Nii me siin elame

Ma juba ootasin, et see tuleks. Küll aga lootsin pikemat vahet faasiga "katsetan, kuidas erinevad esemed teiste pea vastu kõlavad". See oli selline armas aeg. Korra jõudsin juba mõelda, et ülejäänud elu pean elama kõvera ninaga. Pisike virutas ühe oranži laulva tiluliluga vastu nosplit nii kõvasti, et see paranes terve kuu!  Esimesed nädal aega olin dilemma ees. Variandid olid: 1)loodan, et nina sai lihtsalt põrutada ja kõik läheb ise mööda 2)lähen arstile, maksan ennast ogaraks. Ma küll ei tea, mis päriselt häda oli, aga elan veel. Nina on ka alles, ju siis läks hästi. See ravikindlustuse puudumine on üldse selline äge asi, et müstiliselt teeb terveks.  Minnes nüüd hammustamise juurde, siis mul ei ole õrna aimugi, kus kohast see nüüd tulnud on. Meil muidu pole kombeks üksteise kallal hammastega käia. Hommikutervitus veel on tere, mitte kikuteritus. Ma saan aru, et see on arenguetapp ja täiesti normaalne asi. Lihtsalt huvitav oleks teada, et kuidas ta selleni jõudis.

Viies "nädal", no küll see aeg ikka läheb eksole :D Taaskord tõusude ja mõõnade saatel. Mudilasel on tulnud mingi kuramuse vingumisvoor jälle ja no mitte miski ei sobi. Täitsa hulluks ajab juba. Okei, ma saan aru, et alguses ta oli haige ja siis tõesti, ega isegi ei oleks tahtnud süüa. Aga see pidev toiduga pirtsutamine ajab mu vaikselt hulluks juba. Tema kahjuks olen ma võrdlemisi kange ja ei kavatse edaspidi ainult makaroni eri versioone tegema hakata :D  Minnes nüüd asja juurde, siis nädalat alustas  küpsetatud kartul küüslaugu ja tomatitega , milles küüslauk sujuvalt asendus sibulaga. Seda lihtsalt sisetunde pärast, mis mulle ütles, et sibulaga läheb see asi siin majas paremini peale, kui küüslauguga. Ma ilmselgelt ei eksinud. A ja toorjuustu serveerimiseks ei kasutanud. Kuna siin on selline pirtsutajate kokkutulek, siis otsustasin asja lihtsana hoida :D Järgmiseks õnnelikuks katsetuseks said  täidetud viinerid . Tundus sihuke räigem nikerdamine, aga tegeliku

Ma nii lootsin sellel kevadel haigusrünnakust pääseda. Lootus pidi olema lollide lohutus. Alustas Mudilane, kes oli kaks päeva palavikus ja sealt edasi võtsime Pisikesega koos teatepulga üle. Nüüd ootame, millal haigus Meheraasu kätte saab.  Algas kõik rõõmsa palavikuga. Ma olen sihuke imelik inimene, et mida kõrgem palavik, seda parem on mul olla. Väikese palavikuga (37,0-37,5) on selline tunne, et kohe annan otsad. Pea käib ringi püsti tõustes. Paha, paha, paha olla. Tõuseb sealt kõrgemale, on hea olla. Tähendab, nii hea, kui võimalik on, kui keha võitleb haigusega. Aga tegutsemistahe tuleb tagasi ja kaob ära see vindunud olek.  Tundub, et Pisike talub ka palavikku hästi. Tal küll tõusis korraks üle 38.5, aga oli ise seejuures rõõmus ja rõõsa. Mängis ja trallis ringi. Ka ei kadunud ära söögiisu. Küll aga eelistab ta hetkel vedelamaid tooteid ja asju, mida ei pea palju närima. Nohu ja köha on nii meeldivad. Midagi ette võtta nii väiksel ka väga nagu ei saa. Paistab siiski, et

Ma olen siin mitut moodi mõelnud selle va säästmise ja tervislikuma toitumise kohta. Mida lähemalt tuleb kevad, seda rohkem räägib mu ema igasugusest külvamisest ja kasvatamisest. Need kaks teemat panid mind mõtlema, et....peaks äkki ka midagi kasvama panema?  Ei, ma ei mõtle, et künnaks terve hoovi ülesse ja paneks õunapuude vahele kartuli ja kapsa. Aga midagi väikest ja tagasihoidlikku võiks ju olla. Noh näiteks porgand, redis, sibul, küüslauk. Samuti till ja spinat või lehtsalat.  Ruumi ju iseenesest on. Samuti tean siis täpselt, mida ma sisse söön endale. Kuidagi imelik on käia poes ostmas asju, mida võiksin ise kodus kasvatada. Hahaha, nüüd siis ongi kätte jõudnud see hetk, mil geenid mu kätte saavad jah? Nii mu ema, kui vanaema on parajad rohenäpud. Kahjuks ema väga palju kasvama panna ei saa, sest kortermaja hoovis on piiratud võimalused. Ta tegelikult juba mitu aastat moosib, et äkki ma viitsin. Tema kasvatab ette ja käib rohimas, mina istutan ja kastan :D Ma olen alat

Juhuu, neljas nädal ka läbi. Tegin seekord väikese muudatuse. Kuna ma tahtsin laupäeval poes ära käia, sest muud päevad ei oleks hästi sobinud, tõstsin kaks toitu uude menüüsse üle. Ühe toidu aga tõstsin uuest nädalast siia. Mul ei olnud mõtet järgmise "nädala" oma meeletult pikaks venitada. See aga ei olegi õhtusöök, vaid kook, mida tahtsin proovida. Seega ei olnud ka vahet, kummas nädalas ta on. Pean jällegi välja tooma, et Teie loete siit 5 õhtusööki + üht kooki, aga reaalsus on see, et need toitsid meid ära 02.03-10.03. Pühapäeval läksin juba uue menüü juurde edasi. Olgu, seal vahepeal oli vähemalt üks kord, kui sõime õhtust minu vanemate juures.  Meheraasu tungival soovil alustasin nädalat kartulisalatiga . Teate küll seda vana head kartul, vorst, hernes, mais, muna, majonees, hapukoor ja maitseained kokkusegatult :D Ega siin ei olegi midagi rohkem rääkida.  Kartulipõhjaga spinativorm  oli minu isiklik lemmik! Kuna ma siin olen ikka oma suure panniga, siis pean

Käisime üleeile Tallinnas. Natuke arste, natuke sõbrannasid. Ja mina tundsin, kuidas lähen stressi. Ma ikka hingelt olen maakas, pole midagi teha. Nii palju liiklust, nii palju kära. Ma olen harjunud sellega, et ühest linna otsast teise saab kiiresti ka jala minnes.  Maal ägisen kogu aeg, et tahaks linna, sest seal on inimesi. Ei pea pidevalt üksi passima. Okei, ilmselt peaks, aga lihtsalt see tunne, et keegi kuskil liigub ringi pidevalt, oleks päris lohutav. Samuti see, et ma saaks lõpuks mingisuguse liikumisvabaduse. Päriselt ka ei viitsi jalutada 4 kilti poodi ja sama maad tagasi. Üksi ilmselt viitsiks kah, aga Pisikesega mitte. Ta ei ole vankriarmastaja. Minul see eest ei ole tervet päeva aega selle jaoks, et korra poes käia. Viimasel ajal näen üldse nii mitmeid häid põhjuseid, miks võiks oma sammud linna poole seada uuesti. Mitte, et maal nii üdini halb oleks, ei täitsa tore ja vahva on. Samas on ka mitmeid põhjuseid, miks praegusel hetkel on raske seda positiivset külge näha

Mõtlesin, et tahaks vahelduseks niisama jutustada jälle. Kellega sa siin ikka räägid, kui üks magab, teine kasutab oma telefonitundi ja kolmas on tööl. Peegli ees monoloogi pidada oleks ka imelik.  Vahepeal oli siin suur juubel. Mina saan igavesti öelda, et Eesti 100 sünnipäeval pesin kolm masinatäit pesu :D Sõbrad käisid külas ja oli täitsa tore nii olla. Mind ajas täitsa naerma, kuidas nad kõigepealt mingi 15 minti tee peale pilte tegid, sest Eesti minuti värk jne. Ma saan aru, täitsa ilus oli sel hetkel, päike ja puha. Naerma ajas ikka.  Okei, palju ei saa naerda, sest ma isegi olen sinna tee peale korduvalt ära eksinud koos telefoniga. Suvehommikul kell 5, kui olin pärast kahte tundi kestnud võitlust lõpuks Pisikese magama saanud. Sügisloojangute ajal, kui lihtsalt ei suutnud mööda kõndida. Krõbedate külmade ajal, kui lumi sätendab päikse käes. Vahel lihtsalt on nii, et ei saa seda klõpsu tegemata jätta.  Hüpates nüüd täiesti teise teemasse, siis mul lõpuks ometi vedas