Mõtlesin, et tahaks vahelduseks niisama jutustada jälle. Kellega sa siin ikka räägid, kui üks magab, teine kasutab oma telefonitundi ja kolmas on tööl. Peegli ees monoloogi pidada oleks ka imelik.
Vahepeal oli siin suur juubel. Mina saan igavesti öelda, et Eesti 100 sünnipäeval pesin kolm masinatäit pesu :D Sõbrad käisid külas ja oli täitsa tore nii olla. Mind ajas täitsa naerma, kuidas nad kõigepealt mingi 15 minti tee peale pilte tegid, sest Eesti minuti värk jne. Ma saan aru, täitsa ilus oli sel hetkel, päike ja puha. Naerma ajas ikka.
Okei, palju ei saa naerda, sest ma isegi olen sinna tee peale korduvalt ära eksinud koos telefoniga. Suvehommikul kell 5, kui olin pärast kahte tundi kestnud võitlust lõpuks Pisikese magama saanud. Sügisloojangute ajal, kui lihtsalt ei suutnud mööda kõndida. Krõbedate külmade ajal, kui lumi sätendab päikse käes. Vahel lihtsalt on nii, et ei saa seda klõpsu tegemata jätta.
Hüpates nüüd täiesti teise teemasse, siis mul lõpuks ometi vedas mõnes facebooki loosimängus! Ma ikka jagan, kui on midagi huvitavat. Siiamaani ei ole õnne olnud. Nagu nad ütlevad: "kes kannatab, see kaua elab". Võiduks olid Põltsamaa tooted.
Jõhvikajook on mu lemmik. Kui juba mõnda mahlajooki endale ostma lähen, siis alati jõhvika oma. See on lihtsalt alati kindla peale minek. Hapukurgid kulusid ka juba täna kartulisalati sisse ära. Hea, et need pakis olid, mul jäigi ühest purgist väheseks, mis külmikus oli :D Jahimehesalatit ja vaarikamoosi ei ole jõudnud veel proovida, aga aega on selle kiire asjaga. Ma arvan, et järgmisse nädalamenüüsse lähevad sisse nii hernesupp, kui ka pannkoogid :D
Kui siin veel vedamistest rääkida, siis ma sain lõpuks Maxima Eesti raamatu kleepsud kokku. Esimene kord, kui päriselt ka mõned korjamisasjad kokku oleme suutnud saada. Aga no ausalt, see vahetusprotsess oli ikka räme teadus :D Kadist oli siinkohal palju abi. Aitäh sulle! :)
Vahepeal oli täielik motivatsioonikriis segatuna väsimuse ja viitsimatusega. Lõpuks mõtlesin, et võtan ennast kätte. Kuidagi tobe on iga õhtu lihtsalt istuda ja telksi passida. Sundisin ennast tikkimist jälle kätte võtma. Ausalt, ma ei saa aru, miks jälle nii pika pausi sisse tegin. Nii kui nii eriti midagi muud teha ei viitsi, kui kirjutada või tikkida. Õhtuks on mu silmad nii väsinud, et enam näiteks lugeda ei ole mingisugust pointi...
Ikka heietan seda mõtet, et peaks silmaarsti juurde minema. Enne sügist vist ikkagi ei hakka minema. Mul ei ole praegu haigekassat. Ja ma kardan kuulda seda summat, mis nad saada tahavad. Päris pime veel ei ole ja eks ma ikka proovin silmi veidi rohkem hoida. Samas siin ma siis olen, tikin öösiti :D
Tahaksin veidi edusamme ka jagada. Võõrtusduost ei ole enam ammu juttu olnud. Mis sa ikka räägid, kui kõik on sama. AGA, tunneli lõpus hakkab vist valgus paistma vaikselt. Näiteks lutt. Kui laps on eriti jonn olnud, siis olen andnud selle talle kätte ka veidi rohkem enne magama minekut. Varem hoidis sellest eriti kiivalt kinni, aga viimasel ajal on hakanud seda kapi peale ära panema. Pärast ärkamist paneb ka ise ilusti magamistuppa ära selle. Hea, kui ta saab ise aru, et seda polegi tegelikult vaja.
Täna võtsin lõpuks ennast kokku ja süles uinumise asemel lasin tal voodis lõunaunele sahkerdada ennast. Ei läinudki tegelikult eriti palju kauem aega, kui tavaliselt. Lihtsalt mingist perioodist on mulle tekkinud hirm, et ta ei jää ja lõpetan ikka kussutades. Mul on siiralt hea meel, et eksisin. Nüüd palun lootke koos minuga, et see ei olnud ühekordne joppamine.
Öisest magamisest ma enam ei räägi. Mitte kuskil mitte kunagi :D Lihtsalt lohutan kõiki, et kunagi lähevad kõik need raskused mööda. Kuude viisi öösiti üleval olles sa seda ei usu, aga ühel hetkel jookseb kõik paika.
Noh. Ja siis peab veel potile selle lapse saama ja iseseisvalt sööma õpetama. Üldse ei lähe juba sellest mõttest stressi :D Pagana potitamine on üks nuhtlus, aga sellest mõnel teisel korral pikemalt, sest Pisike just hakkas jutustama voodis. Seega on aeg oma privaataeg kokku tõmmata ja teine inimene riide aidata :D
Kommentaarid
Postita kommentaar