teisipäev, 13. oktoober 2015

Õpi õpi hoolega, siis saad kohvi koorega!

Olin siis vahepeal tubli laps ja käisin nädal aega koolis. Päevad olid kohati jube pikad, aga parem kui poolikud päevad nädalate kaupa. Kuigi neljapäeval, kui loengud kell pool 6 õhtul lõppesid, oli mul raskusi isegi oma nime ütlemisega :D

Grupp on täitsa tore. Kuulsin natuke päevaõppe uudiseid ka ja no pidin naeru kätte otsad andma. Ma tõesti ei saan nüüd aru, kas tegu on ülikooli II kursuse või 6. klassiga. Pean tunnistama, et ma ei mäleta isegi enda põhikoolist sellist käitumist. Et siis jah, tulevased sotsiaaltöötajad.
Enivei, alguses põdesin, aga väga hullu ei olnudki. Kõik on kuidagi nii abivalmid ja üldse on vahva noh! Nii palju küsimusi ja lisainformatsiooni.

Õppida muidugi jäi korralikult, aga ma olengi rohkem omaette nokitseja ja vast saab hakkama. Ainus tõsine probleem ja peamurdmine on vene keel. Ma ennevanadel aegadel ei viitsinud väga vaeva näha sellega ja leidsin muid lahendusi, kuidas tööd ära teha (loe: õppisin eespingis spikerdama). Nüüd on otseloomulikult tulemus käes ja ma ei kujuta ettegi, mis sellest saama hakkab. Päris umbkeelne ma muidugi ei ole ning mustal turul mind maha müüa ei saa, aga ega keeletesti ikkagi üle A taseme ei tee. Ma loodan lihtsalt, et elan selle õppeaasta kuidagi üle ja saan asjad tehtud (loe: jooksen emme ja issi juurde õppima)

Nädala lõpuks oli igasugusest suhtlemisest suht kopp ees. Reedeks olin omaenda mõtetega saanud veeta kokku vast umbes 10 minti. Mul on alati olnud vaja aega endale, et saaks lihtsalt istuda ja mõelda omi mõtteid. Kogu aeg on vaja midagi teha, kuhugi minna, kellegagi koos olla. Ja ma ei funktsioneeri niimoodi (nädala pärast vingun kui sitt on ikka üksi olla kogu aeg :D). Õnneks oli ühel õppejõul vaja varem ära lõpetada ja saime juba kell 2 koju. Kuidagi õnnestus mul õigeks ajaks ka bussile jõuda Tapal ja koju sõita. Vot see 25 minti jalutamist oli täpselt see, mida mul vaja oli, et jälle inimeseks saada.

Avastasin end ka sellelt mõttelt, et KUIDAS OMETI suutsin TERVE õppeaasta tegeleda paralleelselt kooli ja koduga? Juba kolmapäevaks olin omadega nii läbi sellest sehkendamisest. Uskumatu, et elamine aasta jooksul kokku ei kukkunud :D Ema muidugi ütles, et eelmine aasta olid lühemad päevad ja ehk sellepärast ma ei olnudki nii väss ja tülpinud, aga lõppkokkuvõttes jõudsin alati samal ajal koju kui nüüd. Ehk olen lihtsalt liiga ära harjunud sellega, et enamus ajast kodus olen ja saan oma aega veidi vabamalt planeerida.

Nüüd tuleb aga ennast kokku võtta ja vaikselt õppima hakata. Ega hing ei luba asju liiga vabalt võtta.

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar