähemalt) neli on lõikunud juba. Rohkem kahjuks ei ole näinud, sest talle ei meeldi näidata. Ja nii sõge ma veel ei ole, et tahaksin talle sõrme suhu pista ning hammustatud saada :D
Täna oli söömisega ka jamasti. See on eriti irooniline arvestades, et eile just kiitsin, kui palju ta sööb. Eks tuleb leppida, et päevad ei ole vennad. 

Nüüd tuleb jälle järsk teemavahetus. Tegin täna järjekordset kulinaarset katsetus meie elamises. Kartulipudru herne ja sibulaga. Taaskord ei midagi erilist üldises plaanis, samas meie majas selline uudne teema. Söömiseni lõpuks ei jõudnudki, aga mis seal ikka. Välja nägi hea igatahes.  Üldiselt on lihtne teha ka. 
Minu versioon: 
  • 20 kartulit
  • poolteist purki hernest
  • 2 sibulat
  • liiter piima
  • sool, till
Koorid kartulid, keedad. Veidi enne keetmise lõppu lisad sibula ja herned. Mina pidin enne sibula ära praadima, sest üks pirtspeps ei taha muudmoodi. Maitsestasin. Kui kartul on valmis, tuleb kurnata. Sinna valasin peale piima ja tampisin läbi. Homme teen juurde (ilmselt) porgandisalatit ja küll ta söödav ikka on :D

Tegin täna puupliidil, sest kütta oli nii kui nii vaja ja ma läksin nii närvi, sest kartul lihtsalt ei läinud pehmeks. Lõpuks keetsin kokku äkki mingi ... 4 tundi äkki? Aru ma ei saa, kas asi on potis, pliidis või kartulis. Vahepeal juba mõtlesin, et sitta sellega, istun näljas parem. Aga valmis sai ja ilmselt niipea uuesti ei proovi :D 

Mul tuli räige idee, et selleks jõuluks tahan lastele mängukööki. Ma veel ei tea, kas ostan või teen ise. Asja teeb raskeks see, et ruumiga on siiski piiratud. Ma plaanin nüüd paar kappi tühjaks teha ja toast välja lennutada. Eks ma tegelikult juba ammu tahan üleliigsetest asjadest lahti saada. Päriselt ka ei ole meil vaja mingit 10 erinevat serviisi ja jumal-teab-kui-paljusid erinevaid klaaskausse. Vähemalt toas ei ole neid vaja :D 

Sellega praegu unustasin ära, millest tegelikult veel kirjutada tahtsin, aga las siis seekord jääda :)

kolmapäev, 6. detsember 2017

Ostuhullus ja taaskasutus

Tänase päeva teema oli küll detsembrikuu eelarve, aga kuna ma ei ole eriline eelarve pidaja, siis ei oskagi midagi selle kohta kirjutada. Säästmises ei ole ma samuti kõige kõvem käsi. Proovin iga kuu ikka paremini ja küll kunagi korralikult selgeks ka saan. 

Küll aga ei ole mul kommet väga palju laristada. Kui lähen poodi, valin pigem sellised asju, mis on sooduses. Pikaajaline katse on näidanud, et minu jaoks pole vahet, mis marki kohv või juust parasjagu on. Ei tunne mingisugust maitsevahet. Muid toiduaineid ostan samuti vastavalt sellele, kus ja mis parasjagu soodsam on. Muide väike vihje, realiseerimiskeskusest võib ka täitsa normaalseid asju saada ;)

Samuti meeldib mulle väga kaltsukates käia. No ei tõuse käsi maksma mingi pluuse eest jumal-teab-mis-hinda, kui tean, et mujalt saaks poole (või rohkem) odavamalt. Meil on väikese grupi sõbrannadega välja kujunenud ka selline komme, et kui keegi meist koristab enda kappi, siis pakutakse teistele. On ju teada tõde, et ühe vana on teise uus. 
Mööbel on muide teine asi, mille taaskasutus mulle väga meeldib. Raha siiski ei kasva puu otsas. Ma nüüd ei tea, kas ma olen ainus, aga tavaliselt võtab hinge kinni, kui mõne eseme hinda uurima hakkan. Kodus üritame võimalikult palju asju ümber tuunida ja pisivigu lappida. 

Sellist "lappimist" kasutan ka riiete puhul. Ma olen üks nendest, kes nõelub sokke ja paneb pükstele lappe, kui vaja on. Ja miks ka mitte. Maal õue mängimiseks mingisugust erifäänsit firmariiet selga panna ei taha. Aga lapitud pükstest ausõna kahju ei hakka. Lastel kordades vabam õues mütata, kui ei pea mõtlema riiete puhtusele. Tahaks tegelikult ise asju teha, aga ma ei oska. Õmblemisest ei jaga ööd ega mütsi ja kudumisega läheksin ilmselt ennem hulluks :D Las siis hetkel see jääda, äkki siis kui vanaemaks saan, õpin ära. 
Ilmselgelt fännan igasugust järelturgu. Enamasti vaatangi pigem esimese tiiruga erinevates facebooki gruppides ja netiportaalides, kui jooksen kohe poodi. Vahel annab ka kodustest vahenditest teha/ehitada vajalikke asju. Näiteks oli meil vaja prügikasti. Kohe sihukest suuremat ja kaanega, sest kass käis muidu retsimas. Võtsime kätte ja tuunisime ära vana pesukasti. Kõik vahendid olid kodus olemas. Aega kulus... paar tundi ehk. Ise jäime rahule ja asi toimib siiani. Sellessuhtes on mul vedanud, et Meheraasul on kuldsed käed ja nupp nokib päris hästi. 

Pildiotsingu memes about saving money tulemus

Ilmselt on praeguseks juba aru saada, milline on minu suhtumine sellesse teemasse. Eile õhtul jäin kanal 11 pealt vaatama saadet "väikesed ostuhullud" ja sealsed inimesed ilmselt minu mõttemaailma ei jaga. Paar näidet: 

Seal oli üks ema kahe tütrega. Ema töötas kolmel kohal ja otsis neljandat, et lastele asju lubada. Tütrel oli hunnik jalanõusid (mul pole ilmselt terve elu jooksul ka sellist kogust olnud), millest enamus lihtsalt seisab. Riideid kanti põhimõtteliselt ühe korra ja siis visati minema. Perel kulus jõulude peale 1600 naela (1815,17€)!?! Eriti irooniline oli, et laps seal räägib, et tahab ema aidata ja käib ajalehti laiali jagamas. Siis tuli välja, et ta teeb seda emaga koos, sest nii on lihtsam, kiirem ja mugavam. Ema muidugi seda raha ei näinud. 
Teises peres kulutasid lahutatud vanemad lapse peale kuus nii palju, et ee, meil pole kuu sissetulek vist ka nii suur.. Kolmandas aga jäeti arved maksmata, et lapsel oleks poni ja selle jaoks vajalikud tarvikud. 

Üldiselt huvitav, maailmavaadet avardav kogemus on see saade. Ma ei usu, et iialgi suudaksin nii palju kulutada. Jah, lapse asjade eest olen nõus rohkem maksma, aga kuskilt siiski läheb see piir, millest ma üle maksma nõus ei ole. Jõulude ajal ka kindlasti hulluks ei lähe. Ägeda ja huvitava kingi saab ka nii, et järgmisel kuul ei pea nuudleid sööma. Mul ei ole muret ka jõululauaga. Ilmselt oleme sel ajal mu vanemate juures ja nad teevad alati nii kuradi palju süüa, et lõpuks sööme kaks päeva hiljem ka veel samu asju. Jõulupeo laua katame ühiste jõududega, siis on mu vanaemal sünnipäev... mul hakkab juba praegu sellest söögiorgiast mõeldes kõht valutama. 

Üritage teiegi jõulud valutult (ja ilma täielikku laostumiseta) üle elada! :)

(Jõulu)kaardid ja postcrossing

Eile oli mõnus teema kalendris. Pisikese lõunaune ajal mõtlesin, et õhtul kirjutan. Aga õhtul ei tahtnud töötada ei blogger, gmail ega youtube. Ühesõnaga olid maas kõik lehed, mis seotud google kontoga. Kuna ma siiski tahan kaardimajandusest rääkida, siis võtan sõna täna! 

