Otsi blogist

neljapäev, 29. märts 2018

Pisike on jõudnud hammustamisfaasi

Ma juba ootasin, et see tuleks. Küll aga lootsin pikemat vahet faasiga "katsetan, kuidas erinevad esemed teiste pea vastu kõlavad". See oli selline armas aeg. Korra jõudsin juba mõelda, et ülejäänud elu pean elama kõvera ninaga. Pisike virutas ühe oranži laulva tiluliluga vastu nosplit nii kõvasti, et see paranes terve kuu! 

Esimesed nädal aega olin dilemma ees. Variandid olid: 1)loodan, et nina sai lihtsalt põrutada ja kõik läheb ise mööda 2)lähen arstile, maksan ennast ogaraks. Ma küll ei tea, mis päriselt häda oli, aga elan veel. Nina on ka alles, ju siis läks hästi. See ravikindlustuse puudumine on üldse selline äge asi, et müstiliselt teeb terveks. 

Minnes nüüd hammustamise juurde, siis mul ei ole õrna aimugi, kus kohast see nüüd tulnud on. Meil muidu pole kombeks üksteise kallal hammastega käia. Hommikutervitus veel on tere, mitte kikuteritus. Ma saan aru, et see on arenguetapp ja täiesti normaalne asi. Lihtsalt huvitav oleks teada, et kuidas ta selleni jõudis. Väga reaalne ei ole, et ühel päeval ärgates hakkas mõtlema, kuidas veel hambaid kasutada annaks peale toidu närimise. Hmm, prooviks täna õige teisi inimesi matsutada. 

Lapsekasvatuse parim sõber doktor google andis vastuseks, et laps võib hammustada, kui ta on vihane või masenduses. See kõlab muidugi loogiliselt. Tunnete väljendamine valmistab talle veel raskusi, aga kuidagi ju ometi tuleb seda teha. Samas ei ole ma veel suutnud leida mingisugust seost olukordade, võimalike emotsioonide ja hammustamise vahel. Asja tuumani jõudmise teeb pisut raskemaks see, et minu nähes ei ole ta kordagi hambaid käiku lasknud. Keeruline on saada sotti, miks see toimub, kui olukorrast ei ole täit ülevaadet. Õnneks ei toimu see pidevalt. Päevas korra kaks. Tahaks siiski kogu selle hammustamise kontrolli alla saada enne, kui on minek lasteaeda. 

Praegu veel ma eriti ei muretse. Ega peale keelamise ja seletamise ei olegi midagi peale hakata. Mulle täna öeldi, et see tuleks välja treenida. Ma küsisin vastu, et kas nii nagu koeri treenitakse istuma, lamama ja kõrval kõndima?

Kavatsen edaspidi hakata paremini jälgima, mis eelneb hammustamisele. Loodetavasti aitab see selgust luua ja selliseid olukordi vältida. 

esmaspäev, 26. märts 2018

Nädalamenüü #5

Viies "nädal", no küll see aeg ikka läheb eksole :D Taaskord tõusude ja mõõnade saatel. Mudilasel on tulnud mingi kuramuse vingumisvoor jälle ja no mitte miski ei sobi. Täitsa hulluks ajab juba. Okei, ma saan aru, et alguses ta oli haige ja siis tõesti, ega isegi ei oleks tahtnud süüa. Aga see pidev toiduga pirtsutamine ajab mu vaikselt hulluks juba. Tema kahjuks olen ma võrdlemisi kange ja ei kavatse edaspidi ainult makaroni eri versioone tegema hakata :D 

Minnes nüüd asja juurde, siis nädalat alustas küpsetatud kartul küüslaugu ja tomatitega, milles küüslauk sujuvalt asendus sibulaga. Seda lihtsalt sisetunde pärast, mis mulle ütles, et sibulaga läheb see asi siin majas paremini peale, kui küüslauguga. Ma ilmselgelt ei eksinud. A ja toorjuustu serveerimiseks ei kasutanud. Kuna siin on selline pirtsutajate kokkutulek, siis otsustasin asja lihtsana hoida :D


Järgmiseks õnnelikuks katsetuseks said täidetud viinerid. Tundus sihuke räigem nikerdamine, aga tegelikult ei olnudki nii hull. Põhimõtteliselt tegin nii, nagu pidi. Täidise osa lihtsalt tegin kahele pannile. Muud juurviljad panin nii nagu vaja, mõlemale kaks. Ainult suvikõrvitsat panin vähem. Me ei ole seda varem tarvitanud ja siis igaks juhuks otsustasin, et teen seekord niipidi. Las kõik siis harjuvad uue ainega meie toidulaual :D Mulle nii meeldisid need. Kindlasti kavatsen veel teha. Mis peamine, hästi toitev on! Vana õgard, Meheraasu, sai kolmest kõhu nii täis, et ägises tugitoolis :D 


Siin on nad veel toored. Teisel plaaditäiel jäi täidist veidi üle (ilmselgelt on seda näha) ja ma üritasin elu eest seda ära mahutada. Noh, hädapärast õnnestus kah. Restoranis sellist plönni ei tahaks, aga kodus oli njämma. Sellest nurgast vaadates, tundub täitsa hea, et seda suvikõrvitsat vähem sai pandud. 

Selle nädala (esimeseks) supiks sai viinerisupp, mis leidis oma tee minuni läbi selle retseptikasti, millest eelmise nädalamenüü juures rääkisin. Panin kõike rohkem, kui algselt kirjas oli. Taaskord suur potitäis suppi. Raudselt pool sellest saan koerale jälle sisse sööta :D Kogu aeg tundub, et jääb väheks ja enne, kui aru saan, on kõike liiga palju. Mis siis ikka. KUSJUURES! Keegi ei saanud aru, et riisi lisatud oli. Mis ajas mind naerma, sest riis ei ole just lemmikutelistis siin. Samuti panin esimesena keema kartuli. See lihtsalt keeb kauem, kui riis, mida ma ikka lolli mängin. Ma olen täiega pettunud purustatud tomatites, mida lisasin. Ma ei ole varem ühtegi sellist asja kasutanud toidu valmistamisel. Seega ei ole ma kursis, kuidas erinevate firmade tooted maitsevad. Põhimõtteliselt võtsime poest esimese suvalise purgi, millel oli peale kirjutatud purustatud tomat. Korralik altminek, sest see oli nii hapukas, et isegi kass tundis lõhna ja tegi nägusid :D Süüa küll kannatab, aga järgmine kord küll seda enam ei lisa. 


Minu isiklik lemmik oli riisivorm. Nagu olen varemgi öelnud, siis olen nüüd hakanud katsetama neid retsepte, mis kastis oma aega ootasid. See konkreetne oli selline, mida kahjuks ei suutnud internetist ülesse leida, seega kirjutan lühendatud (ja veidi teisel) kujul siia. Vaja läheb riisi, kanakintsu, šampinjone, majoneesi, juustu, võid, puljongikuubikut ja maitseaineid. 


Mina vahetasin kanakintsud hakkliha vastu. Nagu ikka. Alustuseks keetsin riisi koos puljongikuubiku ja maitseainetega. Seened ja hakkliha praadisin pannil läbi, taaskord koos maitseainetega. Kui kõik olid valminud, panin pannile alustuseks riisi, siis seened ja hakkliha, kõige peale jälle riisi. Sinna peale kaks kulbitäit puljongit. Sinna otsa tuli panna majonees. Kogu kupatus viieks minutiks ahju. Seejärel tuleb lisada riivjuust. 

Seeni ja hakkliha oli ilmselgelt vähe. Oleks pidanud mõlemat panema ühe paki asemel kaks. Ma pidin tegelikult siia kõrvale peedisalatit ka tegema, aga ma unustasin ära :D Ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga ennem oli söök otsas, kui minul meelde tuli. 

Nädala ämbriks sai, *trummipõrin*, hakklihamuffinid. Keskmine osa tundus kogu aeg toores. Kõik muu aga hakkas juba kõrbema. Katsetasin alustuseks nii, et kõik läksid ahju. Siis proovisin nii, et kõigepealt panin hakkliha küpsema, sest tahtsin näha, kas toimib paremini. Hiljem sain aru, et hakkliha oli lihtsalt paras p**k ja liiga vesine. Tegelikult oli asi juba valmis kenasti. Vahepeal olin juba seda meelt, et viskan lihtsalt prügikasti kõik, sest nii närvi ajas. Meheraasu siiski veenis, et prooviks korra veel. Noh, ütleme nii, et need mõned maitsesid tegelikult päris hästi. Seega võtsime vastu otsuse, et mõnel teisel korral proovin kindlasti uuesti teha. Seekord lihtsalt valin vähe hoolikamalt, mis hakkliha kasutan. 

