Nii me siin elame

Mind on paar nädalat vaevanud titeisu. Kus kohast ta tuli, ma ei tea, aga õnneks hakkab juba ära minema. Abiks ei tulnud eriti see, et lähikonnas sündis just üks väike inimene. No kohe tahaks nunnutada ja poputada... Sellesmõttes ei ole midagi muutunud. Need 9 põhjust, miks uue lapse järgmises elus saan on endiselt olemas ( LINK! ). Noh, tõele otsa vaadates on neid põhjuseid ju rohkemgi, aga las need jäävad hetkel sinna, kus nad on. Natuke on nagu raske lasta lahti sellest mõttest, et 3-4 last tahaks saada. Aga vist ei ole siiski mõistlik ennast päris ribadeks taielda.  Jah, väikese vahega lapsed saavad omavahel mängida. Jah, titendus saaks korraga läbi. Jah, mina saaks pärast seda mähkmetralli rahus pillid kotti pakkida, ilma, et peaksin selle peale enam mõtlema. Jah, räägitakse, et pärast kolmandat ei ole enam vahet, palju neid on. Jah, pärast neljandat ma ei peaks enam vaevama pead, kas saada mõni veel või mitte :D AGA. aga eksole. Pisike on nii õrna unega hetkel, et ma

Mõned päevad tagasi mõtlesin, et kirjutan postituse lohutuseks kõigile, kelle lapsed ei märka magada. Paraku tuleb välja, et minu enda omagi ei ole seda siiski veel ära õppinud ja see peab ootama veidi.  Juba oli kõik ilus ja kena. Õhtul jäi ruttu magama, öösel vast paar üksikut korda ärkas, sest lutt oli kadunud, aga jäi siiski kohe uuesti tuttu. Kolmel päeval ärkas lausa kell pool 11!! Ma loll muidugi ei osanud seda ära kasutada. Ei oska enam nii pikalt voodis külitada. Üks hommik ärkasin kell pool 10 ja mõtlesin vau. Siis tuli hirm uuesti uinuda, sest RAUDSELT laps kohe ärkab. Nojah, äkki paarikümne aasta pärast siis magan uuesti? Praegu on tagasi miljon öist ärkamist, sest midagi on pahasti.Viimased kaks ööd ma enam ei saa üldse aru, kas magan ka vahepeal või jooksen ainult Pisikese voodi vahet. Üks öö oli jälle tuima 2 tundi üleval. Nii armas. Mis radar see lastel on, et siis kui nii-ii väga tahad (vajad) und, otsustavad nemad lihtsalt näkku panna? :D Eile otsustas ta,

Ma käisin täna kaalul. Eelmisest korrast on möödas umbes kuu. Natuke siia sinna, ma tõesti kuupäevaliselt ei mäleta. Mulle meeldis, mis vastu vaatas. Mitte, et number oleks ilus olnud, aga pisut kenam, kui viimati. Täpsemalt -4kg parem, kui siis.  Mind üllatab veidi, et midagi üldse maha läinud on. Ainus asi, mida teen teisiti, on makaronitoodete vältimine. Kas see tõesti võib nii palju mõjutada? Mitte, et mul kahju oleks sellest, mis kadunud, aga lihtsalt oleks huvitav teada saada. Olgu, mu menüü on mitmekesisem ja tervislikum. Samas ei ole see selline, mida teistele eeskujuks tuua.  Ma võiks vältida saiatooteid, suhkrut ja üldiselt magusat. Aga ilmselt seda siiski veel ei juhtu. Vähendamiseks olen ma valmis. Alustan sellest ja edasi vaatan jooksvalt. Trenni võiks ka teha. Siin on aga see probleem, et mul on kümneid vabandusi miks mitte. Samuti kaob mu motivatsioon kiiresti ära. Üksi ei ole tahtmist taielda. Ega mul eriti ei ole inimesi ka võtta, kellega koos käia näiteks jal

