Otsi blogist

kolmapäev, 20. detsember 2017

Edusammud kaaluvaldkonnas

Ma käisin täna kaalul. Eelmisest korrast on möödas umbes kuu. Natuke siia sinna, ma tõesti kuupäevaliselt ei mäleta. Mulle meeldis, mis vastu vaatas. Mitte, et number oleks ilus olnud, aga pisut kenam, kui viimati. Täpsemalt -4kg parem, kui siis. 

Mind üllatab veidi, et midagi üldse maha läinud on. Ainus asi, mida teen teisiti, on makaronitoodete vältimine. Kas see tõesti võib nii palju mõjutada? Mitte, et mul kahju oleks sellest, mis kadunud, aga lihtsalt oleks huvitav teada saada. Olgu, mu menüü on mitmekesisem ja tervislikum. Samas ei ole see selline, mida teistele eeskujuks tuua. 

Ma võiks vältida saiatooteid, suhkrut ja üldiselt magusat. Aga ilmselt seda siiski veel ei juhtu. Vähendamiseks olen ma valmis. Alustan sellest ja edasi vaatan jooksvalt. Trenni võiks ka teha. Siin on aga see probleem, et mul on kümneid vabandusi miks mitte. Samuti kaob mu motivatsioon kiiresti ära. Üksi ei ole tahtmist taielda. Ega mul eriti ei ole inimesi ka võtta, kellega koos käia näiteks jalutamas. Kõik on Tapal, aga natuke nadi oleks iga päev selle jaoks linna sõita, et paar tundi kõndida. Praegu võtan hoogu, et hakata igapäevaselt Jassuga pikemaid tiire tegema. Tuleb talle ka kasuks, kui rohkem liigutab. Eks seda ole mõne aja pärast siis näha, kes keda ja kas jalutas :D 

Võimaluseks oleks muidugi ka see, et võiks mõnda rühmatreeningusse minna. Aga kõik, mis võiks sobida on nii kaugel, et juba see võtab viitsimise ära. Tahtsin juba öelda, et ehk võiks Ambla kohta uurida. Paar aastat tagasi isegi käisin mingis trennis seal, aga see eeldab jälle Meheraasu abi. Raske juhus, kui lube ei ole. Ei taha kogu aeg sõltuda, kui kuhugi minna on vaja. 

Rääkides kaalust, on mul tegelikult ka üks hirm. Kardan, et see võib muutuda kinnisideeks. Ei, ma ei ole maadelnud toitumishäiretega, aga olen olnud paar korda elus väga libedal jääl. Näiteks olen söönud nädal aega ainult korra päevas kiirnuudleid. Jah, kaal läks ruttu, aga enesetunne oli nii räme. Kuna elus on juba kord loodud nii, et mis kiirelt tulnud, see kiirelt läinud, siis ilmselgelt tuli see 5kg võrdlemisi kohe tagasi, kui ema mind sööma hakkas sundima. Mingil hetkel sain ise ka aru, et asi on pask ja mulle ei meeldi see värk. Sain õigele rajale õnneks tagasi. Väiksemaid ekstreemsusi on teisigi ette tulnud, aga las need jääda minevikku. 
Hea iroonia on see, et sel ajal olin ma oma elu parimas vormis. Räigelt paks tundusin endale. Ma ei ole kunagi olnud eriti sale, aga oleks ma vaid tulevikku teadnud. 

Tähtis on, et hoian ennast samal kursil nagu praegu, võtan ette väikseid muutuseid. Kaalu peidan jälle ilusti ära, sest ei taha ennast masendusse ajada igapäevase kaalumisega. Liigne stress ei aita kaasa ja ainus, mida see teeb on stressi tekitamine. 

Ma tõesti tõesti tõesti loodan, et vaikselt aga kindlalt saan lõpuks hakkama. Läbi raskuste tähtede poole!

Kas keegi ei tahaks minuga ühineda? Isegi virtuaalne ühinemine on tore, vähemalt oleks kellele kurta, kui motivatsioon jooksu paneb.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar