Nädalamenüü #5

Viies "nädal", no küll see aeg ikka läheb eksole :D Taaskord tõusude ja mõõnade saatel. Mudilasel on tulnud mingi kuramuse vingumisvoor jälle ja no mitte miski ei sobi. Täitsa hulluks ajab juba. Okei, ma saan aru, et alguses ta oli haige ja siis tõesti, ega isegi ei oleks tahtnud süüa. Aga see pidev toiduga pirtsutamine ajab mu vaikselt hulluks juba. Tema kahjuks olen ma võrdlemisi kange ja ei kavatse edaspidi ainult makaroni eri versioone tegema hakata :D 

Minnes nüüd asja juurde, siis nädalat alustas küpsetatud kartul küüslaugu ja tomatitega, milles küüslauk sujuvalt asendus sibulaga. Seda lihtsalt sisetunde pärast, mis mulle ütles, et sibulaga läheb see asi siin majas paremini peale, kui küüslauguga. Ma ilmselgelt ei eksinud. A ja toorjuustu serveerimiseks ei kasutanud. Kuna siin on selline pirtsutajate kokkutulek, siis otsustasin asja lihtsana hoida :D

Järgmiseks õnnelikuks katsetuseks said täidetud viinerid. Tundus sihuke räigem nikerdamine, aga tegelikult ei olnudki nii hull. Põhimõtteliselt tegin nii, nagu pidi. Täidise osa lihtsalt tegin kahele pannile. Muud juurviljad panin nii nagu vaja, mõlemale kaks. Ainult suvikõrvitsat panin vähem. Me ei ole seda varem tarvitanud ja siis igaks juhuks otsustasin, et teen seekord niipidi. Las kõik siis harjuvad uue ainega meie toidulaual :D Mulle nii meeldisid need. Kindlasti kavatsen veel teha. Mis peamine, hästi toitev on! Vana õgard, Meheraasu, sai kolmest kõhu nii täis, et ägises tugitoolis :D 

Siin on nad veel toored. Teisel plaaditäiel jäi täidist veidi üle (ilmselgelt on seda näha) ja ma üritasin elu eest seda ära mahutada. Noh, hädapärast õnnestus kah. Restoranis sellist plönni ei tahaks, aga kodus oli njämma. Sellest nurgast vaadates, tundub täitsa hea, et seda suvikõrvitsat vähem sai pandud. 

Selle nädala (esimeseks) supiks sai viinerisupp, mis leidis oma tee minuni läbi selle retseptikasti, millest eelmise nädalamenüü juures rääkisin. Panin kõike rohkem, kui algselt kirjas oli. Taaskord suur potitäis suppi. Raudselt pool sellest saan koerale jälle sisse sööta :D Kogu aeg tundub, et jääb väheks ja enne, kui aru saan, on kõike liiga palju. Mis siis ikka. KUSJUURES! Keegi ei saanud aru, et riisi lisatud oli. Mis ajas mind naerma, sest riis ei ole just lemmikutelistis siin. Samuti panin esimesena keema kartuli. See lihtsalt keeb kauem, kui riis, mida ma ikka lolli mängin. Ma olen täiega pettunud purustatud tomatites, mida lisasin. Ma ei ole varem ühtegi sellist asja kasutanud toidu valmistamisel. Seega ei ole ma kursis, kuidas erinevate firmade tooted maitsevad. Põhimõtteliselt võtsime poest esimese suvalise purgi, millel oli peale kirjutatud purustatud tomat. Korralik altminek, sest see oli nii hapukas, et isegi kass tundis lõhna ja tegi nägusid :D Süüa küll kannatab, aga järgmine kord küll seda enam ei lisa. 

Minu isiklik lemmik oli riisivorm. Nagu olen varemgi öelnud, siis olen nüüd hakanud katsetama neid retsepte, mis kastis oma aega ootasid. See konkreetne oli selline, mida kahjuks ei suutnud internetist ülesse leida, seega kirjutan lühendatud (ja veidi teisel) kujul siia. Vaja läheb riisi, kanakintsu, šampinjone, majoneesi, juustu, võid, puljongikuubikut ja maitseaineid. 

Mina vahetasin kanakintsud hakkliha vastu. Nagu ikka. Alustuseks keetsin riisi koos puljongikuubiku ja maitseainetega. Seened ja hakkliha praadisin pannil läbi, taaskord koos maitseainetega. Kui kõik olid valminud, panin pannile alustuseks riisi, siis seened ja hakkliha, kõige peale jälle riisi. Sinna peale kaks kulbitäit puljongit. Sinna otsa tuli panna majonees. Kogu kupatus viieks minutiks ahju. Seejärel tuleb lisada riivjuust. 

