Otse põhisisu juurde

Postitused

Kuvatud on kuupäeva 2015 postitused

Vingupost

Mõtlesin, et ei jõua enam sellel aastal blogimiseni, aga vahi nalja, ikka jäi aega üle. Ja kuidas ma siis saan jätta tegemata postituse aasta viimasel päeval.
Põhimõtteliselt avastasin, et pole see detsember üldse vaikuse ja rahu aeg. Ma olen pidanud ainult ringi trallima nii, et oksele ajas juba (tegelt hakkas trall pihta juba novembri viimasel nädalal). Siis tegime väikese kiire käigu Rootsi. Me seekord võtsime Meheraasuga eesmärgiks veidi omal käel Stockholmi ka avastada ja päris huvitav oli. Järgmine kord peaks metrooga trippima kaugemale nagu tegi Kadi. Kuidagi kummaline tegelikult, kuidas vanasti käisime alati kõik koos ja nüüd tekkis 3-4 erinevat gruppi, aga mis teed ära noh. 
Igatahes pärast seda hakkas mul pihta praktika. Ma küll vingusin ja virisesin, et ei viitsi, aga tegelikult oli väga vahva ja lahe. Kollektiiv oli väga sõbralik ja klientidega oli ka vahva. Kuulsin nii palju erinevaid lugusid ja sain proovida palju uusi asju. Põhiline on muidugi see, et sain üle hirmust …

Jõuluhooaeg: mingit meeleolu ei ole

Nonii, jälle detsember, jälle jõulud ja kingid ning kogu muu jama. Ma ei ole kunagi eriline jõulutaja olnud, ei istu mulle see värk. Detsembri juures ootan ainult kaht asja: 1)sõpruskonna jõulupidu ja 2)aastavahetus. Aga päkapikud, kuusk, kingituste tegemine ja jõulukaunistused saan enda jaoks kokku võtta ühe sõnaga: ÕUDUS!
Näiteks olen ma kohutavalt halb "päkapikk" kui on vaja panna sussi sisse komme. Ma lihtsalt unustan selle pisitillukese asja kogu aeg ära. Õnneks meheraasu mäletab minust rohkem ja laps leiab ikka komme kah hommikuti.
Või siis kuusk. Ma ei taha kuuldagi midagi selle tuppa toomisest. Eelmise aasta kuuseokkaid korjasin veel jaanipäeval ka kokku. Ja isegi siis tassiti see sundvabatahtlikult elamisse. Ja kui juba üks kass suutis hullult segadust tekitada seoses kuusekesega, mida siis veel kaks kassi teha võivad? Okei, Miki enam nii väga ei mängi, aga Mirri seevastu on kolme väikese kassi eest ja lihtsalt trööbeldab laiali kõik. Remondiga me ka veel ei ole ni…

Get to know me - 15 fakti/kiiksu

1. Mulle ei meeldi varbad - suudan tolereerida enda omasid ja selliseid, mida olen elu jooksul palju näinud. Eriti palju judinaid tekitavad pikad varbad. Ma ei tea, miks need minu jaoks nii ebameeldivad on. (kujutate te ette, mida ma suvel üle elan!? :D)
2. Mulle meeldib lugeda - palju ja valimatult. Nii eesti kui ka inglise keeles. Mul on alati mõni raamat öökapil ootamas. Juba pubekaeast peale on aidanud see akusid laadida ja argipäevamured unustada. 
3. Ma õpin sotsiaaltöötajaks - ma viskasin kunagi gümni lõpus nalja, et peaks minema sotsiaaltööd õppima, muidu enam varsti elatud ei saa. Lõpuks kujunes naljast reaalsus ja praegu olen rõõmsalt II kursuse tudeng. 
4. Mulle ei meeldi bussiga sõita - ülikooli esimese semestri käisin kooli bussiga, mis tähendas siis enamasti seda, et päevas liikusin 4! erineva bussiga. Vahel kui sõitsin veel koju ka, siis oli lõppsummaks 5 erinevat bussi päevas. No ei ole minul enam seda soolikat alles jäänud ja kui vähegi võimalik kasutan teisi võimalu…

Kardinad talveks ette

Me oleme aasta otsa rõõmsalt elanud siin niimoodi, et köök oli täitsa kardinavaba. Alguses jäi remondile ette, siis tulid teised tegemised, vahepeal unustasime üldse ära, et kardinaid vaja oleks sinna ja mingi ajaperioodi oli võimatu missioon üldse minna poodi otsima seda (isegi kui läksime, siis õiget ikka ei olnud). Aeglast tegutsemist soodustas muidugi see ka, et aknad on hoovi pool ja no ega siin naljalt keegi aknast sisse piilumas ei käi :D Vahepeal mõtlesime ruloo peale ka, mingis poes seda isegi soovitati, aga ma olen hull kardinaarmastaja (tänks mamps) ja sinnapaika see asi jäigi.
Lõpuks aga aitas naljast ja vedasin meheraasu poolvägisi Bauhofi ja K-Rautasse, et asjad lõpuks ära osta. Vaja oli siis tapeediliimi ja pva'd (no ei taha see paganama tapeedijunn seina jääda, juba kolmandat korda liimisin üle), neli nurka põrandaliistude jaoks ja aknanurkadele ka neid plastmassist liiste. Näed sa, kardinapuu unustasin juba nimekirjast ära! :D
Nalja sai muidugi nende valgete plas…

Motivatsioonipuudus

Ma ei saa aru, mis toimub. Mitte midagi ei taha teha. Kahe nädala pärast hakkab uus sess, ma pole essugi teinud veel. Kodune elu on samasugune, no ei taha liigutada ennast. Iga liigutus on meeletu sundimine. Tahaks ainult istuda ja ulguda selle üle kui saamatu olen, et midagi tehtud ei saa.
Õppida on vaja, suurpuhastust tuleks teha, remont ootab. Absoluutselt kõik ootab. A vot ma ei taha, viitsi ega suuda. Kõik tundub nii keerulise ja raskena, tegelikkuses on ainult vaja tegutsema hakata. Peaks praktika ja kursusetööga tegelema, tööd peaks ka aktiivsemalt otsima Üldiselt tuleks oma alusetutest hirmudest üle saada, aga no mis teed ära.
No ei ole lihtne iseendast sotti ja võitu saada. Kurb on see, et ükski asi ei suuda tuju tõsta. Kogu aeg on maa külmund ja kärss kärnas. Ja max uni. Ma ei saa korralikult magada öösiti, voodi ei sobi mulle ja allergia lööb välja. Üldse on jälle kõik sitt ja paha. Ma väga loodan, et see on mingisugune sügismasendus ja kujutan ainult asju endale ette. Eks…

One does not simply stay motivated

Kirjutasin mingi aeg tagasi, et hakkan oma toitumist kontrollima ja proovin kaalu alandada (LINK). Pean tunnistama, et läks jälle nii nagu alati. Kõigepealt hakkas pudru vastukarva käima, siis ei viitsinud enam mässata eriti söökidega ja lõpuks tuli kool peale. (Tegelikult algas hädaorg sellega, et hakkasin endale sisestama lauseid ei viitsi, pole hullu ja kõige halvem: HOMME olen korralik)

Terve eelmise õppeaasta oli ka söömine paigast ära, sest no ei viitsinud kogu aeg endale mingit söögipoolist kaasa tassida ja koolist süüa osta tundus kuidagi eriti mõttetu, kuna hinna-koguse suhe ei ole üldse paigas. Lasin siis nädala ainult õunte peal päev otsa ja õhtul kodus oli selline tunne, et võiksin terve elevandi ära õgida.
Nüüd ma siin istun ja mõtlen, et ehk peaks uuesti proovima, aga no ei ole motivatsiooni jälle. Ma saan väga hästi aru, et olen praegu juba ette alla andnud ja sellise suhtumisega ei jõuagi kuhugi, aga ma ei oska sinna väga midagi parata ka. Eks pean hakkama jälle otsas…

1 Miss Million ripsmetušš

Mitu päeva võtan juba hoogu, et kirjutada oma viimasest ostust. Sessi ajal skoorisin endale uue ripsmeka. Üks kursaõde oli tellinud (tegeleb facebookis ostmise ja müümisega, kui oled huvitatud küsi julgelt linki!) ja ma alguses vaatasin lihtsalt kõrvalt, kuidas teised ostsid ja kommenteerisid. Ühel hetkel aga hakkasin mõtlema, et no mul olekski vaja uut ja D ütles, et ta oli lugenud positiivset tagasisidet selle kohta. Hind oli ka ainult 3.50€ ja ma polnud nii kui nii ammu endale mõnd uut asja soetanud. Aga välimuselt on see üks ilusaim, mida omanud olen (tegin täna uued küüned endale, need ka jäid max nunnud :D). Hari on natukene suurem kui mulle meeldiks, olen lihtsalt harjunud mitte nii jämedatega ja tušš on suhteliselt vedel ka. Esimesel korral tekkis tunne nagu ma teeks seda elus esimest korda, aga nüüd hakkan asja käppa saama jälle. Eks see olegi harjumise asi. Positiivne on see, et lõhn on ülihea! Pean tunnistama, et esimesed kaks päeva käisin lihtsalt nuusutamas seda :D Tegin …

Õpi õpi hoolega, siis saad kohvi koorega!

Olin siis vahepeal tubli laps ja käisin nädal aega koolis. Päevad olid kohati jube pikad, aga parem kui poolikud päevad nädalate kaupa. Kuigi neljapäeval, kui loengud kell pool 6 õhtul lõppesid, oli mul raskusi isegi oma nime ütlemisega :D
Grupp on täitsa tore. Kuulsin natuke päevaõppe uudiseid ka ja no pidin naeru kätte otsad andma. Ma tõesti ei saan nüüd aru, kas tegu on ülikooli II kursuse või 6. klassiga. Pean tunnistama, et ma ei mäleta isegi enda põhikoolist sellist käitumist. Et siis jah, tulevased sotsiaaltöötajad. Enivei, alguses põdesin, aga väga hullu ei olnudki. Kõik on kuidagi nii abivalmid ja üldse on vahva noh! Nii palju küsimusi ja lisainformatsiooni.
Õppida muidugi jäi korralikult, aga ma olengi rohkem omaette nokitseja ja vast saab hakkama. Ainus tõsine probleem ja peamurdmine on vene keel. Ma ennevanadel aegadel ei viitsinud väga vaeva näha sellega ja leidsin muid lahendusi, kuidas tööd ära teha (loe: õppisin eespingis spikerdama). Nüüd on otseloomulikult tulemus k…

Käsitöönurk

Mulle on alati meeldinud ise asju valmis nokitseda. Ma näiteks ei mäleta, millal oli viimane kord kui ostsin mõne vajaliku kingituse poest (okei, Kaisa kingitused ostan alati poest. ise ma puslesid, värviraamatuid vms tegema ei hakka :D). Leian, et ise tehtud kingitused on armsad ning tulevad otse südamest. Seda selle pärast, et valmistaja on sellesse palju aega panustanud ja see näitab ilmselgelt kui palju ta hoolib.
Minu "firmamärgiks" on tikkimine. Olen sedasorti kingitusi teinud vist kõigile oma sõpradele. Vahel tuleb hästi välja, vahel mitte väga. Oleneb kõik sellest, millal olen alustanud ja kui palju aega on. Näiteks viimase tikkimisega oli aega 2 päeva ja no ei tulnud nii hästi välja kui oleks võinud.
Kuna nüüd kohe kohe on tulemas järgmine sünnipäev ja ma mõned kuud tagasi suure suuga lubasin, et ah sünnipäevaks tikin sulle midagi, siis pidingi ennast kokku võtma ja lubaduse täitma. Võtsin eelmisest korrast õppust ja uskumatu, aga valmis see ongi. Lausa nädal ennem…

Passionfruit & guava The Must Have Body Scrub

Ma ei ole kunagi olnud eriline protseduuritaja, ma lihtsalt ei viitsi ja ei jõua mässata igasuguste palsamite, maskide ja koorjatega. Enamasti käin pesus ära selle ajaga, mis mõnedel inimestel kulub juustega tegelemisele. Tegelikult on asi nii, et näiteks palsameid ma ei saagi kasutada. Mu elus oli mingi periood, kus kõik kasutasid ja no ega ma ei saanud siis kehvem olla. Proovisin ikka üht ja teist ja kolmandat, aga lõpptulemus oli alati sama: juuksed läksid niiiii ruttu uuesti rasuseks ja vastikuks, et pidin iga päev hakkama pead pesema. See omakorda tõi kaasa selle, et juuste asemel asetses mu peas kuhi heina. Nüüdseks olen lihtsalt alla andnud.
Maskidega on lugu selline, et ma lihtsalt ei viitsi nendega mässata. Alati on tundunud jube tüütu tegevusena. Kuigi mõned aastad tagasi ma kaotasin oma südame ühele Oriflame'i kilemaskile, mida ma praegu otseloomulikult ülesse ei leidnud netist, et näidata. :D Kahjuks ei ole mul seda enam endal ka kodus vedelemas.
Nüüd siis jõuan selle…

Tööotsja surnud ring

Pärast gümnaasiumi lõppu veetsin ühe aasta rõõmsalt kodus. Mõtlesin, et otsin endale töö, siis lähen kooli ja elu veereb nagu hernes edasi. Siis jõudis reaalsus kohale, tööd leida ei olnudki nii lihtne. Okei, esimese kõne ja proovipäeva sain suhteliselt ruttu, aga ma sain üpris kiirelt aru, et see ei oleks minu jaoks ja pole mõtet raisata enda ja teiste aega. Pärast seda tegelesin ma ootamisega ja ootamisega ja ootamisega. Hiljem tuli veel kaks kõnet, kahjuks enne üht proovipäeva suutsin haigestuda kõhugrippi ja teine pakkumine jõudis minuni nii hilja, et enam ei oleks olnud mitte mingisugust mõtet ennast tööga siduda.
Kuna elu ja plaanid on jõudnud sinna punkti, kus oleks vaja tööle minna (sai ka kaugõppesse üle mindud selle pärast), olen taaskord punktis, kus põhiliseks hängimiskohaks on cvkeskus. viimase paari kuuga on seis küll uskumatult masendav. Ma ei suuda mõista, kas ma nagu olengi selline luuser või milles asi on?
Sellest on juba palju räägitud, aga aeg-ajalt on siiani kuu…

Paksu lehma tõbi

Käisime eelmine nädal Kadiga pildistamas. Ja ma mäletan veel aegu, kus ma valisin 15 minti, milline pilt oli parim. Nüüd nägin ainult ÜHT PILTI, millel ma ei meenutan lehma.
Ja ma pole küll kunagi olnud mingis modellimõõdus või üldse saledas mõõdus, aga need pildid viisid mu rabanduse äärele. Muidu nagu ei saagi aru, et nii halb välja näen. :D
Olen kursis kogu selle teemaga, et ma tervise pärast pean alla võtma ja olen kole paks elajas, kes riivab teiste silma ning ma olen räigelt laisk, et enda paksu sittarit trenni ei vea. Pean ausalt tunnistama, et olengi laisk!
Või kui nüüd aus olla, siis laisk ei olegi õige sõna, mul on lihtsalt sigavähe motivatsiooni. Mul käib see nii hooti: ühel hetkel olen maailma kõige motiveeritum kaalulangetaja, paari nädala pärast ei viitsi väikest sõrme ka liigutada selle heaks, et kuskil suunas ennast liigutada.  Raske on leida seda õiget treeningut, mis mulle sobiks. Talvel käisin kardiotreeningus ja muidu oli kõik ilus ja kena, aga põlvedele hakkas ve…

Kontakt

Kui sul tekib soov mulle kirjutada või joonistada, sest oled kuulnud/näinud midagi huvitavat, tahad näidata midagi lahedat, soovitada midagi kasulikku, solvata, kiita, niisama jutustada või hoopis koostööd teha, siis kirjuta mulle aadressile terjeliivamagi@gmail.com

Või kirjuta hoopis blogi facebooki lehekülje postkasti (LINK!)

NB! Blogis olevate tekstide ja piltide kasutamine ilma minupoolse kirjaliku nõusolekuta on keelatud!





Kes ma olen?

Tere! Mul on hea meel, et oled jõudnud siia, minu internetikoju!

Kuigi ma võiks lasta sul lihtsalt lugeda ja avastada, mõtlesin olla viisakas võõrustaja ning ennast veidi tutvustada. Minu nimi on Terje, vanust kenad 24aastat ja pesitsen Lääne-Virumaal, kus mind ümbritsevad põllud ja metsad. Sotsiaaltöö tudeng, kes on leidnud lapsega kodus olles huvi kokkamise vastu. Blogist võib leida mitmete kiirete, lihtsate ja koduste toitude retsepte. Sekka ka lugusid maaelu rõõmudest-muredest.

Lisaks minule naudivad siin maaelu ilu ja valu ka härra Raido, kes postitustes on tuntud ka kui Meheraasu ning preilid Mirtel Marleen ja Kaisa-Kerlin, keda siin on varasemalt kutsutud nimedega Pisike ja Mudilane, kass Ruudi ja koer Jassu.

Aususe huvides peaks kohe ära ütlema, et Mudilasest on siin vähe juttu ja temast eraldi postitusi ei tee. Mitte, et midagi öelda ei oleks, aga kuna tema puhul olen kasuema rollis, otsustasin nii umbes tema täisealiseks saamiseni pigem vait olla. Hoolimata tihedast seotuses…