Mulle on alati väga meeldinud kaarte saada. Kuidagi tekitab sellise tunde, et inimene on mõelnud ja vaeva näinud. Tuleb ju otsida sobiv kujundus ja sisu. Olgu, enamasti on sisuks palju õnne või häid jõule, aga eriti vahva on saada selliseid kaarte, kuhu on mingi luuletus sisse kirjutatud. Ega see ei olegi nii oluline. Tänapäeval on olemas nii palju humoorikaid kaarte, et muud polegi tihtipeale vaja. Ma ise eelistan samuti enamasti selliseid osta. Hea kõhutäis naeru garanteeritud! 

Eriti meeldib mulle kaarte saada, sest väikestviisi korjan neid. Või siis on korjan natukene palju öeldud? Ma ei küsi sugulastelt ja sõpradelt neid ning meeleheitlikult ei otsi, kus kohast juurde saada, aga enda omad hoian alles. Ema annab enda omad ka mulle ja nii nad vaikselt kogunevad. Praeguseks on juba kaks kingakarbitäit. 
Taaskord pean vabandama väga halva kvaliteedi pärast, aga mis hädaga ära teed. Telefonis tundus kuidagi parem, aga mis seal ikka. 

Mis mulle mõned aastad tagasi väga meeldis, oli postcrossing. Praegu enam ei mäleta, kuidas selleni jõudsin, aga mõnda aega olin ikka tohutus vaimustuses. See on selline koht, mille kaudu on võimalik saata/saada postkaarte üle maailma. Registreerid ennast ära ja kui soovid kaarti saada, siis süsteem valib kasutaja, kelle aadressi saad. Hiljem tema peab selle ära registreerima (max hea seletus, ma tean). Seal saab kirja panna, mis temaatikaga kaarte soovid jne. Oli sihuke vahva koht. Kui Meheraasuga tuttavaks sain, siis kadus kuidagi ära see kaartide saatmine. Nii palju muid asju oli, mille peale mõelda #ups. Nüüd pole ka viitsinud uuesti kätte võtta, aga samas ei ole see üldse paha idee. 

Tookord sain paarkümmend kaarti, ise saatsin ilmselt sama palju. Tahtsin pilti ka panna, aga see, mis tegin oli katastroofiline ja las ta seekord jääb. 

esmaspäev, 4. detsember 2017

Mõtteid kingitustest

Nii keeruline on kingitusi teha! 

Ma olen selline inimene, kes tahaks teha midagi praktilist või siis ise nokitseda. Vahet ei ole, kas sünnipäevaks või mõneks teiseks puhuks. Üldiselt siiski ma magan selle aja maha, et midagi valmis jõuaks. See enamasti viib selleni, et jooksen viimasel päeval mööda poode ja lõpuks kingin ikka raha, sest midagi head ei suuda välja mõelda. 

Raha ongi selline kindla peale minek, kui inimesel just eraldi soove ei ole. Tavaliselt ei ole. Mina ise olen samasugune. Küsi, mis ma tahan ja ütlen, et ma ei tea. Asjad, mida tahaksin pole sellised, et küsiks sünnipäevaks/jõuludeks. Üldiselt on mul lihtsalt hea meel, kui keegi kohale ilmub. Muide, pudel veini on ka täiesti arvestatav kink. 
Pildiotsingu funny present memes tulemus
Mu ema armastab seda küsimust. "Jõulud tulemas, mis lastel vaja on?" No ee, armas, et uurid, aga kõik, mis vajalik, tuleb jooksvalt nii kui nii osta. Me ei saa ju oodata mingi vajaliku esemega nii kaua, kuni seda oleks võimalik kingiks küsida :D 

Samas, raha kinkimisega on ka sellised kahtlased lood. Kui palju on piisav? 5€ ümbriku vahel tundub vähe. 50€ kohati liiga palju jällegi. Kõik on muidugi suhteline. Oleneb, mis sündmus, kellele ja mille jaoks. Näiteks mõne lapse sünnipäevaks panna kümps, pole probleemi. Samas emale juubeliks.... pigem siiski mitte. Kui keegi palub raha mõne vajaliku asja soetamiseks, siis olen ka pigem heldema käega. Siiski pean kohe eraldi välja tooma, et kui juhuslikult öeldakse järgnevat: "ma loodan, et kõik kingivad raha, siis saan peo kinni maksta", ei teki üldse tahtmist panustada. 

Kuna puutun kokku ka koolis kinkide jaoks raha korjamisega, siis pean seda teemat samuti kommenteerima. Olen kuulnud lugusid ulmelistest summadest, mida kogutakse. Sellise asjaga pole ma pidanud tegelema, sest kõik on mõistuse juures kenasti olnud. Mäletan, et oma kooliajal tegime kinke, mis olid 5€ piirides. Kui olid mingid korjandused õpetaja kingiks või mõneks muuks puhuks, oli summa enamasti 1€. Vahel õige pisut rohkem, aga kahekohaliseks see summa ei muutunud. Ülikoolis samamoodi. Sünnipäevade ajal korjati euro per inimene. Kui kursusel on ikkagi 20+ nägu, siis kokku annab see täpselt nii palju, et saab midagi sümboolset üle anda. Võib ka juhtuda, et mul on lihtsalt vedanud ja kõik kollektiivid mu elus on lihtsalt jopanud olema sama mõttemaailmaga, mis mina. 

Traditsiooniliselt ei ole ma veel alustanudki jõulukinkidega. Vaja oleks...mõnda. Näete, kuidas on üldse võimalik teha, kui ei tea palju vaja oleks :D Mu tegevusplaan on järgmine:
  • Nimekiri inimestest, kellele võiks teha
  • Passin
  • Passin veel
  • Ahastan, et nädala pärast on jõulud
  • Passin
  • Passin veel
  • Saan aru, et pooled inimesed jäävad siiski välja
  • Loodan, et poes pole kogu alkohol ära ostetud, sest kõik saavad minu poolt pudeli veini (või kangemat) :D
  • Tänan jumalat, et jõulud läbi said
Nali naljaks, kusi kaljaks. Kui muud ei ole, siis lastele ikka peaks midagi vaatama. Pisikesel ikkagi esimesed jõulud, kui ta selline..asjalik on. Mudilane (või nagu Meheraasu soovitas Nagamann) eelistaks ka midagi rohkemat, kui kommipakki. Kuna juba see eeldab mõnda suuremat linna, kui Tapa, siis võib juhtuda, et üle aastate saavad mu vanemad ka midagi asjalikku :D Aga lubadusi ma siiski ei anna. 

Otsisin praegu mõnda head naljakat memet siia postituse lõppu. Seal olid paar pilti halva kingituse saamise kohta. Olen ma loll või loll, aga ma ei mäleta halbu kingitusi. Asjad, mis olen saanud kuluvad varem või hiljem kuskil ära. Näiteks sokid. Miks need halvad on? Olgu, kui sa neid mitte kunagi ei kanna, siis tõesti kasutu. Aga mina kannan (peangi kurat ostma minema, sest keegi ei ole mitu aastat juba kinkinud :D). Mind on üldse kasvatatud selliseks, et ole tänulik, kui üldse midagi saad. Jumalast siiralt: olengi! See on asi, mida tahan edasi anda ka Pisikesele. Ole tänulik, ole rõõmus, sest sokid on vajalikud, kampsun annab sooja, tassist saab juua ja küünlaid saab põletada. Saite vist mõttele pihta? :)
Pildiotsingu funny christmas present memes tulemus

pühapäev, 3. detsember 2017

Jõulufilmid

Mul on filmidega selline keeruline suhe. Tahaks paljusid vaadata, aga reaalsus on see, et seda ei juhtu. Ma lihtsalt jään magama või leian sada asja, mida võiks teha samal ajal. Viimase paari aasta jooksul olen algusest lõpuni vaadanud ära täpselt ühe filmi. Nime enam kahjuks ei mäleta. 

Vahel ikka ütlen Meheraasule, et kuuuuuule, vaatame midagi. Vastuseks saan naeru, sest me mõlemad teame, kuidas see lõppeb. Hea, kui ma pool ära jõuan vaadata. Enamasti magan juba 20 minutit peale algust. Jõulufilmid ei ole mingisugune erand. Kui nad telekast tulevad, leian tavaliselt muud tegevust ja see käib taustaks. Kui valin ise filmi, siis pigem mitte jõulu oma. Või noh, ma ei valigi väga. 

Klassika nimega üksinda kodus on loomulikult ära nähtud. Juba lapsepõlves. Praegu enam ei ole viitsimist. Kui vaatan, siis ainult seda kohta, kus juba naljakaks läheb. Kuigi, nii nagu Titanic ei aja enam nutma, ei aja home alone naerma. Jõuludel ikka tuleb igalt kanalilt võidu erinevaid filme ja siis ma lihtsalt valin kahest halvast parema. Kuigi jah, ega vahet eriti ei ole, mis mul nõudepesu ajal või kohvi juues kõrval laliseb. 

Muide, te ikka olete lugenud selle kohta, et Kevin jäi filmis meelega koju? :D SIIT saab lugeda, kui on huvi. 

Seriaale võin vaadata küll. Filmid on sellised pikad ja venivad mu jaoks. Vahepeal kaob mõte ära ja sada häda. Vaatad pooletunnist saadet: kiire, konkreetne ja tead, et kohe on kõik :D Meil on kodus hea jaotus. Mina ei taha filme ja Meheraasu ei taha raamatuid. Igale oma. 

Okei, see oli praegu selline eriti nõme pastakast välja imetud postitus. Samas ma nii tahaks see üks kord mõne sellise challengeiga kaasa minna ja päriselt ka algusest lõpuni kaasa teha. Loodan, et ülla eesmärgi nimel saan andeks :D


Pildiotsingu apology funny memes tulemus

Risototegu

Ma ei ole kunagi olnud suurem asi kokkaja. Ega eriti ei kaasatud ka lapsepõlves. Isa vahel kutsus, aga ema on mul selline omaette nokitseja pigem. Nagu minagi. Mingil hetkel kadus üldse huvi ära. Siis aga olin ma järsku elukaaslane ja kasuema ning millegipärast on maailmas kord nii loodud, et naised on pigem need kokad. 

Jumala siiralt: ma ei osanud mitte muhvigi teha. Vaikselt Meheraasu kõrvalt õppisin ja proovisin. Mingi hetk hakkasin rohkem tegema. Veetsin mitmeid minuteid telefoni otsas, et küsida vanematelt küsimusi stiilis: millal hakkliha valmis on? Kaua ma seda muna pean keetma? Mis ma selle kartuliga edasi tegema pean? Palju ma värskekapsahautise tegemiseks pean vett panema? Okei, ma vahel siiani küsin selliseid küsimusi, sest kus kohast üks inimene ikka peaks teadmisi saama :D

Eelnevast jutust võib järeldada, et enamus ajast on menüü olnud pigem selline makaron/kartul+kaste+salat oma erinevates vormides. Sekka aeg ajalt ka mõni supp või ühepajatoit. Ausõna oli juba siibrisse visanud. Kaua sa jõuad endale lihtsalt jahu sisse ajada. 

Eriline mõttemaailma muutus hakkas toimuma pärast Pisikese sündi. Ma ei tahtnud lapsele pakkuda ühekülgset toitu, millest ei ole tegelikult organismile kasu. Ikka tahaks ju parimat. (siin võiks ju küll öelda, et enne oli ka majas laps, aga reaalsus on see, et sa ei oska mõelda nagu ema, enne seda, kui oled emaks saanud).

Kuna Pisike on nüüd ka ilusti tahket toitu sööma hakanud, tahaksin ta täielikult kodutoidule saada. Ei ole mõtet osta poest püreed, kui selle asemel võiks kodus teha mõnusat sööki, mis kõigile hea oleks. Hakkasin üks õhtu siis otsima erinevaid retsepte, mida võiks proovida. Esimesena mõtlesin proovida risotot. 

