Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva juuli, 2019 postitused

Seiklused vererõhuga

Ma olen selline inimene, kelle vererõhk tõuseb müstilistesse kõrgustesse, kui mõni meditsiinitöötaja seda mõõta soovib. Esimesel korral on täiesti pööraselt kõrge, teisel korral juba mitu korda madalam ja tavaliselt kolmandal korral siis saab kätte selle nö õige. Mingi imelik psühholoogiline tõrge, mille tekkepõhjustest mul ei ole aimugi. See, kui kõrge vererõhk esimesel mõõtmisel on, oleneb mitmest asjast. Esiteks see, kas ja kui tuttav ma arstiga olen; teiseks oluliseks punktiks on see, kui pikalt olen juba kabinetis olnud ja muud juttu ajanud, mis otseselt ei keerle vererõhu ümber ja kolmandaks sellest, miks üldse arsti juurde läksin. Kus kohast see probleem/tõrge tekkinud on, ma ei tea.

Oscarieelsel vastuvõtul käies mõõdeti ka vererõhku. Mis ilmselgelt oli täiesti ebanormaalselt kõrge. Kui nüüd õieti mäletan siis ülemine oli  lausa 162. Rääkisin oma meditsiinitöötajate ja vererõhumõõtmise probleemist. Vestlesime veidi muul teemal ja 10 minutit hiljem näitas ülemiseks 142 (ma tões…

Selja update

Kui eelmisel korral olin veel täiesti suremas omadega, siis täna on juba inimlikum olla. Arst oli veidi nõutu minu osas, sest ühtegi kreemi või tabletti seljavalu leevenduseks välja kirjutada ei tahtnud. Lõpuks läksime ämmaemanda ukse taha kraapima, et nõu pidada. Kahepeale otsustati, et kinesioteip ja berocca. Ausalt naersin kõva häälega, kui sain teada, et valu vastu peaks abi andma vitamiinid. 
Paar päeva oli veel täiesti võimatu olla, sest väga tugev valu käis läbi iga kord, kui vähegi liigutasin. Sealtmaalt hakkas järk-järgult paremaks minema, aga mitte meeldivaks. Tänaseks olen väiksematsorti valuga, võiks öelda, et harjunud. Aga ütlen ausalt, et nii madalal pole ma ammu olnud ja seda lausa sõna otseses mõttes. Esimesel ööl tõusin vetsumineku jaoks ülesse ja see oli pigem roomamine, sest selg sirgu ei läinud. Terve esmaspäeva kõndisin küürus ja siis käis mingi raksakas astudes uuesti läbi ja pärast seda suutsin juba selga vähe sirgemaks ka ajada. Sõbranna laenas enda seljasoend…

Minuga ikka juhtub

Täna hommikul mõtlesin, et peaks koristama. Iga päev oli homme, lõpuks pidi ju see täna ka kohale jõudma, millal päriselt asi kätte võtta tuleb. Oli kohe sellise võimsa naise tegutsemise tuhin. Laps oli söödetud, kõik oli tehtud. Süda ka enam paha ei ole, ma saan täiega kõigega hakkama, valluta või maailm! 
Võtsin tolmuimeja. Tegin ära ühe toa, teisegi. Vahepeal toimetasin veel Mirteliga, sest tal, nagu ikka, sada probleemi, mida saab ainult emme lahendada. Muidu on ainult issi ja issi, a nii kui tegevuse leian on emme. Mis siis ikka, jõudsin lõpuks elutoani. Sättisin veidi vaipa, sest eilsest jäi veidi puusodi kahe silma vahele. Ja nii kui ma kummargil asendist püsti tõusin... Seljast käis läbi ko-hu-tav valu. Isegi ropendada ei suutnud, nii rõvedalt valus oli. Kõndisin ja nutsin, loivasin tugitooli istuma, mis siin salata, lasin veel paar pisarat. Ma lootsin, et see läheb kohe-kohe üle. Etteruttavalt võin öelda, et pole siiani läinud. 
Muidugi tulevad igasugused huvitavad probleemi…