Meil on kodus üks üsna vana mikrokas. See oli Meheraasul juba enne meie aega ja kuna ta oma tööd teeb hästi, siis ei ole üldse pead vaevanud, et see välja vahetada. Küll aga oli sellel üks häda. Ma ei saanud teda kunagi nii ilusti puhtaks kui oleksin tahtnud.  Aeg-ajalt ikka tõmbasin üle, aga ikka ei olnud nii nagu vaja. Seest ka mingit jama kogu aeg kogunes. Ma mingi aeg julgesin seda lage vaadata...  Ma tean küll, et kui oli vaja Pisikese püreed kiiresti soojaks lasta, ja kasutasin mikrokat, siis seda toitu lendas igas kaares, aga vot ülesse ma ei vaadanud kordagi. Nii see siis sinna jäigi. Kuni seal oli üks rõve kiht mingit jama, mis oli kivistunud ja keeldus maha tulemast.  Täna hommikul tegin kiire tiiru netis. Facebookis scrollides hakkas üks video jooksma mingite koduste nippidega. Esimene oli kohe mikrolaineahju puhastamise oma. Vaja oli vaid vett ja sidrunit. Me üldiselt ei tarbi sidrunit, aga supiteost oli järgi veel. Kuna keegi seda nii kui nii igatsema ei oleks h

Ma ei ole kindel, mis minuga toimub, aga ma naudin söögi tegemist. See uute retseptide otsimine ja katsetamine. Kuna ma ei ole kunagi olnud eriline kokkaja, siis on suhteliselt palju uusi asju. Moe pärast vahel ikka vingun Meheraasule, et miiiiks ometi pean mina kogu aeg seal pliidi taga istuma. Tema ei pea teadma, et mulle tegelikult meeldib :D  Eks pisut keerukas ole jah see, et kõiki asju me ei tarbi, vahel ei ole poes kõike saada. Mis seal ikka, õnneks annab asju vahetada vastavalt oma suvale enamus toitude puhul. Samuti on minu jaoks oluline, et ettevalmistus ja valmimine ei võtaks poolt päeva ning Pisike saaks seda toitu süüa. Olgu, ma lepin sellega, kui pean mingeid asju välja nokkima. Näiteks risotost võtsin suuremad lihatükid välja, sest ta ei oleks suutnud (ilmselt) neist läbi närida. Tänasest toidust aga jätsin tomati tema puhul välja. Nahaga oleks liiga palju jamamist olnud.  Tegelikult ei tahtnud ma üldse seda retsepti alguses siia kirja panna, sest noh, minu puhu

Eile tegin riisi hakklihaga. See oli nii suur hitt, et täna pidin juba uut toitu hakkama vaaritama. Seda, et järgmiseks päevaks enam ei jätku, pole juhtunud alates sellest, kui võtsin ette makaronivaba detsembri :D Mu lemmikosa eilse toidu juures oli see, et nii lihtne oli teha.  Keedad riisi. Pannil praegu hakkliha nii nagu ikka, koos maitseaine, sibula ja kogu peoga, mis sinna kuulub. Kui see on valmis paned pannile riisi juurde ning lased veidi tõmmata ja voilaa, õhtusöök missugune.  Täna otsustasin teha kartuli-vorstivormi. Tegelt oli singivorm, aga mul seisis külmikus üks vorst, mis tuli kiiremas korras ära tarbida. Sobis nagu rusikas silmaauku eksole. Ja jälle väga lihtne pannile (mis on eelnevalt õli/võiga kokku määritud) tuleb kihiti laduda kartul-vorst-hapukurk-kartul. See omakorda tuleb üle valada lahti klopitud muna ja sulatatud juustuga ja läheb ahju. Ma kahjuks veel ei tea, kuidas välja tuli, sest me tarkpead unustasime vahepeal seda ahjus ringi keerata. Olen ma mui

Vohoo, ma andsin advendikalendriga alla. Eilne teema ei olnud päris minu tassike teed ja ega tänasegi kohta eriti midagi ei oska kirja panna. Aga, mis seal ikka, kirjutan niisama loba.  Viimased kolm päeva pole üldse kodus olla saanud. Mitte, et ma kurdaks, aga kuidagi täitsa veider kohe. Arvestades fakti, et ee, kuu aega pole kuskil käinud. Alustuseks veetsime päeva mu vanemate juures. Pole küll eriline retk, aga vaesel ajal käib küll :D Tegelikult tahtis mu isa, once and for all, selgeks teha, kuidas tehakse ahjukartuleid. Mingi kerge vihje, et kopp on ees sellest helistamisest. Ma olin muidugi lahkelt nõus minema, sest ikka on hea süüa midagi, mida ise ei pea tegema.  Eile oli Tallinnasse asja. Tegelikult minul ei olnud, aga kasutasin juhust ja käisime Pisikesega sõbrannal külas. Tal on Pisikesest paar kuud noorem poeg ja hea neil "mängida" omavahel. Nii lahe oli vaadata, kuidas Pisike käis kallistamas ja paitamas. Siis, kui Poiss nuttis, hakkas selja peale patsut