Kasutasin seda RETSEPTI. Või oleks õigem öelda, et see oli orientiiriks? Esiteks tegin ma koguseliselt rohkem ja panin kõike tunde järgi. 
Põhimõtteliselt oli minu retsept selline:
  • kanaliha suvaline kogus, mille eelmisel päeval ära keetsin.
  • 2 sl õli, aga kuna pudeli põhja jäi ülivähe ja ma teadsin, et nii kui nii on mu kogus suurem, valasin kõik ära.
  • Suvaline kogus riisi, millest pool annan homme koerale. 
  • 2 suurt sibulat
  • 1 ülisuur porgand. 
  • paprika asemel tomat. 
  • seened jäid üldse välja
  • kuna unustasin puljongi, panin lihtsalt vett. Härra google ütles, et 1dl=100ml. Mina panin poole rohkem, kui õiges ette nähtud oli. Kokku siis 800ml vett. 
  • pipar, sool, till
1.Keeda riis ja vaeva pead sellega, kui palju peaks vette riisi valama. 
2.Haki tomat ja sibul. Mine närvi, sest sibul ajab nutma ja muhvigi teha ei näe. Ahasta, sest paprikas on palju kergemalt tükeldatav. Kuumuta nii toiduained, kui ka meeleheidet õlis.
3.Samal ajal, kui potis kuumutad, tükelda hiigelsuuruses porgand ja saa aru, et pott on liiga kaua tulel. Siis mõtle, et ega toit halvaks ikka ei lähe sellest ja lisa suvaline kogus vett. Enne seda avasta, et oled unustanud osta puljongikuubikuid.
4.Lõika kuumutatud kana tükkideks. Samal ajal võitle kassiga, et oleks liha, mida lisada. Ohka raskelt ja täna taevast, et liha lõpuks potis on. 
5.Oota kuni vesi läheb keema. Ära mõtle sellele, kas see päriselt ka juhtuma peaks. 
6.Ole õnnelik, et porgand on pehmeks läinud.
7.Lisa keedetud riis. Saa aru, et ikkagi läks liiga palju riisi potti ja nüüd ei ole ülejääke kuhugi panna. Ole õnnelik, et sul on koer, kellele see sisse sööta. 
8.Viimasel hetkel lisa sutsuke soola, pipart ja tilli. 
9.Kuule mehelt, et toit näeb välja nagu loomasööt ja palu tal edaspidi siis lahkelt nälga surra :D

Paprikat ei söö Meheraasu. Minule ei meeldi seened. Kui Mudilane saaks valida, toituks ta ainult magusast, krõpsudest ja makaronidest. Ürita siis sellises segasummasuvilas midagi proovida. Minu arust tuli hästi välja. Pisikesele ka meeldis. Meheraasu ja Mudilane sõid hambad ristis :D Natukene tõmbas motivatsiooni alla, sest mida sa ikka proovid uusi asju teha, kui sellise reaktsiooni osaliseks saad. Samas, kui neile ei kõlba, siis võib Meheraasu edaspidi ise kokk olla. Ma väga konkreetselt lihtsalt keeldun makaroni/kartuli eri variantidest. Maailmas on nii palju erinevaid võimalusi. Ilmselt on neil lihtsalt raske harjuda ja kohaneda, aga loodan parimat. 

Enda jaoks ka veider, et on tekkinud viitsimine köögis toimetada. See tõesti on minu jaoks midagi uut. Aga kuna ma nii koba olen veel selliste muude asjadega, siis see on võrdlemisi humoorikas vaatepilt. 

On kellelgi mõnda head õhtusöögiideed välja pakkuda? 

laupäev, 2. detsember 2017

Päkapikud ja/või advendikalendrid

Ma sain võrdlemisi varakult teada, et jõuluvana/päkapikke pole olemas. Mu ema lihtsalt jäi vahele mulle #ups. Praegu hakkasin mõtlema, et huvitav, kas on võimalik, et minu jõuluvastasus võib kuidagi sellega seotud olla? Umbes nagu, et liiga varakult kadus see rõõm ära. Samas, ma ei mäleta küll, et mingi trauma oleksin saanud sellest. 
Selles mõttes, et päkapikutamine sellega ei lõppenud ja hommikuti ikka leidsin maiustusi sussi seest. Minu jaoks mõte ära nagu ei kadunud ja rõõm kommist oli endiselt olemas. Ka oli kuusk ja vanemad ikka pingutasid, et jõulurõõmu majja tuua. 

Ma ei ole tegelikult eriti vaimustuses sellest päkapikutamisest. Just sellepärast, et näiteks Meheraasu eelistaks olla traditsiooniline ja panna sussi sisse maiustusi. Mina seevastu ei tahaks. Võiks olla mingi puuvili, kunstitarbed või mõni väiksem mänguasi. Jõulude ajal tuleb niigi magusat uksest ja aknast sisse. Ja kuigi Mudilane (päriselt, aidake mul uus nimi mõelda, mis sobiks 8aastasele tüdrukule) üldiselt on suur magusasõber, siis elutoa kommikauss seisab suhteliselt puutumatuna juba mitu kuud. Vaikselt pean plaani need lihtsalt ära visata, sest kaua nad ikka seisavad. Ei ole lõpuks enam eriti head. 
Me oleme korra täitsa vaidlema läinud sellel teemal, sest ma lihtsalt ei tahtnud, et juba maast madalast hakkaks see magusa õgimine pihta. Samas, sellise kompromissiga ma oleksin ilmselt nõus. 

Meie majas käivad päkapikud sellel aastal veel ainult Mudilasel. Kuna Pisike veel sellest trallist eriti ei jaga, siis vast pole pointi. Päkapiku mängimine on jäänud Meheraasu tööks. Ma lihtsalt unustan kogu aeg ära, et peaks enne magama minekut midagi poetama sussi sisse. Temal on meeles ja las siis olla seegi kohustus tema oma :D 

Mudilane selle kohta (veel) ei ole küsimusi esitanud, aga eks siis tuleb mingi hea vabandus välja mõelda. Ilmselt ütlen lihtsalt, et päkapikud teavad, et Pisike ei ole nii vana veel, et iga päev nii palju magusat sisse ajada. Sest advendikalendrid on neil mõlemal. Ma leian, et see üks väike šokolaaditükk ei ole väga hull. Jah, ma ei ole see ema, kes oma last igasugustest asjadest eemal hoiaks. Kõik on lubatud, aga mõistuse piires (ja ei, mu mõistus ei ole piiritu :D) 

Meil muidugi juhtus nii, et ostsime ise ja siis ostis minu ema ka neile ühed. Mudilane hakkab saama ühe hommikul ja teise õhtul. Pisike see eest saab ainult ühe. Teine jääb vast jaanuarisse (õigem oleks vast öelda lihtsalt järgmisse aastasse). Täitsa hea kohe, et ta veel matsu nii palju ei jaga :D 

Ma siin natukene olen mõelnud, et peaks mõlemale lapsele tegema ostma nimelised sussikesed, mis tuppa riputada. See aasta ilmselt mitte, aga järgmiseks aastaks. Siis saaks panna need kuhugi elutuppa rippuma ja nad saaksid hommikuti koos avastada, mis seal peidus on. Eeldatavasti välistaks see ka selle, et Mudilane proovib igal ööl nii kaua üleval olla, kuni päkapikud ära käivad. Tal praegu on seegi kombeks, et juhuslikult öösel ülesse ärgates kiikab aknalauale. Muidu sihuke vahva aeg lastele, aga tema unekvaliteet ikka tohutult langeb sellega, kui poole öö pealt voodist jalutama läheb. Lootust on, et siis ta seda ei teeks, kui suss oleks kaugemal tema toast. A ja noh, kui need sussid mul silma all oleksid, äkki jumala eest oleks mul ka meeles neid täita :D 

Kuidas Teie peredes päkapikutamisega lood on? Oskab keegi soovitada mõnda "hüüdnime", mida hakata kasutama Mudilase asemel?

Eesmärgid detsembriks (ja pikemalt)

Oleks võinud juba eile pihta hakata, aga kuidagi motivatsioon puudus. Mis siis ikka, teen tagantjärgi. Juhul, kui keegi veel ei tea, siis tegemist on Lotta tehtud advendikalendriga. Tavaliselt ma ei ole selliste asjadega kaasa läinud, aga tundus selline hea mõte seekord olevat. Mulle kirjutada väga meeldib, aga vahel on sihuke kriisike. Praegu ka, nii et täitsa vahva erinevatel teemadel arutleda. 

Üldiselt mulle ei meeldi eriti eesmärke seada. Või noh, ma ei sõnasta asju, kui erilisi eesmärke, pigem nagu asjad, mida tahaks teha ja kuhu jõuda. Okei, need siiski võiks nii sõnastada. Aga eesmärk on kuidagi nii... range? Mulle tundub, et kui ma ei suuda seda täita, siis olen läbikukkunud. Plaan kõlab kuidagi leebemalt. Ja teeb vähem haiget, kui hakkama ei saa :D

Detsembris on mu peamiseks eesmärgiks jõulud üle elada. Te üldse kujutate ette, kui raske on olla mitte jõuluinimene jõuludel? :D Kõik need tulukesed, kuused, annetusreklaamid... ma kunagi olen sellest siin pikemalt ka kirjutanud, aga for realz, kui ma tahan annetada, siis ma võin seda suvel ka teha. Lihtsalt ärritab, kuidas üle ühe on mingi annetusevärk. Rõhutakse sellele, et jõuludel on inimesed lahkemad (ja ilmselt paljud ongi), aga vot mulle ei mõju. 

