Ma olen selline inimene, kelle vererõhk tõuseb müstilistesse kõrgustesse, kui mõni meditsiinitöötaja seda mõõta soovib. Esimesel korral on täiesti pööraselt kõrge, teisel korral juba mitu korda madalam ja tavaliselt kolmandal korral siis saab kätte selle nö õige. Mingi imelik psühholoogiline tõrge, mille tekkepõhjustest mul ei ole aimugi. See, kui kõrge vererõhk esimesel mõõtmisel on, oleneb mitmest asjast. Esiteks see, kas ja kui tuttav ma arstiga olen; teiseks oluliseks punktiks on see, kui pikalt olen juba kabinetis olnud ja muud juttu ajanud, mis otseselt ei keerle vererõhu ümber ja kolmandaks sellest, miks üldse arsti juurde läksin. Kus kohast see probleem/tõrge tekkinud on, ma ei tea.
Oscarieelsel vastuvõtul käies mõõdeti ka vererõhku. Mis ilmselgelt oli täiesti ebanormaalselt kõrge. Kui nüüd õieti mäletan siis ülemine oli lausa 162. Rääkisin oma meditsiinitöötajate ja vererõhumõõtmise probleemist. Vestlesime veidi muul teemal ja 10 minutit hiljem näitas ülemiseks 142 (ma tõesti alumisi enam ei mäleta ja praegu ei viitsi digiloosse vaatama ka minna). Kuna tempo oli suhteliselt kiire, siis kolmandaks mõõtmiseks enam aega ei olnud, paluti arstile kõnealust probleemi seletada.
Arsti see seletus ei rahuldanud (sain sellise pilgu nagu oleksin päeva suurim valetaja) ja kirja läks kõrgenenud risk preklampsia tekkeks, mis on omakorda suuresti seotud sellega, miks enneaegse sünnituse oht enne 34. nädalat on 1:246. Sain soovituse võtta aspiriini ja pidada vererõhu päevikut, et sealt siis saaks näha, kas kodus on probleeme või ei.
Hakkasin siis vaatama neid erinevaid aspiriine, aga pärast infolehtede lugemist mõtlesin, et omal käel küll suvalist valima ei hakka ja ootan ämmaemanda vastuvõtu ära. Ega ma seal ka targemaks ei saanud eriti, ütles, et kõiki võin võtta, mis on õige annusena olemas. Nokk kinni, saba lahti. Mõtlesin, et Hjertemagnyli ikkagi võtta ei julge, lähen ostan mõne teise apteegist. Järgmise infoleht oli poole vähem hirmu tekitav, aga kuna ämmakas saatis mind perearsti juurde, mõtlesin sealt siis abi küsida.
Eelmisel reedel käisime Mirteli kahtlaseid punne arstile näitamas (pidavat olema mingi allergiline lööve, millest tekkis, on suhteliselt selgusetu. kuna ta ei ole midagi "uut" söönud, siis hetkel kahtlustame meres ujumas käimist. Saime rohtu, vast läheb üle) ja otsustasin kohe enda hädad ka ära kurta, mis sinna ikka mitu korda joosta. Esimesel korral oli vererõhk jälle väga väga kõrge, 173/90 midagi. Rääkisin siis talle ka sellest, et alati on arsti juures kõrgem ja ma ei oska selle probleemiga nagu midagi ette võtta. Hakkas juba nutuvõru ümber suu tekkima, sest tuli jutuks 24h monitooring ja muud võimalikud toimimisviisid. Siis palus perearst mul minna teise ruumi vererõhku mõõtma, et näha, mis tulemus siis on, kui me üksteisele otsa ei vahi. Kahe mõõtmise vahe oli maksimaalselt 5 minutit, tulemuseks oli 158/87. Palus korra veel mõõta ja tulemuseks oli siis juba 140/87, mis on küll jätkuvalt pisut kõrgem, aga tema arust siiski veel rohtusid ei vajaks. Sain seegi kord soovituse mõõta vererõhku koduses õhkkonnas (selleks, et saaks jällegi paberil näidata, kuidas need tuemused siis ikkagi on) ja koju tõin ka vererõhupäeviku.
Sain kaasa soovitused tarbida väga minimaalselt soola, süüa arooniaid, juua piparmünditeed. Ühesõnaga kõik selline looduslik kraam. Pooled soovitatud taimed ja marjad on juba meelest läinud, aga eks sõber google tuleb jälle appi siinkohal. Küsisin lõpuks ka aspiriini kohta ja sain vastuseks, et tema pigem ei pea seda vajalikuks hetkel. Kui kodused näitajad lähevad kõrgeks, siis olen tagasi oodatud ja saan ka rohud.
Küll aga olen ma nüüd kahe erineva arvamuse vahel kinni, sest üks arst käsib aspiriini tarbida, teine jällegi ütleb, et pole vaja. Ühest küljest ma ei taha ise ka neid võtta, sest mida vähem tablette, seda parem, eks. Pluss siis see psühholoogiline tõrge, mida väga tugevalt tahetakse ikkagi füüsiliseks haiguseks tembeldada. Teisest küljest jällegi tahaks uskuda, et arstid ikkagi teavad, mida nad teevad ja ega nad ei soovitaks asju, millest pikas perspektiivis ainult kahju oleks. Samas, eks arstidega olen sellel aastal juba korra vastu sõrmi saanud, seega olen veidi nagu ettevaatlik ka.
