neljapäev, 31. detsember 2015

Vingupost

Mõtlesin, et ei jõua enam sellel aastal blogimiseni, aga vahi nalja, ikka jäi aega üle. Ja kuidas ma siis saan jätta tegemata postituse aasta viimasel päeval.

Põhimõtteliselt avastasin, et pole see detsember üldse vaikuse ja rahu aeg. Ma olen pidanud ainult ringi trallima nii, et oksele ajas juba (tegelt hakkas trall pihta juba novembri viimasel nädalal).
Siis tegime väikese kiire käigu Rootsi. Me seekord võtsime Meheraasuga eesmärgiks veidi omal käel Stockholmi ka avastada ja päris huvitav oli. Järgmine kord peaks metrooga trippima kaugemale nagu tegi Kadi. Kuidagi kummaline tegelikult, kuidas vanasti käisime alati kõik koos ja nüüd tekkis 3-4 erinevat gruppi, aga mis teed ära noh. 

Igatahes pärast seda hakkas mul pihta praktika. Ma küll vingusin ja virisesin, et ei viitsi, aga tegelikult oli väga vahva ja lahe. Kollektiiv oli väga sõbralik ja klientidega oli ka vahva. Kuulsin nii palju erinevaid lugusid ja sain proovida palju uusi asju. Põhiline on muidugi see, et sain üle hirmust hooldekodude ees, sest alguses olin jumala veendunud, et ma ei saa hakkama, sest et HOOLDEKODU ju. Tegelikult ei olnud midagi halba seal. 

Siis tuli koolinädal ja edasi jälle praktika. Avastasin ennast mõttelt, et küll on nüri nädalast nädalasse lihtsalt ringi trampida. Selle peale ma muidugi ise ka kohe naersin, sest noh, tööinimene minust ju ükskord saab.. Samas leian endiselt, et kui saad palka asjade eest, mida teed, siis on motivatsiooni ka rohkem tõmmelda. 

Igatahes, kogu selle taidlemise tulemusena tekkis vahepeal tunne, et kodu lihtsalt laguneb koost. Kohati oli päris raske ennast kokku võtta ja tegutsema sundida, tahaks ka niisama tsillata. Täielik motivatsioonipuudus tekkis siis kui mõlemad, nii Meheraasu kui ka Mudilane koju said jääda puhkama. No ei tahtnud üldse ennast hommikul voodist välja ajada ja liigutada. 
Noh, ja jõulukinkidega läks ka nii nagu läks. Ilgelt head suured plaanid olid, mida kõike teha tahan, aga lõpuks oli 24 käes ja mina ikka vahtisin ringi.

Ja ega nädalavahetustel ka kergem ei olnud. Õigemini ma ise elasin oma elu raskeks nendel aegadel. Näiteks käisid meil külalised ja selle asemel, et varakult voodisse minna, istusin mina pool ööd nendega üleval, et siis hommikul poolsurnud olla. Lisaks oli veel vanaema sünnipäev, hunnik jõulupidusid, mõned koolitööd, mis pidin esitama ära enne jõule ja ega ma siis headest ajaveetmisviisidest ka ära ei öelnud. Savi, et pärast ägisesin ja närvipundar olin, sest sittagi tehtud ei saanud. 

Õnneks nüüd saab puhata. Tahtsin juba valetada. Ei saa ma midagi puhata. Nüüd ootab mind ees selline koolitöö, et süda läheb pahaks kui mõtlema hakkan. Kolm suurt kodutööd + kursusetöö, mida ma pole veel alustanudki. Oeh, saaks see kooliaasta juba läbi, palju kergem oleks olla kohe.

Tänaseks on ka siis pisikesed plaanid, aga sellest juba uuel aastal.
Seniks aga soovin teile kõike head ja paremat aastaks 2016!
HEAD UUT AASTAT!

teisipäev, 1. detsember 2015

Jõuluhooaeg: mingit meeleolu ei ole

Nonii, jälle detsember, jälle jõulud ja kingid ning kogu muu jama. Ma ei ole kunagi eriline jõulutaja olnud, ei istu mulle see värk. Detsembri juures ootan ainult kaht asja: 1)sõpruskonna jõulupidu ja 2)aastavahetus. Aga päkapikud, kuusk, kingituste tegemine ja jõulukaunistused saan enda jaoks kokku võtta ühe sõnaga: ÕUDUS!

Näiteks olen ma kohutavalt halb "päkapikk" kui on vaja panna sussi sisse komme. Ma lihtsalt unustan selle pisitillukese asja kogu aeg ära. Õnneks meheraasu mäletab minust rohkem ja laps leiab ikka komme kah hommikuti.

Või siis kuusk. Ma ei taha kuuldagi midagi selle tuppa toomisest. Eelmise aasta kuuseokkaid korjasin veel jaanipäeval ka kokku. Ja isegi siis tassiti see sundvabatahtlikult elamisse. Ja kui juba üks kass suutis hullult segadust tekitada seoses kuusekesega, mida siis veel kaks kassi teha võivad? Okei, Miki enam nii väga ei mängi, aga Mirri seevastu on kolme väikese kassi eest ja lihtsalt trööbeldab laiali kõik. Remondiga me ka veel ei ole nii kaugele jõudnud, et elutoas rohkem ruumi oleks ja no ei imponeeri mulle mõte sellest, et siin VEEL kitsamaks läheks. Kingid ei leia kohta kuuse all nii kui nii.