Oleme Pisikesega mõlemad haiged ja niigi oli köögis istumisest juba kopp ees, siis viimase osa taignaga andsin lihtsalt alla ja nõustusin Meheraasu ettepanekuga see lihtsalt prostalt ära praadida ja makaronile hulka visata. Need olin nii kui nii juba valmis keetnud. Olin menüüd tehes arvestanud, et ei viitsi midagi eriti keerulist muffinite kõrvale teha. Aa, tomatisalatit tegin ka. 

Kuna olin oma mõtetega kuskil väga kaugel haigusemaal (ja vihane, et kõik nii pekki läks) unustasin pilti teha. Õigemini tuli see meelde siis, kui ise viimast õnnetut muffinit parasjagu sõin. Mõtlesin, et ei hakka hambajälgi siin kõigile presenteerima. 

Õnneliku juhuse tahtel sai valmistada kartuli-sibula püreesuppi. Tähendab, menüüsse sai ta teadlikult valitud, aga õnnelik juhus, et sai valitud. Pisikesel on nohu tõttu raske mäluda ja seetõttu eelistab ta vedelaid asju. Joogid, supid, puder. Sellised, mida ei pea väga närima. See sobis täiega ideaalselt! Jäi isegi veidi liiga vedel. 


Selle jaoks, et seda suppi teha läheb vaja kartulit, sibulat, rohelist sibulat, küüslauku, sulatatud juustu ja maitseaineid. Originaalis oli tegelikult seller ka, aga me otsustasime, et las see jääda. Maitses ilma selleta ka hää. Valmistamine ka lihtne, viskad kõik potti ja keedad pehmeks. Püreesta. Sulatatud juust läheb sisse vahetult enne purustamist. Originaalis oleks roheline sibul pidanud minema peale serveerides, aga ma teadsin, et see oleks toonud kaasa nii palju tühja juttu teemal "ma ei taha" ja "mulle ei maitse". Lihtsam oli kohe sisse panna ja kokku suristada. 

Kuigi maitse mulle meeldis, siis ikka on mingi teema sellega, et imelik on süüa püreesuppi. Tahaks nagu automaatselt närida. Järgmine kord proovin tassist juua, mitte kausist süüa. Äkki siis ei tundu enam nii võõras. 

Õnnelikuks viimaseks sai kaalika-porgandivorm, millega mul on kahetised suhted. Ühest küljest oli sihuke meeldiv amps. Teisest küljest, tundus nagu midagi oli puudu. Noh, näiteks lisaks ma järgmisel korral sinna sibulat kindlasti. Ilmselt mingit lihalist, näiteks hakkliha, ka. Samuti teeks seda pigem millegi kõrvale. Näiteks kartuli. 


Aa, ja ma teeks ilmselt ühes suures vormis. Tundus pointless toppida sinna väikestesse vormidesse. Ega neid ei olnud väga meeldiv sealt välja ka võtta. Alguses jäid nii pehmed ja lootsin lihtsalt, et need ei vaju laiali. Pärast ööd külmkapis oli lugu muidugi juba kordades ilusam. 

Järgmisel nädalal kodustel veab, lausa kolmes toidus on sees makaron. Tõstan käed ja tunnistan, et mingi laiskus on hetkel minust võitu saanud ning kokkamissoolikas on kuidagi...kadunud. Eks see selline kättevõtmise asi jälle on. Loodetavasti tuleb tahtmine pliidi taga vaaritada varsti tagasi. 

teisipäev, 20. märts 2018

Kevadine haigus √

Ma nii lootsin sellel kevadel haigusrünnakust pääseda. Lootus pidi olema lollide lohutus. Alustas Mudilane, kes oli kaks päeva palavikus ja sealt edasi võtsime Pisikesega koos teatepulga üle. Nüüd ootame, millal haigus Meheraasu kätte saab. 

Algas kõik rõõmsa palavikuga. Ma olen sihuke imelik inimene, et mida kõrgem palavik, seda parem on mul olla. Väikese palavikuga (37,0-37,5) on selline tunne, et kohe annan otsad. Pea käib ringi püsti tõustes. Paha, paha, paha olla. Tõuseb sealt kõrgemale, on hea olla. Tähendab, nii hea, kui võimalik on, kui keha võitleb haigusega. Aga tegutsemistahe tuleb tagasi ja kaob ära see vindunud olek. 

Tundub, et Pisike talub ka palavikku hästi. Tal küll tõusis korraks üle 38.5, aga oli ise seejuures rõõmus ja rõõsa. Mängis ja trallis ringi. Ka ei kadunud ära söögiisu. Küll aga eelistab ta hetkel vedelamaid tooteid ja asju, mida ei pea palju närima. Nohu ja köha on nii meeldivad. Midagi ette võtta nii väiksel ka väga nagu ei saa. Paistab siiski, et suurem trall hakkab vaikselt aga kindlalt mööda saama selleks korraks. 

Kusjuures, kohati tundus, et laps talub seda köha-nohu tralli paremini, kui mina. Jap, ei pääsenud ma sellest rõõmust. Neljas päev käin ja paugun ringi. Ei, mitte ei mölise, vaid nii kõva köha on. Kaks ööd olen diivanil veetnud, sest lapse uni on olulisem, kui minu mugavused. 

Pühapäeva öösel kestis suurem pull kella poole kolmeni öösel. Surm oli juba silme ees ja tunne selline, et kopsutükke hakkan välja köhima vaikselt juba. Aga näed sa, üle elasin. Selle jaoks, et hommikul avastada, kui haige terve keha on. Sõna otseses mõttes kõik kohad olid haiged ja kanged. Eks oma osa andis harjumatu magamisase, aga vaevalt see mu kõhulihastele mõjus. Ma ei mäleta, millal viimati mõni trenniga alustamine oleks mind nii vigaseks teinud. 

Esmaspäevast alustasin koduse raviga, sest midagi pidin ometi ette võtma. Pärnaõie tee ja käsimüügi ravimid. Isiklik lemmik on vietnami salv. Täielik imerohi! Mõjub nii mitmele erinevale haigusele ja murele. Lisaks köhale aitab hetkel ravida ka nohu. Kui rasedana hambavalu käes vaevlesin, soovitati seda kasutada. Toimis piisavalt. Seejuures oli tunduvalt meeldivam variant, kui nõgese lutsutamine, mis küll mõjus, aga ega eriti ahvatlev ei olnud. 

Ma väga loodan, et see jama saab varsti mööda. Köha ei ole meeldiv ja räigelt tahaks oma voodis jälle magada. Kuigi ei saa salata, et üksi laiutamine oli ka päris hea :D 

Pildiotsingu funny memes about coughing tulemus

neljapäev, 15. märts 2018

Hakkaks õige juurikaid kasvatama?

Ma olen siin mitut moodi mõelnud selle va säästmise ja tervislikuma toitumise kohta. Mida lähemalt tuleb kevad, seda rohkem räägib mu ema igasugusest külvamisest ja kasvatamisest. Need kaks teemat panid mind mõtlema, et....peaks äkki ka midagi kasvama panema? 

Ei, ma ei mõtle, et künnaks terve hoovi ülesse ja paneks õunapuude vahele kartuli ja kapsa. Aga midagi väikest ja tagasihoidlikku võiks ju olla. Noh näiteks porgand, redis, sibul, küüslauk. Samuti till ja spinat või lehtsalat. 

Ruumi ju iseenesest on. Samuti tean siis täpselt, mida ma sisse söön endale. Kuidagi imelik on käia poes ostmas asju, mida võiksin ise kodus kasvatada. Hahaha, nüüd siis ongi kätte jõudnud see hetk, mil geenid mu kätte saavad jah? Nii mu ema, kui vanaema on parajad rohenäpud. Kahjuks ema väga palju kasvama panna ei saa, sest kortermaja hoovis on piiratud võimalused. Ta tegelikult juba mitu aastat moosib, et äkki ma viitsin. Tema kasvatab ette ja käib rohimas, mina istutan ja kastan :D Ma olen alati seda naljana võtnud, aga mine tea. Äkki ikkagi on väärt mõte. 

Ma lihtsalt pean siia vahele mainima, et küll see lapse saamine on imeline asi. Eelmisel aastal tahtsin (justnimelt tahtsin) rohida, mitte see ei olnud tüütu kohustus. Nüüd olen avastanud söögitegemise rõõmud ja tagatipuks tahan kuradi juurikaid kasvatama kukkuda :D Elu ja selle veidrused... Teeme nüüd nägu, et need tegevused ei anna mulle veidi aega, mil ma ei jookse kellegi sabas  ja ma tõesti tahan neid teha, sest nii toredad hobid on kõik :D 

Pildiotsingu funny parents free time memes tulemus

Mis mind kõige rohkem muretsema paneb kogu selle ettevõtmise juures, on see kuradi naat. Arvestades, kui palju seda igal pool on, siis ma saan vist hoopis naadipeenra jälle :D Ma juba tean, kui lõputu see võitlus oleks. Seega peaksin kohe võtma mingid ettevaatusabinõud kasutusele, et seda vähendada. Näiteks olen kaalunud seda, et teeks kastid, alt kinnised. Mulla ostaks poest, sest kui panna seda sama naadist mulda, siis oleks suht kasutu. 

Alt ajalehetaks ja kiletaks või paneks hunnik kruusa. Ma tegelikult ei teagi, mida sinna panna, et see saast läbi ei tuleks. Senine kogemus on, et tee mis tahad, naadi vastu ei saa. Mis ei ole üldse ilus väljavaade. Praegu googeldasin ja ehk aitaks see, kui veidi maapinnast kõrgemale teha need kastid. Nagu siin pildil: (pilt võetud SELLELT LINGILT)

Pildiotsingu outdoor decor boxes for vegetables tulemus

Muidugi kast ise peaks olema natuke mitte nii sügav. Usun, et pool selle kasti kõrgusest oleks piisavalt okei. Kasti all sureb muru nii kui nii mingil hetkel ära. Seega muruniitmist ju ka pole vaja. Ainult muruniidukiga ei saa seda majaümbrust praegugi lõpuni puhtaks. Ehk siis, trimmerdada on igal juhul vaja. Ideepoolest peaks saama natuke manööverdades niidukiga ka teha. Samas, ega mina muru ei niida, mis ikka muretsen :D 

Nüüd siis jääb peab veel ainult Meheraasu ära moosima, et ta mulle kastid teeks. Ja nii möödaminnes peaks ära otsustama, mida tahan maha panna ja palju neid kastikesi vaja võiks minna umbes. Mõtlemine on lihtne töö, sa reaalne asjade liikuma saamine on raske. 

Oskab keegi veel soovitada, mida võiks (proovida) kasvama panna?

esmaspäev, 12. märts 2018

Nädalamenüü #4

Juhuu, neljas nädal ka läbi. Tegin seekord väikese muudatuse. Kuna ma tahtsin laupäeval poes ära käia, sest muud päevad ei oleks hästi sobinud, tõstsin kaks toitu uude menüüsse üle. Ühe toidu aga tõstsin uuest nädalast siia. Mul ei olnud mõtet järgmise "nädala" oma meeletult pikaks venitada. See aga ei olegi õhtusöök, vaid kook, mida tahtsin proovida. Seega ei olnud ka vahet, kummas nädalas ta on. Pean jällegi välja tooma, et Teie loete siit 5 õhtusööki + üht kooki, aga reaalsus on see, et need toitsid meid ära 02.03-10.03. Pühapäeval läksin juba uue menüü juurde edasi. Olgu, seal vahepeal oli vähemalt üks kord, kui sõime õhtust minu vanemate juures. 

Meheraasu tungival soovil alustasin nädalat kartulisalatiga. Teate küll seda vana head kartul, vorst, hernes, mais, muna, majonees, hapukoor ja maitseained kokkusegatult :D Ega siin ei olegi midagi rohkem rääkida. 

Kartulipõhjaga spinativorm oli minu isiklik lemmik! Kuna ma siin olen ikka oma suure panniga, siis pean järgmine kord kasutama suuremas koguses asju. Vähemalt kolm muna, neli 200g kodujuustupakki ja ka kaks karpi spinatit. Seda muidugi võib rohkem ka olla. Nii igaks juhuks. Aga päriselt, see oli üliüliülihea. Isegi rohelisepõlgurid pistsid kahe suupoolega ja kiitsid takka. 

Järgmisena sai särada argiõhtu pasta, mis õhtul keedetuna eriti peale ei läinud, aga järgmisel päeval läbi praetuna meeldis rohkem. Minul isiklikult vahet ei olnud. Kui just peaksin valima, siis pigem praadimata versiooni. Ei meeldi mulle see õlihunnik seal makaronide vahel :D

Selle nädala supiks osutus hakklihasupp rasvasema hakklihaga. Selle vahega, et hakkliha valisin suvaliselt. Samuti ei riivinud ma ühtegi juurvilja ning tagatipuks olin nii nagla, et ühtegi juurikad ei praadinud läbi. Oluline oli need pehmeks saada ja ei hakanud ma jändama oma väikse panni peal, kui keetes sai ka. Maitse ei kannatanud. Samas ma ei ole retsepti järgi tehtud versiooni proovinud ka eksole. Mu kõige suurem häda on see, et never ei oska suppe teha normaalses koguses. Tuleb kas liiga vähe või liiga palju. See kord oli jälle viimane variant.



Kõige negatiivsema vastuvõtu sai kodujuustu-krabisalat. Ma nii palju muutsin, et salati sisse ei pannud riisi, vaid keetsin eraldi suurema koguse. Taldrikul läksid nad ikka kokku. Ainult salat oleks väheks ka jäänud. Eriti kui arvestada seda, et järgmise päeva lõunal tahaks ka ampsata veidi ja ma nii kui nii ei viitsi midagi erilist lõunaks välja mõelda. Vingumist tuli nii palju. Ühele ei meeldinud riis, teisele salat. Kolmas õnneks väga palju ei protestinud. Aga mulle meeldis, jätan selle oma eralõbuks ilmselt. 

Nüüd siis see kook! Küpsise-Napoleon. Tegelikult oli see retsept mul paberkujul. Ema on aastaid igasuguseid retsepte välja lõiganud ajalehtedest/ajakirjadest. Nüüd ma siis otsustasin need läbi sorteerida ja kõrvale panna mõned, mida tahaksin katsetada. Selle suure kastitäie hulgast siis leidsingi imemaitsva küpsisetordi! See on päriselt hea. Väga hea. Ma alguses tegelikult selle retsepti autorit ei teadnud, aga sõber google tuli appi. Ma arvasin, et tuleb suurem otsimine, aga teise katsega leidsin õige ja saan ikka viisaka inimese kombel linkida. 


Ma ei ole kindel, miks see nii kuradi vildakas mul jäi. Küpsis lihtsalt hakkas keedukreemi peal libisema :D Jumal tänatud, et päris ümber ei lainetanud. Kasutasin pohlamoosi asemel vaarikamoosi, sest seda oli veel Põltsamaa võidupakist alles, mis ta ikka niisama seisab. Avastasin muidugi seda ka, et oleksin võinud osta küpsiseid vähemalt ühe paki rohkem, sest keedukreemi tuli nii palju, et viimasele kihile lihtsalt lappasin seda peale ja tundus nagu lõppu ei tulekski. Eks järgmine kord proovin, kuidas siis jääb. Raudselt avastan poole pealt, et kreemi on liiga vähe :D Selles ma muidugi ei kahtle, et järgmine kord tuleb! Raudpolt peab tulema. 

Ma nüüd tahan ennast kiita rõõmsalt. Lausa kaks päeva järjest on olnud meeles pilti teha. Ise olen küll enda üle uhke! Raudselt läheb edaspidi jälle meelest ära. Peaks mingi meeldetuletuse telefoni panema. Ilgelt tahaks näidata iga kord, mis selle toidu nime taga peitub, aga noh jah. Läheb ikka nii nagu alati.

kolmapäev, 7. märts 2018

Hingelt maakas

Käisime üleeile Tallinnas. Natuke arste, natuke sõbrannasid. Ja mina tundsin, kuidas lähen stressi. Ma ikka hingelt olen maakas, pole midagi teha. Nii palju liiklust, nii palju kära. Ma olen harjunud sellega, et ühest linna otsast teise saab kiiresti ka jala minnes. 

Maal ägisen kogu aeg, et tahaks linna, sest seal on inimesi. Ei pea pidevalt üksi passima. Okei, ilmselt peaks, aga lihtsalt see tunne, et keegi kuskil liigub ringi pidevalt, oleks päris lohutav. Samuti see, et ma saaks lõpuks mingisuguse liikumisvabaduse. Päriselt ka ei viitsi jalutada 4 kilti poodi ja sama maad tagasi. Üksi ilmselt viitsiks kah, aga Pisikesega mitte. Ta ei ole vankriarmastaja. Minul see eest ei ole tervet päeva aega selle jaoks, et korra poes käia. Viimasel ajal näen üldse nii mitmeid häid põhjuseid, miks võiks oma sammud linna poole seada uuesti. Mitte, et maal nii üdini halb oleks, ei täitsa tore ja vahva on. Samas on ka mitmeid põhjuseid, miks praegusel hetkel on raske seda positiivset külge näha. Igaks juhuks mainin, et siin jutus tähendab maal kodu põldude vahel ja linn Tapat või mõnd muud väikelinna :D 

Ma olen sihuke veidi omas mullis ja kohati kohutavalt uimane inimene ka. See suur sigin-sagin hakkab lõpuks ajudele käima. Ja ma ei suuda mitte kunagi nii tähelepanelik olla. Päris tore on see ka, et üle tee minekuks on päriselt ka rohkem aega, kui umbes viis sekundit... Eile sain sealt mingi mega peavalu ka, mis ei olnud üllatav. Vahel võiks Tallinnast tagasi tulla ilma selleta, päris hea oleks. Samas vahelduse mõttes oli küll tore kodust välja saada.

