Nii me siin elame

Mõned kuud tagasi tuli lasteaia logopeedi poolt signaal, et Mirteliga võiks minna adenoidi kontrollima. Olevat raske teha harjutusi. See, et osad häälikud on kohati sassis ja vahel ei saa üldse aru, mida öelda tahab, ei olnud muidugi uudiseks. Mina siiski liigitasin selle pigem ealiste iseärasuste alla. Natuke hiljem soovitati siiski uuesti, lisati juurde, et vahel võib adenoid segada kõne arengut ja kui saab probleem eemaldatud, kaob ka mure kõnega.  Siinkohal ei tule juttu kõnepuudest või mahajäämusest arengus. Tal tõesti lihtsalt on häälikud sassis, kohati räägib läbi nina ja see takistab ka edasiminekut. Natuke kardan ka seda kirjutada, sest nii palju kui keegi on lapse/laste kõne arengust kirjutanud, on neile turja lennatud. Olge õrnad, eks.  Igatahes, alguses me saatekirja LOR-arstile ei saanud. See oli siis kohe pärast esimest mainimist, et võiks. Pärast teist mainimist hakkasime uuesti sel teemal rääkima arstiga. Võib olla lisasime ka pisut omalt poolt juurde, võib oll

Selle infoga pole ilmselt nüüd midagi peale hakata, aga ma ei jõudnudki eelmine kord lugemiseni. Lõpp, muideks, vajus täiesti ära! Terve raamat keris põnevust ja siis viimased leheküljed jättis täpselt sellise mulje, et mõtted said otsa, aga kuidagi pidi ju ära lõpetama. Oh well, mis sellest ikka.  Tulin hoopis kartulipitsast kirjutama. Ütlen kohe ära, et mulle isiklikult see kartuli osa seal ei meeldinud. Oleks võinud lihtsalt tavalist pitsat teha. Samas, muu osa oli kõik väga meeldiv ja nagu täitsa päris.  Kuna ma olen laisk, siis ei hakanud ise tainast tegema, vaid kasutasin pitsapõhjapulbrit. Agaaaa, kes soovib, see leiab kindlasti internetis tuulates mõne õpetuse, kuidas ise kodus tainast teha. Eks ta nii ole, et kellele ema, kellele tütar.  Pitsapõhjapulbrit käsitle nii nagu pakil õpetatakse. Vihjeks võin öelda, et vaja on lisada toiduõli ja vett. Kogused enam pole meeles #piinlik.  Pitsapealse, või siis täidise, jaoks on vaja umbes 8 sibulat (juhul kui need on v

Mõtlesin vanade aegade mälestuseks paar retsepti jälle kirja panna. Loosiratas keerles ja esimesena saab kirja pandud üks imelihtne vorstirull. Jap, vorstirull, mitte pitsarull, kuigi maitse on väga sarnane sellel, mida Grossis müüakse. :D Aga vähem möla, pikem samm, hakkame asjaga pihta (et ma ikka jõuaks täna lugeda ka, jube põneva koha peal jäi päeval pooleli).  Alustuseks on vaja teha tainas . Ilmselt saaks teha ka lihtsalt külmutatud lehttaignast, aga seekord valmistasin selle ise. Vaja on 100g võid, 1dl nisujahu, 2,5dl piima, näpuotsatäis soola, lusikatäis küpsetuspulbrit ja 3 muna. Taigna peale määrimiseks on vaja ka pisut ketšupit.  Sulata või pliidil. Kui see on tehtud, lisa juurde jahu. Jap, see läheb tükki, aga ei sega mitte kuidagi toidu valmimist ja hiljem ei ole jahutükke vaja hamba vahel pooleks hammustada, ausalt. Hoia pliit madalal kuumusel, et poti sisu kõrbema ei läheks. Vala juurde piim, lisa ka sool ja küpsetuspulber. Pärast kokku segamist võta pliidil

Mõtlesin, et võiks vahelduseks paar rida kirja panna. Pole arugi nagu saanud, et viimasest korrast on juba kaks kuud mööda läinud. Kusjuures, sisse logimine võttis aega kõva pool tundi, sest google arvas, et ma ei ole konto omanik ja ei lasknud sisse. Lõpuks telefoni kaudu sain ja siis lasi juba arvutis ka. Huvitav kas see oli mingi kerge universumi vihje, et ma ei laterdaks? Mis siis uut? Ega väga midagi. Viimane postitus, mis jäi mustandisse, oli teemal rutiin on nii tüütu. Küsi hästi ilusti ja saad, mida soovid. Praegu juba täitsa igatsen seda "päevad on kõik ühesugused" tunnet tegelikult. Olen vist üks nendest, kes hindab seda, mida pole. Argipäevad on kõik nii pöörased, et õhtuks tunnen nagu oleksin viie veoauto alla jäänud. Ei, see ei ole see issand-jumal-miks-me-peame-kodus-istuma ving. Saan väga hästi aru miks see on vajalik. Aga see ei tähenda, et ma ennast välja elada ei taha. Nii et vaim valmis panna! Kuna härra käib veel viimaseid päevi tööl, siis olen päri