Ühesõnaga jah, keerulised lood selle vererõhuga. Loodetavasti saan ikkagi augustikuu vastuvõtul ära tõestatud, et ma olen lihtsalt peast veidi imelik ja ei vaja tabletiravi.
Lõppu üks pilt Ruudist, et leevendada stressi ja sellest tulenevat vererõhutõusu.
Oscarieelsel vastuvõtul käies mõõdeti ka vererõhku. Mis ilmselgelt oli täiesti ebanormaalselt kõrge. Kui nüüd õieti mäletan siis ülemine oli lausa 162. Rääkisin oma meditsiinitöötajate ja vererõhumõõtmise probleemist. Vestlesime veidi muul teemal ja 10 minutit hiljem näitas ülemiseks 142 (ma tõesti alumisi enam ei mäleta ja praegu ei viitsi digiloosse vaatama ka minna). Kuna tempo oli suhteliselt kiire, siis kolmandaks mõõtmiseks enam aega ei olnud, paluti arstile kõnealust probleemi seletada.
Arsti see seletus ei rahuldanud (sain sellise pilgu nagu oleksin päeva suurim valetaja) ja kirja läks kõrgenenud risk preklampsia tekkeks, mis on omakorda suuresti seotud sellega, miks enneaegse sünnituse oht enne 34. nädalat on 1:246. Sain soovituse võtta aspiriini ja pidada vererõhu päevikut, et sealt siis saaks näha, kas kodus on probleeme või ei.
Hakkasin siis vaatama neid erinevaid aspiriine, aga pärast infolehtede lugemist mõtlesin, et omal käel küll suvalist valima ei hakka ja ootan ämmaemanda vastuvõtu ära. Ega ma seal ka targemaks ei saanud eriti, ütles, et kõiki võin võtta, mis on õige annusena olemas. Nokk kinni, saba lahti. Mõtlesin, et Hjertemagnyli ikkagi võtta ei julge, lähen ostan mõne teise apteegist. Järgmise infoleht oli poole vähem hirmu tekitav, aga kuna ämmakas saatis mind perearsti juurde, mõtlesin sealt siis abi küsida.
Eelmisel reedel käisime Mirteli kahtlaseid punne arstile näitamas (pidavat olema mingi allergiline lööve, millest tekkis, on suhteliselt selgusetu. kuna ta ei ole midagi "uut" söönud, siis hetkel kahtlustame meres ujumas käimist. Saime rohtu, vast läheb üle) ja otsustasin kohe enda hädad ka ära kurta, mis sinna ikka mitu korda joosta. Esimesel korral oli vererõhk jälle väga väga kõrge, 173/90 midagi. Rääkisin siis talle ka sellest, et alati on arsti juures kõrgem ja ma ei oska selle probleemiga nagu midagi ette võtta. Hakkas juba nutuvõru ümber suu tekkima, sest tuli jutuks 24h monitooring ja muud võimalikud toimimisviisid. Siis palus perearst mul minna teise ruumi vererõhku mõõtma, et näha, mis tulemus siis on, kui me üksteisele otsa ei vahi. Kahe mõõtmise vahe oli maksimaalselt 5 minutit, tulemuseks oli 158/87. Palus korra veel mõõta ja tulemuseks oli siis juba 140/87, mis on küll jätkuvalt pisut kõrgem, aga tema arust siiski veel rohtusid ei vajaks. Sain seegi kord soovituse mõõta vererõhku koduses õhkkonnas (selleks, et saaks jällegi paberil näidata, kuidas need tuemused siis ikkagi on) ja koju tõin ka vererõhupäeviku.
Sain kaasa soovitused tarbida väga minimaalselt soola, süüa arooniaid, juua piparmünditeed. Ühesõnaga kõik selline looduslik kraam. Pooled soovitatud taimed ja marjad on juba meelest läinud, aga eks sõber google tuleb jälle appi siinkohal. Küsisin lõpuks ka aspiriini kohta ja sain vastuseks, et tema pigem ei pea seda vajalikuks hetkel. Kui kodused näitajad lähevad kõrgeks, siis olen tagasi oodatud ja saan ka rohud.
Küll aga olen ma nüüd kahe erineva arvamuse vahel kinni, sest üks arst käsib aspiriini tarbida, teine jällegi ütleb, et pole vaja. Ühest küljest ma ei taha ise ka neid võtta, sest mida vähem tablette, seda parem, eks. Pluss siis see psühholoogiline tõrge, mida väga tugevalt tahetakse ikkagi füüsiliseks haiguseks tembeldada. Teisest küljest jällegi tahaks uskuda, et arstid ikkagi teavad, mida nad teevad ja ega nad ei soovitaks asju, millest pikas perspektiivis ainult kahju oleks. Samas, eks arstidega olen sellel aastal juba korra vastu sõrmi saanud, seega olen veidi nagu ettevaatlik ka.
Ühesõnaga jah, keerulised lood selle vererõhuga. Loodetavasti saan ikkagi augustikuu vastuvõtul ära tõestatud, et ma olen lihtsalt peast veidi imelik ja ei vaja tabletiravi.
Lõppu üks pilt Ruudist, et leevendada stressi ja sellest tulenevat vererõhutõusu.
Kommentaarid
Postita kommentaar