Appi ja siis on kingitused. Kas saab miski veel rohkem stressi tekitada? Ma olen juba öelnud, et mulle meeldib kingid ise teha, aga no ikka ja alati jääb kõik viimasele hetkele ja üldiselt toimub täielik hullumaja.
Ja ilmselgelt ei taha ma elamist kaunistada mitte kuidagi. Minu jaoks lihtsalt ei ole jõulud toredad ja vahvad ning meeleolu ei teki siis ka kui näiteks valgustus ülesse panna. Siin on niigi hullult palju kola ja need tilulilud jäävad AINULT jalgu. Ja meil on juba akvaariumivalgustus ja plikatirtsu toas on see huinamuina, mis öösel valgustab stepslis ja ma tegelikult tahaks võimalikult pimedas magada, aga kui need tuled juba panna, siis tahetakse, et just öösel need põleksid. Ega muul ajal väga nagu ei oleks mõtet ka. Ja mida siin metsade keskel üldse nii väga valgustada nagu?

Või siis need paganama jõululaulud. Käisime just ühel tripil ja seal tuli neid nii palju, et mulle piisab elu lõpuni ilmselt. Piparkookide tegemine on pea sama suur õudus kui kõik ülejäänud asjad kokku. Räme plögamine ja jamamine selle jaoks, et kivikõvaks muutunud lärakad prügikasti visata.
No ausalt, aru ma ei saa, mis selles kõiges head on?

Õnneks on mul vedanud ja jõulude ajal tähistan mina hoopis Meheraasu sünnipäeva ja mu vanemad on nii meeldivalt mõistvad, et näiteks piparkooke küpsetavad nad koos Plikatirtsuga ise. Eks mingid asjad peab ülesse riputama, aga siis ka pigem ainult lapse tuppa, et tal oleks veidi jõulumeeleolu.

Kummaline on see, et mingeid halbu mälestusi jõuludega seoses mul ei ole. Väiksena käis jõuluvana, kuusk oli toas, tegime piparkooke. Oli selline meeldivalt tore, aga näed sa, on nii läinud. Ehk mingi alateadvuse värk, mida ma ei ole veel avastanud.

Praegu tuli meelde, et tegelikult unustasin mainida ära selle, mis kõigist asjadest kõige häirivam on. Olete märganud, et nii kui tulevad jõulud hakkab pihta see, et on aasta KÕIGE ilusam aeg ja JUST NÜÜD võiks hakata annetama ja toetama? Mitte, et annetamine või toetamine oleks kuidagi paha, vastupidi, see on väga tervitatav, AGA veits palju ei pressi peale või? Ma ei tea, et jaanipäeval, 25. märtsil või 4. oktoobril selline pressing toimuks. Lihtsam on detsembris üldse mitte telekat lahti teha, sest no ainus, mida kuuled/näed on see, et võiks ikka veidi veel pappi visata kuhugi. Minu jaoks on see nagu härjale punase rätiku näitamine, Kui muidu ongi tunne, et oh, näed, võikski kuhugi veidi raha panustada, siis need reklaamid ajavad harja nii punaseks, et viimengi isu kaob.

Nüüd olen jälle hullult ärritunud ja mõistlik oleks see kirjatükk lõppenuks lugeda ning hoopis õppima hakata, ega vene keele arvestus ennast ise ära ei tee.

esmaspäev, 2. november 2015

Get to know me - 15 fakti/kiiksu

1. Mulle ei meeldi varbad - suudan tolereerida enda omasid ja selliseid, mida olen elu jooksul palju näinud. Eriti palju judinaid tekitavad pikad varbad. Ma ei tea, miks need minu jaoks nii ebameeldivad on. (kujutate te ette, mida ma suvel üle elan!? :D)

2. Mulle meeldib lugeda - palju ja valimatult. Nii eesti kui ka inglise keeles. Mul on alati mõni raamat öökapil ootamas. Juba pubekaeast peale on aidanud see akusid laadida ja argipäevamured unustada. 

3. Ma õpin sotsiaaltöötajaks - ma viskasin kunagi gümni lõpus nalja, et peaks minema sotsiaaltööd õppima, muidu enam varsti elatud ei saa. Lõpuks kujunes naljast reaalsus ja praegu olen rõõmsalt II kursuse tudeng. 

4. Mulle ei meeldi bussiga sõita - ülikooli esimese semestri käisin kooli bussiga, mis tähendas siis enamasti seda, et päevas liikusin 4! erineva bussiga. Vahel kui sõitsin veel koju ka, siis oli lõppsummaks 5 erinevat bussi päevas. No ei ole minul enam seda soolikat alles jäänud ja kui vähegi võimalik kasutan teisi võimalusi. Või vähemalt üritan vältida pika maa sõitmist. 

5. Mulle meeldib koristada - taaskord, see aitab mitte mõelda argimuredele, samuti meeldib mulle see tunne, mis tekib pärast seda kui oled elamise korda saanud. Ka üleliigsete asjade ära viskamine on vabastav. Sellist ''suurpuhastust'' teen ma paar korda aasta jooksul. 

6. Ma olen kohvihoolik - hommikut alustan alati kohviga. Päevas joon ebatervislikult palju kohvi, aga minu arust on see meeletult hea. Enne Meheraasuga elamist jõin kohvi heal juhul paar korda nädalas, mingil hetkel muutus see iseenesestmõistetavaks. Praegu üritan jõuda tagasi normaalsuse piiridesse ja piirduda ainult hommikutega, aga ega see eriti kerge ei ole. 

7. Ma kardan pimedas üksi kodus olla - linnas seda muret ei olnud, aga praegu maal ma pigem väldin üksi olemist pimedal ajal. Eriti õues tolgerdamist. Kui keegi on kodus, siis pole probleemi, aga üksi ei ole tore. Sama asi on uinumisega. Ma hakkan igasuguseid asju ette kujutama ja ongi hirm majas. Mingi aeg tagasi käis Meheraas ühel sünnipäeval ja ma olin K'ga kahekesi kodus, Tema läks uneajal tuttu ära, aga mina sain öösel vaevu mõne tunni pikutada, sest kõigepealt ei olnud julgust uinuda ja kui see lõpuks juhtus oli uni rahutu. Lõpuks ma lihtsalt ootasin, millal läheb valgeks, et saaks ülesse ajada ennast.

8. Ma eelistan külma kuumale - mis ei tähenda, et talve suvele. No ei istu mulle see asi, et iga liigutusega oled nagu higimägi, magada ka korralikult ei saa. Suht keeruline on muidugi see, et Meheraas on soojaarmastaja ja nii me siis vaikselt kiunume omavahel, kui ühel on liiga külm ja teisel liiga palav.

9. Ma ei kannata kui mu juuksed vihmaga märjaks saavad - ma võin istuda vihma käes pikalt, aga juuksed peavad kaetud olema. See on paganama ebamugav kui peanahaga tunnen vihmapiisku. Ilmselgelt olen täitsa issi tütar :D

10. Mind ajab närvi kui asjad ei ole seal, kus peavad olema - kui ma elasin veel vanematega, meeldis Meheraasule see kui ta sai minu toas raamaturiiulil asjad ringi tõsta. Tema jaoks oli see naljakas, kuidas reageerisin sellele. Mul on asjad täpselt ära pandud ja kui midagi on valesti ajab see mind nii kaua vihale kuni näen, et kõik on jälle nii nagu ennem. Kolimise ajal panin ma isegi raamatud riiulite järgi kokku, et saaksin täpselt õigesse kohta tagasi need. Täitsa weirdo olen.

11. Mulle ei meeldi hiljaks jääda - tahan alati kohal olla varem. Kui on kuhugi vaja minna, siis varun piisavalt aega, et jõuaksin ilusti valmis panna nii ennast kui ka K'd. Viimaste aastatega olen õppinud, et lapsega tuleb alati hakata kõvasti varem sahkerdama, sest muidu on püksid pahad ja jalanõud pigistavad. Meheraas vastupidiselt mulle hakkab alati viimasel hetkel riideid vahetama ja siis me istume K'ga ja ootame teda umbes pool tundi kuni kõik kohmitsetud saab.

12. Eelistan lusikale kahvlit - ma sööks suppi ka kahvliga kui võimalik oleks. Ei tea, mis need vanemad tegid lapsepõlves, et üldse lusikad ei istu :D

13. Ma saan lühikese ajaga aru, millise inimesega sobin - põhimõtteliselt on asi nii, et mul kulub maksimum pool tundi, et aru saada, kas ma klapin mõnel levelil inimesega või mitte. Kui seda klappi kohe tunda ei ole, pole lootustki, et inimesega tihedamalt läbi käima hakkaksin. Mõnega lihtsalt on suhtlus pingutatud ja ei kuku hästi välja. Ma nagu ei näe põhjust ka pingutada sellisel juhul :D

14. Ma ei kannata piiksuvaid/laulvaid mänguasju - see piiksumine kõlab kuidagi ülirõvedalt ja käib lihtsalt ajudest läbi. Eriti kui seda piiksutatakse kergelt tunnike järjest.

15. Ma ei suuda mõista, kuidas inimesed ütlevad küün mitte küüs - for real nagu? Küün? Palju heina ka sisse mahub? :D Alati parandan ja norin ning kavatsen seda teha nii kaua kui ükskord ära suren :D

neljapäev, 29. oktoober 2015

Kardinad talveks ette

Me oleme aasta otsa rõõmsalt elanud siin niimoodi, et köök oli täitsa kardinavaba. Alguses jäi remondile ette, siis tulid teised tegemised, vahepeal unustasime üldse ära, et kardinaid vaja oleks sinna ja mingi ajaperioodi oli võimatu missioon üldse minna poodi otsima seda (isegi kui läksime, siis õiget ikka ei olnud). Aeglast tegutsemist soodustas muidugi see ka, et aknad on hoovi pool ja no ega siin naljalt keegi aknast sisse piilumas ei käi :D Vahepeal mõtlesime ruloo peale ka, mingis poes seda isegi soovitati, aga ma olen hull kardinaarmastaja (tänks mamps) ja sinnapaika see asi jäigi.

Lõpuks aga aitas naljast ja vedasin meheraasu poolvägisi Bauhofi ja K-Rautasse, et asjad lõpuks ära osta. Vaja oli siis tapeediliimi ja pva'd (no ei taha see paganama tapeedijunn seina jääda, juba kolmandat korda liimisin üle), neli nurka põrandaliistude jaoks ja aknanurkadele ka neid plastmassist liiste. Näed sa, kardinapuu unustasin juba nimekirjast ära! :D

Nalja sai muidugi nende valgete plastmassliistudega. Bauhofis maksid 5€ sentidega üks liist. K-Rautast saime kaks tükki pmts euri odavamalt. Ei mina aru saanud, millest tulenes see hinnaerinevus ja kuidas üldse saab küsida tükikese plastmassi eest küsida sellist summat.

Igatahes, eile õhtul kui K'l eelkool läbi sai, tulime koju, sõime ja hakkasime sehkendama. Meheraas pani kardinapuu ülesse ja mina siis tapeetisin, pesin, küürisin, pesin veel veidi, pühkisin põrandat, panin kardinad ette. Siis imetlesin mõnda aega, lükkasin laua tagasi paika ja panin sinna lina ka veel peale, et armsam oleks. Siis virisesin meheraasu kallal veidi, et ta tuleks, vaataks ja kiidaks mind :D
Niisugune ta mul siis jäigi. Pildi kvaliteet on taaskord lihtsalt ülivõimas. Plusspunktid saan muidugi selle eest, et vastu valgust tegin, aga päeval parem pildistada kui õhtul pimedas ja lambivalgusega. Üleüldse peaksin hakkama vaatama kaamerat endale, ei jõua enam telefoniga lolli mängida.
Noh, ja kõige tähtsam osa, mu kauaoodatud kardinad, jäid ilusti peale! :D

teisipäev, 27. oktoober 2015

Motivatsioonipuudus

Ma ei saa aru, mis toimub. Mitte midagi ei taha teha. Kahe nädala pärast hakkab uus sess, ma pole essugi teinud veel. Kodune elu on samasugune, no ei taha liigutada ennast. Iga liigutus on meeletu sundimine. Tahaks ainult istuda ja ulguda selle üle kui saamatu olen, et midagi tehtud ei saa.

Õppida on vaja, suurpuhastust tuleks teha, remont ootab. Absoluutselt kõik ootab. A vot ma ei taha, viitsi ega suuda. Kõik tundub nii keerulise ja raskena, tegelikkuses on ainult vaja tegutsema hakata. Peaks praktika ja kursusetööga tegelema, tööd peaks ka aktiivsemalt otsima Üldiselt tuleks oma alusetutest hirmudest üle saada, aga no mis teed ära.

No ei ole lihtne iseendast sotti ja võitu saada. Kurb on see, et ükski asi ei suuda tuju tõsta. Kogu aeg on maa külmund ja kärss kärnas. Ja max uni. Ma ei saa korralikult magada öösiti, voodi ei sobi mulle ja allergia lööb välja. Üldse on jälle kõik sitt ja paha.
Ma väga loodan, et see on mingisugune sügismasendus ja kujutan ainult asju endale ette. Eks mingi hetk peab ju paremaks ka minema!

esmaspäev, 19. oktoober 2015

One does not simply stay motivated

Kirjutasin mingi aeg tagasi, et hakkan oma toitumist kontrollima ja proovin kaalu alandada (LINK). Pean tunnistama, et läks jälle nii nagu alati. Kõigepealt hakkas pudru vastukarva käima, siis ei viitsinud enam mässata eriti söökidega ja lõpuks tuli kool peale. (Tegelikult algas hädaorg sellega, et hakkasin endale sisestama lauseid ei viitsi, pole hullu ja kõige halvem: HOMME olen korralik)


Terve eelmise õppeaasta oli ka söömine paigast ära, sest no ei viitsinud kogu aeg endale mingit söögipoolist kaasa tassida ja koolist süüa osta tundus kuidagi eriti mõttetu, kuna hinna-koguse suhe ei ole üldse paigas. Lasin siis nädala ainult õunte peal päev otsa ja õhtul kodus oli selline tunne, et võiksin terve elevandi ära õgida.

Nüüd ma siin istun ja mõtlen, et ehk peaks uuesti proovima, aga no ei ole motivatsiooni jälle. Ma saan väga hästi aru, et olen praegu juba ette alla andnud ja sellise suhtumisega ei jõuagi kuhugi, aga ma ei oska sinna väga midagi parata ka. Eks pean hakkama jälle otsast peale ennast sundima kuni esimesed tulemused hakkavad paistma, vast siis tuleb rohkem motivatsiooni ka.

Hoidke siis pöidlad pihus, et uuel ringil läheks paremini :)