Tänase päeva teema oli küll detsembrikuu eelarve, aga kuna ma ei ole eriline eelarve pidaja, siis ei oskagi midagi selle kohta kirjutada. Säästmises ei ole ma samuti kõige kõvem käsi. Proovin iga kuu ikka paremini ja küll kunagi korralikult selgeks ka saan.  Küll aga ei ole mul kommet väga palju laristada. Kui lähen poodi, valin pigem sellised asju, mis on sooduses. Pikaajaline katse on näidanud, et minu jaoks pole vahet, mis marki kohv või juust parasjagu on. Ei tunne mingisugust maitsevahet. Muid toiduaineid ostan samuti vastavalt sellele, kus ja mis parasjagu soodsam on. Muide väike vihje, realiseerimiskeskusest võib ka täitsa normaalseid asju saada ;) Samuti meeldib mulle väga kaltsukates käia. No ei tõuse käsi maksma mingi pluuse eest jumal-teab-mis-hinda, kui tean, et mujalt saaks poole (või rohkem) odavamalt. Meil on väikese grupi sõbrannadega välja kujunenud ka selline komme, et kui keegi meist koristab enda kappi, siis pakutakse teistele. On ju teada tõde, et ühe vana

Eile oli mõnus teema kalendris. Pisikese lõunaune ajal mõtlesin, et õhtul kirjutan. Aga õhtul ei tahtnud töötada ei blogger, gmail ega youtube. Ühesõnaga olid maas kõik lehed, mis seotud google kontoga. Kuna ma siiski tahan kaardimajandusest rääkida, siis võtan sõna täna!  Mulle on alati väga meeldinud kaarte saada. Kuidagi tekitab sellise tunde, et inimene on mõelnud ja vaeva näinud. Tuleb ju otsida sobiv kujundus ja sisu. Olgu, enamasti on sisuks palju õnne või häid jõule, aga eriti vahva on saada selliseid kaarte, kuhu on mingi luuletus sisse kirjutatud. Ega see ei olegi nii oluline. Tänapäeval on olemas nii palju humoorikaid kaarte, et muud polegi tihtipeale vaja. Ma ise eelistan samuti enamasti selliseid osta. Hea kõhutäis naeru garanteeritud!  Eriti meeldib mulle kaarte saada, sest väikestviisi korjan neid. Või siis on korjan natukene palju öeldud? Ma ei küsi sugulastelt ja sõpradelt neid ning meeleheitlikult ei otsi, kus kohast juurde saada, aga enda omad hoian alles. E

Nii keeruline on kingitusi teha!  Ma olen selline inimene, kes tahaks teha midagi praktilist või siis ise nokitseda. Vahet ei ole, kas sünnipäevaks või mõneks teiseks puhuks. Üldiselt siiski ma magan selle aja maha, et midagi valmis jõuaks. See enamasti viib selleni, et jooksen viimasel päeval mööda poode ja lõpuks kingin ikka raha, sest midagi head ei suuda välja mõelda.  Raha ongi selline kindla peale minek, kui inimesel just eraldi soove ei ole. Tavaliselt ei ole. Mina ise olen samasugune. Küsi, mis ma tahan ja ütlen, et ma ei tea. Asjad, mida tahaksin pole sellised, et küsiks sünnipäevaks/jõuludeks. Üldiselt on mul lihtsalt hea meel, kui keegi kohale ilmub. Muide, pudel veini on ka täiesti arvestatav kink.  Mu ema armastab seda küsimust. "Jõulud tulemas, mis lastel vaja on?" No ee, armas, et uurid, aga kõik, mis vajalik, tuleb jooksvalt nii kui nii osta. Me ei saa ju oodata mingi vajaliku esemega nii kaua, kuni seda oleks võimalik kingiks küsida :D  Sam

Mul on filmidega selline keeruline suhe. Tahaks paljusid vaadata, aga reaalsus on see, et seda ei juhtu. Ma lihtsalt jään magama või leian sada asja, mida võiks teha samal ajal. Viimase paari aasta jooksul olen algusest lõpuni vaadanud ära täpselt ühe filmi. Nime enam kahjuks ei mäleta.  Vahel ikka ütlen Meheraasule, et kuuuuuule, vaatame midagi. Vastuseks saan naeru, sest me mõlemad teame, kuidas see lõppeb. Hea, kui ma pool ära jõuan vaadata. Enamasti magan juba 20 minutit peale algust.  Jõulufilmid ei ole mingisugune erand. Kui nad telekast tulevad, leian tavaliselt muud tegevust ja see käib taustaks. Kui valin ise filmi, siis pigem mitte jõulu oma. Või noh, ma ei valigi väga.  Klassika nimega üksinda kodus on loomulikult ära nähtud. Juba lapsepõlves. Praegu enam ei ole viitsimist. Kui vaatan, siis ainult seda kohta, kus juba naljakaks läheb. Kuigi, nii nagu Titanic ei aja enam nutma, ei aja home alone naerma. Jõuludel ikka tuleb igalt kanalilt võidu erinevaid filme ja siis ma l

