Otsi blogist

reede, 19. mai 2017

Jälle üks kuu möödas

Sellele, kes arvet ei pea: Pisike sai seitsme kuuseks. Kaalus 8020g ja oli 70cm pikk. Sai kaks süsti, ma läbi röökimise hästi ei kuulnud, mis need olid ja praegu ei viitsi vaatama ka minna. 

Plika oli rahulik täpselt nii kaua, kuni kabinetis ta käest panin ja riidest lahti hakkasin võtma. Ta röökis nii, et mul tuli juba täitsa hirm sisse. Rahul oli ainult süles ja seistes. Me tegime talle süsti kolmekesi, sest no ei olnud võimalik korraga käsi ja jalgu kinni hoida istudes. Ja lamades ei oleks ammugi midagi teha saanud. Mul oli ooteruumi tagasi minnes tunne, nagu oleksin trennist või saunast tulnud. Higistasin üle kere lihtsalt. Teised emad vaatasid mind nii kaastundliku näoga :D Ega Pisike ei olnud nõus olema kuskil peale süle. Proovisin panna tugitooli, et saaksin ise riide ja talle mütsi pähe, no ei olnud võimalik. Õnneks tuli üks naisterahvas appi, ma loodan, et ikka ütlesin aitäh! Ma ilmselt oleksin veel tükk aega seal muidu passinud, sest ühe käega süles kõikuvale lapsele mütsi panek ei ole minu tugevaim külg. Vähemalt tõestasin endale, et on võimalik panna mantlit ja salli selga nii, et laps on süles :D aga ta oli tõesti väga endast väljas, päris tükk aega tulid sellised nutuhood ja pärast nuuksus veel läbi une ka. Okei, ta oli küll unine, aga sellist asja ma küll ei osanud oodata. 


Kvaliteet on muidugi võimas, aga seekord ei õnnestunud Kadit tabada ja pidin leppima oma megasuper telefonikaameraga. KÕIK pildid jäid udused. KÕIK. Lisaks on Meheraasu täielik koba ja need, mis ta tegi minust/minuga, näitavad võimsalt mu ninaauke ja pekikihti. Järgmine kord teen parem ise kõik. 

Ah, pereõde tuli seekord ka selle graafikuga ja Pisike on nüüd täitsa keskmises kaalus/pikkuses. Jõudsin ikka ära oodata. Samas ma ei saa mainimata jätta, et kui seitsme kuuse tüdruku keskmine kaal on 7-10kg, siis KUIDAS on võimalik, et kuue kuuselt ei olnud 7360g piisav? :D 

Vahepeal oli piimastreik, mis nüüd on ületatud (ptüi, ptüi, ptüi). Jätkuvalt sööb mitme eest. Nüüd olen vähendanud koguseid putrudel ja püreel, sest ta võiks suht lõputult süüa. Samas, vahel tekib ikka selliseid streigipäevi, kus ma võin ise süüa. Noh jah, ikka juhtub. 

Kaks hammast on ka lõikunud *happydance*. Istuma ei ole hakanud, aga tasakaal läheb järjest paremaks. Edaspidi roomama pole õppinud, aga tagurpidikäik on sees. Ma arvan, et edaspidi jääbki vahele praegu, sest ta ajab ennast juba põlvedele ja üritab nii edasi liikuda. Vaikselt aga kindlalt eksole. Lamada enam eriti ei sobi, tahab ainult püsti olla. Ise ennast hoida veel ei jõua. Näiteks, kui tõstan voodi najale, siis käed paneb ilusti, aga tasakaalu pole. Mu ema ikka vahepeal muretseb, et miks ei istu veel (hahah, kirjutasin alguses situ :D :D), aga ma väga ei põe. Ma ei ole kohanud veel mitte ühtegi inimest, kes ei oskaks istuda. Aga kui sina oled, võid julgelt mainida :D

teisipäev, 9. mai 2017

Mind on tabanud sorteerimishullus

Päriselt, see on probleem juba. Muudkui ainult sorteeriks, tõstaks ümber, viiks minema ja viskaks ära. Ma olen täitsa pettunud, kui päeva jooksul ei teki Pisikesel ühtegi eset, mis on väike. See ju tähendab, et ma ei saa ligemale ühte koti täitumisele, et see ämmale viia :D

Meheraasu sõnade kohaselt ma elangi ainult selle nimel, et midagi kogu aeg sorteerida, aga püha jeesus, ega mina süüdi ei ole, et siin elamises nii palju jama ja lasu on! Kahjuks on enamik asju Meheraasu omad, mis tähendab, et ma ei saa neid sorteerida. Olgu, saaksin, aga no ma pooltest asjadest ei saa vapsee aru, mis need on ja KÕIK ON JU VAJALIK! :D

Ma siin mõtlen, et huvitav, millest see sortimisvajadus tekkinud on. Kas see on nagu mingi stressiväljendus? Tähendab, ma olen märganud, et mu keha töötab halvemini kui varem ja olen rohkem haige, aga nüüd hakkan peast soojaks ka minema? Lisaks sorteerimisele pean ma lausa vajalikuks iga päev vähemalt kolm korda tõmmata puhtaks elutoa laud ja köögikapid. Miks, jumal seda teab. Üldse tundub, et kõik on räme sitamaja mu ümber, aga õnneks tundub Mudilase toa kõrval ülejäänud elamine lausa korras.