Ma muidugi ei saa väita, et jään igavesti pigem väikelinnu ja maaelu eelistama. Elu võib teha nii palju oma korrektuure, et mõne aasta pärast vaatan kuskilt Tallinna või Tartu kortetmaja aknast välja.

Tartuga on mul üldse omad teemad. Sihuke südamelähedane ja kodune. Seal ei ole kunagi olnud sellist tunnet, et tahaks minema. Valetan, rasedana ühe korra oli. Nii kopp oli ees seal passimisest ja ootamisest. Arstiaeg ei jooksnud ilusti rongiaegadega kokku ning ma ei ole just parim ootaja. Ajan kõik selle kaela, et olin 8 kuud rase ja räigelt ebamugav oli. Lisaks see, et mööda linna trampida ei jõudnud ja rongijaamas oli igav. Ikka õudne oli rase olla :D

Väikelinnad on sellised..hubased. Igale poole saab kiirelt. Inimesi on, aga samas piisavalt vähe. Ma sihuke räige inimeste inimene ei ole. Mulle sobib, kui iga nurga peal ei vaata sulle sada nägu vastu. Liiklus on turvalisem. Eks igal pool ole selliseid, kes eeskirjadest kinni ei pea, aga mida vähem on autosid, seda vähem on selliseid inimesi. Väikesed inimesed saavad samuti võrdlemisi ruttu ise liiklema hakata. Ma ei tea, kui ruttu ma julgeks lasta lapsel koolist üksi koju tulla, kui ta peaks kasutama mingit kolme  erinevat bussi ja tee peale jääb sada ristmikku, valgusfoori ja muud, millele peab tähelepanu pöörama. Eks see muidugi oleneks lapsest ka. Kui ta on terve elu harjunud linnaliiklusega ja saab iseendaga hakkama, siis ilmselgelt. Aga näiteks Mudilasel ei julgeks ma vist siiamaani Tallinnas lasta üksi koolist tulla. Jällegi, see oleks puhtalt tema ja minu eripärade kokku juhtumine (ja nendega arvestamine).

Mu lemmikosa väikelinnas/maal elamise juures ilmestab hästi järgnev pilt, mille netiavarustest leidsin:

Pildiotsingu funny memes about country living tulemus

Eelmine lause oli tegelikult sarkasm. See on täitsa huvitav, kuidas vahel inimesed teavad su elust rohkem, kui sa ise. Näiteks teadis pool linna minu rasedusest enne seda, kui ise teada sain. Jumala eest, keegi oleks võinud mulle ka tookord öelda ju! :D

Õnneks elu on nii palju koolitanud, et enam ei pane eriti tähelegi. Kuulan muidugi alati põnevusega, kui keegi mu elu kohta midagi räägib, Ikka on tore targemate käest teada saada, kuidas mul läheb ja mis mu elus toimub.

See üks väike tõrvatilk meepotis aga ei muuda mu (hetkelist) eelistust. Hingelt olen maakas ja suure tõenäosusega jään ka selleks. 

reede, 2. märts 2018

Heietused vol miljon

Mõtlesin, et tahaks vahelduseks niisama jutustada jälle. Kellega sa siin ikka räägid, kui üks magab, teine kasutab oma telefonitundi ja kolmas on tööl. Peegli ees monoloogi pidada oleks ka imelik. 

Vahepeal oli siin suur juubel. Mina saan igavesti öelda, et Eesti 100 sünnipäeval pesin kolm masinatäit pesu :D Sõbrad käisid külas ja oli täitsa tore nii olla. Mind ajas täitsa naerma, kuidas nad kõigepealt mingi 15 minti tee peale pilte tegid, sest Eesti minuti värk jne. Ma saan aru, täitsa ilus oli sel hetkel, päike ja puha. Naerma ajas ikka. 


