Nii me siin elame

Pisike on 3 kuud vana ja ma olen juba lõpmatult ära väntsutatud söögijamade poolt. Kas nagu päriselt ka on keegi saanud anda lapsele algusest lõpuni üht ja sama RPA'd? Sest ausalt, ma olen siiani läbi proovinud umbes 90% väikelinna poes leiduvatest variantidest ja no natuke on veel minna eksole.. Katse nr 1: Tuttel - alguses kõlbas, umbes nädalaga sai gaasid. Katse nr 2: NAN - ropsis välja kogu söögi ja natuke peale kah, et ikka kindel oleks. Katse nr 3: Aptamil - esimese kolme purgiga probleeme ei olnud, neljanda võisin endale sisse joota. Okei, läbi häda ikkagi sõi ära selle viimase potsku ka. Vahepeal avastasin, et hea ja tervislik kaevuvesi on miskil põhjusel pisut värvi muutnud. Mõtlesin, et ehk sellepärast laps pool enda maost kogu aeg minu peale tühjendabki. Hakkasin ostma poevett. Polnud abi. Katse nr 4: Bebi - no seda kraami ei võetud suu sissegi ja ta oli nõus olema pigem näljas. Prügikastilaks it is. Katse nr 5: Hipp - jällegi, kolm purki nämm nämm, po

Esiteks, ma ei talu magamatust. Ma muutun rõvedaks mõrraks, kes tahab, et teistel oleks vähemalt sama halb, kui mitte veel hullem. Ma turtsun, plärtsun ja vingun. Lõputult. Okei, ma olen nüüd õppinud ennast  tagasi hoidma, sest no kurat, ise ka juba vaikselt ei viitsi, aga kuradi raske on. Aga vähemalt suutsin ma Meheraasule selgeks teha, et rasedahormoonid ei ole kõige hullem katsumus tema elus. Nagu tellitult on Mudilane viimasel ajal kohe eriti sõnakuulmatu. Mõni aeg tagasi ütles mulle üks psühholoog, et ignoreeri ja kõnni minema. No jeesus ja maarja, kuhu mul kõndida on? Tähendab, ma kõnnin küll, aga enamasti Pisike süles, mis nagu seab veidi piire, sest ega ma temaga koos õue ära ei kõnni, eriti kui seal -20 kraadi parasjagu on. Aga ausalt, ei saa mina aru, kuidas üks 7aastane paneb riidesse ja teeb voodit viis kuramuse tundi. Sinna juurde kuulub otseloomulikult ka hunnik niisama jamamist. Tunnistan, et on ka helgemaid hetki, aga suurema osa päevast käib mingi räme jauramine. M