Kõlan nüüd nagu kuri kasuema, aga ma keeldun kategooriliselt sinna tuppa astumast ja seda kasimast. Selleks on konkreetne põhjus ka, mitte ma lihtsalt ei hujja. Ma olen seda tuba koristanud korduvalt otsast lõpuni ära, aga kui Mudilane ise arvab, et ei pea väikest varvastki liigutama selle heaks, et tuba oleks puhas, siis tegelen mina boikoteerimisega. Milleks näha vaeva, kui seda ei hinnata, mida sa teed. Mul ei ole aega tühja tuule taga ajamiseks.

Pildiotsingu im losing my mind memes tulemus


Variant kaks minu lolliks minemisele võib muidugi olla see, et mul jäi raseduse ajal see pesapunumise/kõik peab läikma faas ära. Ma pärast haiglat enam ei julgenud ja jaksanud mitte muhvigi liigutada. Kõike pidi kuidagi nii salajas ka hoidma, sest no kui ma juhtusin näiteks emale ütlema, et koristasin kolm tundi, sain monoloogi teemal "kas sa oled hulluks läinud?"

Oh, ja ma lihtsalt pean jagama, et üle 10 miljoni aasta on täna see õhtu, kus ma saan rahus kuulata oma muusikat ja lihtsalt üksi jämmida.. tänks taevaisa, et Meheraasu jälle oma tehnika otsas istub õhtuti. Ma kusjuures just täna mõtlesin, et nii igatsen seda. Mitte tema tehnikaga tegelemist (suve lõpuks tahaksin ma kõik kardid, autot ja muud jamad lihtsalt lõkkesse visata), aga seda iseendaga olemist. 

teisipäev, 2. mai 2017

Järjekordne mölahala postitus

Mind valdab jälle mingi räme rõve rahutuse tunne. Tahaks teha kõike ja kohe. Reaalselt ei tee mitte midagi ära, sest 1) kui saaks, siis ei viitsi 2) kui viitsin, ei saa.

Ma tahaks lugeda, koristada, õues tööd teha. Ja see viimane on veider, sest ma pole üldse õuetööde inimene. Näiteks ootab praegu majaesine peenar ümbersättimist. Naadivastase võitluse jaoks võtame kasutusele räige kaevamise ja juurikate kiskumise. Loodetavasti see siis toimib ka. Ilmselt siiski mitte. Äkki leidub mõni parem viis selle naadipeenra hävitamiseks, kuhu vahele mõnikord ka lilled eksivad?

Iga pisiasi ajab närvi. Ma ei saa aru, miks inimesed lihtsalt ei tee neid asju, mida neilt oodatakse. Pidevalt on mingi jokutamine ja kokutamine. Täielik müstika on minu jaoks Mudilane ja tema KÕIGE ära kaotamine. Näiteks, pühapäeval suutis ta 10 minutiga ära kaotada ühe soki. Öelge palun, kuidas kurat on see võimalik, et inimene tuleb autost tuppa, hakkab riideid vahetama, toob asjad pessu ja seal vahemikus on kahest saanud üks?

Pisikene korraldab mingisugust pudeli/piimastreiki. Korralikke, selle all pean ma silmas 200+ml, pudelitäisi joob ta kaks korda päevas. Ühe korra öösel/hommikul, teine kord kuskil päeval kolme paiku. Õnneks on hommikune ja õhtune pudru ka piimaga tehtud. Päeval üritan püree kõrvale piima anda, aga ega ei kõlba eriti. Vahetult enne ööund vahel veab ja joob 150ml ära. Mida ma temaga tegema peaksin, vot ei tea. Unedega on ka jälle selline kuidas kunagi olukord. Kunagi ei tea, mis saama hakkab uneajal.

Selline üksik/saamatu/kurb tunne on peal. Vahel Meheraasule kurdan, et mu elu on jura, ma tahan midagi teha. Vastus, aga tee, ei ole mind siiani edasi aidanud. Päriselt tahaks mingisugust reaalset suhtlust igapäevaselt. Mingit reaalset tunnet, et olen midagi kasulikku suutnud teha. Kogu selle tunnete ja emotsioonide virrvarri sees ma üldse ei imesta, et nii paljud paarid lapse esimesel eluaastal lahku lähevad... :D

Rääkides paaridest, siis laupäeval oleme juba 5 aastat üksteisele otsa vahtinud. See oli vist üle-eelmisel aastal, kui arutasime, et viienda aasta täitumisel teeme midagi ägedat. Lähme ja oleme. Vot sulle nalja, ei lähe me kuhugi. Üldiselt vist võiks, aga ega sellest ei tuleks mingi meeldiv paaripäevane puhkus kodust eemal. Lihtsam on üldse mitte liikuda ja loota, et veame välja dekaadi täitumiseni ning siis midagi (suuremat) teha :D

Kasutaja Terje Liivamägi foto.
Noored armunud aastal 2012

Ja aastal 2013

Ning täiesti ilma igasuguse kvaliteedita pilt aastast 2014.

Vaatasin praegu, et 2015. aastast olen mälupulgale saanud kaks pilti, kus mu käepekk on suurem kui Meheraasu. Ilmselgelt need ei kuulu avaldamisele :D Ju siis meil ei kõlvanud ühele pildile koos jääda tervelt 364 päeval aastast. Raudselt Kadil on mõni pilt tagataskust võtta (?) :D

Veeremisaja pilt, sügis 2016.

Panin tähele kahte asja 1) kui välja jätta esimene pilt, siis on kõik ülejäänud tehtud septembris. 2) me ei ole selle aastal veel kahekesi ühelegi pildile sattunud. Tuleb vist septembrit jälle oodata :D 
Piltides tuhnides läks tuju ka kohe paremaks. Oleks juba varem pidanud selle ette võtma vist. Jälle järgmine kord targem!