Okei, palju ei saa naerda, sest ma isegi olen sinna tee peale korduvalt ära eksinud koos telefoniga. Suvehommikul kell 5, kui olin pärast kahte tundi kestnud võitlust lõpuks Pisikese magama saanud. Sügisloojangute ajal, kui lihtsalt ei suutnud mööda kõndida. Krõbedate külmade ajal, kui lumi sätendab päikse käes. Vahel lihtsalt on nii, et ei saa seda klõpsu tegemata jätta. 

Hüpates nüüd täiesti teise teemasse, siis mul lõpuks ometi vedas mõnes facebooki loosimängus! Ma ikka jagan, kui on midagi huvitavat. Siiamaani ei ole õnne olnud. Nagu nad ütlevad: "kes kannatab, see kaua elab". Võiduks olid Põltsamaa tooted. 


Jõhvikajook on mu lemmik. Kui juba mõnda mahlajooki endale ostma lähen, siis alati jõhvika oma. See on lihtsalt alati kindla peale minek. Hapukurgid kulusid ka juba täna kartulisalati sisse ära. Hea, et need pakis olid, mul jäigi ühest purgist väheseks, mis külmikus oli :D Jahimehesalatit ja vaarikamoosi ei ole jõudnud veel proovida, aga aega on selle kiire asjaga. Ma arvan, et järgmisse nädalamenüüsse lähevad sisse nii hernesupp, kui ka pannkoogid :D 

Kui siin veel vedamistest rääkida, siis ma sain lõpuks Maxima Eesti raamatu kleepsud kokku. Esimene kord, kui päriselt ka mõned korjamisasjad kokku oleme suutnud saada. Aga no ausalt, see vahetusprotsess oli ikka räme teadus :D Kadist oli siinkohal palju abi. Aitäh sulle! :) 

Vahepeal oli täielik motivatsioonikriis segatuna väsimuse ja viitsimatusega. Lõpuks mõtlesin, et võtan ennast kätte. Kuidagi tobe on iga õhtu lihtsalt istuda ja telksi passida. Sundisin ennast tikkimist jälle kätte võtma. Ausalt, ma ei saa aru, miks jälle nii pika pausi sisse tegin. Nii kui nii eriti midagi muud teha ei viitsi, kui kirjutada või tikkida. Õhtuks on mu silmad nii väsinud, et enam näiteks lugeda ei ole mingisugust pointi... 


Ikka heietan seda mõtet, et peaks silmaarsti juurde minema. Enne sügist vist ikkagi ei hakka minema. Mul ei ole praegu haigekassat. Ja ma kardan kuulda seda summat, mis nad saada tahavad. Päris pime veel ei ole ja eks ma ikka proovin silmi veidi rohkem hoida. Samas siin ma siis olen, tikin öösiti :D 

Tahaksin veidi edusamme ka jagada. Võõrtusduost ei ole enam ammu juttu olnud. Mis sa ikka räägid, kui kõik on sama. AGA, tunneli lõpus hakkab vist valgus paistma vaikselt. Näiteks lutt. Kui laps on eriti jonn olnud, siis olen andnud selle talle kätte ka veidi rohkem enne magama minekut. Varem hoidis sellest eriti kiivalt kinni, aga viimasel ajal on hakanud seda kapi peale ära panema. Pärast ärkamist paneb ka ise ilusti magamistuppa ära selle. Hea, kui ta saab ise aru, et seda polegi tegelikult vaja. 

Täna võtsin lõpuks ennast kokku ja süles uinumise asemel lasin tal voodis lõunaunele sahkerdada ennast. Ei läinudki tegelikult eriti palju kauem aega, kui tavaliselt. Lihtsalt mingist perioodist on mulle tekkinud hirm, et ta ei jää ja lõpetan ikka kussutades. Mul on siiralt hea meel, et eksisin. Nüüd palun lootke koos minuga, et see ei olnud ühekordne joppamine. 

Öisest magamisest ma enam ei räägi. Mitte kuskil mitte kunagi :D Lihtsalt lohutan kõiki, et kunagi lähevad kõik need raskused mööda. Kuude viisi öösiti üleval olles sa seda ei usu, aga ühel hetkel jookseb kõik paika. 

Noh. Ja siis peab veel potile selle lapse saama ja iseseisvalt sööma õpetama. Üldse ei lähe juba sellest mõttest stressi :D Pagana potitamine on üks nuhtlus, aga sellest mõnel teisel korral pikemalt, sest Pisike just hakkas jutustama voodis. Seega on aeg oma privaataeg kokku tõmmata ja teine inimene riide aidata :D