reede, 16. oktoober 2015

1 Miss Million ripsmetušš

Mitu päeva võtan juba hoogu, et kirjutada oma viimasest ostust. Sessi ajal skoorisin endale uue ripsmeka. Üks kursaõde oli tellinud (tegeleb facebookis ostmise ja müümisega, kui oled huvitatud küsi julgelt linki!) ja ma alguses vaatasin lihtsalt kõrvalt, kuidas teised ostsid ja kommenteerisid. Ühel hetkel aga hakkasin mõtlema, et no mul olekski vaja uut ja D ütles, et ta oli lugenud positiivset tagasisidet selle kohta. Hind oli ka ainult 3.50€ ja ma polnud nii kui nii ammu endale mõnd uut asja soetanud.
Aga välimuselt on see üks ilusaim, mida omanud olen (tegin täna uued küüned endale, need ka jäid max nunnud :D).
Hari on natukene suurem kui mulle meeldiks, olen lihtsalt harjunud mitte nii jämedatega ja tušš on suhteliselt vedel ka. Esimesel korral tekkis tunne nagu ma teeks seda elus esimest korda, aga nüüd hakkan asja käppa saama jälle. Eks see olegi harjumise asi. Positiivne on see, et lõhn on ülihea! Pean tunnistama, et esimesed kaks päeva käisin lihtsalt nuusutamas seda :D
Tegin siis ühe pildi silmast pärast kasutamist. Kvaliteet pole muidugi kiita, aga kaamerat njetu ja telefoniga paremat ei saa noh :D Veidi häirib, et ripsmed kuidagi imelikult hoidma jäävad. Olen seda teiste tuššide puhul ka vahel märganud, aga sellega on kohe eriti silma jäänud see. Nad nagu kleepuksid üksteise külge. Kas ma teen ise midagi valesti? Panen liiga palju (mis on muidugi kummaline, sest märkan seda juba pärast esimest tõmmet) või on häda ripsmetuššides? (Kui leidub kedagi, kes oskab nõu anda, siis palun skoori oma teadmistega kommentaarides. Ma olen tõesti hädas).
Üldises plaanis olen ostuga rahul. Ega ma tegelt poleks uut ostma jooksnud siis ka kui väga rahul ei oleks olnud :D Julgen soovitada inimesele, kellele meeldivad paksu harjasega vedelad ripsmetuššid, mis hästi lõhnavad.

teisipäev, 13. oktoober 2015

Õpi õpi hoolega, siis saad kohvi koorega!

Olin siis vahepeal tubli laps ja käisin nädal aega koolis. Päevad olid kohati jube pikad, aga parem kui poolikud päevad nädalate kaupa. Kuigi neljapäeval, kui loengud kell pool 6 õhtul lõppesid, oli mul raskusi isegi oma nime ütlemisega :D

Grupp on täitsa tore. Kuulsin natuke päevaõppe uudiseid ka ja no pidin naeru kätte otsad andma. Ma tõesti ei saan nüüd aru, kas tegu on ülikooli II kursuse või 6. klassiga. Pean tunnistama, et ma ei mäleta isegi enda põhikoolist sellist käitumist. Et siis jah, tulevased sotsiaaltöötajad.
Enivei, alguses põdesin, aga väga hullu ei olnudki. Kõik on kuidagi nii abivalmid ja üldse on vahva noh! Nii palju küsimusi ja lisainformatsiooni.

Õppida muidugi jäi korralikult, aga ma olengi rohkem omaette nokitseja ja vast saab hakkama. Ainus tõsine probleem ja peamurdmine on vene keel. Ma ennevanadel aegadel ei viitsinud väga vaeva näha sellega ja leidsin muid lahendusi, kuidas tööd ära teha (loe: õppisin eespingis spikerdama). Nüüd on otseloomulikult tulemus käes ja ma ei kujuta ettegi, mis sellest saama hakkab. Päris umbkeelne ma muidugi ei ole ning mustal turul mind maha müüa ei saa, aga ega keeletesti ikkagi üle A taseme ei tee. Ma loodan lihtsalt, et elan selle õppeaasta kuidagi üle ja saan asjad tehtud (loe: jooksen emme ja issi juurde õppima)

Nädala lõpuks oli igasugusest suhtlemisest suht kopp ees. Reedeks olin omaenda mõtetega saanud veeta kokku vast umbes 10 minti. Mul on alati olnud vaja aega endale, et saaks lihtsalt istuda ja mõelda omi mõtteid. Kogu aeg on vaja midagi teha, kuhugi minna, kellegagi koos olla. Ja ma ei funktsioneeri niimoodi (nädala pärast vingun kui sitt on ikka üksi olla kogu aeg :D). Õnneks oli ühel õppejõul vaja varem ära lõpetada ja saime juba kell 2 koju. Kuidagi õnnestus mul õigeks ajaks ka bussile jõuda Tapal ja koju sõita. Vot see 25 minti jalutamist oli täpselt see, mida mul vaja oli, et jälle inimeseks saada.

Avastasin end ka sellelt mõttelt, et KUIDAS OMETI suutsin TERVE õppeaasta tegeleda paralleelselt kooli ja koduga? Juba kolmapäevaks olin omadega nii läbi sellest sehkendamisest. Uskumatu, et elamine aasta jooksul kokku ei kukkunud :D Ema muidugi ütles, et eelmine aasta olid lühemad päevad ja ehk sellepärast ma ei olnudki nii väss ja tülpinud, aga lõppkokkuvõttes jõudsin alati samal ajal koju kui nüüd. Ehk olen lihtsalt liiga ära harjunud sellega, et enamus ajast kodus olen ja saan oma aega veidi vabamalt planeerida.

Nüüd tuleb aga ennast kokku võtta ja vaikselt õppima hakata. Ega hing ei luba asju liiga vabalt võtta.

teisipäev, 29. september 2015

Käsitöönurk

Mulle on alati meeldinud ise asju valmis nokitseda. Ma näiteks ei mäleta, millal oli viimane kord kui ostsin mõne vajaliku kingituse poest (okei, Kaisa kingitused ostan alati poest. ise ma puslesid, värviraamatuid vms tegema ei hakka :D). Leian, et ise tehtud kingitused on armsad ning tulevad otse südamest. Seda selle pärast, et valmistaja on sellesse palju aega panustanud ja see näitab ilmselgelt kui palju ta hoolib.

Minu "firmamärgiks" on tikkimine. Olen sedasorti kingitusi teinud vist kõigile oma sõpradele. Vahel tuleb hästi välja, vahel mitte väga. Oleneb kõik sellest, millal olen alustanud ja kui palju aega on. Näiteks viimase tikkimisega oli aega 2 päeva ja no ei tulnud nii hästi välja kui oleks võinud.

Kuna nüüd kohe kohe on tulemas järgmine sünnipäev ja ma mõned kuud tagasi suure suuga lubasin, et ah sünnipäevaks tikin sulle midagi, siis pidingi ennast kokku võtma ja lubaduse täitma. Võtsin eelmisest korrast õppust ja uskumatu, aga valmis see ongi. Lausa nädal ennem kui üle hakkan andma seda! Uskumatu kohe.

Olen isegi lõpptulemusega rahul. Nagu pildilt näha on, siis on tegemist tähtkujupõhise pildiga. Tikkisin seda umbes nädala. Selleks, et varjata ära alusriide servad panin peale pitsiriba ja sinna peale omakorda mõned pärlid. Nüüd jääb veel üle pakkida ja oodata, kas uuele omanikule ka meeldib.

Kui sinagi soovid oma emale, isale, vanaemale või tädipoja teise naise õetütrele üht vahvat tikitud patja/pilti, aga ise vaeva ei viitsi näha, siis kirjuta mulle aadressil terjeliivamagi@gmail.com ja lepime kokku disainis/suuruses/hinnas.

reede, 25. september 2015

Passionfruit & guava The Must Have Body Scrub

Ma ei ole kunagi olnud eriline protseduuritaja, ma lihtsalt ei viitsi ja ei jõua mässata igasuguste palsamite, maskide ja koorjatega. Enamasti käin pesus ära selle ajaga, mis mõnedel inimestel kulub juustega tegelemisele. Tegelikult on asi nii, et näiteks palsameid ma ei saagi kasutada. Mu elus oli mingi periood, kus kõik kasutasid ja no ega ma ei saanud siis kehvem olla. Proovisin ikka üht ja teist ja kolmandat, aga lõpptulemus oli alati sama: juuksed läksid niiiii ruttu uuesti rasuseks ja vastikuks, et pidin iga päev hakkama pead pesema. See omakorda tõi kaasa selle, et juuste asemel asetses mu peas kuhi heina. Nüüdseks olen lihtsalt alla andnud.

Maskidega on lugu selline, et ma lihtsalt ei viitsi nendega mässata. Alati on tundunud jube tüütu tegevusena. Kuigi mõned aastad tagasi ma kaotasin oma südame ühele Oriflame'i kilemaskile, mida ma praegu otseloomulikult ülesse ei leidnud netist, et näidata. :D Kahjuks ei ole mul seda enam endal ka kodus vedelemas.

Nüüd siis jõuan selleni, millest see postitus rääkima peaks. Nimelt kinkis sõbrants mulle sünnipäevaks kehakoorja. Vot sellise:

No ja nagu ma juba ütlesin, siis ma ei ole just eriti usin kasutaja üldiselt. Mõtlesin siis ükspäev, et no kui ta mul juba olemas on, siis võiks ju proovida, ega halba vast ei tee. Kokkuvõttes võib öelda, et mina olen totaalselt võlutud. Juba avades on hea üllatus see, et lõhn on ülimalt meeldiv (guajaav ja granadill). Nahale määrimine oli ka mõnus ja koorjal on hea tekstuur. Ma puberteediaegadest veel mäletan, et üks põhjus miks ma väga ei viitsinud jamada koorjatega oli see, et need raiped ei tahtnud maha tulla enam naha pealt. Seda muret ma siinkohal ei märganud. Kõik sujus kuidagi kergelt ja meeldivalt. Nahk jäi ka siidiseks ja pehmeks nagu tite pepu. Mul on nii kaua kui mäletan probleeme olnud käenahaga. Arst isegi kirjutas kunagi mingi raviva kreemi, mis paraku absoluutselt ei aidanud. See kehakoorja vähendas päris tugevalt 1)punetust ja 2)"punnide" arvu (ma ei ole absull kindel, mis asjad need on seal). Ühesõnaga, kui keegi tulevikus küsib, et millist koorjat võiks kasutada, siis kindlasti soovitan seda. Kahjuks ma hetkel ei ole kursis sellega, et kust seda endale soetada saab, aga tegelen uurimisega. Kui teada saan, kirjutan siia ka! :)

Juhul kui leidub veel selliseid lolle nagu ma ise siis natuke infot guajaavi ja granadilli kohta:

