Uneprobleemid

Mõned päevad tagasi mõtlesin, et kirjutan postituse lohutuseks kõigile, kelle lapsed ei märka magada. Paraku tuleb välja, et minu enda omagi ei ole seda siiski veel ära õppinud ja see peab ootama veidi. 

Juba oli kõik ilus ja kena. Õhtul jäi ruttu magama, öösel vast paar üksikut korda ärkas, sest lutt oli kadunud, aga jäi siiski kohe uuesti tuttu. Kolmel päeval ärkas lausa kell pool 11!!

Ma loll muidugi ei osanud seda ära kasutada. Ei oska enam nii pikalt voodis külitada. Üks hommik ärkasin kell pool 10 ja mõtlesin vau. Siis tuli hirm uuesti uinuda, sest RAUDSELT laps kohe ärkab. Nojah, äkki paarikümne aasta pärast siis magan uuesti?

Praegu on tagasi miljon öist ärkamist, sest midagi on pahasti.Viimased kaks ööd ma enam ei saa üldse aru, kas magan ka vahepeal või jooksen ainult Pisikese voodi vahet. Üks öö oli jälle tuima 2 tundi üleval. Nii armas. Mis radar see lastel on, et siis kui nii-ii väga tahad (vajad) und, otsustavad nemad lihtsalt näkku panna? :D Eile otsustas ta, et ei tahaks nagu väga päeva lõppenuks lugeda. Istusin 1,5 tundi temaga tagatoas, et ta uinuks. Täna läks õnneks ainult 45 minutit. Hahaha, õnneks. Nii vähe ongi vaja eksole. 

Kuidagi oleme nüüd jõudnud sinna punkti, kus ta ei taha üldse magama jääda õhtul. Hull tants ja trall käib voodis. Püsti, pikali, istuli, pikali. Tekk siia-sinna-tänna, vahel üle voodiserva. Esimesed 10-15 minutit lasen taielda, sest muidu ta hakkab mängima minuga. Pärast seda juba hakkan teda pikali tagasi panema, kui püsti tõuseb. Nii me siis seal kempleme, kuni ta ära hakkab vajuma. Lõpuks ta lihtsalt istub silmad poolkinni, aga pikali ei suvatse ise minna. Eile ta tõusis keset ööd istukile ja magas nii. Vahepeal tegi häält, läksin panin ta pikali. Mõtlesin küll, et üldiselt väga mugav variant, kui keegi teine külge keerab ja asendit vahetab, aga ee, võiks ju ikkagi ise. Ma ju ometigi tean, et ta oskab seda. 

Ma olen proovinud seda, et ei tee välja temast. See ei ole jätkusuutlik, sest ta lihtsalt hakkab voodis hüppama või muid huinjaasid tegema. Vahel teesklen magamist. See on kõige edukam variant, sest tal lõpuks hakkab igav. Mis mulle aga selle juures ei meeldi, on see, et ma kipun ise magama jääma. Kuigi kell 21.30 ei ole magamajäämiseks üldse halb, tuleks hoopis mulle kasuks, siis noh ei. Tahaks veidi lihtsalt oma mõtetega olla. Üritan üht silma lahti hoida, loen mõttes numbreid või trummeldan sõrmedega mööda voodit, nii et Pisike ei näeks. Iga kord loodan mõttes, et tema uinub enne mind :D

Ei tasu vist öeldagi, et ma väga väga väga ootan seda päeva, kui lõpuks normaalselt puhata saan. Pärast aastat ja kahte kuud, näen ikka välja samasugune nässakas ja kottsilm, et piinlik on lausa. Ning jah, ma tean, et peaksin kasutama aega, mil Pisike magab, magamiseks. Siin on mu vastus sellele:

Hakkas kohe kergem, kui kurta sain. Loodetavasti õpib mu kallis laps normaalse magamise enne seda ära, kui ükskord kodust välja kolima hakkab. Annaks taevas, et saaks järgmise aasta jooksul kirjutada teemal "see läheb mööda, ühel päeval saad sa taas normaalse inimese moodi magada!"