Ma ei ole kunagi olnud suurem asi kokkaja. Ega eriti ei kaasatud ka lapsepõlves. Isa vahel kutsus, aga ema on mul selline omaette nokitseja pigem. Nagu minagi. Mingil hetkel kadus üldse huvi ära. Siis aga olin ma järsku elukaaslane ja kasuema ning millegipärast on maailmas kord nii loodud, et naised on pigem need kokad.  Jumala siiralt: ma ei osanud mitte muhvigi teha. Vaikselt Meheraasu kõrvalt õppisin ja proovisin. Mingi hetk hakkasin rohkem tegema. Veetsin mitmeid minuteid telefoni otsas, et küsida vanematelt küsimusi stiilis: millal hakkliha valmis on? Kaua ma seda muna pean keetma? Mis ma selle kartuliga edasi tegema pean? Palju ma värskekapsahautise tegemiseks pean vett panema? Okei, ma vahel siiani küsin selliseid küsimusi, sest kus kohast üks inimene ikka peaks teadmisi saama :D Eelnevast jutust võib järeldada, et enamus ajast on menüü olnud pigem selline makaron/kartul+kaste+salat oma erinevates vormides. Sekka aeg ajalt ka mõni supp või ühepajatoit. Ausõna oli juba s

Ma sain võrdlemisi varakult teada, et jõuluvana/päkapikke pole olemas. Mu ema lihtsalt jäi vahele mulle #ups. Praegu hakkasin mõtlema, et huvitav, kas on võimalik, et minu jõuluvastasus võib kuidagi sellega seotud olla? Umbes nagu, et liiga varakult kadus see rõõm ära. Samas, ma ei mäleta küll, et mingi trauma oleksin saanud sellest.  Selles mõttes, et päkapikutamine sellega ei lõppenud ja hommikuti ikka leidsin maiustusi sussi seest. Minu jaoks mõte ära nagu ei kadunud ja rõõm kommist oli endiselt olemas. Ka oli kuusk ja vanemad ikka pingutasid, et jõulurõõmu majja tuua.  Ma ei ole tegelikult eriti vaimustuses sellest päkapikutamisest. Just sellepärast, et näiteks Meheraasu eelistaks olla traditsiooniline ja panna sussi sisse maiustusi. Mina seevastu ei tahaks. Võiks olla mingi puuvili, kunstitarbed või mõni väiksem mänguasi. Jõulude ajal tuleb niigi magusat uksest ja aknast sisse. Ja kuigi Mudilane (päriselt, aidake mul uus nimi mõelda, mis sobiks 8aastasele tüdrukule) üldisel

Oleks võinud juba eile pihta hakata, aga kuidagi motivatsioon puudus. Mis siis ikka, teen tagantjärgi. Juhul, kui keegi veel ei tea, siis tegemist on Lotta tehtud  advendikalendriga . Tavaliselt ma ei ole selliste asjadega kaasa läinud, aga tundus selline hea mõte seekord olevat. Mulle kirjutada väga meeldib, aga vahel on sihuke kriisike. Praegu ka, nii et täitsa vahva erinevatel teemadel arutleda.  Üldiselt mulle ei meeldi eriti eesmärke seada. Või noh, ma ei sõnasta asju, kui erilisi eesmärke, pigem nagu asjad, mida tahaks teha ja kuhu jõuda. Okei, need siiski võiks nii sõnastada. Aga eesmärk on kuidagi nii... range? Mulle tundub, et kui ma ei suuda seda täita, siis olen läbikukkunud. Plaan kõlab kuidagi leebemalt. Ja teeb vähem haiget, kui hakkama ei saa :D Detsembris on mu peamiseks eesmärgiks jõulud üle elada. Te üldse kujutate ette, kui raske on olla mitte jõuluinimene jõuludel? :D Kõik need tulukesed, kuused, annetusreklaamid... ma kunagi olen sellest siin pikemalt ka k