GUAJAAV

  • Hariliku guajaavipuu vili
  • Kuulub mürdiliste sugukonda
  • Marjalaadsed viljad, mis väliselt meenutavad veidi pirni
  • Valmis viljade kest on kollakasroheline
  • Viljaliha on valkjas või punakas
  • Sisaldab palju seemneid
  • Maitse on hapukas ja aromaatne
  • Sisaldab rohkelt C-ja A-vitamiine
GRANADILL
  • Kannatuslille vili
  • Söödav
  • On kanamuna suuruse ja kujuga
  • Oranžikaskollase või pruunikasvioletse värvusega
  • Nime saanud tänu sarnasusele granaatõunaga
  • Troopiline puuvili
  • Sisaldab söödavaid seemneid, mida kasutatakse näiteks salatite kaunitamiseks
  • Viljaliha on magushapu ja aromaatne

teisipäev, 22. september 2015

Tööotsja surnud ring

Pärast gümnaasiumi lõppu veetsin ühe aasta rõõmsalt kodus. Mõtlesin, et otsin endale töö, siis lähen kooli ja elu veereb nagu hernes edasi. Siis jõudis reaalsus kohale, tööd leida ei olnudki nii lihtne. Okei, esimese kõne ja proovipäeva sain suhteliselt ruttu, aga ma sain üpris kiirelt aru, et see ei oleks minu jaoks ja pole mõtet raisata enda ja teiste aega. Pärast seda tegelesin ma ootamisega ja ootamisega ja ootamisega. Hiljem tuli veel kaks kõnet, kahjuks enne üht proovipäeva suutsin haigestuda kõhugrippi ja teine pakkumine jõudis minuni nii hilja, et enam ei oleks olnud mitte mingisugust mõtet ennast tööga siduda.

Kuna elu ja plaanid on jõudnud sinna punkti, kus oleks vaja tööle minna (sai ka kaugõppesse üle mindud selle pärast), olen taaskord punktis, kus põhiliseks hängimiskohaks on cvkeskus. viimase paari kuuga on seis küll uskumatult masendav. Ma ei suuda mõista, kas ma nagu olengi selline luuser või milles asi on?

Sellest on juba palju räägitud, aga aeg-ajalt on siiani kuulda jutte sellest, kuidas meil ei ole tööjõudu. Khmm, ma tunnen ennast puudutatuna, sest no tahaks, aga mind ei taheta! :D Jah, ma saan aru, et mul ei ole töökogemust ja see on täitsa paha, aga ega neid taevast tulema ka ei hakka. Kas ma peaks siis hakkama valetama oma cvs või mida? Mina isiklikult leian, et ma ei ole nii saamatu, et ei oleks võimeline õppima, kuidas tööd tegema peaks. Ma ei ole ka eriliselt valiv. Loomulikult on kohad, kuhu ma ei kandideeri ja mis jäävad kohe kõrvale, aga kui ma olen juba kandideerinud, siis ma ilmselt tean, millesse ma ennast segada võin, ennast tundes on ju lihtne mõelda, kas üks või teine töö on mulle võimetekohane. Praegu on jälle selline tühja tuule tagaajamise tunne.

Ma ei suuda tegelikult mõista seda, miks üldse on kuulutustes kirjas, et väljaõpe on kohapeal ja eelnev kogemus ei ole vajalik. No kuidas ei ole vajalik? Siis ma ju ei istuks ikka kodus ja ei kirjutaks siin meeleheitel postitust sellest, kuidas ma kahe kuuga ei ole tööd saanud. Niisama passimisel on loomulikult omad head küljed, aga enough is enough. Lõputult tõesti ei jõua lihtsalt lage vahtida. Sellessuhtes, et mul on saatekavad juba vaikselt peas JA MA ISEGI MITTE EI VAATA TELEKAT!! :D

Minu mõistus on otsas. Kuidas tulla välja ringist "sa-ei-saa-tööle-kui-sul-ei-ole-kogemust-aga-sitt-lugu-lilleke-et-sul-kogemusi-ei-ole-ja-ei-tule-ilma-tööta"?

teisipäev, 15. september 2015

Paksu lehma tõbi


Käisime eelmine nädal Kadiga pildistamas. Ja ma mäletan veel aegu, kus ma valisin 15 minti, milline pilt oli parim. Nüüd nägin ainult ÜHT PILTI, millel ma ei meenutan lehma.

Ja ma pole küll kunagi olnud mingis modellimõõdus või üldse saledas mõõdus, aga need pildid viisid mu rabanduse äärele. Muidu nagu ei saagi aru, et nii halb välja näen. :D

Olen kursis kogu selle teemaga, et ma tervise pärast pean alla võtma ja olen kole paks elajas, kes riivab teiste silma ning ma olen räigelt laisk, et enda paksu sittarit trenni ei vea. Pean ausalt tunnistama, et olengi laisk!

Või kui nüüd aus olla, siis laisk ei olegi õige sõna, mul on lihtsalt sigavähe motivatsiooni. Mul käib see nii hooti: ühel hetkel olen maailma kõige motiveeritum kaalulangetaja, paari nädala pärast ei viitsi väikest sõrme ka liigutada selle heaks, et kuskil suunas ennast liigutada. 
Raske on leida seda õiget treeningut, mis mulle sobiks. Talvel käisin kardiotreeningus ja muidu oli kõik ilus ja kena, aga põlvedele hakkas veits. Siis mingi aeg tuli vahe sisse kooli pärast ja sinnapaika see siis lõpuks jäigi, sest ma teadsin, mis valu ja piin ootab mind ees esimeses trennis pärast seda kui kuu on vahele jäänud. 

Noh ja üldiselt olen ma täiesti iseloomutu tohlakas, kes peab tunnistama, et toiduga ennast väga piirata ei suuda. Ja kuramuse raske on närida mingit kapsaollust kui kõrval on inimene, kes võib süüa ükskõik mida, ilma, et võtaks 100 kilo juurde. Eile öösel ladus ka saia, juustu ja pihvid letti, et noh naine, hakkame nüüd sööma. Mul nagu EIIII! 
Ma muidugi saan aru, et teised ei pea minu pärast oma söömisharjumusi muutma, aga oleks nunnu ju minu püüdlusi toetada? Nagu aru võib saada, siis mul järjekordne motivatsiooniboost hetkel. Tsillisin ema kaalulangetajate materjalides ükspäev ja no ma juba tean, et ma ei hakka järgima neid retsepte ja asju, aga midagi kasulikku panin ikkagi kõrva taha ka: hommikusöögiks puder (kõige parem aeg kell 7-9), lõunaks midagi natuke raskemat koos rohelise kraamiga (kella 12-14 vahel) ja õhtusöögiks midagi kerget, taaskord koos salatiga (kell 17-19). Ja no kuna ma nüüd olen kaugõppes aga olen nii luuser, et tööle pole saanud ikka veel, siis on mul ilmselgelt aega, et neid kellaaegu vähemalt jälgida. Kuskilt kunagi noorena kuulsin, et see pidi ilgelt oluline olema. 

Tegin siis eile algust ka vaikselt. Tegin kaerahelbeputru, peale viskasin vaarikamoosi VIST. Alguses ei saanud üldse aru, et seda seksikat kakakäkki seal nii palju on, aga poole peal mõtlesin, et kaks varianti: ma kas lõpetan söömise või roobin kõik lõpuks välja.
No lõunaks mõtlesin, et teen salati. Sisse panin arooniat, kreeki, õuna ja porgandit. Suht lambised asjad, aga üldiselt oli maitse väga hea. Kuigi pean tunnistama, et aroonia jäi veits imelik seal sees, nagu maitsekombinatsiooniga ta väga ei sobinud üldiselt. Nii ilus värviline tuli see salatihakatis. Noh ja kuna ma ei ole suurem asi maltsanärija, siis praadisin paar grillvorsti ka juurde. Taldrikul nägi asi muidugi tragikoomiline välja, sest need vorstid surid lihtsalt salatikuhja all. 
Õhtuks vaaritasin homemade friikartuleid, sest teised tahtsid ka süüa saada. Toppisin jälle hullult salatit, see kord oa oma. mul oli umbes pool toitu alles söödud kui sain hakkama sellega, et viskasin ülejäänud osa toidust põrandale. Nojah, mina sõin vähem, kass sai pererahva toitu (suur kass meil veits weirdo, sööb oasalatit, kartulikoori ja ilmselt ka sibulapealseid kui neid anda.) 

Täna hommikul juba mõtlesin, et ma ei viiiiiiitsi mingit putru ja muud jama üldse vaaritama hakata, aga kuidagi ikka olen hommikupudru ja lõunasalatiga hakkama saanud, eks siis ole näha, mis saama hakkab. Paari nädala pärast olen raudselt nagu see kass:

kolmapäev, 2. september 2015

Kontakt

Kui sul tekib soov mulle kirjutada või joonistada, sest oled kuulnud/näinud midagi huvitavat, tahad näidata midagi lahedat, soovitada midagi kasulikku, solvata, kiita, niisama jutustada või hoopis koostööd teha, siis kirjuta mulle aadressile terjeliivamagi@gmail.com

Või kirjuta hoopis blogi facebooki lehekülje postkasti (LINK!)

NB! Blogis olevate tekstide ja piltide kasutamine ilma minupoolse kirjaliku nõusolekuta on keelatud!




teisipäev, 11. august 2015

Kes ma olen?

Tere! Mul on hea meel, et oled jõudnud siia, minu internetikoju!

Kuigi ma võiks lasta sul lihtsalt lugeda ja avastada, mõtlesin olla viisakas võõrustaja ning ennast veidi tutvustada. Minu nimi on Terje, vanust kenad 24aastat ja pesitsen Lääne-Virumaal, kus mind ümbritsevad põllud ja metsad. Sotsiaaltöö tudeng, kes on leidnud lapsega kodus olles huvi kokkamise vastu. Blogist võid leida mitmete koduste toitude retsepte. Sekka ka lugusid maaelu rõõmudest-muredest. Lisaks minule naudivad siin maaelu ilu ja valu ka Meheraasu, Pisike, Mudilane (kes jätkuvalt vajaks uut "nime" siia), kass Ruudi ja koer Jassu. 

Aususe huvides peaks kohe ära ütlema, et Mudilasest on siin vähe juttu ja temast eraldi postitusi ei tee. Mitte, et midagi öelda ei oleks, aga kuna tema puhul olen kasuema rollis, otsustasin nii umbes tema täisealiseks saamiseni pigem vait olla. Hoolimata tihedast seotusest temaga, ei pea ma eetiliseks lahata pikalt ja laialt teemasid, mis teda puudutavad.

Iseloomult olen...mitmetahuline. Ma võin olla hea ja lahke, aga kui vaja leian ka luua. Kõik on suhteline ning oleneb väga palju sellest, kuidas teine inimene käitub. Kuidas see vanasõna nüüd oligi.. kuidas küla koerale, nõnda koer külale. 

Mis peamine, tunne ennast nagu kodus, aga ära unusta, et oled külas! 
Meeldivat siinviibimist! 
Kasutaja Terje Liivamägi foto.