Seeni ja hakkliha oli ilmselgelt vähe. Oleks pidanud mõlemat panema ühe paki asemel kaks. Ma pidin tegelikult siia kõrvale peedisalatit ka tegema, aga ma unustasin ära :D Ma ei tea, kuidas see võimalik on, aga ennem oli söök otsas, kui minul meelde tuli. 

Nädala ämbriks sai, *trummipõrin*, hakklihamuffinid. Keskmine osa tundus kogu aeg toores. Kõik muu aga hakkas juba kõrbema. Katsetasin alustuseks nii, et kõik läksid ahju. Siis proovisin nii, et kõigepealt panin hakkliha küpsema, sest tahtsin näha, kas toimib paremini. Hiljem sain aru, et hakkliha oli lihtsalt paras p**k ja liiga vesine. Tegelikult oli asi juba valmis kenasti. Vahepeal olin juba seda meelt, et viskan lihtsalt prügikasti kõik, sest nii närvi ajas. Meheraasu siiski veenis, et prooviks korra veel. Noh, ütleme nii, et need mõned maitsesid tegelikult päris hästi. Seega võtsime vastu otsuse, et mõnel teisel korral proovin kindlasti uuesti teha. Seekord lihtsalt valin vähe hoolikamalt, mis hakkliha kasutan. 

Oleme Pisikesega mõlemad haiged ja niigi oli köögis istumisest juba kopp ees, siis viimase osa taignaga andsin lihtsalt alla ja nõustusin Meheraasu ettepanekuga see lihtsalt prostalt ära praadida ja makaronile hulka visata. Need olin nii kui nii juba valmis keetnud. Olin menüüd tehes arvestanud, et ei viitsi midagi eriti keerulist muffinite kõrvale teha. Aa, tomatisalatit tegin ka. 

Kuna olin oma mõtetega kuskil väga kaugel haigusemaal (ja vihane, et kõik nii pekki läks) unustasin pilti teha. Õigemini tuli see meelde siis, kui ise viimast õnnetut muffinit parasjagu sõin. Mõtlesin, et ei hakka hambajälgi siin kõigile presenteerima. 

Õnneliku juhuse tahtel sai valmistada kartuli-sibula püreesuppi. Tähendab, menüüsse sai ta teadlikult valitud, aga õnnelik juhus, et sai valitud. Pisikesel on nohu tõttu raske mäluda ja seetõttu eelistab ta vedelaid asju. Joogid, supid, puder. Sellised, mida ei pea väga närima. See sobis täiega ideaalselt! Jäi isegi veidi liiga vedel. 

Selle jaoks, et seda suppi teha läheb vaja kartulit, sibulat, rohelist sibulat, küüslauku, sulatatud juustu ja maitseaineid. Originaalis oli tegelikult seller ka, aga me otsustasime, et las see jääda. Maitses ilma selleta ka hää. Valmistamine ka lihtne, viskad kõik potti ja keedad pehmeks. Püreesta. Sulatatud juust läheb sisse vahetult enne purustamist. Originaalis oleks roheline sibul pidanud minema peale serveerides, aga ma teadsin, et see oleks toonud kaasa nii palju tühja juttu teemal "ma ei taha" ja "mulle ei maitse". Lihtsam oli kohe sisse panna ja kokku suristada. 

Kuigi maitse mulle meeldis, siis ikka on mingi teema sellega, et imelik on süüa püreesuppi. Tahaks nagu automaatselt närida. Järgmine kord proovin tassist juua, mitte kausist süüa. Äkki siis ei tundu enam nii võõras. 

Õnnelikuks viimaseks sai kaalika-porgandivorm, millega mul on kahetised suhted. Ühest küljest oli sihuke meeldiv amps. Teisest küljest, tundus nagu midagi oli puudu. Noh, näiteks lisaks ma järgmisel korral sinna sibulat kindlasti. Ilmselt mingit lihalist, näiteks hakkliha, ka. Samuti teeks seda pigem millegi kõrvale. Näiteks kartuli. 

Aa, ja ma teeks ilmselt ühes suures vormis. Tundus pointless toppida sinna väikestesse vormidesse. Ega neid ei olnud väga meeldiv sealt välja ka võtta. Alguses jäid nii pehmed ja lootsin lihtsalt, et need ei vaju laiali. Pärast ööd külmkapis oli lugu muidugi juba kordades ilusam. 

Järgmisel nädalal kodustel veab, lausa kolmes toidus on sees makaron. Tõstan käed ja tunnistan, et mingi laiskus on hetkel minust võitu saanud ning kokkamissoolikas on kuidagi...kadunud. Eks see selline kättevõtmise asi jälle on. Loodetavasti tuleb tahtmine pliidi taga vaaritada varsti tagasi.