See aasta korraks tundus, et tuleb isegi üle aastate jõulutunne ja tahtmine teha. Praeguseks on see igatahes mööda läinud. Eks laste pärast tuleb hambad ristis midagi ikka korraldada, aga noh jah. Ega ma ei naudi. Äkki kunagi jõuab minuni see kuulus jõulutunne. Tahaks täitsa teada, mismoodi see on :D

Tahaks nüüd lähiajal leida erinevaid vahvaid/arendavaid tegevusi Pisikese jaoks. Ma näen, et tal on igav niisama mänguasjadega tegeleda ja ilmselgelt on tal jura ainult minuga aega veeta. Kahjuks on mul tunne, et tihedat seltskondlikku elu ilmselt veel ei teki. Pean kompenseerima seda siis vahvate tegevustega. Näiteks talle väga meeldib vee ja pintsliga värvilisele paberile plätserdada. Ma veel ei julge vesivärve anda kätte, sest pole päris selline..söömiseks mõeldud värk. Aga mõtlesin siin sellist ohutumat kraami vaadata, sest suu on endiselt esimene koht, kuhu asjad lähevad. Peakski mingi aeg poodlema minema. Jõulukinke on nii kui nii vaja ja ehk õnnestub midagi vahvat leida. 

Heaks eesmärgiks on seegi, et ma proovin selle kalendriga ilusti järjel olla. Ma ei ole eriti püsiv inimene ja seetõttu tihti selliseid pikemaid ja igapäevaseid asju ette ei võta. Täitsa huvitav on lõpuks vaadata, kui paljudel päevadel siia kirjutama jõudsin. 
Ma mingi aeg proovisin üht kükiväljakutset. Pidasin vastu umbes 10 päeva. Oleks võinud ka edasi teha, aga mul lihtsalt läks meelest ja siis juba kadus point ära. 

Pikemas perspektiivis tahaks kooliga ühele poole saada. Samas tunnistan ausalt, et vaikselt hakkab motivatsioon raugema. Pooleli jätta ka ei taha. Ma olen kaks aastat investeerinud sinna aega ja mingil määral ka raha. Asi see üks veel siis. Ala mulle väga meeldib ja ideepoolest tahaks ka töötada sotsiaalvaldkonnas. Loodan väga, et see kriisi läheb nüüd ilusti üle mingil ajal. 

Trenni võiks ka tegema hakata. Kaua ma olen lodev nagu..ma ei oskagi siia võrdlust tuua tegelikult. Aga issand, ma ei viitsi. See on taas selline asi, et on vaja motivatsiooni. Hiljem muutub harjumuseks ja ongi äge. Ma tean, kui hea tunne tekib pärast seda. Aga vabandusi on palju lihtsam tuua, kui ennast kätte võtta. 

Lugesin teksti uuesti ja ma peaks hoopis eesmärgiks võtma motivatsiooni leidmise. Või siis eneseleidmise? Veidi eksinud ja kadunud tunne on küll. Ilmselt tuleb see pidevast rutiinist. See ajab mu hulluks. Olen ammu mõelnud, et peaks leidma rohkem aega. Mitte ainult enda jaoks, aga ka Meheraasuga koos olemiseks. Muu olme keskel oleme üksteist täitsa ära unustanud. Häbi tunnistada, aga me pole väga väga pikka aega teinud midagi kahekesi. Nii, panen detsembri eesmärgiks minna Meheraasuga välja. Mõlemad lapsed on juba nii suured küll, et uneajal paar tundi ei pea meid käeulatuses olema :D 

Nagu juba postituse alguses ütlesin, mulle ei meeldi (ja ega ma ei oskagi) väga eesmärke seada. Kuidas teiega lood on? Seate tihti endale eesmärke?