Nii me siin elame

Sellele, kes arvet ei pea: Pisike sai seitsme kuuseks. Kaalus 8020g ja oli 70cm pikk. Sai kaks süsti, ma läbi röökimise hästi ei kuulnud, mis need olid ja praegu ei viitsi vaatama ka minna.  Plika oli rahulik täpselt nii kaua, kuni kabinetis ta käest panin ja riidest lahti hakkasin võtma. Ta röökis nii, et mul tuli juba täitsa hirm sisse. Rahul oli ainult süles ja seistes. Me tegime talle süsti kolmekesi, sest no ei olnud võimalik korraga käsi ja jalgu kinni hoida istudes. Ja lamades ei oleks ammugi midagi teha saanud. Mul oli ooteruumi tagasi minnes tunne, nagu oleksin trennist või saunast tulnud. Higistasin üle kere lihtsalt. Teised emad vaatasid mind nii kaastundliku näoga :D Ega Pisike ei olnud nõus olema kuskil peale süle. Proovisin panna tugitooli, et saaksin ise riide ja talle mütsi pähe, no ei olnud võimalik. Õnneks tuli üks naisterahvas appi, ma loodan, et ikka ütlesin aitäh! Ma ilmselt oleksin veel tükk aega seal muidu passinud, sest ühe käega süles kõikuvale lapsele

Päriselt, see on probleem juba. Muudkui ainult sorteeriks, tõstaks ümber, viiks minema ja viskaks ära. Ma olen täitsa pettunud, kui päeva jooksul ei teki Pisikesel ühtegi eset, mis on väike. See ju tähendab, et ma ei saa ligemale ühte koti täitumisele, et see ämmale viia :D Meheraasu sõnade kohaselt ma elangi ainult selle nimel, et midagi kogu aeg sorteerida, aga püha jeesus, ega mina süüdi ei ole, et siin elamises nii palju jama ja lasu on! Kahjuks on enamik asju Meheraasu omad, mis tähendab, et ma ei saa neid sorteerida. Olgu, saaksin, aga no ma pooltest asjadest ei saa vapsee aru, mis need on ja KÕIK ON JU VAJALIK! :D Ma siin mõtlen, et huvitav, millest see sortimisvajadus tekkinud on. Kas see on nagu mingi stressiväljendus? Tähendab, ma olen märganud, et mu keha töötab halvemini kui varem ja olen rohkem haige, aga nüüd hakkan peast soojaks ka minema? Lisaks sorteerimisele pean ma lausa vajalikuks iga päev vähemalt kolm korda tõmmata puhtaks elutoa laud ja köögikapid. Miks,

Mind valdab jälle mingi räme rõve rahutuse tunne. Tahaks teha kõike ja kohe. Reaalselt ei tee mitte midagi ära, sest 1) kui saaks, siis ei viitsi 2) kui viitsin, ei saa. Ma tahaks lugeda, koristada, õues tööd teha. Ja see viimane on veider, sest ma pole üldse õuetööde inimene. Näiteks ootab praegu majaesine peenar ümbersättimist. Naadivastase võitluse jaoks võtame kasutusele räige kaevamise ja juurikate kiskumise. Loodetavasti see siis toimib ka. Ilmselt siiski mitte. Äkki leidub mõni parem viis selle naadipeenra hävitamiseks, kuhu vahele mõnikord ka lilled eksivad? Iga pisiasi ajab närvi. Ma ei saa aru, miks inimesed lihtsalt ei tee neid asju, mida neilt oodatakse. Pidevalt on mingi jokutamine ja kokutamine. Täielik müstika on minu jaoks Mudilane ja tema KÕIGE ära kaotamine. Näiteks, pühapäeval suutis ta 10 minutiga ära kaotada ühe soki. Öelge palun, kuidas kurat on see võimalik, et inimene tuleb autost tuppa, hakkab riideid vahetama, toob asjad pessu ja seal vahemikus on kah